Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-136-05 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a kohtuotsus J. K. süüdistuses KrK § 105 ja § 162 järgi — RT III, 9, 82

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Väljavõte Kohtuasja number 3-1-1-136-05 Otsuse kuupäev 8. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi J. K. süüdistuses KrK § 105 ja § 162 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2005. a otsus nr 2-1/440/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 9. jaanuar 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2005. a kohtuotsus J. K. süüteoasjas muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. J. K. anti kohtu alla süüdistatuna järgnevas. J. K. töötas Lääne Politseiprefektuuri arestimaja inspektori ametikohal ja tema ametialaste kohustuste hulka kuulus ametijuhendi kohaselt isikute kinnipidamine, valvamine ja turvalisuse tagamine (juhendi p 3.1), millega kaasnes vastutus kinnipeetavate, nende turvalisuse, raha, väärtpaberite ja asjade eest (juhendi p 3.3.7). Ta jättis täitmata arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatud kohustuse küsitleda arestimajja vastuvõetavat isikut tema tervisliku seisundi kohta ja kohustuse vajadusel kutsuda välja kiirabi, samuti Vabariigi Valitsuse määrusega sätestatud kohustuse teavitada häirekeskust raskes joobes isikust, kes ei ole kontaktne. Nimetatud kohustusi järgimata paigutas J. K. 1. mail 2002. a kella 02.15 ajal arestikambrisse kainenema kontakti-, tähelepanu- ja kõnevõimetu 4-promillises alkoholijoobes V. U., kes suri samal ööl arestikambris alkoholimürgitusse, millega kaasnes epileptiline krambihoog. Sellise käitumisega põhjustas J. K. isiku surma, s.o raske tagajärje isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, mis kvalifitseeriti KrK § 162 järgi ametialase lohakusena. Samuti kvalifitseeriti kirjeldatud käitumine KrK § 105 järgi surma põhjustamisena ettevaatamatuse tõttu. 2. Lääne Maakohtu 2. mai 2005. a otsusega mõisteti J. K. talle esitatud süüdistustes õigeks. Kohus leidis, et välistatud on KrK § 105 ja § 162 ideaalkonkurents. Tulenevalt asjaolust, et J. K. oli ametiisik ja talle on süüdistuses ette heidetud just ametialaste kohustuste mittetäitmist, saab tema käitumist kvalifitseerida üksnes KrK § 162 järgi. Tuvastanud, et J. K. oli ametiisik KrK § 160 mõttes, märkis kohus, et kõigil tol ööl tööl olnud ametnikel (lisaks kohtualusele veel arestimaja korrapidaja A. J. ja kannatanu arestimajja toimetanud J. R. ja A. N.) lasus kohustus tagada kinnipeetavale arstiabi. Samuti tuvastas kohus J. K. käitumises ametialaseid minetusi – ta oleks pidanud isiklikult helistama arestimaja korrapidajale, kellele ta teenistuslikult allus ja veenduma, et viimasele on V. U. puudutavatest asjaoludest täpselt ette kantud. Tema aga saabunud kontaktivõimetust isikust korrapidajat ei teavitanud. Sellise ametikohustuse rikkumises kohtualust aga ei süüdistatud. Kuna kriminaalasja menetlemine toimub aga ainult süüdistusakti piires, ei saanud kohtu hinnangul seda minetust J. K.-le süüks arvata. Kohus leidis ka, et V. U. küsitlemata jätmine tema tervisliku seisundi kohta (s.o J. K. tegevusetus süüdistuses märgitud ulatuses) ei olnud põhjuslikus seoses V. U. surmaga, sest kindla tõenäosusega ei saa väita, et selle ametikohustuse täitmisel oleks kannatanu surm jäänud saabumata. V. U. tervisekaardil puudusid märkmed epilepsia kohta ning asjaolu, et ta ise end sellisesse joobesse oli viinud, kinnitas kohtu arvamust, et ta ei oleks teavitanud J. K. epileptilise krambi võimalusest. Seetõttu oleks ka arstid käitunud V. U. kui tavalise alkoholijoobes isikuga, st ei oleks teda teravdatult jälginud. Küll aga ei saanud kohtu arvates J. K.-le ette heita seda, et ta jättis kannatanule kiirabi kutsumata. Nimelt oli tal võimalus teha vaid prefektuurisiseseid kõnesid ja seetõttu ei saa J. K. tegevusetuses süüdistada. Seega pidanuks J. K. teavitama prefektuuri korrapidajat arestimajja toodud kontaktivõimetust isikust. 3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnaprokurör Indrek Kalda apellatsiooni, milles palus J. K. süüdi tunnistada ning karistada teda KrK §-de 105 ja 162 järgi. Otsuse apelleeris ka kannatanu esindaja advokaat Raul Otsa, kes palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, tunnistada J. K. süüdi KrK § 162 järgi ja teda vastavalt karistada. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et V. U. arestimajja kainenema paigutamine ei sõltunud J. K.-st. Kannatanu paigutasid sinna politseiametnikud J. R. ja A. N. prefektuuri korrapidaja A. J. loal, kellel kõigil lasus ametiseisundist tulenevalt V. U. elu ja tervise tagamise kohustus. Kohus ei soostunud samas järeldusega, et J. K. rikkus kannatanu küsitlemata jätmisega ametikohustusi. Sisuliselt rikkus J. K. ametijuhendi punkti 3.2.5, mille kohaselt peab inspektor pidevalt jälgima kinnipeetavate käitumist ja tervislikku seisundit ning informeerima sellest koheselt korrapidajat. Need rikkumised ei olnud kohtu arvates aga kattuvad. Lisaks sellele oli tuvastatud, et V. U. ei olnud kontaktne ning teda ei olnud võimalik küsitleda. Sarnaselt maakohtuga märkis ringkonnakohuski, et ametijuhendi p 3.2.5 rikkumist J. K.-le süüdistusaktis ette ei heideta ning KrMS § 268 lg-st 1 tulenevalt ei saa talle seda süüks arvata. Sarnaselt maakohtuga leidis ringkonnakohus, et J. K.-le ei saa süüks arvata kiirabi kutsumata jätmist, sest tema kasutuses oli vaid prefektuuri sisetelefon. Etteheide saab seisneda vaid selles, et ta kontaktivõimetust V. U.-st korrapidajale ette ei kandnud, kuid selles pole teda süüdistatud. Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et ettevaatamatusdelikti juures peab lisaks põhjuslikule seosele ekvivalentsusteooria mõttes esinema ka õigusvastasusseos. Viimane puudub, kui objektiivselt on hoolsuskohustust küll rikutud, kuid mil ka selle kohustuse järgimisel oleks tagajärg ikkagi saabunud. Kohus sedastas, et arstlikku järelevalvet oleks V. U. vajanud juba tulenevalt mürgituslikust alkoholijoobest, kuid see järelevalve ei oleks välistanud surma saabumist. Haiglasse viimine oleks küll vähendanud surma saabumise võimalust, kuid ei oleks seda välistanud, sest V. U. tervisedokumentides puudusid märkmed epilepsia kohta. Seega oleks J. K. hoolsuskohustust rikkuv tegu ja saabunud tagajärg küll põhjuslikus seoses ekvivalentsusteooria mõttes, kuid sellel ei ole õiguslikku tähendust, sest ka õiguspärane käitumine oleks võinud kaasa tuua samasuguse tagajärje. Menetlus Riigikohtus 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas ringkonnaprokurör I. Kalda kassatsiooni, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori arvates on kohtud otsuse tegemisel lähtunud asjaoludest, mida tegelikkuses ei ole tuvastatud. Nimelt on kohtud lähtunud eeldusest, et V. U. kainenema paigutamiseks oli korrapidaja A. J. luba. Tegelikkuses ei ole loa küsimine korrapidajalt kinnitust leidnud ja tegemist on KrMS § 312 p-de 1 ja 2 rikkumisega. Prokurör ei soostu ringkonnakohtu järeldusega, et ka hoolsuskohustuse järgimisel oleks saabunud kannatanu surm. V. U.-l esinesid märgatavad krambihood koos häälitsustega, mis ei oleks jäänud meditsiiniasutuse personalil märkamata. Käesoleval juhul jäi aga arstiabi kutsumata, kuna J. K. ei teatanud korrapidajale arstiabi kutsumise vajalikkusest. Seetõttu saab kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et kui J. K. oleks enda ametikohustusi nõuetekohaselt täitnud, ei oleks kannatanu surm saabunud. 6. Kassatsioonivastuses palub J. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja märgib, et kassatsioonis taotletakse põhjendamatult kohtute poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamist, samuti esitatakse J. K.-le etteheiteid selles, milles teda ei ole süüdistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht I 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevalt otsuse punktides 8–11. 8. Kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-92-05, RT III 2005, 32, 320). Kohtuotsusest peab samuti olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-05, RT III 2005, 34, 336). Seejuures tuleb arvestada konkreetse delikti, käesoleval juhul ettevaatamatusdelikti spetsiifikat. 9. Tulenevalt eeltoodust ja käesoleva kriminaalasja kvalifikatsioonist peatub kriminaalkolleegium ettevaatamatusdelikti objektiivse külje elementidel. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad selle tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-01, RT III 2001, 6, 66). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine. 10. Kõnealuses kriminaalasjas on J. K.-le ette heidetud kahte hoolsuskohustust rikkuvat tegu, mis mõlemad olid seotud tema teenistusülesannetega. Esiteks ei küsitlenud ta kainenema toodud isikut tema tervisliku seisundi kohta. Teiseks ei teavitanud ta häirekeskust kontaktivõimetust joobes isikust ega täitnud kohustust vajadusel kutsuda kiirabi. Maakohus leidis, et neist kahest rikkumisest on J. K.-le etteheidetav vaid esimene. Ringkonnakohus sellega aga ei nõustunud ja märkis, et kohustus kontrollida kinnipeetava tervislikku seisundit ja tema küsitlemiskohustus ei ole samastatavad, liiati oli V. U. kontaktivõimetu. Ringkonnakohus märkis veel, et J. K.-le saaks tõepoolest ette heita seda, et ta ei jälginud kinnipeetava tervislikku seisundit ega teavitanud muutustest korrapidajat, kuid sellises tegevuses ei ole J. K. süüdistatud. Eeltooduga on kohtud asunud seisukohale, et hoolsuskohustust rikkuvat tegu kui objektiivse koosseisu elementi kohtualuse käitumises ei esinenud. Kuigi deliktistruktuurist tulenevalt ei olnud ringkonnakohus pärast hoolsuskohustust rikkuva teo eitamist enam kohustatud vaagima õigusvastasusseost ja selle sisustatust käesoleva kriminaalasja raames, on kohus seda siiski teinud. Seda aga üksnes tulenevalt apellatsioonides esitatud argumentidest. 11. Prokurör vaidlustab kassatsioonis üksnes faktilisi asjaolusid ning õigusvastasusseose raames hüpoteetilise kausaalahela väära tuvastamist (vt käesoleva otsuse p 5). Seejuures on jäetud tähelepanuta, et KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid ja et küsimus õigusvastasusseosest saab tõusetuda üksnes juhul, kui eelnevalt on tuvastatud hoolsuskohustust rikkuv tegu. Tulenevalt KrMS § 352 lg-test 4 ja 6 on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamisel seotud kassatsiooni piiridega ja saab neist väljuda vaid süüdistatava kasuks. Seetõttu on käesoleval juhul, s.o olukorras, kus ringkonnakohus on tuvastanud hoolsuskohustust rikkuva teo puudumise ja J. K. õigeksmõistmist hoolsuskohustust rikkuvas teos ei ole vaidlustatud, kassatsioon sisuliselt ainetu. Kassatsioonis sisaldub küll etteheide selle kohta, et arstiabi jäi kutsumata, «kuna J. K. ei teatanud süüliselt korrapidajale arstiabi kutsumise vajalikkusest». Selles etteheites on üle võetud ringkonnakohtu arvamus, et kõnealuses minetuses saaks J. K.-d ka süüdistada. Kassaator pole aga märganud kohtuotsustes järgnevat, et sellist etteheidet J. K.-le esitatud süüdistus ei sisalda. II 12. Lisaks eeltoodule peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda veel mõningatel käesoleva kriminaalasja raames tõusetunud küsimustel. 13. Süüdistusaktis kvalifitseeriti J. K. käitumine ideaalkogumina KrK §-de 105 ja 162 järgi. Kriminaalkolleegium märkis kriminaalasjas nr 3-1-1-76-05 (RT III 2005, 27, 283, p 14) tehtud kohtuotsuses, et kuritegude ideaalkogumi puhul täidab isik «ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega». Käesolevas kriminaalasjas on aga süüdistusaktis üks tagajärg paigutatud erinevate süüteokoosseisude alla. Nii märgiti J. K. süüdistuses KrK § 162 järgi, et ta põhjustas isiku surma näol raske tagajärje isiku seadustega kaitstud õigustele ja huvidele, KrK § 105 järgi süüdistati teda aga ettevaatamatuse tõttu teise isiku surma põhjustamises. Seega on kannatanu surma käsitletud lubamatult mõlema süüteokoosseisu kahjuliku tagajärjena. 14. Maakohus leidis, et kuna J. K. oli ametiisik ning talle on ette heidetud vaid ametialaste kohustuste mittetäitmist, on tema tegu kvalifitseeritav üksnes KrK § 162 järgi. Sellega luges kohus KrK § 162 sisuliselt KrK § 105 suhtes erinormiks ja leidis, et ametialase lohakuse tagajärg hõlmab ka ettevaatamatu surma põhjustamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise põhjendusega ei nõustu ja märgib, et KrK § 162 (ka KarS § 290) tagajärg ei hõlma KrK § 105 (ka KarS § 117) tagajärge. Vastupidi – surm kui tagajärg kaetakse ära KrK § 105 poolt. Seega pidanuks ametialased minetused, mida J. K.-le ette heideti (s.o minetused, mille tagajärjeks oli V. U. surma põhjustamine ettevaatamatusest), tulema analüüsimisele üksnes KrK § 105 raames, mitte aga jääma seotuks KrK §-ga 162 tulenevalt asjaolust, et J. K. oli ametiisik. Vastasel korral oleks tulemuseks, et ametiseisund on sisuliselt vastutust kergendav isikutunnus (KrK § 105 sanktsioon kuni kolm aastat vangistust, KrK § 162 maksimaalne sanktsioon üks aasta vangistust; karistusseadustiku vastavad sanktsioonid analoogsed). 15. Seoses eelnevas punktis väljendatuga selgitab kriminaalkolleegium, mida tähendab hoolsuskohustust rikkuv tegu KrK § 162 (ka KarS § 290) ja KrK § 105 (ka KarS § 117) raames. Hoolsuskohustusest rääkides tuleb eristada ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat üldist (üldinimlikku) hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt (ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Igaühedelikti korral (ka KrK §-s 105 ja KarS §-s 117 ettenähtud kuriteod) seisnebki hoolsuskohustust rikkuv tegu üldise ehk üldinimliku hoolsuskohustuse rikkumises (nn sotsiaaladekvaatsuse eiramises). Seda võivad aga konkretiseerida ka mõnes spetsiifilisemas tegutsemisvaldkonnas omaksvõetud käitumistavad ning standardid (nt mõne toote turvalisuse kontrolliks sätestatud reeglid). Ametialase kuriteo puhul (ka KrK §-s 162 ja KarS §-s 290 sätestatud kuriteod) eraldi võetult on aga alust rääkida spetsiaalse hoolsuskohustuse rikkumisest. Surma põhjustamine ettevaatamatusest on igaühedelikt, milles hoolsuskohustuse alus ja ulatus on märkimisväärselt laiem kui ametiisikul konkreetse ametialase kuriteo puhul. Sellest tulenevalt saavad ametialased minetused sisustada küll ka igaühedelikti raames hoolsuskohustuse rikkumist, kuid samas ei saa ametiülesannetega kaasnevad kohustused piiritleda süüdistuse sisustamist KrK § 105 järgi. Vastasel juhul kujuneks olukord, kus ametiisiku kohustusliku käitumise määr oleks teiste isikutega võrreldes kitsam. 16. Käesoleva kriminaalasja raames ongi süüdistust põhjendamatult kitsendatud – sisuliselt on surma põhjustamist käsitletud ametialase süüteona, kus isiku käitumist reguleerisid justkui üksnes ametijuhendid ja teenistuskohustused. Süüdistamaks kedagi käesoleva kriminaalasja raames KrK § 105 järgi tulnuks esmajoones lahendada küsimus sellest, kas tööl olnud politseiametnikud rikkusid kontaktivõimetu ja raskes joobes isiku paigutamisel kainestuskambrisse ühiskonnas objektiivselt eksisteerivat tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse nõuet. Kohtud on seda küsimust käsitledes õigustatult ja korduvalt märkinud, ning Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub sellega täiel määral, et kannatanu vajas hospitaliseerimist juba tulenevalt temal esinenud alkohoolsest joobest. 17. Eeltoodu alusel (otsuse punktid 8–11) ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata. Hannes KIRIS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG