Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-2-06 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2006. a kohtuotsus M. P. väärteoasjas liiklusseaduse § 74^19 järgi — RT III, 2006, 12, 114

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-06 Otsuse kuupäev 3. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi M. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi Vaidlustatud kohtulahend Järva Maakohtu 21. oktoobri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-42/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi Asja läbivaatamise kuupäev 1. märts 2006. a Resolutsioon 1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 2. Tühistada Järva Maakohtu 21. oktoobri 2005. a otsus osas, millega jäeti rahatrahv ositi täitmiseks määramata. Määrata rahatrahv 175 trahviühikut (10 500 krooni) ositi tasumiseks. Rahatrahv tuleb tasuda kaheteist kuu jooksul võrdsetes osades, s.o 875 krooni kuus. 3. Kaitsjatasu hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lääne Politseiprefektuuri 21. juuli 2005. a otsuse kohaselt pani M. P. 24. juunil 2005 kell 00.40 toime liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi kvalifitseeritava väärteo, juhtides Paide linnas mootorsõidukit olles joobeseisundis. Kuna M. P. puudus ka vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, pani ta ühtlasi toime LS § 741 lg-le 1 vastava teo. Lähtudes KarS § 63 lg-st 1, määras kohtuväline menetleja M. P. rikkumiste eest 210 trahviühikut (12 600 kr) rahatrahvi seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, s.o LS § 7419 järgi. 2. Lääne Politseiprefektuuri otsuse peale esitas kaebuse alaealise M. P. seadusliku esindajana tema ema M. P., kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebuses leiti, et kohtuvälise menetleja tegevuses esines mitmeid minetusi, mistõttu ei tohi kogutud tõenditele tugineda. M. P. Lääne Politseiprefektuuri Paide politseijaoskonda toimetamisel oli tegemist ebaseadusliku kinnipidamisega, sest puudusid VTMS § 44 lg-s 1 nimetatud kinnipidamise alused ega järgitud väärteomenetluse seadustikus ettenähtud kinnipidamise korda. Lisaks oleks menetlusse tulnud kaasata alaealise M. P. seaduslik esindaja. M. P. puudus alaealisuse tõttu teovõime, mistõttu on väärteoprotokollis olev M. P. allkiri kohtuvälises menetluses kaitsjast loobumise kohta ning joobe tuvastamise protokollis olev allkiri joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest loobumise kohta tühised. Kaebuses vaidlustati ka joobe tuvastamise protokolli, leides, et selles märgitud aeglane reaktsioonivõime, omamehelik käitumine, häiritud kõne, värisemine, taaruv kõnnak ja silmade sidekestade punetus ei pruugi tuleneda alkoholi tarvitamisest. Samuti ei olnud kaebuse esitaja nõus määratud karistusega. Kaebuses ei nõustutud kohtuvälise menetleja otsuses väidetuga, et karistust kergendavad asjaolud puudusid. KarS § 58 lg 2 võimaldab kergendava asjaoluna arvesse võtta ka seda, mida seaduses loetletud ei ole. Seega oleks võinud kergendava asjaoluna arvesse võtta menetlusaluse isiku alaealisust. Samuti heidetakse ette seda, et karistus ei ole määratud täitmisele ositi, mis tähendab, et alaealine M. P. peaks maksma 15 päeva jooksul rahatrahvi 12 600 krooni. Kohtuvälise menetleja pidi otsuse tegemisel VTMS § 108 p 10 kohaselt lahendama küsimuse, kas lõpetada alaealise väärteoasjas menetlus ja kohaldada KarS §-s 87 nimetatud mõjutusvahendeid või anda asi üle alaealiste komisjonile, kuid ei ole seda teinud. 3. Järva Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2005. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse osas ja karistas M. P. rahatrahviga 175 trahviühikut (10 500 krooni). Asjaolu, et M. P. kinnipidamine ja joobe tuvastamise protokolli koostamine ei toimunud mitte teo toimepanemise kohas, vaid politseijaoskonnas ei olnud kohtu arvates protokolli õigustühiseks tunnistamise aluseks. Joobeseisundi tuvastamine toimus nõuetekohaselt. Maakohus ei pidanud usutavaks, et M. P. ei saanud aru tema suhtes läbiviidavate menetlustoimingute sisust. M. P. oli küll väärteoprotokolli koostamise ajal alaealine, kuid sai paari kuu pärast täisealiseks. Pealegi on menetlusalust isikut varem väärteo toimepanemise eest karistatud, seega ei olnud tegemist esimese kokkupuutega politseiga. Väärteomenetluse seadustik ei nõua alaealise isiku joobe tuvastamisel ega väärteoprotokolli koostamisel seadusliku esindaja või kaitsja osavõttu, VTMS § 19 lg 3 kohaselt on väärteomenetluses kaitsja osavõtt vajalik alles alates kohtumenetlusest. Maakohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse määratud karistuse osas, märkides, et karistuse määramisel tuleb arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, nende puudumisel tuleb aga lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Kuna kohtuväline menetleja ei ole kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ja neid ei ilmnenud ka kohtumenetluses, oleks karistus pidanud jääma sanktsiooni keskmise määra (9000 krooni) lähedale. Kohtuvälise menetleja määratud karistus on seega ülemäära raske. Uue karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse seda, et kuigi KarS § 63 lg 1 alusel lähtuti M. P. karistamisel LS § 7419 sanktsioonimääradest, vastas M. P. tegu ka LS § 741 lg 1 koosseisule. Rahatrahvi ositi tasumist KarS § 66 lg-te 1 ja 2 alusel ei pidanud kohus võimalikuks kaaluda põhjendusel, et pole esitatud tõendit M. P. mittetöötamise kohta. 4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi K. Kägi, kes palub otsuse tühistada ja lõpetada väärteoasjas menetlus. 4.1. Kassaator leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes kohaldamata TsÜS § 8 lg 2 ja § 10, s.o normid, millest tulenevalt on piiratud teovõimega alaealise ühepoolne tehing seadusliku esindaja nõusolekuta tühine. Juhi väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimine on liiklusseaduses ettenähtud haldusmenetluse toiming ning LS § 1 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse selle suhtes haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid. HMS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses õigus- ja teovõimele tsiviilseadustiku üldosa sätteid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi alaealine haldusmenetluses iseseisvalt teha menetlustoiminguid, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seadusjärgse esinduse tagab haldusmenetluses haldusorgan. Eelnevast tulenevalt on õigustühised joobeseisundi tuvastamise protokolliga nõustumine ja vereproovi mittenõudmine ning väärteomenetluses ei oleks tohtinud tugineda joobeseisundi tuvastamise protokollile. Ühtlasi leitakse, et joobes juhtimine ei ole tõendatud, korrates maakohtule esitatud kaebuses sisalduvat seisukohta, et iseärasused menetlusaluse isiku käitumises ei pruukinud olla seotud alkoholi tarvitamisega. M. P. esineb tihti käte värisemist, menetlusalusel isikul on diagnoositud astma ja ta tarvitab inhalatsiooniaerosooli VentolinTM Inhaler, mis võib esile kutsuda joobe tuvastamise protokollis kirjeldatud iseärasusi. Seda oleks võinud kohtus selgitada menetlusaluse isiku seaduslik esindaja M. P., keda kohus aga asja arutamisele ei kutsunud. Joobeseisund tuvastati indikaatorvahendiga, millega saab tuvastada ainult seda, et menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, mitte aga seda, kui suur alkoholikontsentratsioon on. Kuna teisi tõendeid kogutud ei ole, ei saa absoluutse kindlusega väita, et M. P. oli joobes. 4.2. Samuti leitakse kassatsioonis, et kohtuväline menetleja ja maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Kohus jättis tähelepanuta minetused M. P. kinnipidamisel, millele juhiti tähelepanu maakohtule esitatud kaebuses. Ka oleks tulnud menetlusse kaasata kaitsja. M. P. oleks politseiseaduse § 152 lg 2 p 3 kohaselt tulnud toimetada raviasutusse, kuna indikaatorvahendi näidu järgi oli ta keskmises joobes. Seda aga ei tehtud. 4.3. Kohus on rikkunud ka karistuse mõistmise sätteid. Maakohus ei oleks tohtinud tugineda karistuse mõistmisel asjaolule, et M. P. karistati 2003. aastal AS § 71 järgi, kuna sellekohast kirjalikku tõendit ei ole kohtule esitatud. Samuti on asjakohatu kohtu väide, et joobes juhtimine on raske õiguserikkumine, mille teistkordsel toimepanemisel on tegemist KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. 4.4. Kassatsioonis korratakse kaebuse seisukohta, et kergendava asjaoluna oleks tulnud võtta arvesse menetlusaluse isiku alaealisust. Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta kaebuses esitatud väite suhtes, et kohtuväline menetleja ei kaalunud võimalust lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada alaealise suhtes KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid. 4.5. Kassatsioonis ei nõustuta kohtu väitega, et kohus ei saa hinnata rahatrahvi ositi tasumiseks määramise vajadust, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et M. P. ei tööta vaid õpib. Kuna KarS § 66 lg 2 ei sätesta, millised on need mõjuvad põhjused, mis võimaldavad rahatrahvi ositi tasumiseks määramist, oli kohtul vabadus otsustada. Samas ei märgi kohus otsuses, miks ta leiab, et alaealisel on võimalik 10 500 krooni suurune rahatrahv tasuda ühes osas. Kohus leidis, et karistus tuleb mõista veidi üle LS § 7419 sanktsiooni keskmise määra väärtegude kogumi eest. Samas nähtub väärteootsusest, et M. P. karistati ainult mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes olles. 5. Lääne Politseiprefektuur ei nõustu esitatud kassatsioonivastuses kassatsiooniga ning palub jätta see rahuldamata ja Järva Maakohtu otsus muutmata, põhjendades oma seisukohti järgmiselt. Väärteomenetluse seadustiku kohaselt võib alaealine olla väärteomenetluse subjektiks ning tema kaitseks on väärteomenetluses kehtestatud erinevaid piiranguid (kiirmenetluse kohaldamise keeld, kaitsja osavõtu kohustuslikkus alates kohtumenetlusest). Väärteomenetluse seadustik ei näe aga ette tema seadusliku esindaja osavõttu menetlusest. Vastuses mööndakse, et joobeseisundi tuvastamine toimub riikliku järelevalve käigus, mille puhul tuleb lähtuda haldusmenetluse põhimõtetest. Lisaks haldusmenetluse seadusele tuleb aga arvestada ka eriseadustes sätestatuga. Väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimisel lähtutakse liiklusseadusest, Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusest nr 67 «Liiklusjärelevalve teostamise kord» ja Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2004. a määrusest nr 120 «Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord». Lisaks tuleb lähtuda elulistest asjaoludest ja haldusmenetluse eesmärgist, seda ka seadusliku esindaja osalemine küsimuses. Alkoholijoobe tuvastamine peab toimuma esimesel võimalusel, sest joove kaob aja möödudes. Seetõttu ei ole mõeldav seadusliku esindaja saabumise ootamine. Pärast M. P. isiku tuvastamist võeti vastavalt politseipeadirektori 30. aprilli 2005. a käskkirjaga kinnitatud «Õigusvastase teo toimepannud ja abivajavate laste kohtlemise juhendile» ühendust tema emaga, kes saabus seepeale Paide politseijaoskonda ning oli edasiste menetlustoimingute juures. 17-aastane isik on juba piisavalt võimeline aru saama teo keelatusest ning sellest, mida talle süüks pannakse. Vastuses nõustutakse kassaatori väitega, et puudusid alused M. P. suhtes kinnipidamise kohaldamiseks, kuid leitakse, et tegemist ei olnudki kinnipidamisega. Väärteomenetluse seadustikus ei nõuta kõigi menetlustoimingute tegemist sündmuskohal ning politseiametniku tegevusvabadust ei saa piirata selliselt, et ainsaks võimaluseks isiku politseiasutusse toimetamiseks on tema kinnipidamine. Seda seisukohta toetab VTMS § 44 lg 5, mille kohaselt ei loeta isiku kinnipidamiseks tema ülekuulamist või tema suhtes muu menetlustoimingu tegemise aega. Kassatsioonivastuses lisatakse, et politseiametniku toimingute peale on võimalik kaevata halduskohtumenetluse seaduses ettenähtud korras, samuti kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni VTMS § 76 lg-s 1 sätestatud korras. See tagab menetlusalusele isikule ja tema seaduslikule esindajale võimaluse aktiivselt osaleda väärteomenetluses. Nende õiguste kasutamata jätmine on aga menetlusaluse isiku enda otsustus. Vastuseks väitele, et M. P. oleks tulnud toimetada keskmise joobe tõttu raviasutusse, märgitakse, et M. P. väljahingatava õhu alkoholisisaldust kontrolliti indikaatorvahendiga, mis ei ole mõõteriist, vaid mille alusel saab väita ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi või mitte. Seega puudusid andmed, et M. P. oleks olnud keskmises joobes. Pealegi langes alaealise raviasutusse paigutamise vajadus ära, kuna ta lahkus politseijaoskonnast oma emaga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et M. P. nõustumine joobeseisundi tuvastamise protokolliga ja loobumine joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest on haldusmenetluse seaduses ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatust tulenevalt tühised. Seda põhjusel, et lähtuda ei tule haldusmenetluse, vaid süüteomenetluse – antud juhul väärteomenetluse – regulatsioonist. Seisukohale, et joobeseisundi tuvastamine võib olla süüteomenetluse toiming, asus Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2004. a otsuses asjas 3-3-1-77-03 (RT III 2004, 13, 159). Riigikohtu kriminaalkolleegium on joobeseisundi tuvastamise kuulumist süüteomenetlusse selgitanud ka 18. aprilli 2005. a otsuses asjas 3-1-1-19-05 (RT III 2005, 15, 148). Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 193 lg-st 1 alustatakse väärteomenetlust kui esinevad menetluse alus ja ajend ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga. Eelnev tähendab, et väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu. Selline kahtlus pidi olemas olema hiljemalt pärast M. P. väljahingatava õhu kontrollimist indikaatorvahendiga, mistõttu järgnevad toimingud, sealhulgas selle väljaselgitamine, kas joobeseisundi tuvastamiseks tuleb teha veel lisatoiminguid, tehti juba väärteomenetluse raames. 7. Väärteomenetluse seadustik sisaldab mitmesuguseid erinõudeid alaealise menetlusaluse isiku suhtes läbiviidava menetluse puhuks, mis peavad tagama alaealise isiku õiguste kaitse väärteomenetluses. Nendele on viidanud ka kohtuväline menetleja kassatsioonivastuses (kiirmenetluse kohaldamise keeld, kaitsja osavõtu kohustuslikkus alates kohtumenetlusest). Väärteomenetluse seadustik ei näe aga ette, et väärteomenetluse toiminguid ei tohiks teha ilma menetlusaluse isiku seadusliku esindaja osavõtuta. See on tulenevalt avalikust huvist süüteo väljaselgitamiseks mõistetav. Mõned asjaolud muutuvad ajas ja ruumis sedavõrd kiiresti, et nende tuvastamine peab toimuma koheselt. Toimingu edasilükkamine esindaja puudumise tõttu tooks sel juhul kaasa asjaolu tuvastamise võimatuse. Selliseks asjaoluks on teiste hulgas ka joobeseisund. Märkida tuleb seda, et VTMS § 19 lg 2 viimase lause kohaselt ei takista menetlustoimingu tegemist kohtuvälises menetluses ka kaitsja mitteilmumine. Eelnevast lähtudes leiab kriminaalkolleegium, et joobeseisundi tuvastamine on toimunud nõuetekohaselt ja maakohus tugines õigustatult joobeseisundi tuvastamise protokollile. 8. Kassaator on seisukohal, et M. P. politseijaoskonda toimetamisel oleks tulnud järgida isiku kinnipidamise regulatsiooni, kusjuures muudel alustel peale VTMS § 44 lg-s 1 loetletute isikut kinni pidada ei tohi. Kriminaalkolleegium leiab, et isiku toimetamine politseiasutusse ei tähenda tingimata tema kinnipidamist VTMS § 44 lg 1 tähenduses. Nimelt annab politseiseaduse § 13 p 4 politseiametnikele õiguse toimetada politseisse õiguserikkumises osalenud isikuid selle asjaolude viivitamatuks väljaselgitamiseks, p 7 lubab aga muuhulgas toimetada isikuid politseiasutusse väärteoprotokolli koostamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-120-05 – RT III 2005, 41, 404). Seda kinnitab kassatsioonivastuses nimetatud VTMS § 44 lg 5, millest nähtuvalt võib isikut kinni pidada ka muul alusel kui sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud. 9. Seoses määratud karistusega märgib kriminaalkolleegium järgmist. Õige on kassaatori seisukoht, et kuigi alaealisust ei ole KarS § 57 lg-s 1 toodud loetelus karistust kergendava asjaoluna eraldi nimetatud, võib seda sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt arvestada kergendava asjaoluna. Karistuse mõistmisel või määramisel tuleb lähtuda KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüst ning võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Seega peaks KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolu arvestamine kergendava asjaoluna tähendama seda, et see asjaolu on isiku süüd vähendav või näitab, et isiku mõjutamiseks edasistest rikkumistest hoiduma on põhjendatud kergema karistuse kohaldamine. Ei maakohtule esitatud kaebuses ega kassatsioonis selliseid asjaolusid esile toodud pole. Maakohus on motiveerinud, miks ta ei arvesta M. P. alaealisust karistust kergendava asjaoluna ning kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega. 10. Ekslik on kassaatori seisukoht, et kohtuväline menetleja karistas M. P. ainult joobes juhtimise eest ja seetõttu ei oleks maakohus tohtinud karistuse mõistmisel arvestada seda, et M. P. juhtis mootorsõidukit juhtimisõigust omamata. Kohtuvälise menetleja otsuses on tegudena kirjeldatud nii mootorsõiduki joobes juhtimist kui ka mootorsõiduki juhtimist juhtimisõigust omamata. On ära toodud mõlema teo kvalifikatsioon. Kuna aga tegevus, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, oli sama – mootorsõiduki juhtimine –, on tegemist ideaalkonkurentsiga. KarS § 63 lg 1 kohaselt, millele on viidanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses, tuleb sellisel juhul mõlema rikkumise eest mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. See tähendab, et isiku teod kvalifitseeritakse küll mõlema sätte järgi, kuid mõistetakse üks karistus, lähtudes seejuures raskemat karistust ettenägevast sättest. Käesoleval juhul oli selleks LS § 7419. Samas leiab kriminaalkolleegium, et selguse mõttes oleks soovitatav, kui kohtuvälise menetleja otsuses nimetatakse ka karistuse mõistmise osas ära rikkumised, mille eest karistus määratakse. Seejärel lisatakse, et KarS § 63 lg 1 alusel määratakse nende eest üks karistus raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte järgi. 11. Kassaator väidab, et kohtuväline menetleja oleks pidanud lahendama ka küsimuse, kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 nimetatud mõjutusvahendeid, kuid selle asjaolu kaalumist kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud pole. Kohtuvälise menetleja kohustus kaaluda alaealise puhul KarS §-s 87 nimetatud mõjutusvahendite kohaldamist tuleneb VTMS § 108 p-st 10 koosmõjus VTMS § 72 lg-ga 2. Tulenevalt VTMS § 30 lg-st 2 lõpetab kohtuväline menetleja juhul, kui ta leiab, et alaealist menetlusalust isikut saab mõjutada ilma karistust kohaldamata, menetluse määrusega. Seega asjaolu, et tehtud ei ole menetluse lõpetamise määrust, vaid karistamisotsus, näitab, et kohtuväline menetleja ei pidanud karistuse kohaldamata jätmist põhjendatuks. Samas ei ole kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluse seadustikus pandud kohustust põhjendada, miks ta mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamist võimalikuks ei pidanud. Kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 87 lg 1 kohaselt sõltub mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamine isiku kõlbelise ja vaimse arengu tasemest ja isiku võimest oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Maakohus on sisuliselt kassaatorile vastanud, märkides otsuses, et M. P., kes sai ligi kaks kuud pärast rikkumise toimepanemist täisealiseks, pidi aru saama, et autot purjuspäi ja lubadeta juhtida ei tohi. 12. Kassaator heidab maakohtule ette veel seda, et kohus ei kohaldanud KarS § 66 lg-t 2 ega määranud rahatrahvi tasumisele ositi. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et KarS § 66 lg 2 sätestab rahatrahvi ositi tasumiseks määramise võimaluse «mõjuvatel põhjustel». Selliseks mõjuvaks põhjuseks on eelkõige süüdlase majanduslik võimetus tasuda korraga kogu trahvisumma. Selle kaalumiseks annab kahtlemata alust asjaolu, et menetlusalune isik õpib ning ei oma püsivat sissetulekut. Maakohus on aga leidnud, et pole esitatud tõendeid selle kohta, et M. P. õpib ega tööta. Samas sisaldub toimikus töölepingu koopia, millest nähtuvalt oli tööleping sõlmitud koolivaheajaks. Ka nähtub kohtuistungi protokollist, et kohus ei pidanud istungile ilmumata jäänud menetlusaluse isiku osavõttu istungist vajalikuks, mistõttu puudus võimalus küsida temalt töötamise kohta. Asjakohatu on maakohtu otsuses märgitu, et M. P. oleks olnud pärast väärteoprotokolli koostamist võimalus esitada kohtuvälisele menetlejale vastulause ja tõendid, samuti taotleda karistuse kandmist ositi ning kahetseda oma tegu, mida ta ei ole aga teinud. Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul vastulause ja tõendite esitamise õigus, mitte aga kohustus. Asjaolu, et kohtuvälises menetluses ei esitatud vastulauset ega omapoolseid tõendeid, ei võta menetlusaluselt isikult õigust esitada taotlusi kohtumenetluses. Samuti ei saa isikule ette heita seda, et ta kohtuvälises menetluses ei taotlenud karistuse ositi kandmise võimaldamist – sõltub ju selle taotlemise vajadus sellest, milline karistus talle määrati. 13. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 tühistab kriminaalkolleegium Järva Maakohtu 21. oktoobri 2005. a otsuse osas, millega jäeti rahatrahv ositi täitmiseks määramata. Lähtudes menetlusökonoomiast ja juhindudes KarS § 66 lg-test 2 ja 3, teeb Riigikohus ise uue otsuse, millega määrab rahatrahvi 175 trahviühikut (10 500 krooni) ositi tasumiseks. Rahatrahv tuleb tasuda kaheteist kuu jooksul võrdsetes osades, s.o 875 krooni kuus. Kuna väärteomenetluses ei lõpetatud menetlust VTMS § 23 nimetatud alustel, tuleb taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. Eerik KERGANDBERG Jüri ILVEST Lea KIVI Õiend 22.12.2009 Isikuandmed asendatud osaliselt initsiaalidega. Alus: Riigikohtu kiri 30.10.2009 nr 3-10-7-265-09.