Riigikohtu tühistas linnakohtu otsuse, kuna kohtuvälise menetleja ametnikut ei tohtinud tunnistajana kutsuma. Linnakohtu otsus tühistati ja asja saadeti uueks arutamiseks. Riigikohus leidis, et kohus rikkis väärteomenetlusõigust, jättes alusetult tähelepanuta politsei ametniku ütlusi. Linnakohtu otsus tühistati ja asja saadeti uueks arutamiseks. Riigikohus leidis, et kohus rikkis väärteomenetlusõigust, jättes alusetult tähelepanuta politsei ametniku ütlusi.

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-69-05

Otsuse kuupäev

9. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

A.S. väärteoasi liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2005. a otsus

väärteoasjas nr 4-172/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. august 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja ametnik Tarmo Kuusepalu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2005. a kohtuotsus A.S. väärteoasjas ja saata väärteoasi

uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. Politseiprefektuuri kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.S. karistati Põhja Politseiprefektuuri 14. jaanuari 2005. a otsusega liiklusseaduse (LS) § 7435 lg 1 järgi

viie trahviühiku (300 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 15. detsembril 2004. a kell 18.12

asulasisesel teel mootorsõidukit juhtides kasutas telefoni käsi vabaks jätva abivahendita, rikkudes sellega

liikluseeskirja (LE) § 67 nõudeid. Otsuse kohaselt oli väärteo toimepanek tõendatud väärteoprotokollis

nimetatud tõenditega, s.o tunnistaja ülekuulamise protokolliga. Tunnistajaks oli väärteoprotokolli koostajaga

koos patrullis viibinud politseiametnik.

2. A.S. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles väitis, et ei rääkinud

sõidu ajal telefoniga. Menetlusalune isik lisas kaebusele enda ja elukaaslase K.J. telefoninumbrite

kõneeristused, kinnitamaks, et väidetava rikkumise toimepanemise ajal ta neid telefone ei kasutatud.

3. Tallinna Linnakohus tühistas 7. märtsi 2005. a otsusega Põhja Politseiprefektuuri otsuse ja lõpetas

väärteoasjas menetluse väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kohus leidis, et A.S. süü väärteo toimepanemises ei ole tõendatud. Menetlusalune isik ise on kogu menetluse

vältel rikkumise toimepanemist eitanud ja tema väiteid kinnitas kohtus tunnistajana üle kuulatud K.J..

Kõneeristustest nähtub, et rikkumise väidetava toimumise ajal ei olnud kummalgi numbril sissetulevaid ega

väljaminevaid kõnesid.

Kohus ei pidanud vajalikuks kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud politseitöötaja A.J.

kohtuistungile kutsumist põhjusel, et tunnistaja on protokolli koostaja kaastöötaja, kes täitis koos protokolli

koostajaga tööülesandeid.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, kes palub linnakohtu otsuse tühistada

menetlusõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

Kassatsiooni kohaselt on kohus vääralt tõlgendanud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg-t 2, mis

on VTMS § 2 alusel kohaldatav ka väärteomenetluses. Selle sätte kohaselt ei või olla tunnistajaks

uurimisasutuse töötaja, kelle menetluses on kriminaalasi. Väärteomenetluses ei tohi seega olla tunnistajaks

väärtegu menetlev kohtuvälise menetleja ametnik, see aga ei tähenda, et sama kohtuvälise menetleja teine

töötaja ei võiks olla väärteoasjas tunnistajaks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Väärteomenetluse seadustiku §-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaal-menetluse

sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Sama põhimõtet kordab VTMS § 31 lg 1 ka tõendamise ja

tõendite kogumise osas.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 ja § 63 lg 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolu esinemise või selle

puudumise tõendamine võimalik ka tunnistaja, s.o tõendamiseseme asjaolusid teada võiva isiku ütlustega.

Samas sätestab KrMS § 66 lg 2, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või

süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi.

6. Kriminaalmenetluse seadustiku viidatud sätetest ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei

või olla tõendi allikaks. Vastupidi - KrMS § 66 lg 2 näeb ette vaid ühe väga kitsalt piiritletud olukorra, mil

uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik ei või menetluses tunnistajana osaleda.

Selgitades selle keelu sisu, on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et tegemist on põhimõttega, mille

kohaselt kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist

loobuda ning see on seotud kohtuvälise menetleja kohustusega koguda tõendeid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. mai 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05, RT III 2005, 22, 223, p 7). Ka on

kriminaalkolleegium märkinud, et: "Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus

teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses

sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2

kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise

menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi." (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, RT III 2005, 16, 163, p 7).

Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja selle ametniku

osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine

tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud - vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi viimativiidatud otsus). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele

väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea.

Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud

ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt. Kohtuvälises menetluses kasutatakse tihtipeale

tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad

tunnistajatena. See on ka põhjendatud, kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda

võimatuks.

7. Linnakohus, jättes politseiametnikust tunnistaja A.J. kohtuistungile kutsumata põhjusel, et tegemist on

väärteoprotokolli koostaja kaastöötajaga, on lugenud tema ütlused väärteomenetluses sisuliselt lubamatuks

tõendiks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas väärteoasjas on sellega rikutud oluliselt

väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses - see on toonud kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse, sest

kohus jättis osa tõenditest alusetult tähelepanuta.

Väärteoasja uuel arutamisel linnakohtus tuleb hinnata ka politseiametnikust tunnistaja ütlusi ja analüüsida

neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2005. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtule.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris