Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-14-06 Riigikohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 2006. a kohtuotsus V. R. kaebuses Tartu Vangla administratsiooni toimingu peale (pärast distsiplinaarkaristuse kandmist kartseris hoidmine) ja mittevaralise kahju hüvitamiseks — RT III, 11, 108

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-3-1-14-06 Otsuse kuupäev 28. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Kohtuasi V. R. kaebus Tartu Vangla administratsiooni toimingu peale (pärast distsiplinaarkaristuse kandmist kartseris hoidmine) ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 9. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 2-3-296/05 Menetluse alus Riigikohtus V. R. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada V. R. kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. juuni 2005. a otsus haldusasjas nr 3-256/05 ja Tartu Ringkonnakohtu 9. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 2-3-296/05 osas, millega jäeti rahuldamata V. R. nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks. 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt V. R. kasuks õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 3000 krooni. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Vangla direktori 22. juuli 2004. a käskkirjaga nr 1-4/944 karistati V. R. distsiplinaarrikkumise eest 5-ööpäevase kartserisse paigutamisega. Tartu Vangla direktori 23. juuli 2004. a käskkirja nr 1-4/954 alusel karistati V. R. distsiplinaarrikkumise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Nende käskkirjade täitmiseks paigutati V. R. 23. juulil 2004. a kartserisektsiooni kambrisse nr 1006. Käskkirjade kohaselt lõppenuks kartseris hoidmine 7. augustil 2004. V. R. jäeti aga samasse kartserisektsiooni kambrisse kuni 8. septembrini 2004. Tartu Vangla direktori 4. augusti 2004. a käskkirjaga nr 1-4/1042 kohaldati V. R. suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. 2. V. R. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla administratsiooni toimingu – pärast distsiplinaarkaristuse kandmist kartseris hoidmine – õigusvastaseks tunnistamist ja sellega seoses tekitatud moraalse kahju 50 000 krooni hüvitamist. V. R. leidis, et Tartu Vangla jättis ta pärast distsiplinaarkaristuse kandmist ebaseaduslikult kartserikambrisse nr 1006 lukustatud kambri režiimiga, tagastades ainult tema isiklikud asjad. Tartu Vangla rikkus sellega V. R. õigusi, sest kartserikambris olid halvemad tingimused, kui peavad olema lukustatud kambris: puudusid elektripistikud, öökapp, ventilatsioon, kambri seinad olid põlenud, sanitaarne olukord oli halb, ei olnud võimalik kasutada veekeetjat ega raadiot, riideid pidi hoidma põrandal. Lukustatud kambrisse paigutamisega võib olla piiratud ainult liikumisõigus, mitte aga muud õigused; lukustatud kamber näeb ette elektripistiku olemasolu. 3. Vastustaja Tartu Vangla väitis, et teise kambrisse ei olnud V. R. võimalik paigutada, sest puudusid sobivad vabad kohad. 8. septembril 2004. a paigutati V. R. teise kambrisse seoses sellega, et talle leiti eelvangistushoone teises sektsioonis sobiv koht. Täiendavas seletuses leidis vastustaja, et teises haldusasjas nr 3-459/2004 tehtud kohtuotsuse kohaselt vastas kamber, kus kaebaja viibis, kartserikambrile esitatavatele nõuetele, ventilatsioon töötas, seinad ei olnud põlenud, kamber ei olnud antisanitaarne ega niiske. Ajal, mil kaebaja viibis kambris, olid seal olemas kaks taburetti, laud, tool, voodi, kuid puudus öökapp. Elektripistikuid pole kartserikambris ette nähtud, need on tavalises kambris küll olemas, kuid ei ole iseenesest ka seal vangistusseaduse (VangS) § 7 kohaselt ette nähtud. Vangla tegevus on olnud õiguspärane ja kahju pole tekitatud. 4. Tartu Halduskohus rahuldas 8. juuni 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-256/05 V. R. kaebuse osaliselt ja tunnistas Tartu Vangla administratsiooni toimingu õigusvastaseks, kuid jättis rahuldamata V. R. nõude mittevaralise kahju 50 000 krooni väljamõistmiseks. Tartu Halduskohus leidis järgmist: – VangS § 7 lg-st 2; § 8 lg-st 1; §-st 45; § 69 lg 2 p-st 4, lg-st 4 ja «Vangla sisekorraeeskirja» § 6 lg-test 2 ja 7 tulenevalt ei ole kartserikamber kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas, vaid karistuse kandmiseks – kartserisse paigutamiseks – ettenähtud ruum; – kehtivad normatiivaktid ei sätesta «eraldatud lukustatud kambri» mõistet, kuid eeltoodud aktide tõlgenduse kohaselt ei ole eraldatud lukustatud kamber kartserikamber; – Tartu Vanglal ei olnud õigust hoida V. R. kartserikambris pärast tema kartserisse paigutamise karistuse kandmist, rikutud oli V. R. õigust olla eraldatud lukustatud kambris. Eraldatud lukustatud kambris on võrreldes majutamiseks ettenähtud kambris viibimisega üksainus kitsendus – piirang vabalt liikuda; – vastustaja rikkus kaebaja õigusi ja jättis ta seadusevastaselt kambrisse, kus puudus öökapp («Vangla sisekorraeeskirja» § 7 lg 1 p 2); – kuivõrd Tartu Vanglas majutamiseks ettenähtud kambrites on elektripistikud, siis oleks V. R. saanud kasutada veekeetjat ja raadiot, kui teda ei oleks jäetud kartserikambrisse; – vastustaja ei ole süüliselt alandanud kaebaja väärikust ega kahjustanud tema tervist. Kaebaja ei ole tõestanud, et ta sai kannatada vastustaja õigusvastase toimingu tõttu. Toiming tõi kaebajale küll ebamugavusi, kuid ei toonud kaasa riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud tagajärge. Riigikohus on 6. juuni 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 märkinud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandus, solvamine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et Tartu Vangla oleks V. R.-le põhjustanud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitatavad mittevaralise kahjuna. 5. V. R. esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles taotles talle moraalse kahju hüvitamiseks 50 000 krooni väljamõistmist, põhjendades seda sellega, et kartserikambris, kus ta õigusvastaselt viibis, oli halb sanitaarne olukord, puudus elekter, ventilatsioon polnud korras, apellant viibis seal haigena. Arst pidi teda läbi vaatama, kuid ei teinud seda, alles 20. oktoobril 2004 sai V. R. haiglasse, kuigi kaebusi oli tal esinenud kauem kui aasta. Rikutud on põhiseaduse §-de 25 ja 44 sätteid. 6. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3-296/2005 V. R. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Tartu Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on õigesti ja kooskõlas seadusega jätnud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Apellandi väited, mille kohaselt mittevaralise kahju tekkimise aluseks on tervise kahjustamine, ei ole asjas kogutud tõenditega kinnitamist leidnud. V. R. väide, et 22. juulil 2004 tema tervislikku seisundit ei kontrollitud, on vastuolus asjas esitatud teiste tõenditega. Asja materjalidest nähtub, et apellandi seisundit kontrolliti enne kartserikambrisse paigutamist ja arst on kinnitanud, et meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimiseks ei ole. Asjas puuduvad tõendid, et apellandi hilisemad terviseprobleemid oleksid olnud tingitud kartseriruumis viibimisest. Apellandi väited, et kambris puudus kapp ja pistik ning akent ei saanud avada, ei ole piisavad, et tuvastada kaebaja väärikuse alandamise fakt. Menetlusosaliste põhjendused riigikohtus 7. V. R. kassatsioonkaebuses leitakse järgmist: – Tartu Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et Tartu Vangla õigusvastane toiming ei tekitanud kassaatorile hingelisi kannatusi, on põhjendamatu; – Tartu Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, kuid ei kohaldanud RVastS § 9 lg-t 1, kuigi selleks oli alus olemas. RVastS § 9 lg 1 kohaldamata jätmine kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist kohtute poolt; – kohtupraktika lähtub sellest, et moraalse kahju mõiste hõlmab hingelisi kannatusi, mis võivad väljenduda ka alandamise või nördimuse läbielamises. Kassaator on nördinud, et teda hoiti 35 päeva ebaseaduslikult kambris, mis ei ole ette nähtud elamiseks ja kus vastustaja ei loonud ka vastavaid elamistingimusi – ei olnud pistikut, öökappi isiklike asjade ja hügieenivahendite jaoks, kamber oli niiske ja räpane, põrand põlenud. Hügieenitarvete hoidmine kambri põrandal ebasanitaarsetes tingimustes ei ole vaid ebamugavus, nagu on väljendunud kohtud. Põhiseaduse §-de 11 ja 18 järgi ei tohiks keegi selliseid kannatusi kogeda; – enne kartserisse määramist ei selgitatud välja kassaatori tervislikku seisundit. 22. juulil 2004 arsti juures viibides teostati ainult narkootiline ekspertiis. Kassaator leiab, et ta oli kartserikambris viibimiseks kõlbmatu. Alles pärast kaebuse esitamist Justiitsministeeriumile 2004. a oktoobris paigutati kassaator haiglasse, kus teda kohe opereeriti. Seega on Tartu Vangla tekitanud kassaatorile kannatusi; – Tartu Halduskohus tuvastas, et vastustaja toiming oli õigusvastane. Vastustaja pole seda vaidlustanud. Ta teadis, et kassaatori paigutamine kambrisse, mis pole elamiseks ette nähtud, on õigusvastane ja rikub kassaatori õigusi. Selles seisneb vastustaja käitumise süülisus. Antud juhul seadus ei nõua süü kvalifitseerimist; – eeltoodud asjaolud kinnitavad ka põhjusliku seose olemasolu kassaatorile tekitatud moraalse kahju ja vastustaja õigusvastase toimingu vahel; – Tartu Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme. Otsusest ei selgu, milliste tõendite ja asjaolude alusel ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende järeldustega, mille kohaselt vastustaja süüline tegevus ei alandanud kassaatorit. Tartu Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks elamiseks vajaliku öökapi puudumine ja sellest tulenevalt isiklike asjade ja hügieenitarvete hoidmine kambri põrandal pole piisav väärikuse alandamine. Tartu Ringkonnakohus ei ole oma otsuses vastanud kassaatori kõikidele väidetele; – kassaator ei ole ise kartserikambrit lõhkunud ning suhtub riigivarasse väga hoolikalt; – kassaator nõuab Tartu Vanglalt 50 000 krooni moraalse kahju hüvitamist ja vangla administratsiooni vabandust. 8. Tartu Vangla palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ning vaidleb kassatsioonkaebusele vastu järgmiselt: – kassaator ei ole märkinud, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi rikkunud ja milles rikkumine seisnes; – vastustaja leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas märkinud kõik tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, samuti seadused, mida kohus on kohaldanud. Tartu Vangla nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega; – vastustaja märgib täiendavalt, et kambrite seisukord sõltub ennekõike kambrielanike endi tahtest. Kinnipeetavad lõhuvad sageli ise tahtlikult kambri sisustust ja vanglal ei ole võimalik kahjustusi kohe kõrvaldada; – kuna kinnipeetavaid isikuid ei saa jätta koridori, tuleb nad vajadusel paigutada puudustega kambritesse; – kambri hügieeninõuetele vastavuse osas tuleb juhinduda vangla sisekorda reguleerivatest õigusaktidest, mis näevad ette kinnipeetavale kohustuse hoida ise oma eluruum puhtana. Seega süüdistab kassaator alusetult vastustajat selles, et tema kamber oli räpane. Vanglal ei ole kohustust varustada kinnipeetavaid koristustarvetega, ent kinnipeetava palvel seda võimaldatakse. Kassaator ei ole tõendanud, et ta oleks koristustarbeid palunud ja Tartu Vangla oleks sellest keeldunud; – kassaatori väide, et kartserikambris nr 1006 oli põrand põlenud, ei vasta tõele. Seda tõendab kassaatori omakäeline apellatsioonkaebus, milles ta väidab, et kambris olid hoopis seinad põlenud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu põhjendustega Tartu Vangla toimingu – pärast distsiplinaarkaristuse kandmist kartseris hoidmine –õigusvastaseks tunnistamisel ega käsitle seetõttu täiendavalt selle toimingu õigusvastasust. 10. Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus jätsid rahuldamata V. R. taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, põhjendades, et Tartu Vangla ei ole süüliselt alandanud V. R. väärikust ega kahjustanud tema tervist. Kuigi Tartu Vangla toiming tõi kaebajale kaasa ebamugavusi, ei ole tuvastatud, et Tartu Vangla oleks V. R.-le põhjustanud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitatavad mittevaralise kahjuna. 11. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine võib alandada tema inimväärikust. Kolleegium rõhutas oma 22. märtsi 2006. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2001. a otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta toonitab preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgmine, ventilatsioon, valgustus ja küte. 12. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et V. R. alusetult kartseris hoidmine 35 päeva jooksul pärast distsiplinaarkaristuse ärakandmist kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. 13. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. Vanglal oleks kinnipeetava alusetult kartserisse jätmise asemel olnud võimalik kaaluda kinnipeetava ümberpaigutamist teise vanglasse, kui Tartu Vanglas ei leidunud sobivat kambrit. VangS § 19, mida täpsustab «Vangla sisekorraeeskirja» § 11, võimaldab kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et V. R.-le tekitati mittevaralist kahju süüliselt tema väärikuse alandamisega alusetu kartseris hoidmise teel. 14. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Arvestades õigusrikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju tekitamise ja kahju hüvitamise tagajärgi nii V. R.-le kui ka avaliku võimu kandjale ning samuti asjaolu, et V. R.-le alusetult kartseris viibimise tulemusel väidetavalt tekkinud tervisekahjustused ei ole kohtute poolt tõendamist leidnud, peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks mõista Tartu Vanglat V. R. kasuks alusetult kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 3000 krooni. V. R. on kassatsioonkaebuses palunud kohustada Tartu Vanglat tema ees vabandama. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks seda taotlust rahuldada, sest V. R.-le määratakse kahju hüvitamiseks rahaline hüvitis. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE