Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-18-97 Viktor Pajevski süüdistusasjas KrK § 117 järgi — RT III, 8, 91

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. veebruaril 1997. a. 3-1-1-18-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Viktor Pajevski süüdistuses KrK § 117 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 1995. a. otsusega tunnistati V. Pajevski süüdi KrK § 116 järgi suguühendusse astumise eest teadvalt nooremate kui neljateistkümne aastaste Irina ja Valentina Bogdanovaga ning karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1996. a. otsusega, viidates motiivide puudumisest tingitud kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele, tühistati Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 1995. a. otsus osas, millega V. Pajevski oli süüdi tunnistatud KrK § 116 järgi V. Bogdanova suhtes toimepandu eest ja saadeti kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Tallinna Linnakohtu 26. juuni 1996. a. määruses sedastati, et V. Pajevski on V. Bogdanova suhtes toime pannud hoopis KrK § 1151 lg. 2 järgi kvalifitseeritava teo ning sellega seoses saadeti kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks ja V. Pajevskile varem esitatud süüdistuse muutmiseks V. Bogdanova suhtes toimepandu osas. Kohtueelse uurimise järgselt anti Tallinna Linnakohtu 28. augusti 1996. a. määrusega V. Pajevski kohtu alla V. Bogdanova suhtes toimepandu eest süüdistuses KrK § 1151 lg. 2 järgi. Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a. otsusega kvalifitseeriti V. Pajevski tegevus V. Bogdanova suhtes ümber KrK § 117 järgi ja V. Pajevskit karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 3 alusel loeti V. Pajevskile mõistetud karistus kaetuks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1996. a. otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti V. Pajevskile vabadusekaotus kolmeks aastaks poolkinnises vanglas. Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a. otsuse tühistamist V. Pajevski süüditunnistamises KrK § 117 järgi ja tema süüditunnistamist KrK § 1151 lg. 2 järgi. Samuti taotles prokurör KrK § 40 lg. 3 alusel V. Pajevskile viieaastase vabadusekaotuse mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a. otsus V. Pajevski süüdistunnistamises KrK § 117 järgi ja ta mõisteti selles süüdistuses õigeks. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et esimese astme kohus, andes 28. augusti 1996. a. määrusega V. Pajevski kohtu alla süüdistatuna KrK § 1151 lg. 2 järgi ning tunnistades ta 28. oktoobril 1996. a. süüdi KrK § 117 järgi, jättis tähelepanuta, et kriminaalasjas (tl. 110) on juurdlusasutuse tühistamata määrus V. Pajevki suhtes süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi kriminaalasja lõpetamise kohta KrMK § 5 lg. 1 p.-s 2 sätestatud alusel. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsuse peale on esitanud kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kassaator leiab, et V. Pajevski õigeksmõistmine V. Bogdanova suhtes toimepandud tegude osas on tingitud formaal-juriidilisest lähenemisest, ilma faktiliselt toimepandud tegu arvestamata. Kassaator rõhutab, et V. Pajevski kriminaalvastutusele võtmisest keeldumine toimus konkreetsete kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi, leides, et tema tegudes puuduvad nende paragrahvide järgi kvalifitseeritavate tegude tunnused. See iseenesest aga ei tingi kassaatori arvates teo kui sellise mittetoimepanekut. Seega leiab prokurör, et V. Pajevski õigeksmõistmine kuriteos, mis on sisuliselt aset leidnud ning ka kohtulikul arutamisel tõendamist leidnud, üksnes motiivil, et hetkeseisuga oli sama paragrahvi järgi tema suhtes tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus tühistamata, ei ole aktsepteeritav. Kassaator rõhutab, et kõnealuse määruse tühistamata jätmist tuleb vaadelda kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena, mis on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Antud konkreetsel juhul tuleb kassaatori arvates uuel asja arutamisel esimese astme kohtus anda prokurörile võimalus sellise eeluurimisel aset leidnud vea parandamiseks. Kokkuvõtvalt taotleb prokurör Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a. otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsuse tühistamist V. Pajevki süüdistusasjas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Samas aga prokurör möönis, et Tallinna Linnakohtu 26. juuni 1996. a. määrusega on kohus juba loonud prokurörile kõik tingimused juurdlusasutuse määrus tühistamiseks, millega V. Pajevki suhtes lõpetati kriminaalasjas menetlus süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi. Kummatigi ei pidanud prokurör vajalikuks seda võimalust kasutada. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga selles, et V. Pajevski õigeksmõistmine V. Bogdanova suhtes toimepandud tegude osas on tingitud formaal-juriidilisest lähenemisest, ilma faktiliselt toimepandud tegu arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et mingi kuriteotunnustega teo saab lugeda faktiliselt toimepanduks alles siis, kui kohus loeb sellise teo toimepanemise tõendatuks. Samas saab kohus lugeda mingi teo toimepanemise tõendatuks vaid siis, kui isik on vastava teo toimepanemises süüdistatuna kohtu alla antud ja kui puuduvad KrMK § 5 lg.-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsuses sedastati põhjendatult, et esimese astme kohus, andes 28. augusti 1996. a. määrusega V. Pajevski kohtu alla süüdistatuna KrK § 1151 lg. 2 järgi ning tunnistades ta 28. oktoobril 1996. a. süüdi KrK § 117 järgi, jättis tähelepanuta, et on tühistamata kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse V. Pajevski süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi. Seega leidis ringkonnakohus igati põhjendatult, et esimese astme kohus rikkus V. Pajevski süüditunnistamisel KrK § 117 järgi KrMK § 5 lg. 1 p.-s 10 sätestatut. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsuses väljendatud seisukohaga, et apellatsioonikohus võib AKKS § 33 alusel saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui ta tuvastab ühe AKKS § 39 lg.-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse rikkumise. Kuna KrMK § 5 lg. 1 p.-s 10 sätestatu rikkumine ei sisaldu ülalnimetatud loetelus, siis puudus ringkonnakohtul võimalus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ning sellises olukorras oli ainuvõimalik korrektne õiguslik lahendus V. Pajevski õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 117 järgi. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 1 ja § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsus Viktor Pajevski süüdistusasjas jätta muutmata. 2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 18. veebruaril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER