Riigikogu — GATT 1994 VII artikli rakendamise leping — RT II, 1999, 22, 123

Protokoll Eesti ühinemise kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooni Asutamislepinguga (Marrakeši lepinguga) Sissejuhatav üldkommentaar 1. Käesoleva lepingu alusel on tolliväärtuse esmaaluseks tehinguväärtus, nagu see on määratletud artiklis 1. Artiklit 1 tuleb lugeda koos artikliga 8, milles muu hulgas sätestatakse tegelikult makstud või makstava hinna korrigeerimine juhtudel, kui ostja kanda on jäänud teatud kindlad elemendid, mida loetakse tolliväärtuse osaks, kuid mis ei sisaldu imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavas hinnas. Artiklis 8 sätestatakse ka teatud tehinguväärtusse kuuluvad väärtused, mis võivad ostjalt müüjale üle minna pigem teatava kauba või teenusena kui rahalisel kujul. Artiklites 2 kuni 7 sätestatakse tolliväärtuse määramise meetodid, kui seda ei ole võimalik määrata artikli 1 sätete järgi. 2. Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 1 sätete järgi, peaksid toll ja importija tavaliselt omavahel konsulteerima, et leppida kokku väärtuse alus artikli 2 või 3 sätete järgi. Näiteks võib juhtuda, et importijal on teavet identse või sarnase imporditud kauba tolliväärtuse kohta, mis ei ole kohe kättesaadav importiva sadama tollile. Ja teisest küljest võib tollil olla teavet identse või sarnase imporditud kauba tolliväärtuse kohta, mis ei ole hõlpsasti kättesaadav importijale. Mõlema poole vahelised konsultatsioonid võimaldavad ärisaladuse nõudeid järgides teavet vahetada, et määrata kindlaks tolliväärtuse õige alus. 3. Artiklites 5 ja 6 sätestatakse kaks alust tolliväärtuse määramiseks juhul, kui seda ei ole võimalik määrata imporditud kauba või identse või sarnase imporditud kauba tehinguväärtuse põhjal. Artikli 5 lõike 1 järgi määratakse tolliväärtus kindlaks hinna alusel, millega kaupa müüakse müüjast sõltumatule importijamaa ostjale samas seisundis, mis sellel oli importimisel. Samuti on importijal soovi korral õigus lasta artikli 5 sätete alusel määrata selle kauba tolliväärtus, mida on pärast importimist töödeldud. Artikli 6 järgi määratakse tolliväärtus arvutatud väärtuse alusel. Mõlemad meetodid tekitavad teatud raskusi ja seepärast antakse importijale õigus artikli 4 sätete põhjal valida nende kahe meetodi kohaldamise järjekord. 4. Artiklis 7 kehtestatakse, kuidas määrata tolliväärtus juhul, kui seda ei ole võimalik määrata ühegi eelneva artikli sätete järgi. Liikmed, arvestades mitmepoolseid kaubandusläbirääkimisi; soovides edendada GATT 1994 eesmärke ja tagada arengumaade rahvusvahelisele kaubandusele lisasoodustusi; tunnustades GATT 1994 VII artikli sätete tähtsust ja soovides välja töötada nende kohaldamise eeskirja, et võimaldada nende rakendamise suurem ühetaolisus ja kindlus; tunnustades vajadust kauba tolliväärtuse õiglase, ühetaolise ja erapooletu määramissüsteemi järele, mis välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise; tõdedes, et kauba tolliväärtuse määramise aluseks peaks niipalju kui võimalik olema hinnatava kauba tehinguväärtus; tunnustades, et tolliväärtus peaks põhinema lihtsatel ja õiglastel kriteeriumidel, mis vastavad kaubandustavadele, ja et tolliväärtuse määramise menetlus peaks olema üldkohaldatav, tarneallikaid eristamata; tunnustades, et tolliväärtuse määramise menetlust ei tohi kasutada dumpingu vastu võitlemiseks, on kokku leppinud järgmises. I jagu TOLLIVÄÄRTUSE MÄÄRAMISE REEGLID Artikkel 1 1. Imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus, see on kauba importijamaale ekspordiks müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, kui seda on korrigeeritud kooskõlas artikli 8 sätetega, tingimusel et: a) ostjal pole kauba käsutamisel või kasutamisel muid piiranguid peale nende piirangute, mis: i) on kehtestatud importijamaa seadustega või mida nõuavad tema riigiorganid; ii) piiritlevad geograafilist piirkonda, kus kaupa võib edasi müüa; iii) ei mõjuta oluliselt kauba väärtust; b) müük või hind ei sõltu mõnest tingimusest või tasust, mille tõttu hinnatava kauba väärtust ei ole võimalik määrata; c) ostja poolt kõnesoleva kauba järgnevast edasimüügist, käsutamisest või kasutamisest saadud tuludest ei laeku ükski osa ei otseselt ega kaudselt müüjale, välja arvatud juhud, kui hinda on võimalik sobivalt korrigeerida kooskõlas artikli 8 sätetega; d) ostja ja müüja ei ole teineteisest sõltuvad, või kui ostja ja müüja on sõltuvad, siis on tehinguväärtus tolliväärtusena aktsepteeritav lõike 2 sätete järgi. 2. a) Tehinguväärtuse aktsepteeritavuse kindlaksmääramisel käesoleva artikli lõike 1 raames ei anna fakt, et ostja ja müüja on teineteisest sõltuvad artikli 15 tähenduses, iseenesest põhjust pidada tehinguväärtust mitteaktsepteeritavaks. Sellisel juhul uuritakse müügiga seotud asjaolusid ja tehinguväärtus aktsepteeritakse, kui ostja ja müüja omavaheline sõltuvus ei ole mõjutanud hinda. Kui tollil on importija poolt antud või mõnel muul viisil saadud teabe põhjal alust arvata, et sõltuvus on avaldanud mõju hinnale, peab toll esitama oma väited importijale, kellele antakse vastuväidete esitamiseks piisav võimalus. Importija nõudel esitab toll oma väited kirjalikult. b) Sõltuvate isikute vahelise müügi korral aktsepteeritakse tehinguväärtus ja hinnatakse kaupa kooskõlas käesoleva artikli lõike 1 sätetega, kui importija tõestab, et see väärtus on väga lähedane ühele samal või ligikaudu samal ajal määratud järgmistest väärtustest: i) tehinguväärtusele samale importijamaale eksporditud identsete või sarnaste kaupade müügil müüjast sõltumatule ostjale, ii) identsete või sarnaste kaupade tolliväärtusele, mis on määratud vastavalt artikli 5 sätetele, iii) identsete või sarnaste kaupade tolliväärtusele, mis on määratud vastavalt artikli 6 sätetele. Eespool nimetatud kriteeriumide rakendamisel tuleb kohaselt arvestada tõestatud erinevusi kaubanduslikus tasemes, koguses, artiklis 8 nimetatud elementides ja kuludes, mida müüja kandis müügitehingutes, kus puudus sõltuvus müüja ja ostja vahel, ning kuludes, mida müüja ei kandnud müügitehingutes, kus müüja ja ostja olid teineteisest sõltuvad. c) Käesoleva artikli lõike 2 punktis b esitatud kriteeriume kasutatakse importija algatusel ja üksnes võrdluseks. Lõike 2 punkti b sätete alusel ei saa kehtestada asendusväärtusi. Artikkel 2 1. a) Kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 1 sätete järgi, loetakse tolliväärtuseks samale importijamaale ekspordiks müüdud ja hinnatava kaubaga samal või ligikaudu samal ajal eksporditud identse kauba tehinguväärtus. b) Käesoleva artikli rakendamisel kasutatakse tolliväärtuse määramiseks hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel ja põhiliselt samas koguses müüdud identse kauba tehinguväärtust. Sellise müügi puudumisel kasutatakse erineval kaubanduslikul tasemel ja/või erinevas koguses müüdud identse kauba tehinguväärtust ning seda korrigeeritakse, arvestades erinevusi kaubanduslikus tasemes ja/või koguses, tingimusel et väärtust on võimalik korrigeerida esitatud tõendusmaterjali alusel, mis selgelt näitab korrigeerimise põhjendatust ja täpsust, põhjustagu korrigeerimine väärtuse suurenemist või vähenemist. 2. Kui tehinguväärtus sisaldab artikli 8 lõikes 2 nimetatud kulusid ja makseid, siis korrigeeritakse väärtust arvestamaks olulisi erinevusi nendes kuludes ja maksetes, mis tulenevad veokauguse ja -viisi erinevustest imporditud kauba ja kõnealuse identse kauba vahel. 3. Kui käesoleva artikli rakendamisel on võimalik kasutada rohkem kui üht identsete kaupade tehinguväärtust, kasutatakse imporditud kauba tolliväärtuse määramisel kõige madalamat väärtust. Artikkel 3 1. a) Kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata artiklite 1 ja 2 sätete järgi, loetakse tolliväärtuseks samale importijamaale ekspordiks müüdud ja hinnatava kaubaga samal või ligikaudu samal ajal eksporditud sarnase kauba tehinguväärtus. b) Käesoleva artikli rakendamisel kasutatakse tolliväärtuse määramiseks hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel ja põhiliselt samas koguses müüdud sarnase kauba tehinguväärtust. Sellise müügi puudumisel kasutatakse erineval kaubanduslikul tasemel ja/või erinevas koguses müüdud sarnase kauba tehinguväärtust ning seda korrigeeritakse, arvestades erinevusi kaubanduslikus tasemes ja/või koguses, tingimusel et väärtust on võimalik korrigeerida esitatud tõendusmaterjali alusel, mis selgelt näitab korrigeerimise põhjendatust ja täpsust, põhjustagu korrigeerimine väärtuse suurenemist või vähenemist. 2. Kui tehinguväärtus sisaldab artikli 8 lõikes 2 nimetatud kulusid ja makseid, siis korrigeeritakse väärtust arvestamaks olulisi erinevusi nendes kuludes ja maksetes, mis tulenevad veokauguse ja -viisi erinevustest imporditud kauba ja kõnealuse sarnase kauba vahel. 3. Kui käesoleva artikli rakendamisel on võimalik kasutada rohkem kui üht sarnaste kaupade tehinguväärtust, kasutatakse imporditud kauba tolliväärtuse määramisel kõige madalamat väärtust. Artikkel 4 Kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata artiklite 1, 2 ja 3 sätete järgi, siis määratakse tolliväärtus kindlaks artikli 5 sätete järgi, või kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata selle artikli järgi, siis tehakse seda artikli 6 sätete järgi, välja arvatud juhul, kui importija soovil pööratakse ümber artiklite 5 ja 6 rakendamise järjekord. Artikkel 5 1. a) Kui imporditud kaupa või identset või sarnast imporditud kaupa müüakse importijamaal samas seisundis, mis sellel oli importimisel, määratakse imporditud kauba tolliväärtus vastavalt käesoleva artikli sätetele ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega imporditud kaupa või identset või sarnast imporditud kaupa on müüdud kõige suuremas üldkoguses hinnatava kauba impordiga samal või ligikaudu samal ajal müüjast sõltumatule isikule, kusjuures hinnast arvatakse maha: i) kas tavaliselt makstavad või maksmiseks kokkulepitud komisjonitasud või importijamaal samasse klassi või liiki kuuluva imporditud kauba müügiga seotud lisasumma, mis tavaliselt arvestatakse kasumiks ja üldkuludeks; ii) importijamaal tehtud tavalised veo- ja kindlustuskulud ja muud nendega seotud kulud; iii) sobival juhul artikli 8 lõikes 2 nimetatud kulud; iv) tollimaksud ja muud riigimaksud, mida tuleb importijamaal maksta seoses kauba impordi või müügiga. b) Kui imporditud kaupa ega identset või sarnast imporditud kaupa ei müüda hinnatava kauba impordiga samaaegselt või ligikaudu samaaegselt, määratakse tolliväärtus, mis muidu määratakse käesoleva artikli lõike 1 punkti a sätete järgi, ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega imporditud kaupa või identset või sarnast imporditud kaupa on müüdud importijamaal samas seisundis, mis sellel oli importimisel, ja kõige lähemal ajal hinnatava kauba importimise päevast arvestades, kuid enne 90 päeva möödumist kõnealusest importimisest. 2. Kui imporditud kaupa ega identset või sarnast imporditud kaupa ei müüda importijamaal samas seisundis, mis sellel oli importimisel, määratakse importija nõudmisel tolliväärtus ühe kaubaühiku selle hinna alusel, millega imporditud kaupa on pärast selle edasist töötlemist müüdud importijamaal kõige suuremas üldkoguses müüjast sõltumatule isikule, kusjuures arvestatakse töötlemise tulemusel lisandunud väärtust ja tehakse käesoleva artikli lõike 1 punktis a sätestatud mahaarvamised. Artikkel 6 1. Käesoleva artikli sätete alusel põhineb imporditud kauba tolliväärtus arvutatud väärtusel. Arvutatud väärtus koosneb järgmistest elementidest: a) imporditud kauba tootmisel kasutatud materjalide ning kauba valmistamise ja muu töötlemise kulud või väärtus; b) kasum ja üldkulud summa ulatuses, mis tavaliselt kujuneb eksportijamaa tootjate poolt importijamaale ekspordiks valmistatud ja hinnatava kaubaga samasse klassi või liiki kuuluvate kaupade müügil; c) kõik muud kulud, mis on kohased artikli 8 lõike 2 alusel liikme poolt valitud tolliväärtuse määramise meetodi kajastamiseks. 2. Arvutatud väärtuse määramisel ei tohi ükski liige nõuda juurdepääsu võimaldamist ühelegi arvele ega muule dokumendile ega nõuda nende uurimiseks esitamist üheltki isikult, kes ei ole resident tema enda territooriumil. Kuid kauba tootja antud teavet tolliväärtuse määramiseks käesoleva artikli sätete alusel võivad importijamaa võimuorganid tootja nõusolekul kontrollida teisel maal, tingimusel et nad teavitavad sellest piisavalt aegsasti kõnealuse maa valitsust ja et viimane ei vaidle uurimisele vastu. Artikkel 7 1. Kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata artiklite 1–6 sätete alusel, määratakse tolliväärtus importijamaal kättesaadavate andmete alusel, kasutades meetodit, mis on vastavuses käesoleva lepingu ja GATT 1994 VII artikli põhimõtete ja üldsätetega. 2. Tolliväärtuse määramisel käesoleva artikli sätete alusel ei tohi lähtuda: a) importijamaal toodetud kauba müügihinnast kõnealusel maal; b) süsteemist, mis näeb ette kõrgema tolliväärtuse valiku kahest võimalikust väärtusest; c) kauba hinnast eksportijamaa siseturul; d) muudest tootmiskuludest peale arvutatud väärtuste, mis on määratud identsele või sarnasele kaubale kooskõlas artikli 6 sätetega; e) kauba hinnast eksportimisel maale, mis ei ole importijamaa; f) minimaalsest tolliväärtusest; g) suvalisest või fiktiivsest väärtusest. 3. Importija nõudel teatatakse talle kirjalikult käesoleva artikli sätete alusel määratud tolliväärtus ja selle määramisel kasutatud meetod. Artikkel 8 1. Tolliväärtuse määramisel artikli 1 sätete järgi lisatakse tegelikult makstud või makstavale imporditud kauba hinnale a) järgmised kuluelemendid tingimusel, et nendega seotud kulud on kandnud ostja, kuid neid pole arvatud kauba eest tegelikult makstud või makstava hinna sisse: i) komisjoni- ja vahendustasu, välja arvatud ostu komisjonitasu; ii) kulud, mida tehakse sellistele konteineritele, mida vastavalt tollieeskirjadele ei eristata kõnealusest kaubast; iii) pakkimiskulud töö ja materjali osas; b) järgmiste kaupade ja teenuste sobivalt jagatud väärtus, kui see ei ole osa tegelikult makstud või makstavast hinnast ning kui ostja on neid kaupu tarninud või teenuseid osutanud otse või kaudselt, tasuta või alandatud hinnaga selleks, et imporditud kaupa toota ja müüa ekspordiks: i) imporditud kauba koosseisu kuuluvad materjalid, komponendid, osad jms; ii) imporditud kauba tootmisel kasutatud tööriistad, stantsid, valuvormid jms; iii) imporditud kauba tootmisel tarbitud materjal; iv) inseneri-, arendus-, kunstniku- ja disaineritööd ning kavandid ja visandid, mis on tehtud väljaspool importijamaad ja mis on vajalikud imporditud kauba tootmiseks; c) hinnatava kaubaga seotud autori- ja litsentsitasu, mida ostja peab hinnatava kauba müügi tingimusena otseselt või kaudselt maksma ulatuses, mida ei ole arvestatud tegelikult makstud või makstava hinna sisse; d) see osa tulust, mis igast imporditud kauba järgnevast edasimüügist, käsutamisest või kasutamisest laekub otseselt või kaudselt müüjale. 2. Iga liige sätestab oma õigusaktides järgmiste kulude täieliku või osalise arvestamise tolliväärtusesse või nende täieliku või osalise väljaarvamise tolliväärtusest: a) imporditud kauba veokulud impordisadamasse või -kohta; b) laadimis-, lossimis- ja teisaldamiskulud, mis on seotud imporditud kauba veoga impordisadamasse või -kohta; c) kindlustuskulud. 3. Vastavalt käesolevale artiklile lisatakse tegelikult makstud või makstavale hinnale ainult tõeste ja täpseid koguseid puudutavate andmete alusel määratud kulud. 4. Tolliväärtuse määramisel ei tohi tegelikult makstud või makstavale hinnale lisada käesolevas artiklis loetlemata kulusid. Artikkel 9 1. Kui tolliväärtuse määramisel on vaja valuutat konverteerida, siis kasutatakse vahetuskurssi, mille kõnealuse importijamaa pädevad võimuorganid on korrakohaselt avaldanud ja mis peegeldab nii tõhusalt kui võimalik selle perioodi, mida iga selline avaldatud dokument hõlmab, kõnealuse valuuta kehtivat väärtust äritehingutes importijamaa valuutas väljendatuna. 2. Vahetuskursina kasutatakse kurssi, mis kehtib eksportimise või importimise ajal, vastavalt sellele, kuidas iga liige on sätestanud. Artikkel 10 Kogu teavet, mis on oma olemuselt konfidentsiaalne või mis on antud konfidentsiaalsel alusel tolliväärtuse määramiseks, kohtlevad asjassepuutuvad võimuorganid kui rangelt konfidentsiaalset ega avalikusta seda ilma sellist teavet andnud isiku või valitsuse eriloata, välja arvatud avalikustamine, mida võib nõuda kohtumenetluse käigus. Artikkel 11 1. Iga liige sätestab oma õigusaktides importijale või mis tahes teisele tollimaksude maksmise eest vastutavale isikule õiguse esitada kaebus tolliväärtuse määramise kohta ilma tema suhtes sanktsioone rakendamata. 2. Esimese astmena on isikul, ilma et sanktsioone rakendataks, õigus esitada kaebus tolli allasutusele või sõltumatule organile, kuid iga liige sätestab oma õigusaktides õiguse pöörduda kohtusse, ilma et sanktsioone rakendataks. 3. Kaebuse esitajale teatatakse kirjalikult kaebuse kohta tehtud otsus ja selle põhjendused. Kaebuse esitajat teatatakse ka kõigist edasikaebamise õigustest. Artikkel 12 Vastavalt GATT 1994 X artiklile avaldab asjassepuutuv importijamaa käesoleva lepingu täitmiseks vastuvõetud seadused, määrused, kohtuotsused ja üldrakenduslikud haldusotsused. Artikkel 13 Kui imporditud kauba tolliväärtuse määramise käigus osutub vajalikuks lükata edasi tolliväärtuse lõplik kindlaksmääramine, saab kauba importija siiski kauba tollist kätte, kui ta esitab nõudmise korral piisava tagatise garantiikirja, tagatissumma või muu sissemaksuna, mis katab lõpliku tollimaksu, mida kauba eest võidakse nõuda. Sellised asjaolud sätestab iga liige oma õigusaktides. Artikkel 14 Käesoleva lepingu I lisa märkused on käesoleva lepingu lahutamatu osa ning käesoleva lepingu artikleid tuleb lugeda ja kohaldada koos nende vastavate märkustega. Ka II ja III lisa on käesoleva lepingu lahutamatu osa. Artikkel 15 1. Käesolevas lepingus: a) tähendab «imporditud kauba tolliväärtus» kauba väärtust, mille alusel määratakse väärtuse järgi (ad valorem) maksustatavale imporditud kaubale tollimaksud; b) tähendab «importijamaa» importivat maad või tolliterritooriumi; c) hõlmab «toodetud» ka kasvatatut, valmistatut ja kaevandatut. 2. Käesolevas lepingus: a) tähendavad «identsed kaubad» kaupu, mis on igas suhtes samasugused, kaasa arvatud füüsilised omadused, kvaliteet ja maine. Väikesed erinevused välimuses ei välista muidu määratlusega vastavuses olevate kaupade pidamist identseks; b) tähendavad «sarnased kaubad» kaupu, mis ei ole küll igas suhtes samasugused, vaid sarnanevad omaduste ning materjali poolest, täidavad samasugust otstarvet ning on omavahel kaubanduslikult asendatavad. Kaupade sarnasuse määramisel tuleb muude tegurite hulgas arvestada kaupade kvaliteeti, mainet ja kaubamärgi olemasolu; c) ei tähenda mõisted «identne kaup» ja «sarnane kaup» olenevalt juhtumist kaupa, mis sisaldab või kajastab inseneri-, arendus-, kunstniku- ja disaineritööd ning kavandeid ja visandeid, mida ei ole arvesse võetud korrigeerimisega artikli 8 lõike 1 punkti b alapunkti iv alusel, sest need tööd tehti importijamaal; d) ei loeta kaupa «identseks kaubaks» ega «sarnaseks kaubaks», kui see ei ole toodetud samal maal, kus on toodetud hinnatavad kaubad; e) võetakse eri isikute poolt toodetud kaupa arvesse üksnes siis, kui puudub identne või sarnane kaup, mille oleks tootnud sama isik, kes on tootnud hinnatava kauba. 3. Käesolevas lepingus tähendab «samasse klassi või liiki kuuluv kaup» kaupa, mis kuulub teatud tootmisharus või -sektoris toodetud kaubarühma või -sortimenti ja hõlmab ka identset või sarnast kaupa. 4. Käesolevas lepingus loetakse isikuid teineteisest sõltuvaks ainult siis, kui: a) nad on teineteise äriettevõtte ametiisikud või juhatuse liikmed; b) nad on juriidiliselt tunnustatud äripartnerid; c) nad on tööandja ja töövõtja; d) üks isik otseselt või kaudselt omab, kontrollib või valdab 5% või rohkem mõlema poole emiteeritud hääleõiguslikest aktsiatest või osakutest; e) üks nendest kontrollib otseselt või kaudselt teist; f) kolmas isik kontrollib otseselt või kaudselt mõlemaid; g) nad kontrollivad koos otseselt või kaudselt kolmandat isikut; h) nad on ühe ja sama perekonna liikmed. 5. Isikuid, kes on äritegevuses seotud nii, et üks on teise mis tahes viisil määratletud ainuagent, -turustaja või -kontsessionäär, loetakse käesoleva lepingu raames sõltuvaks, kui nad vastavad lõike 4 kriteeriumidele. Artikkel 16 Kirjaliku taotluse korral on importijal õigus saada importijamaa tollilt kirjalik selgitus, kuidas on kindlaks määratud importija kauba tolliväärtus. Artikkel 17 Midagi käesolevas lepingus ei saa tõlgendada nii, nagu piirataks või seataks kahtluse alla tolli õigust jõuda selgusele iga tolliväärtuse määramiseks esitatud avalduse, dokumendi või deklaratsiooni tõesuses ja täpsuses. II jagu HALDAMINE, KONSULTATSIOONID JA VAIDLUSTE LAHENDAMINE Artikkel 18. Institutsioonid 1. Käesolevaga asutatakse tolliväärtuse komitee (käesolevas lepingus «komitee»), mis koosneb iga liikme esindajatest. Komitee valib endale esimehe ja tuleb tavaliselt kokku kord aastas või siis, kui see on käesoleva lepingu asjakohastes sätetes ette nähtud, võimaldamaks liikmetel konsulteerida teiste liikmete tolliväärtuse määramise süsteemi haldamise küsimustes sedavõrd, kui see võib mõjutada käesoleva lepingu toimimist või selle eesmärkide edendamist ja liikmete omistatud muude kohustuste täitmist. Komitee sekretariaadina tegutseb WTO sekretariaat. 2. Tollikoostöö Nõukogu (käesolevas lepingus «TKN») alluvuses luuakse tolliväärtuse määramise tehniline komitee (käesolevas lepingus «tehniline komitee»), mis täidab käesoleva lepingu II lisas kirjeldatud kohustusi ja töötab vastavalt selles sisalduvatele protseduurireeglitele. Artikkel 19. Konsultatsioonid ja vaidluste lahendamine 1. Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, siis kohaldatakse käesoleva lepingu alusel toimuvate konsultatsioonide ja vaidluste lahendamise puhul vaidluste lahendamise käsituslepet. 2. Kui liige arvab, et mõni talle käesolevast lepingust otse või kaudselt tulenev eelis muudetakse olematuks või et seda kahjustatakse või et käesoleva lepingu mõne eesmärgi saavutamist takistatakse teise liikme või teiste liikmete tegevuse tõttu, siis võib ta taotleda konsultatsioone kõnealuse liikme või liikmetega, et jõuda selles asjas vastastikku rahuldava lahenduseni. Iga liige suhtub mõistvalt teise liikme konsultatsioonitaotlusse. 3. Tehniline komitee annab konsultatsioone pidavatele liikmetele soovi korral nõu ja abi. 4. Käesoleva lepingu sätteid käsitleva vaidluse uurimiseks moodustatud vaekogu võib vaidlusosalise taotluse korral või omal algatusel nõuda tehniliselt komiteelt uurimise läbiviimist kõigis tehnilist lahendamist vajavates küsimustes. Vaekogu määrab kindlaks tehnilise komitee volitused konkreetses vaidluses ja kehtestab tehnilise komitee ettekande saamise tähtaja. Vaekogu võtab arvesse tehnilise komitee ettekannet. Kui tehniline komitee ei suuda jõuda konsensusele talle käesoleva lõike alusel esitatud küsimuses, siis võimaldab vaekogu vaidlusosalistel esitada vaekogule oma seisukohad selles küsimuses. 5. Vaekogule antud konfidentsiaalset teavet ei avaldata ilma seda teavet andnud isiku, organisatsiooni või võimuorgani vormikohase loata. Kui vaekogult sellist teavet taotletakse, kuid vaekogu ei ole volitatud seda teavet väljastama, esitatakse selle teabe mittekonfidentsiaalne kokkuvõte, mida seda teavet andnud isik, organisatsioon või võimuorgan on lubanud. III jagu ERI- JA DIFERENTSEERITUD REŽIIM Artikkel 20 1. Arengumaaliikmed, kes ei ole 12. aprillil 1979 sõlmitud üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VII artikli rakendamise lepingu osalised, võivad lepingu sätete kohaldamise edasi lükata kuni viieks aastaks alates WTO lepingu jõustumisest nende suhtes. Arengumaaliikmed, kes valivad käesoleva lepingu kohaldamise edasilükkamise, teavitavad sellest WTO peadirektorit. 2. Lisaks lõikele 1 võivad arengumaaliikmed, kes ei ole 12. aprillil 1979 sõlmitud üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VII artikli rakendamise lepingu osalised, lükata edasi artikli 1 lõike 2 punkti b alapunkti iii ja artikli 6 kohaldamise kuni kolmeks aastaks pärast käesoleva lepingu kõigi teiste sätete kohaldamist. Arengumaaliikmed, kes valivad käesolevas artiklis mainitud sätete kohaldamise edasilükkamise, teavitavad sellest WTO peadirektorit. 3. Arenenud liikmesmaad annavad vastastikku kokkulepitud tingimustel tehnilist abi arengumaaliikmetele, kes seda taotlevad. Sellest lähtudes koostavad arenenud liikmesmaad tehnilise abi programme, mis võivad muu hulgas sisaldada töötajate koolitamist, abi rakendusmeetmete ettevalmistamisel, ligipääsu tolliväärtuse määramise metodoloogiat puudutavatele teabeallikatele ja nõuandeid käesoleva lepingu sätete kohaldamiseks. IV jagu LÕPPSÄTTED Artikkel 21. Reservatsioonid Ühegi käesoleva lepingu sätte suhtes ei tohi teha reservatsioone ilma teiste liikmete nõusolekuta. Artikkel 22. Riigi õigusaktid 1. Iga liige tagab, et hiljemalt kuupäeval, mil käesolev leping tema suhtes jõustub, on tema seadused, määrused ja haldusmenetlus kooskõlas käesoleva lepingu sätetega. 2. Iga liige teavitab komiteed mis tahes muudatustest oma seadustes ja määrustes, mis on käesoleva lepingu puhul asjakohased, ning muudatustest selliste seaduste ja määruste haldamisel. Artikkel 23. Läbivaatamine Komitee vaatab igal aastal läbi käesoleva lepingu rakendamise ja toimimise, võttes arvesse selle eesmärke. Igal aastal teavitab komitee kaubavahetuse nõukogu nende läbivaatustega hõlmatud aja jooksul toimunud arengust. Artikkel 24. Sekretariaat Käesoleva lepingu sekretariaadina töötab WTO sekretariaat, välja arvatud need kohustused, mis on spetsiaalselt määratud tehnilisele komiteele ja millega töötab Tollikoostöö Nõukogu sekretariaat. I lisa TÕLGENDUSMÄRKUSED Üldmärkus Tolliväärtuse määramise meetodite järjestikune rakendamine 1. Artiklites 1–7 on määratletud, kuidas käesoleva lepingu sätete alusel tuleb imporditud kauba tolliväärtus kindlaks määrata. Tolliväärtuse määramise meetodid on toodud rakendamise järjekorras. Tolliväärtuse määramise esmane meetod on määratletud artiklis 1 ja imporditud kauba tolliväärtus tuleb määrata vastavalt selle artikli sätetele alati, kui selles ettenähtud tingimused on täidetud. 2. Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 1 sätete järgi, siis tuleb selle määramiseks vaadata järjest läbi järgmised artiklid kuni esimese sellise artiklini, mille järgi saab tolliväärtust määrata. Välja arvatud artiklis 4 sätestatu, võib järjekorras järgmise artikli sätteid kasutada ainult sel juhul, kui teatud artikli sätete järgi ei saa tolliväärtust määrata. 3. Kui importija ei nõua artiklite 5 ja 6 rakendamist vastupidises järjekorras, siis tuleb järgida normaalset järjekorda. Kui importija nõuab artiklite 5 ja 6 rakendamist vastupidises järjekorras, ent tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 6 sätete järgi, siis määratakse tolliväärtus artikli 5 sätete järgi, kui see on võimalik. 4. Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata artiklite 1 kuni 6 sätete järgi, määratakse see kindlaks artikli 7 sätete järgi. Üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtete kasutamine 1. Üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtted viitavad riigis teatud ajal tunnustatud üldisele konsensusele või riigivõimu olulisele toetusele selles, millised majandusressursid ja -kohustused tuleb registreerida aktiva ja passivana, millised aktivas ja passivas toimunud muudatused tuleb registreerida, kuidas tuleb hinnata aktivat ja passivat ning muudatusi nendes, milline teave tuleb avalikustada ja kuidas see tuleb avalikustada ja millised finantsaruanded tuleb koostada. Need standardid võivad olla nii üldrakendatavad üldised juhised kui ka üksikasjalikud menetlused ja protseduurid. 2. Käesoleva lepingu raames kasutab iga liikme toll teavet, mis on koostatud vastavalt üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetele kõnealuse artikli kohasel maal. Näiteks artikli 5 sätete järgi määratakse tavaline kasum ja üldkulud kindlaks teabe põhjal, mis on koostatud vastavalt importijamaal üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetele. Kuid teisest küljest määratakse artikli 6 sätete järgi tavaline kasum ja üldkulud kindlaks teabe põhjal, mis on koostatud vastavalt tootjamaal üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetele. Järgmine näide – artikli 8 lõike 1 punkti b alapunktis ii sätestatud, importijamaal tehtud elemendi kindlaksmääramisel kasutatakse teavet, mis on vastavuses sellel maal üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetega. Märkus artikli 1 juurde Tegelikult makstud või makstav hind 1. Tegelikult makstud või makstav hind on kogumakse, mida ostja on maksnud või maksab imporditud kauba eest müüjale või tema kasuks. Makse ei tarvitse olla tehtud rahaülekandena. Makse võib olla tehtud akreditiivi või müüdava maksetähega. Makse võib olla tehtud otseselt või kaudselt. Kaudse makse näide on, kui ostja tasub müüja võla täielikult või osaliselt. 2. Toiminguid, mida ostja on teinud omal kulul, välja arvatud need, mille võrra on ette nähtud tolliväärtust artiklis 8 sätestatu alusel korrigeerida, ei loeta müüjale tehtud kaudseks makseks, kuigi neid võib pidada müüjale kasutoovaks. Seetõttu ei lisata tolliväärtuse määramisel tegelikult makstud või makstavale hinnale kõnealuste toimingute kulusid. 3. Tolliväärtus ei sisalda järgmisi makseid ega kulusid tingimusel, et need on eristatavad imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavast hinnast: a) ehitus-, paigaldus-, kooste-, hooldus- ja tehnoabikulud, kui neid teenuseid osutati pärast importimist ja kui need imporditud kaubad on näiteks tööstusseadmed, mehhanismid ja sisseseade; b) importimisjärgsed veokulud; c) importijamaa tolli- ja muud maksud. 4. Tegelikult makstud või makstav hind viitab imporditud kauba hinnale. Seega dividendid või muud maksed, mida ostja maksab müüjale ning mis ei ole seotud imporditud kaubaga, ei ole tolliväärtuse osa. Lõike 1 punkti a alapunkt iii Piirangute hulka, mis ei muuda tegelikult makstud või makstavat hinda aktsepteerimatuks, kuuluvad piirangud, mis oluliselt ei mõjuta kauba väärtust. Selliste piirangute näiteks on juhtum, kui autode müüja nõuab, et ostja ei müüks ega eksponeeriks autosid enne kindlaksmääratud kuupäeva, millal algab kõnealuse mudeli aasta. Lõike 1 punkt b 1. Kui müük või hind sõltub mõnest tingimusest või tasust, mille tõttu hinnatava kauba väärtust ei ole võimalik määrata, ei ole tehinguväärtus tolli jaoks aktsepteeritav. Mõned näited sellest: a) müüja kehtestab imporditud kauba hinna tingimusel, et ostja ostab ka teisi kaupu kindlaksmääratud koguses; b) imporditud kauba hind sõltub hinnast või hindadest, millega imporditud kauba ostja müüb teisi kaupu imporditud kauba müüjale; c) hind kehtestatakse makseviisi põhjal, mis ei ole seotud imporditud kaubaga, nagu näiteks siis, kui imporditud kaup on pooltoode, mille müüja on tarninud tingimusel, et ta saab kindlaksmääratud koguse valmistoodet. 2. Imporditud kauba tootmise või turustamisega seotud tingimused ja tasud ei põhjusta tehinguväärtuse mitteaktsepteerimist. Näiteks fakt, et ostja varustab müüjat importijamaal tehtud inseneritööde või kavanditega, ei põhjusta artikli 1 rakendamisel tehinguväärtuse mitteaktsepteerimist. Samuti siis, kui ostja võtab omal kulul, ehkki kokkuleppel müüjaga ette toiminguid, mis on seotud imporditud kauba turustamisega, ei ole nende toimingute väärtus tolliväärtuse osa ja need toimingud ei põhjusta tehinguväärtuse mitteaktsepteerimist. Lõige 2 1. Lõike 2 punktid a ja b annavad erinevad võimalused tehinguväärtuse aktsepteeritavuse kindlakstegemiseks. 2. Lõike 2 punkt a sätestab, et kui ostja ja müüja on teineteisest sõltuvad, uuritakse müügi asjaolusid ja tehinguväärtus aktsepteeritakse tolliväärtusena tingimusel, et nende omavaheline sõltuvus ei ole hinda mõjutanud. Mõeldud pole seda, et asjaolusid tuleks uurida kõigil juhtudel, kui ostja ja müüja on teineteisest sõltuvad. Uurimine on nõutav üksnes siis, kui hinna aktsepteeritavus on kahtlane. Kui toll ei kahtle hinna aktsepteeritavuses, tuleks see aktsepteerida importijalt lisateavet nõudmata. Näiteks on toll võinud seda sõltuvust varem uurida või tal võib üksikasjalik teave ostja ja müüja kohta juba olemas olla ja ta võib olla kõnealuse uurimise või teabe põhjal juba veendunud, et see sõltuvus ei ole hinda mõjutanud. 3. Kui toll ei saa aktsepteerida tehinguväärtust ilma lisauurimiseta, peab ta andma importijale võimaluse esitada selline üksikasjalik lisateave, mis võib olla vajalik, et toll saaks uurida müügi asjaolusid. Sel juhul peaks toll olema valmis uurima tehingu asjakohaseid aspekte, kaasa arvatud see, kuidas ostja ja müüja korraldavad oma ärisuhteid ja kuidas on jõutud kõnealuse hinnani, selleks et kindlaks määrata, kas sõltuvus on hinda mõjutanud. Kui saab näidata, et ostja ja müüja, kuigi nad on teineteisest sõltuvad artikli 15 sätete järgi, ostavad teineteiselt ja müüvad teineteisele nii, nagu nad ei oleks sõltuvad, siis näitab see, et sõltuvus ei ole hinda mõjutanud. Näiteks, kui hind oli määratud vastavalt kõnealuse tööstusharu tavalisele hinnakujunduse tavale või kui müüja määrab müügihinna samamoodi ostjate jaoks, kes ei ole temast sõltuvad, siis näitab see, et sõltuvus ei ole hinda mõjutanud. Teine näide: kui tõestatakse, et hind on piisav selleks, et katta kõik kulud ja saada kasumit, mille suurus on võrreldav sama klassi või liiki kuuluvate kaupade müügil saadava kasumiga kõnealusel ajavahemikul (näiteks aastas), siis näitab see, et sõltuvus ei ole hinda mõjutanud. 4. Lõike 2 punkt b sätestab importijale võimaluse näidata, et tehinguväärtus on väga lähedane tolli poolt varem aktsepteeritud võrdlusväärtusele, ja on seetõttu aktsepteeritav artikli 1 sätete järgi. Kui lõike 2 punkti b järgne kriteerium on täidetud, siis ei ole vaja uurida mõju küsimust lõike 2 punkti a järgi. Kui tollil on ilma üksikasjaliku lisaküsitluseta juba piisavalt teavet jõudmaks veendumuseni, et üks lõike 2 punkti b sätestatud kriteerium on täidetud, siis ei ole tal mingit põhjust nõuda, et importija tõendaks kriteeriumi täitmist. Lõike 2 punktis b tähendab mõiste «sõltumatu ostja» ostjat, kes ei ole müüjast sõltuvuses ühelgi üksikjuhtumil. Lõike 2 punkt b Määrates kindlaks, kas üks väärtus on «väga lähedane» teisele väärtusele, tuleb arvesse võtta palju tegureid. Need tegurid hõlmavad imporditud kauba laadi, tööstusharu enda olemust, aastaaega, millal kaupa imporditakse, ja seda, kas väärtuste erinevus on kaubanduslikult tähtis. Kuna need tegurid võivad iga kord olla erinevad, on võimatu kohaldada kõigil juhtudel ühtset standardit, näiteks kindlat protsendimäära. Näiteks võib ühte sorti kaupade väike väärtuserinevus olla mitteaktsepteeritav, teist sorti kaupade suur väärtuserinevus aga aktsepteeritav, kui määratakse kindlaks, kas tehinguväärtus on lähedane artikli 1 lõike 2 punktis b sätestatud kriteeriumi väärtusele. Märkus artikli 2 juurde 1. Artikli 2 rakendamisel kasutab toll võimaluse korral identse kauba müüki hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel ja põhiliselt samas koguses. Sellise müügi puudumisel võib kasutada identse kauba müüki, mis toimub ühel järgnevast kolmest tingimusest: a) müük samal kaubanduslikul tasemel, kuid erinevas koguses; b) müük erineval kaubanduslikul tasemel, kuid põhiliselt samas koguses; c) müük erineval kaubanduslikul tasemel ja erinevas koguses. 2. Kui esineb ühele nendest kolmest tingimusest vastav müük, korrigeeritakse vastavalt juhtumile: a) üksnes koguse tegurit; b) üksnes kaubandusliku taseme tegurit; c) nii kaubandusliku taseme kui ka koguse tegurit. 3. Väljend «ja/või» võimaldab paindlikult kasutada müüke ja korrigeerida vajalikul määral millist tahes eespool kirjeldatud kolmest tingimusest. 4. Artikli 2 raames tähendab identse imporditud kauba tehinguväärtus lõike 1 punkti b ja lõike 2 sätete kohaselt korrigeeritud tolliväärtust, mis on juba aktsepteeritud artikli 1 alusel. 5. Kaubanduslike tasemete või koguste erinevusest põhjustatud korrigeerimise tingimus on, et kõnealune korrigeerimine, põhjustagu see väärtuse vähenemist või suurenemist, tehakse ainult esitatud tõendusmaterjali alusel, mis selgelt näitab korrigeerimise põhjendatust ja täpsust, näiteks kehtivad hinnakirjad, mis sisaldavad erinevate tasemete või erinevate koguste hindu. Selle näiteks on, kui hinnatav imporditud kaup koosneb 10-ühikulisest saadetisest ja ainus teadaoleva tehinguväärtusega imporditud kaup koosneb 500 ühiku müügist ning on teada, et müüja vähendab hinda koguse pealt, siis võib vajaliku korrigeerimise teha müüja hinnakirjale toetudes ja kasutades hinda, mis kehtib 10 ühiku müümisel. See ei nõua, et müük oleks pidanud toimuma 10 ühiku kaupa, kui hinnakirjas on kehtestatud bona fide teiste koguste müük. Kuid niisuguse objektiivse kriteeriumi puudumisel ei saa tolliväärtust määrata artikli 2 sätete alusel. Märkus artikli 3 juurde 1. Artikli 3 rakendamisel kasutab toll võimaluse korral sarnase kauba müüki hinnatava kaubaga samal kaubanduslikul tasemel ja põhiliselt samas koguses. Sellise müügi puudumisel võib kasutada sarnase kauba müüki, mis toimub ühel järgnevast kolmest tingimusest: a) müük samal kaubanduslikul tasemel, kuid erinevas koguses; b) müük erineval kaubanduslikul tasemel, kuid põhiliselt samas koguses; c) müük erineval kaubanduslikul tasemel ja erinevas koguses. 2. Kui esineb ühele nendest kolmest tingimusest vastav müük, korrigeeritakse vastavalt juhtumile: a) üksnes koguse tegurit; b) üksnes kaubandusliku taseme tegurit; c) nii kaubandusliku taseme kui ka koguse tegurit. 3. Väljend «ja/või» võimaldab paindlikult kasutada müüke ja korrigeerida vajalikul määral millist tahes eespool kirjeldatud kolmest tingimusest. 4. Artikli 3 raames tähendab sarnase imporditud kauba tehinguväärtus lõike 1 punkti b ja lõike 2 sätete kohaselt korrigeeritud tolliväärtust, mis on juba aktsepteeritud artikli 1 alusel. 5. Kaubanduslike tasemete või koguste erinevusest põhjustatud korrigeerimise tingimus on, et kõnealune korrigeerimine, põhjustagu see väärtuse vähenemist või suurenemist, tehakse ainult esitatud tõendusmaterjali alusel, mis selgelt näitab korrigeerimise põhjendatust ja täpsust, näiteks kehtivad hinnakirjad, mis sisaldavad erinevate tasemete või erinevate koguste hindu. Selle näiteks on, kui hinnatav imporditud kaup koosneb 10-ühikulisest saadetisest ja ainus teadaoleva tehinguväärtusega sarnane imporditud kaup koosneb 500 ühiku müügist ning on teada, et müüja vähendab hinda koguse pealt, siis võib vajaliku korrigeerimise teha müüja hinnakirjale toetudes ja kasutades hinda, mis kehtib 10 ühiku müümisel. See ei nõua, et müük oleks pidanud toimuma 10 ühiku kaupa, kui hinnakirjas on kehtestatud bona fide teiste koguste müük. Kuid niisuguse objektiivse kriteeriumi puudumisel ei saa tolliväärtust määrata artikli 3 sätete järgi. Märkus artikli 5 juurde 1. Mõiste «ühiku hind, millega . . . kaupa müüakse suurimas üldkoguses» tähendab hinda, millega müüakse suurim kogus ühikuid isikutele, kes ei ole sõltuvad isikutest, kellelt nad kõnealust kaupa ostavad pärast importimist esimesel kaubanduslikul tasemel, millel niisugune müük toimub. Selle näiteks on kauba müük hinnakirja alusel, mis annab suuremas koguses tehtud ostu puhul soodsama ühikuhinna. Müügikogus Ühiku hind Müükide arv Kõigi erinevate hindadega müüdud üldkogus 1–10 ühikut 100 10 müüki 5 ühiku kaupa 65 5 müüki 3 ühiku kaupa 11–25 ühikut 95 5 müüki 11 ühiku kaupa 55 üle 25 ühiku 90 1 müük, 30 ühikut 80 1 müük, 50 ühikut Suurim üldkogus, mis on müüdud teatud kaubaühiku hinnaga, on 80 ühikut ja seega suurimale üldkogusele vastav kaubaühiku hind on hinnakirja alusel 90 krooni. 3. Teise näite korral toimub kaks müüki. Esimese müügi puhul müüakse 500 ühikut hinnaga à 95 rahaühikut. Teise müügi puhul müüakse 400 ühikut hinnaga à 90 rahaühikut. Selle näite puhul on suurim teatud hinnaga müüdud ühikute arv 500, seega on ühiku hind suurimas üldkoguses 95. 4. Kolmandaks näiteks on olukord, kus erinevad kogused müüakse erineva hinnaga. a) müügid Müüdud kogus Ühiku hind 40 ühikut 100 30 ühikut 90 15 ühikut 100 50 ühikut 95 25 ühikut 105 35 ühikut 90 5 ühikut 100 b) kokku Müüdud üldkogus Ühiku hind 65 90 50 95 60 100 25 105 Käesoleva näite puhul on teatud hinnaga müüdud suurim kogus 65 ja seega on ühiku hind suurimas üldkoguses 90. 5. Artikli 5 raames ei saa ühiku hinna kehtestamisel arvesse võtta lõikes 1 kirjeldatud mis tahes müüki importijamaal isikule, kes otse või kaudselt on tarninud tasuta või alandatud hinnaga artikli 8 lõike 1 punktis b määratletud mis tahes elemente imporditud kauba tootmiseks ja müügiks ekspordiks. 6. Tuleb märkida, et artikli 5 lõikes 1 nimetatud kasumit ja üldkulusid peab võtma tervikuna. Kõnealuse mahaarvamise jaoks tuleb nende suurus kindlaks määrata importija poolt või tema nimel antud teabe põhjal, juhul kui importija andmed ei ole vastuolus nendega, mis on saadud importijamaal samasse klassi või liiki kuuluva imporditud kauba müügi käigus. Kui importija andmed on vastuolus kõnealuste andmetega, võib kasumi ja üldkulude suurus põhineda muul asjakohasel teabel peale importija poolt või tema nimel antud teabe. 7. Üldkulud hõlmavad kõnesolevate kaupade otseseid ja kaudseid turustuskulusid. 8. Kauba müügiga seoses makstavad kohalikud maksud, mida ei ole maha arvatud artikli 5 lõike 1 punkti a alapunkti iv sätete alusel, arvatakse maha artikli 5 lõike 1 punkti a alapunkti i sätete alusel. 9. Kui komisjonitasu või tavaline kasum ja üldkulud määratakse kindlaks artikli 5 lõike 1 sätete alusel, siis tuleb küsimus, kas teatud kaup kuulub samasse klassi või liiki kui teine kaup, lahendada iga juhtumi korral eraldi, võttes arvesse kaasnevaid asjaolusid. Importijamaal tuleb uurida müügilolevat samasse klassi või liiki kuuluva imporditud kauba kõige kitsamat rühma või sortimenti, mis hõlmab hinnatavat kaupa ja mille kohta on võimalik saada vajalikku teavet. Artikli 5 alusel hõlmab mõiste «samasse klassi või liiki kuuluv kaup» nii seda kaupa, mis on imporditud samalt maalt kui hinnatav kaup, kui ka teistelt maadelt imporditud kaupa. 10. Artikli 5 lõike 1 punkti b alusel tähendab mõiste «kõige lähemal ajal» kuupäeva, millal imporditud kaupa või identset või sarnast imporditud kaupa on müüdud piisavas koguses, et saaks kindlaks teha ühiku hinna. 11. Kui kasutatakse artikli 5 lõike 2 meetodit, siis tehakse mahaarvamised edasisel töötlemisel lisandunud väärtuse eest kõnealuse töö maksumusega seotud tõeste ja täpseid koguseid puudutavate andmete alusel. Arvestuse aluseks on tööstusharus aktsepteeritud skeemid, juhised, meetodid ja muud selle tööstusharu tavad. 12. Tõdetakse, et artikli 5 lõikes 2 sätestatud tolliväärtuse määramise meetodit ei saa tavaliselt rakendada siis, kui edasise töötlemise tagajärjel kaotab imporditud kaup samasuse. Kuid võib esineda juhtumeid, kui töötlemise käigus lisandunud väärtust saab ilma liigse raskuseta täpselt kindlaks määrata, kuigi imporditud kaup on kaotanud oma samasuse. Kuid teisest küljest võib esineda ka juhtumeid, kus imporditud kaup säilitab oma samasuse, kuid moodustab importijamaal müüdavast kaubast nii väikese osa, et kõnealuse meetodi kasutamine pole põhjendatud. Eespool nimetatut silmas pidades tuleb iga niisugune olukord eraldi läbi vaadata. Märkus artikli 6 juurde 1. Üldiselt määratakse tolliväärtus käesoleva lepingu alusel kindlaks importijamaal hõlpsalt kättesaadava teabe põhjal. Arvutatud väärtuse kindlaksmääramiseks võib siiski olla vajalik uurida hinnatava kauba tootmiskulusid ja muud teavet, mida tuleb muretseda väljaspool importijamaad. Lisaks sellele ei kuulu kaubatootja enamikul juhtudel importijamaa võimuorganite jurisdiktsiooni alla. Arvutatud väärtuse meetodi kasutamine piirdub tavaliselt nende juhtudega, kui müüja ja ostja on teineteisest sõltuvad ning tootja on valmis esitama importijamaa võimuorganitele vajalikke kuluarvutusi ja võimaldama läbi viia mis tahes järgnevat kontrollimist, mis võib osutuda vajalikuks. 2. Artikli 6 lõike 1 punktis a nimetatud «kulud või väärtus» määratakse kindlaks tootja poolt või tema nimel esitatud teabe põhjal, mis puudutab hinnatava kauba tootmist. See peab põhinema tootja kaubanduslikel raamatupidamisaruannetel, tingimusel, et kõnealused raamatupidamisaruanded on vastavuses kaupa tootval maal kohaldatavate üldtunnustatud arvestuspõhimõtetega. 3. «Kulud või väärtus» hõlmavad artikli 8 lõike 1 punkti a alapunktides ii ja iii määratletud kuluelemente. See hõlmab ka artikli 8 lõike 1 punktis b määratletud mis tahes elementi, mida ostja on otse või kaudselt tarninud kasutamiseks seoses imporditud kauba tootmisega ja mille väärtus on artikli 8 asjakohase märkuse alusel osadeks jagatud. Artikli 8 lõike 1 punkti b alapunktis iv määratletud elementide väärtus, mis on lisandunud importijamaal, kaasatakse ainult niivõrd, kuivõrd tootja peab kõnealuste elementide eest maksma. Mõistetavalt ei arvestata käesolevas lõikes nimetatud elementide mis tahes kulusid ega väärtust arvutatud väärtuse kindlaksmääramisel topelt. 4. Artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud «kasumi ja üldkulude summa» tuleb määrata kindlaks teabe põhjal, mille on andnud tootja või mis on antud tema nimel, kui tootja arvud ei ole vastuolus hinnatava kaubaga samasse klassi või liiki kuuluva kauba müügil tavaliselt esinevaga, tingimusel, et seda kaupa teevad eksportijamaa tootjad eksportimiseks importijamaale. 5. Käesoleval juhul tuleb tähele panna, et «kasumi ja üldkulude summat» tuleb vaadelda tervikuna. Sellest järeldub, et kui mingil üksikjuhul on tootja kasum väike ja tootja üldkulud suured, siis võivad tema kasum ja üldkulud üheskoos olla siiski vastavuses samasse klassi või liiki kuuluva kauba müügil tavaliselt esinevaga. Näiteks võib niisugune olukord tekkida, kui importijamaal alustatakse uue toote turustamist ja tootja loobub kasumist või on nõus madala kasumiga, et korvata turustamise alustamisest tingitud suuri üldkulusid. Kui tootja suudab näidata, et imporditud kauba müügist saadav kasum on väike konkreetsetest kaubandusoludest tingituna, tuleb võtta arvesse tootja tegeliku kasumi suurus, tingimusel, et tootjal on selle põhjendamiseks arvestatavad kaubanduslikud põhjused ja et tootja hinnakujunduspoliitika vastab asjassepuutuva tööstusharu tavalisele hinnakujunduspoliitikale. Näiteks võib kõnealune olukord tekkida, kui tootjad on sunnitud ajutiselt hindu alandama nõudluse ettenägematu vähenemise tõttu või kui nad müüvad kaupa, mis täiendab importijamaal toodetavate kaupade sortimenti, ja nõustuvad väikese kasumiga konkurentsivõime säilitamiseks. Kui tootja esitatud kasumi ja üldkulude andmed ei vasta sellele, mis tavaliselt esineb hinnatava kaubaga samasse klassi või liiki kuuluva kauba müümisel, tingimusel, et seda kaupa teevad eksportijamaa tootjad eksportimiseks importijamaale, võib kasumi ja üldkulude summa põhineda muul asjakohasel teabel peale selle, mille on andnud kauba tootja või mis on antud tema nimel. 6. Kui arvutatud väärtuse määramiseks kasutatakse muud teavet peale selle, mida on andnud kauba tootja või mida on antud tema nimel, siis informeerivad importijamaa võimuorganid importijat tema nõudel teabeallikast, kasutatud andmetest ja kõnealuste andmete põhjal tehtud arvestustest, võttes arvesse artikli 10 sätteid. 7. Artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud «üldkulud» katavad otsesed ja kaudsed kauba tootmise ja ekspordiks müümise kulud, mida ei sisalda artikli 6 lõike 1 punkt a. 8. Kas teatud kaup kuulub samasse klassi või liiki kui teine kaup, tuleb kindlaks määrata iga juhtumi korral eraldi, arvestades kõiki valitsevaid asjaolusid. Kui artikli 6 sätete alusel määratakse kindlaks tavaline kasum ja üldkulud, tuleb uurida importijamaal ekspordiks müüdud kitsaimat kaubarühma või -sortimenti, mis hõlmab hinnatavat kaupa ja mille kohta on võimalik saada vajalikku teavet. Artikli 6 raames peab samasse klassi või liiki kuuluv kaup pärinema samalt maalt kui hinnatav kaup. Märkus artikli 7 juurde 1. Artikli 7 sätete järgi määratud tolliväärtus peaks võimalikult suuremas ulatuses põhinema varem määratud tolliväärtustel. 2. Artikli 7 alusel kasutatavad tolliväärtuse määramise meetodid peaksid olema need, mis on sätestatud artiklites 1–6, kuid artikli 7 eesmärkidele ja sätetele vastab põhjendatud paindlikkus kõnealuste meetodite rakendamisel. 3. Mõned näited põhjendatud paindlikkusest. a) Identne kaup: nõuet, et identset kaupa peab eksportima hinnatava kaubaga samal või ligikaudu samal ajal, võib tõlgendada paindlikult; tolliväärtuse aluseks võib olla identne imporditud kaup, mis on toodetud muul maal kui hinnatava kauba eksportijamaa; võib kasutada identse imporditud kauba tolliväärtust, mis on juba kindlaks määratud artiklite 5 ja 6 sätete alusel. b) Sarnane kaup: nõuet, et sarnast kaupa peab eksportima hinnatava kaubaga samal või ligikaudu samal ajal, võib tõlgendada paindlikult; tolliväärtuse aluseks võib olla sarnane imporditud kaup, mis on toodetud muul maal kui hinnatava kauba eksportijamaa; võib kasutada sarnase imporditud kauba tolliväärtust, mis on juba kindlaks määratud artiklite 5 ja 6 sätete alusel. c) Tuletatud meetod: artikli 5 lõike 1 punkti a nõuet, et kaupa peab müüma samas seisundis, mis sellel oli importimisel, võib tõlgendada paindlikult; 90 päeva nõuet võib kohaldada paindlikult. Märkus artikli 8 juurde Lõike 1 punkti a alapunkt i Mõiste «ostu komisjonitasu» tähendab tasu, mida importija maksab oma agendile teenuse eest, mis seisneb importija esindamises välismaal hinnatava kauba ostmise puhul. Lõike 1 punkti b alapunkt ii 1. Artikli 8 lõike 1 punkti b alapunktis ii määratletud elementide jaotamist importkauba vahel mõjutab kaks tegurit – elemendi enda väärtus ja viis, kuidas kõnealune väärtus jaotatakse imporditud kaubale. Kõnealuste elementide jaotamine peab olema põhjendatud, asjaoludele sobiv ja vastavuses üldtunnustatud arvestuspõhimõtetega. 2. Mis puutub elemendi väärtusesse, siis, kui importija omandab elemendi kindla hinna eest müüjalt, kes on temast sõltumatu, on elemendi väärtus see hind. Kui elemendi on tootnud importija või temast sõltuv isik, võrdub selle väärtus tootmiskuludega. Kui importija on elementi varem kasutanud, olenemata sellest, kas ta on selle omandanud või ise tootnud, tuleb esialgseid soetamis- või tootmiskulusid vähendada vastavalt kasutamisele, et jõuda tema väärtuseni. 3. Kui elemendi väärtus on kindlaks määratud, tuleb kõnealune väärtus imporditud kauba vahel jaotada. On olemas mitu võimalust. Näiteks võib väärtuse lisada esimesele saadetisele, kui importija soovib maksta tollimaksu kogu väärtuselt korraga. Teine näide: importija võib nõuda, et väärtus jaotataks nende ühikute vahel, mis on toodetud esimese saadetise ajaks. Järgmine näide: importija võib nõuda, et väärtus jaotataks kogu eeldatava toodangu vahel, kui kõnealuse toodangu kohta on olemas lepingud või kindlad kohustused. Importija esitatud dokumentidest sõltub, millist jaotusmeetodit kasutatakse. 4. Eespool nimetatu näide: importija annab tootjale valuvormi, mida hakatakse kasutama imporditud kauba tootmisel, ja sõlmib tootjaga lepingu 10 000 ühiku ostmise kohta. Selleks ajaks, kui jõuab kohale esimene 1000 ühikust koosnev saadetis, on tootja tootnud juba 4000 ühikut. Importija võib tollilt nõuda valuvormi väärtuse jaotamist 1000, 4000 või 10 000 ühiku vahel. Lõike 1 punkti b alapunkt iv 1. Artikli 8 lõike 1 punkti b alapunktis iv määratletud kuluelementide eest tehtavad lisandid peaksid põhinema tõestel ja täpseid koguseid puudutavatel andmetel. Et vähendada nii importija kui ka tolli vaeva lisatava väärtuse kindlaksmääramisel, tuleks kasutada nii palju kui võimalik ostja äridokumentidest hõlpsasti kättesaadavaid andmeid. 2. Ostja tarnitud nende elementide puhul, mis ta on ostnud või rentinud, on kululisandiks ostu- või rendihind. Nende elementide puhul, mis on üldkasutatavad, ei lisata muud kui nendest koopiate tegemise hind. 3. See, kui lihtsalt on võimalik arvutada kululisandeid, sõltub konkreetse ettevõtte struktuurist ja juhtimistavadest ning arvestusmeetoditest. 4. Näiteks on võimalik, et ettevõte, kes impordib mitmesuguseid tooteid mitmest eri riigist, säilitab oma disainikeskuse dokumentatsiooni väljaspool importijamaad selliselt, et on võimalik täpselt näidata kõnealuse tootega seotud kulutusi. Sellisel juhul võib artikli 8 sätete alusel teha asjakohase otsekorrigeerimise. 5. Teisel juhul võib ettevõte pidada importijamaast väljaspool asuva disainikeskuse kulusid üldkulude osaks, jaotamata neid üksikute toodete vahel. Sellisel juhul võib imporditud kaubaga seotud asjakohase korrigeerimise teha artikli 8 sätete alusel, jagades disainikeskuse kogukulud selle kogutoodanguga, mille puhul on kasutatud disainikeskust, ning lisades imporditud kaubale selliselt jaotatud kulud ühiku kohta. 6. Eespool kirjeldatud asjaolude erinevused nõuavad loomulikult seda, et õige jaotusmeetodi kindlaksmääramisel tuleb arvestada erinevaid tegureid. 7. Kui kõnealuse elemendi tootmine toimub mitmes riigis ja pikemat aega, peaks korrigeerimine piirduma tegeliku väärtusega, mis kõnealusele elemendile lisandub väljaspool importijamaad. Lõike 1 punkt c 1. Artikli 8 lõike 1 punktis c nimetatud autori- ja litsentsitasu võib muu hulgas sisaldada patentide, kaubamärkide ja autoriõigusega seotud makseid. Kuid makseid, mida tasutakse imporditud kauba reprodutseerimise õiguse eest importijamaal, ei lisata tolliväärtuse kindlaksmääramisel imporditud kauba tegelikult makstud või makstavale hinnale. 2. Makseid, mida ostja tasub imporditud kauba turustamise või edasimüümise õiguse eest, ei lisata imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale, kui need maksed ei ole imporditud kauba importijamaale ekspordiks müümise tingimus. Lõige 3 Kui puuduvad tõesed ja täpseid koguseid puudutavad andmed kululisandite kohta, mida tuleb teha artikli 8 sätete alusel, siis ei või tehinguväärtust määrata artikli 1 sätete alusel. Selle näide on, kui autoritasu makstakse liitrihinna alusel, millega teatud toodet importijamaal müüakse, kui see toode on imporditud kilogrammidena ning pärast importimist on sellest lahus valmistatud. Kui autoritasu põhineb osaliselt imporditud kaubal ja osaliselt muudel teguritel, millel ei ole mingit seost imporditud kaubaga (näiteks siis, kui imporditud kaupa segatakse omamaiste koostisosadega ja seda ei ole enam võimalik eraldi identifitseerida, või kui autoritasu ei saa eraldada ostja ja müüja vahelistest erifinantskokkulepetest), siis on alusetu püüda teha lisandit autoritasu eest. Kuid kui kõnealune autoritasu põhineb ainult imporditud kaubal, mille täpset kogust on kerge kindlaks määrata, võib liita kululisandid tegelikult makstud või makstavale hinnale. Märkus artikli 9 juurde Artikli 9 alusel võib importimise aeg hõlmata ka tollivormistuse aega. Märkus artikli 11 juurde 1. Artikkel 11 sätestab, et importijal on õigus esitada kaebus hinnatava kauba väärtuse kindlaksmääramise kohta tolli poolt. Esiteks võib esitada kaebuse tolli kõrgemale tasandile, kuid importijal on õigus esitada kaebus viimase instantsina kohtuorganile. 2. «Ilma karistussanktsioone rakendamata» tähendab, et importija suhtes ei rakendata trahve ja teda ei ohusta trahv ainuüksi selle eest, et importija on otsustanud kasutada kaebuse esitamise õigust. Tavaliste kohtukulude ja advokaaditasude maksmist ei loeta trahviks. 3. Kuid mitte miski artiklis 11 ei takista liikmel nõudmast määratud tollimaksu täielikku tasumist enne kaebuse esitamist. Märkus artikli 15 juurde Lõige 4 Artikli 15 raames hõlmab mõiste «isikud» vajaduse korral juriidilist isikut. Lõike 4 punkt e Käesolevas lepingus loetakse üht isikut teist kontrollivaks, kui esimene saab juriidiliselt või tegelikult kehtestada teisele piiranguid või teda suunata. II lisa TOLLIVÄÄRTUSE MÄÄRAMISE TEHNILINE KOMITEE 1. Kooskõlas käesoleva lepingu artikliga 18 moodustatakse TKNi alluvuses tehniline komitee, et tagada käesoleva lepingu ühesugune tõlgendamine ja rakendamine tehnilisel tasandil. 2. Tehnilise komitee kohustused on järgmised: a) uurida eriomaseid tehnilisi probleeme, mis tulenevad liikmete tolliväärtuse määramise süsteemi igapäevasest kasutamisest, ning anda esitatud andmete põhjal nõuandvaid arvamusi asjakohaste lahenduste kohta; b) nõudmise korral läbi viia uurimusi käesoleva lepinguga seotud tolliväärtuse määramise seaduste, protseduuride ja tavade kohta ning koostada aruandeid kõnealuste uurimuste tulemuste kohta; c) koostada ja levitada aastaaruandeid käesoleva lepingu toimimise tehniliste aspektide ja staatuse kohta; d) jagada teavet ja soovitusi kõigis küsimustes, mis puudutavad imporditud kauba tolliväärtuse määramist, nagu seda võib nõuda mis tahes liige või TKN. Kõnealune teave ja soovitused võivad olla nõuandvad arvamused, kommentaarid või selgitavad märkused; e) nõudmise korral hõlbustada liikmetele tehnilise abi andmist, edendamaks kõnealuse lepingu rahvusvahelist tunnustamist; f) käesoleva lepingu artikli 19 alusel vaekogu esitatud küsimuses viia läbi uurimine; g) muude TKNi määratud kohustuste täitmine. Üldküsimused 3. Tehniline komitee püüab lõpetada oma töö eriomaste küsimustega, eriti nendega, mille on talle esitanud liikmed, TKN või vaekogu, piisavalt lühikese ajaga. Nagu on sätestatud artikli 19 lõikes 4, kehtestab vaekogu tehnilise komitee ettekande saamiseks tähtaja ja tehniline komitee esitab oma ettekande kõnealuse aja jooksul. 4. Komiteed abistab asjakohaselt tema tegevuses TKNi sekretariaat. Esindatus 5. Igal liikmel on õigus olla esindatud tehnilises komitees. Iga liige võib nimetada ühe esindaja ja ühe või mitu asendusesindajat oma esindajaks tehnilises komitees. Kõnealusel viisil tehnilises komitees esindatud liiget nimetatakse käesolevas lisas tehnilise komitee liikmeks. Tehnilise komitee liikmete esindajaid võivad abistada nõunikud. Ka WTO sekretariaat võib kõnealustel koosolekutel vaatlejana osaleda. 6. TKNi liikmetel, kes ei ole WTO liikmed, võib olla tehnilise komitee koosolekutel üks esindaja ja üks või mitu asendusesindajat. Kõnealused esindajad viibivad tehnilise komitee koosolekutel vaatlejatena. 7. Tehnilise komitee esimehe nõusolekul võib TKNi peasekretär (käesolevas lisas «peasekretär») kutsuda tehnilise komitee koosolekutele vaatlejana osalema nende valitsuste esindajaid, kes ei ole ei WTO ega TKNi liikmed, ning rahvusvaheliste valitsus- ja kaubandusorganisatsioonide esindajaid. 8. Tehnilisse komiteesse nimetatud esindajad, asendusesindajad ja nõunikud teatatakse peasekretärile. Tehnilise komitee koosolekud 9. Tehniline komitee tuleb kokku vajaduse korral, kuid mitte harvem kui kaks korda aastas. Tehniline komitee määrab iga koosoleku kuupäeva kindlaks oma eelmisel istungil. Koosoleku kuupäeva võib muuta mis tahes tehnilise komitee liikme taotlusel tehnilise komitee liikmete lihthäälteenamusega või kiireloomuliste asjade arutamiseks esimehe nõudmisel. Vaatamata käesoleva lõike 1. lause sätetele tuleb tehniline komitee vajaduse korral kokku, et arutada talle vaekogu poolt käesoleva lepingu artikli 19 sätete alusel esitatud küsimusi. 10. Tehnilise komitee koosolekud toimuvad TKNi asupaigas, juhul kui ei otsustata teisiti. 11. Peasekretär teatab tehnilise komitee iga istungjärgu alguspäeva kõigile tehnilise komitee liikmetele ning lõigetes 6 ja 7 nimetatuile vähemalt 30 päeva ette, välja arvatud kiireloomulised juhud. Päevakord 12. Peasekretär koostab iga istungjärgu esialgse päevakorra ning saadab selle tehnilise komitee liikmetele ja lõigetes 6 ja 7 nimetatuile vähemalt 30 päeva enne istungjärku, välja arvatud kiireloomulised juhud. Kõnealune päevakord sisaldab kõiki küsimusi, mille päevakorda võtmise tehniline komitee oma eelmisel istungjärgul on kinnitanud, kõiki esimehe enda algatusel lisatud küsimusi ning kõiki peasekretäri, TKNi või tehnilise komitee mis tahes liikme nõudmisel lisatud küsimusi. 13. Tehniline komitee kinnitab päevakorra iga istungjärgu alguses. Tehniline komitee võib päevakorda muuta mis tahes ajal istungjärgu käigus. Ametnikud ja töökorraldus 14. Tehniline komitee valib oma liikmete esindajate hulgast esimehe ja ühe või mitu aseesimeest. Nii esimehe kui aseesimehe ametiaeg on üks aasta. Ametiaja lõppedes võib esimehe ja aseesimehe tagasi valida. Kui esimees või aseesimees ei esinda enam tehnilise komitee liiget, siis lõpeb tema mandaat automaatselt. 15. Kui esimees puudub kogu koosoleku aja või osa sellest, on eesistujaks aseesimees. Sellisel juhul on viimasel samad volitused ja kohustused kui esimehel. 16. Koosoleku eesistuja osaleb tehnilise komitee töös esimehena, mitte aga tehnilise komitee liikme esindajana. 17. Lisaks muudele käesolevate reeglitega esimehele antud volitustele avab ja lõpetab esimees nõupidamise, juhatab arutelusid, annab sõna ja jälgib nende reeglite alusel nõupidamise kulgu. Esimees võib kõnelejat korrale kutsuda, kui viimase märkused ei ole asjakohased. 18. Iga küsimuse arutamise ajal võib mis tahes delegatsioon teha ettepaneku töökorra suhtes. Sellisel juhul teeb esimees oma otsuse kohe teatavaks. Kui ollakse otsuse vastu, siis annab esimees küsimuse koosoleku otsustada ja see jääb kehtima, kui seda ei tühistata. 19. Peasekretär või peasekretäri nimetatud TKNi sekretariaadi ametnikud teevad tehnilise komitee koosolekute sekretariaaditöö. Kvoorum ja hääletamine 20. Tehniline komitee on otsustusvõimeline, kui liikmete lihtenamus on kohal. 21. Tehnilise komitee igal liikmel on üks hääl. Tehnilise komitee otsus võetakse vastu kohalolevate liikmete vähemalt kahekolmandikulise häälteenamusega. Teatud küsimuse hääletamise tulemustest olenemata võib tehniline komitee esitada komiteele ja TKNile täieliku ettekande kõnealuse küsimuse kohta, märkides ära asjakohastes aruteludes ilmnenud eriarvamused. Vaatamata käesoleva lõike eelnevatele sätetele võtab tehniline komitee vaekogu poolt esitatud küsimustes otsuse vastu konsensusega. Kui tehniline komitee ei jõua vaekogu esitatud küsimuses kokkuleppele, esitab tehniline komitee üksikasjaliku ettekande, mis väljendab liikmete arvamusi. Keeled ja dokumendid 22. Tehnilise komitee ametlikud keeled on inglise, prantsuse ja hispaania keel. Ükskõik millises neist kolmest keelest esitatud kõned ja ettekanded tõlgitakse kohe teistesse ametlikesse keeltesse, kui kõik delegatsioonid ei lepi kokku tõlkest loobumises. Muudes keeltes esitatud kõned ja avaldused tõlgitakse inglise, prantsuse ja hispaania keelde samadel tingimustel, kuid sellisel juhul korraldab asjakohane delegatsioon inglise, prantsuse või hispaania keelde tõlkimise. Tehnilise komitee ametlikes dokumentides kasutatakse ainult inglise, prantsuse ja hispaania keelt. Tehnilisele komiteele esitatavad märgukirjad ja kirjavahetus peab olema ühes ametlikus keeles. 23. Tehniline komitee koostab kõikide oma istungite kohta aruanded ja kui esimees peab seda vajalikuks, siis ka koosolekute protokollid või kokkuvõtted. Esimees või esimehe määratud isik esitab tehnilise komitee tööaruande igal komitee ja TKNi koosolekul. III lisa 1. Artikli 20 lõikes 1 arengumaaliikmetele võimaldatud käesoleva lepingu sätete kohaldamise edasilükkamine viie aasta võrra ei pruugi tegelikkuses olla mõnele arengumaaliikmele piisav. Sellisel juhul võib arengumaaliige enne artikli 20 lõikes 1 nimetatud tähtaja lõppu taotleda selle pikendamist, kusjuures valitseb üksmeel selles, et liikmed suhtuvad mõistvalt niisugusesse taotlusse juhul, kui kõnealune arengumaaliige esitab arvestatava põhjenduse. 2. Arengumaad, kes praegu määravad kaupade tolliväärtuse ametlikult kehtestatud miinimumväärtuste alusel, võivad soovida teha reservatsiooni, et neil oleks võimalik piiratud üleminekuajal kasutada neid väärtusi tingimustel, milles liikmed võivad kokku leppida. 3. Arengumaad, kes leiavad, et lepingu artiklis 4 sätestatud järjekorra ümberpööramine importija nõudel võib põhjustada neile tõsiseid raskusi, võivad soovida teha artikli 4 juurde järgmise reservatsiooni: « . . . valitsus jätab endale õiguse sätestada, et lepingu artikli 4 asjakohast sätet kohaldatakse üksnes juhul, kui toll nõustub artiklite 5 ja 6 järjekorra ümberpööramise taotlusega.» Kui arengumaad teevad niisuguse reservatsiooni, nõustuvad liikmed sellega lepingu artikli 21 alusel. 4. Arengumaad võivad soovida teha lepingu artikli 5 lõike 2 suhtes järgmise reservatsiooni: « . . . valitsus jätab endale õiguse sätestada, et lepingu artikli 5 lõiget 2 kohaldatakse kooskõlas selle juurde kuuluva asjakohase märkuse sätetega, olenemata sellest, kas importija seda nõuab või mitte.» Kui arengumaad teevad niisuguse reservatsiooni, nõustuvad liikmed sellega lepingu artikli 21 alusel. 5. Mõnel arengumaal võib olla probleeme lepingu artikli 1 rakendamisega selles osas, mis puudutab nende maale importimist ainuagentide, -turustajate ja -kontsessionääride poolt. Kui lepingut kohaldavatel arengumaaliikmetel tekib praktikas selliseid probleeme, uuritakse nende liikmete nõudel seda küsimust, et leida sobivad lahendused. 6. Artikkel 17 tõdeb, et lepingu kohaldamisel võib tollil tekkida vajadus teha järelepärimisi tolliväärtuse määramiseks esitatud mis tahes avalduse, dokumendi või deklaratsiooni tõesuse või täpsuse kohta. Seega lubab artikkel teha järelepärimisi, mille eesmärk on näiteks kontrollida, kas tolliväärtuse määramiseks tollis deklareeritud või tollile esitatud väärtuse elemendid on täielikud ja korrektsed. Liikmetel on kooskõlas oma riigi seaduste ja menetlustega õigus oodata importijalt igakülgset koostööd kõnealustes järelepärimistes. 7. Tegelikult makstud või makstav hind hõlmab kõiki tegelikult makstud või makstavaid makseid, mida imporditud kauba müügi tingimusena ostja maksab müüjale või mida ostja maksab kolmandale poolele müüja kohustuse täitmiseks. AGREEMENT ON IMPLEMENTATION OF ARTICLE VII OF THE GENERAL AGREEMENT ON TARIFFS AND TRADE 1994 General Introductory Commentary 1. The primary basis for customs value under this Agreement is “transaction value” as defined in Article 1. Article 1 is to be read together with Article 8 which provides, inter alia, for adjustments to the price actually paid or payable in cases where certain specific elements which are considered to form a part of the value for customs purposes are incurred by the buyer but are not included in the price actually paid or payable for the imported goods. Article 8 also provides for the inclusion in the transaction value of certain considerations which may pass from the buyer to the seller in the form of specified goods or services rather than in the form of money. Articles 2 through 7 provide methods of determining the customs value whenever it cannot be determined under the provisions of Article 1. 2. Where the customs value cannot be determined under the provisions of Article 1 there should normally be a process of consultation between the customs administration and importer with a view to arriving at a basis of value under the provisions of Article 2 or 3. It may occur, for example, that the importer has information about the customs value of identical or similar imported goods which is not immediately available to the customs administration in the port of importation. On the other hand, the customs administration may have information about the customs value of identical or similar imported goods which is not readily available to the importer. A process of consultation between the two parties will enable information to be exchanged, subject to the requirements of commercial confidentiality, with a view to determining a proper basis of value for customs purposes. 3. Articles 5 and 6 provide two bases for determining the customs value where it cannot be determined on the basis of the transaction value of the imported goods or of identical or similar imported goods. Under paragraph 1 of Article 5 the customs value is determined on the basis of the price at which the goods are sold in the condition as imported to an unrelated buyer in the country of importation. The importer also has the right to have goods which are further processed after importation valued under the provisions of Article 5 if the importer so requests. Under Article 6 the customs value is determined on the basis of the computed value. Both these methods present certain difficulties and because of this the importer is given the right, under the provisions of Article 4, to choose the order of application of the two methods. 4. Article 7 sets out how to determine the customs value in cases where it cannot be determined under the provisions of any of the preceding Articles. Members, Having regard to the Multilateral Trade Negotiations; Desiring to further the objectives of GATT 1994 and to secure additional benefits for the international trade of developing countries; Recognizing the importance of the provisions of Article VII of GATT 1994 and desiring to elaborate rules for their application in order to provide greater uniformity and certainty in their implementation; Recognizing the need for a fair, uniform and neutral system for the valuation of goods for customs purposes that precludes the use of arbitrary or fictitious customs values; Recognizing that the basis for valuation of goods for customs purposes should, to the greatest extent possible, be the transaction value of the goods being valued; Recognizing that customs value should be based on simple and equitable criteria consistent with commercial practices and that valuation procedures should be of general application without distinction between sources of supply; Recognizing that valuation procedures should not be used to combat dumping; Hereby agree as follows: Part I RULES ON CUSTOMS VALUATION Article 1 1. The customs value of imported goods shall be the transaction value, that is the price actually paid or payable for the goods when sold for export to the country of importation adjusted in accordance with the provisions of Article 8, provided: (a) that there are no restrictions as to the disposition or use of the goods by the buyer other than restrictions which: (i) are imposed or required by law or by the public authorities in the country of importation; (ii) limit the geographical area in which the goods may be resold; or (iii) do not substantially affect the value of the goods; (b) that the sale or price is not subject to some condition or consideration for which a value cannot be determined with respect to the goods being valued; (c) that no part of the proceeds of any subsequent resale, disposal or use of the goods by the buyer will accrue directly or indirectly to the seller, unless an appropriate adjustment can be made in accordance with the provisions of Article 8; and (d) that the buyer and seller are not related, or where the buyer and seller are related, that the transaction value is acceptable for customs purposes under the provisions of paragraph 2. 2. (a) In determining whether the transaction value is acceptable for the purposes of paragraph 1, the fact that the buyer and the seller are related within the meaning of Article 15 shall not in itself be grounds for regarding the transaction value as unacceptable. In such case the circumstances surrounding the sale shall be examined and the transaction value shall be accepted provided that the relationship did not influence the price. If, in the light of information provided by the importer or otherwise, the customs administration has grounds for considering that the relationship influenced the price, it shall communicate its grounds to the importer and the importer shall be given a reasonable opportunity to respond. If the importer so requests, the communication of the grounds shall be in writing. (b) In a sale between related persons, the transaction value shall be accepted and the goods valued in accordance with the provisions of paragraph 1 whenever the importer demonstrates that such value closely approximates to one of the following occurring at or about the same time: (i) the transaction value in sales to unrelated buyers of identical or similar goods for export to the same country of importation; (ii) the customs value of identical or similar goods as determined under the provisions of Article 5; (iii) the customs value of identical or similar goods as determined under the provisions of Article 6; In applying the foregoing tests, due account shall be taken of demonstrated differences in commercial levels, quantity levels, the elements enumerated in Article 8 and costs incurred by the seller in sales in which the seller and the buyer are not related that are not incurred by the seller in sales in which the seller and the buyer are related. (c) The tests set forth in paragraph 2(b) are to be used at the initiative of the importer and only for comparison purposes. Substitute values may not be established under the provisions of paragraph 2(b). Article 2 1. (a) If the customs value of the imported goods cannot be determined under the provisions of Article 1, the customs value shall be the transaction value of identical goods sold for export to the same country of importation and exported at or about the same time as the goods being valued. (b) In applying this Article, the transaction value of identical goods in a sale at the same commercial level and in substantially the same quantity as the goods being valued shall be used to determine the customs value. Where no such sale is found, the transaction value of identical goods sold at a different commercial level and/or in different quantities, adjusted to take account of differences attributable to commercial level and/or to quantity, shall be used, provided that such adjustments can be made on the basis of demonstrated evidence which clearly establishes the reasonableness and accuracy of the adjustment, whether the adjustment leads to an increase or a decrease in the value. 2. Where the costs and charges referred to in paragraph 2 of Article 8 are included in the transaction value, an adjustment shall be made to take account of significant differences in such costs and charges between the imported goods and the identical goods in question arising from differences in distances and modes of transport. 3. If, in applying this Article, more than one transaction value of identical goods is found, the lowest such value shall be used to determine the customs value of the imported goods. Article 3 1. (a) If the customs value of the imported goods cannot be determined under the provisions of Articles 1 and 2, the customs value shall be the transaction value of similar goods sold for export to the same country of importation and exported at or about the same time as the goods being valued. (b) In applying this Article, the transaction value of similar goods in a sale at the same commercial level and in substantially the same quantity as the goods being valued shall be used to determine the customs value. Where no such sale is found, the transaction value of similar goods sold at a different commercial level and/or in different quantities, adjusted to take account of differences attributable to commercial level and/or to quantity, shall be used, provided that such adjustments can be made on the basis of demonstrated evidence which clearly establishes the reasonableness and accuracy of the adjustment, whether the adjustment leads to an increase or a decrease in the value. 2. Where the costs and charges referred to in paragraph 2 of Article 8 are included in the transaction value, an adjustment shall be made to take account of significant differences in such costs and charges between the imported goods and the similar goods in question arising from differences in distances and modes of transport. 3. If, in applying this Article, more than one transaction value of similar goods is found, the lowest such value shall be used to determine the customs value of the imported goods. Article 4 If the customs value of the imported goods cannot be determined under the provisions of Articles 1, 2 and 3, the customs value shall be determined under the provisions of Article 5 or, when the customs value cannot be determined under that Article, under the provisions of Article 6 except that, at the request of the importer, the order of application of Articles 5 and 6 shall be reversed. Article 5 1. (a) If the imported goods or identical or similar imported goods are sold in the country of importation in the condition as imported, the customs value of the imported goods under the provisions of this Article shall be based on the unit price at which the imported goods or identical or similar imported goods are so sold in the greatest aggregate quantity, at or about the time of the importation of the goods being valued, to persons who are not related to the persons from whom they buy such goods, subject to deductions for the following: (i) either the commissions usually paid or agreed to be paid or the additions usually made for profit and general expenses in connection with sales in such country of imported goods of the same class or kind; (ii) the usual costs of transport and insurance and associated costs incurred within the country of importation; (iii) where appropriate, the costs and charges referred to in paragraph 2 of Article 8; and (iv) the customs duties and other national taxes payable in the country of importation by reason of the importation or sale of the goods. (b) If neither the imported goods nor identical nor similar imported goods are sold at or about the time of importation of the goods being valued, the customs value shall, subject otherwise to the provisions of paragraph 1(a), be based on the unit price at which the imported goods or identical or similar imported goods are sold in the country of importation in the condition as imported at the earliest date after the importation of the goods being valued but before the expiration of 90 days after such importation. 2. If neither the imported goods nor identical nor similar imported goods are sold in the country of importation in the condition as imported, then, if the importer so requests, the customs value shall be based on the unit price at which the imported goods, after further processing, are sold in the greatest aggregate quantity to persons in the country of importation who are not related to the persons from whom they buy such goods, due allowance being made for the value added by such processing and the deductions provided for in paragraph 1(a). Article 6 1. The customs value of imported goods under the provisions of this Article shall be based on a computed value. Computed value shall consist of the sum of: (a) the cost or value of materials and fabrication or other processing employed in producing the imported goods; (b) an amount for profit and general expenses equal to that usually reflected in sales of goods of the same class or kind as the goods being valued which are made by producers in the country of exportation for export to the country of importation; (c) the cost or value of all other expenses necessary to reflect the valuation option chosen by the Member under paragraph 2 of Article 8. 2. No Member may require or compel any person not resident in its own territory to produce for examination, or to allow access to, any account or other record for the purposes of determining a computed value. However, information supplied by the producer of the goods for the purposes of determining the customs value under the provisions of this Article may be verified in another country by the authorities of the country of importation with the agreement of the producer and provided they give sufficient advance notice to the government of the country in question and the latter does not object to the investigation. Article 7 1. If the customs value of the imported goods cannot be determined under the provisions of Articles 1 through 6, inclusive, the customs value shall be determined using reasonable means consistent with the principles and general provisions of this Agreement and of Article VII of GATT 1994 and on the basis of data available in the country of importation. 2. No customs value shall be determined under the provisions of this Article on the basis of: (a) the selling price in the country of importation of goods produced in such country; (b) a system which provides for the acceptance for customs purposes of the higher of two alternative values; (c) the price of goods on the domestic market of the country of exportation; (d) the cost of production other than computed values which have been determined for identical or similar goods in accordance with the provisions of Article 6; (e) the price of the goods for export to a country other than the country of importation; (f) minimum customs values; or (g) arbitrary or fictitious values. 3. If the importer so requests, the importer shall be informed in writing of the customs value determined under the provisions of this Article and the method used to determine such value. Article 8 1. In determining the customs value under the provisions of Article 1, there shall be added to the price actually paid or payable for the imported goods: (a) the following, to the extent that they are incurred by the buyer but are not included in the price actually paid or payable for the goods: (i) commissions and brokerage, except buying commissions; (ii) the cost of containers which are treated as being one for customs purposes with the goods in question; (iii) the cost of packing whether for labour or materials; (b) the value, apportioned as appropriate, of the following goods and services where supplied directly or indirectly by the buyer free of charge or at reduced cost for use in connection with the production and sale for export of the imported goods, to the extent that such value has not been included in the price actually paid or payable: (i) materials, components, parts and similar items incorporated in the imported goods; (ii) tools, dies, moulds and similar items used in the production of the imported goods; (iii) materials consumed in the production of the imported goods; (iv) engineering, development, artwork, design work, and plans and sketches undertaken elsewhere than in the country of importation and necessary for the production of the imported goods; (c) royalties and licence fees related to the goods being valued that the buyer must pay, either directly or indirectly, as a condition of sale of the goods being valued, to the extent that such royalties and fees are not included in the price actually paid or payable; (d) the value of any part of the proceeds of any subsequent resale, disposal or use of the imported goods that accrues directly or indirectly to the seller. 2. In framing its legislation, each Member shall provide for the inclusion in or the exclusion from the customs value, in whole or in part, of the following: (a) the cost of transport of the imported goods to the port or place of importation; (b) loading, unloading and handling charges associated with the transport of the imported goods to the port or place of importation; and (c) the cost of insurance. 3. Additions to the price actually paid or payable shall be made under this Article only on the basis of objective and quantifiable data. 4. No additions shall be made to the price actually paid or payable in determining the customs value except as provided in this Article. Article 9 1. Where the conversion of currency is necessary for the determination of the customs value, the rate of exchange to be used shall be that duly published by the competent authorities of the country of importation concerned and shall reflect as effectively as possible, in respect of the period covered by each such document of publication, the current value of such currency in commercial transactions in terms of the currency of the country of importation. 2. The conversion rate to be used shall be that in effect at the time of exportation or the time of importation, as provided by each Member. Article 10 All information which is by nature confidential or which is provided on a confidential basis for the purposes of customs valuation shall be treated as strictly confidential by the authorities concerned who shall not disclose it without the specific permission of the person or government providing such information, except to the extent that it may be required to be disclosed in the context of judicial proceedings. Article 11 1. The legislation of each Member shall provide in regard to a determination of customs value for the right of appeal, without penalty, by the importer or any other person liable for the payment of the duty. 2. An initial right of appeal without penalty may be to an authority within the customs administration or to an independent body, but the legislation of each Member shall provide for the right of appeal without penalty to a judicial authority. 3. Notice of the decision on appeal shall be given to the appellant and the reasons for such decision shall be provided in writing. The appellant shall also be informed of any rights of further appeal. Article 12 Laws, regulations, judicial decisions and administrative rulings of general application giving effect to this Agreement shall be published in conformity with Article X of GATT 1994 by the country of importation concerned. Article 13 If, in the course of determining the customs value of imported goods, it becomes necessary to delay the final determination of such customs value, the importer of the goods shall nevertheless be able to withdraw them from customs if, where so required, the importer provides sufficient guarantee in the form of a surety, a deposit or some other appropriate instrument, covering the ultimate payment of customs duties for which the goods may be liable. The legislation of each Member shall make provisions for such circumstances. Article 14 The notes at Annex I to this Agreement form an integral part of this Agreement and the Articles of this Agreement are to be read and applied in conjunction with their respective notes. Annexes II and III also form an integral part of this Agreement. Article 15 1. In this Agreement: (a) “customs value of imported goods” means the value of goods for the purposes of levying ad valorem duties of customs on imported goods; (b) “country of importation” means country or customs territory of importation; and (c) “produced” includes grown, manufactured and mined. 2. In this Agreement: (a) “identical goods” means goods which are the same in all respects, including physical characteristics, quality and reputation. Minor differences in appearance would not preclude goods otherwise conforming to the definition from being regarded as identical; (b) “similar goods” means goods which, although not alike in all respects, have like characteristics and like component materials which enable them to perform the same functions and to be commercially interchangeable. The quality of the goods, their reputation and the existence of a trademark are among the factors to be considered in determining whether goods are similar; (c) the terms “identical goods” and “similar goods” do not include, as the case may be, goods which incorporate or reflect engineering, development, artwork, design work, and plans and sketches for which no adjustment has been made under paragraph 1(b)(iv) of Article 8 because such elements were undertaken in the country of importation; (d) goods shall not be regarded as “identical goods” or “similar goods” unless they were produced in the same country as the goods being valued; (e) goods produced by a different person shall be taken into account only when there are no identical goods or similar goods, as the case may be, produced by the same person as the goods being valued. 3. In this Agreement “goods of the same class or kind” means goods which fall within a group or range of goods produced by a particular industry or industry sector, and includes identical or similar goods. 4. For the purposes of this Agreement, persons shall be deemed to be related only if: (a) they are officers or directors of one another’s businesses; (b) they are legally recognized partners in business; (c) they are employer and employee; (d) any person directly or indirectly owns, controls or holds 5 per cent or more of the outstanding voting stock or shares of both of them; (e) one of them directly or indirectly controls the other; (f) both of them are directly or indirectly controlled by a third person; (g) together they directly or indirectly control a third person; or (h) they are members of the same family. 5. Persons who are associated in business with one another in that one is the sole agent, sole distributor or sole concessionaire, however described, of the other shall be deemed to be related for the purposes of this Agreement if they fall within the criteria of paragraph 4. Article 16 Upon written request, the importer shall have the right to an explanation in writing from the customs administration of the country of importation as to how the customs value of the importer’s goods was determined. Article 17 Nothing in this Agreement shall be construed as restricting or calling into question the rights of customs administrations to satisfy themselves as to the truth or accuracy of any statement, document or declaration presented for customs valuation purposes. Part II ADMINISTRATION, CONSULTATIONS AND DISPUTE SETTLEMENT Article 18. Institutions 1. There is hereby established a Committee on Customs Valuation (referred to in this Agreement as “the Committee”) composed of representatives from each of the Members. The Committee shall elect its own Chairman and shall normally meet once a year, or as is otherwise envisaged by the relevant provisions of this Agreement, for the purpose of affording Members the opportunity to consult on matters relating to the administration of the customs valuation system by any Member as it might affect the operation of this Agreement or the furtherance of its objectives and carrying out such other responsibilities as may be assigned to it by the Members. The WTO Secretariat shall act as the secretariat to the Committee. 2. There shall be established a Technical Committee on Customs Valuation (referred to in this Agreement as “the Technical Committee”) under the auspices of the Customs Co-operation Council (referred to in this Agreement as “the CCC”), which shall carry out the responsibilities described in Annex II to this Agreement and shall operate in accordance with the rules of procedure contained therein. Article 19. Consultations and Dispute Settlement 1. Except as otherwise provided herein, the Dispute Settlement Understanding is applicable to consultations and the settlement of disputes under this Agreement. 2. If any Member considers that any benefit accruing to it, directly or indirectly, under this Agreement is being nullified or impaired, or that the achievement of any objective of this Agreement is being impeded, as a result of the actions of another Member or of other Members, it may, with a view to reaching a mutually satisfactory solution of this matter, request consultations with the Member or Members in question. Each Member shall afford sympathetic consideration to any request from another Member for consultations. 3. The Technical Committee shall provide, upon request, advice and assistance to Members engaged in consultations. 4. At the request of a party to the dispute, or on its own initiative, a panel established to examine a dispute relating to the provisions of this Agreement may request the Technical Committee to carry out an examination of any questions requiring technical consideration. The panel shall determine the terms of reference of the Technical Committee for the particular dispute and set a time period for receipt of the report of the Technical Committee. The panel shall take into consideration the report of the Technical Committee. In the event that the Technical Committee is unable to reach consensus on a matter referred to it pursuant to this paragraph, the panel should afford the parties to the dispute an opportunity to present their views on the matter to the panel. 5. Confidential information provided to the panel shall not be disclosed without formal authorization from the person, body or authority providing such information. Where such information is requested from the panel but release of such information by the panel is not authorized, a non-confidential summary of this information, authorized by the person, body or authority providing the information, shall be provided. Part III SPECIAL AND DIFFERENTIAL TREATMENT Article 20 1. Developing country Members not party to the Agreement on Implementation of Article VII of the General Agreement on Tariffs and Trade done on 12 April 1979 may delay application of the provisions of this Agreement for a period not exceeding five years from the date of entry into force of the WTO Agreement for such Members. Developing country Members who choose to delay application of this Agreement shall notify the Director-General of the WTO accordingly. 2. In addition to paragraph 1, developing country Members not party to the Agreement on Implementation of Article VII of the General Agreement on Tariffs and Trade done on 12 April 1979 may delay application of paragraph 2(b)(iii) of Article 1 and Article 6 for a period not exceeding three years following their application of all other provisions of this Agreement. Developing country Members that choose to delay application of the provisions specified in this paragraph shall notify the Director-General of the WTO accordingly. 3. Developed country Members shall furnish, on mutually agreed terms, technical assistance to developing country Members that so request. On this basis developed country Members shall draw up programmes of technical assistance which may include, inter alia, training of personnel, assistance in preparing implementation measures, access to sources of information regarding customs valuation methodology, and advice on the application of the provisions of this Agreement. Part IV FINAL PROVISIONS Article 21. Reservations Reservations may not be entered in respect of any of the provisions of this Agreement without the consent of the other Members. Article 22. National Legislation 1. Each Member shall ensure, not later than the date of application of the provisions of this Agreement for it, the conformity of its laws, regulations and administrative procedures with the provisions of this Agreement. 2. Each Member shall inform the Committee of any changes in its laws and regulations relevant to this Agreement and in the administration of such laws and regulations. Article 23. Review The Committee shall review annually the implementation and operation of this Agreement taking into account the objectives thereof. The Committee shall annually inform the Council for Trade in Goods of developments during the period covered by such reviews. Article 24. Secretariat This Agreement shall be serviced by the WTO Secretariat except in regard to those responsibilities specifically assigned to the Technical Committee, which will be serviced by the CCC Secretariat. Annex I INTERPRETATIVE NOTES General Note Sequential Application of Valuation Methods 1. Articles 1 through 7 define how the customs value of imported goods is to be determined under the provisions of this Agreement. The methods of valuation are set out in a sequential order of application. The primary method for customs valuation is defined in Article 1 and imported goods are to be valued in accordance with the provisions of this Article whenever the conditions prescribed therein are fulfilled. 2. Where the customs value cannot be determined under the provisions of Article 1, it is to be determined by proceeding sequentially through the succeeding Articles to the first such Article under which the customs value can be determined. Except as provided in Article 4, it is only when the customs value cannot be determined under the provisions of a particular Article that the provisions of the next Article in the sequence can be used. 3. If the importer does not request that the order of Articles 5 and 6 be reversed, the normal order of the sequence is to be followed. If the importer does so request but it then proves impossible to determine the customs value under the provisions of Article 6, the customs value is to be determined under the provisions of Article 5, if it can be so determined. 4. Where the customs value cannot be determined under the provisions of Articles 1 through 6 it is to be determined under the provisions of Article 7. Use of Generally Accepted Accounting Principles 1. “Generally accepted accounting principles” refers to the recognized consensus or substantial authoritative support within a country at a particular time as to which economic resources and obligations should be recorded as assets and liabilities, which changes in assets and liabilities should be recorded, how the assets and liabilities and changes in them should be measured, what information should be disclosed and how it should be disclosed, and which financial statements should be prepared. These standards may be broad guidelines of general application as well as detailed practices and procedures. 2. For the purposes of this Agreement, the customs administration of each Member shall utilize information prepared in a manner consistent with generally accepted accounting principles in the country which is appropriate for the Article in question. For example, the determination of usual profit and general expenses under the provisions of Article 5 would be carried out utilizing information prepared in a manner consistent with generally accepted accounting principles of the country of importation. On the other hand, the determination of usual profit and general expenses under the provisions of Article 6 would be carried out utilizing information prepared in a manner consistent with generally accepted accounting principles of the country of production. As a further example, the determination of an element provided for in paragraph 1(b)(ii) of Article 8 undertaken in the country of importation would be carried out utilizing information in a manner consistent with the generally accepted accounting principles of that country. Note to Article 1 Price Actually Paid or Payable 1. The price actually paid or payable is the total payment made or to be made by the buyer to or for the benefit of the seller for the imported goods. The payment need not necessarily take the form of a transfer of money. Payment may be made by way of letters of credit or negotiable instruments. Payment may be made directly or indirectly. An example of an indirect payment would be the settlement by the buyer, whether in whole or in part, of a debt owed by the seller. 2. Activities undertaken by the buyer on the buyer’s own account, other than those for which an adjustment is provided in Article 8, are not considered to be an indirect payment to the seller, even though they might be regarded as of benefit to the seller. The costs of such activities shall not, therefore, be added to the price actually paid or payable in determining the customs value. 3. The customs value shall not include the following charges or costs, provided that they are distinguished from the price actually paid or payable for the imported goods: (a) charges for construction, erection, assembly, maintenance or technical assistance, undertaken after importation on imported goods such as industrial plant, machinery or equipment; (b) the cost of transport after importation; (c) duties and taxes of the country of importation. 4. The price actually paid or payable refers to the price for the imported goods. Thus the flow of dividends or other payments from the buyer to the seller that do not relate to the imported goods are not part of the customs value. Paragraph 1(a)(iii) Among restrictions which would not render a price actually paid or payable unacceptable are restrictions which do not substantially affect the value of the goods. An example of such restrictions would be the case where a seller requires a buyer of automobiles not to sell or exhibit them prior to a fixed date which represents the beginning of a model year. Paragraph 1(b) 1. If the sale or price is subject to some condition or consideration for which a value cannot be determined with respect to the goods being valued, the transaction value shall not be acceptable for customs purposes. Some examples of this include: (a) the seller establishes the price of the imported goods on condition that the buyer will also buy other goods in specified quantities; (b) the price of the imported goods is dependent upon the price or prices at which the buyer of the imported goods sells other goods to the seller of the imported goods; (c) the price is established on the basis of a form of payment extraneous to the imported goods, such as where the imported goods are semi-finished goods which have been provided by the seller on condition that the seller will receive a specified quantity of the finished goods. 2. However, conditions or considerations relating to the production or marketing of the imported goods shall not result in rejection of the transaction value. For example, the fact that the buyer furnishes the seller with engineering and plans undertaken in the country of importation shall not result in rejection of the transaction value for the purposes of Article 1. Likewise, if the buyer undertakes on the buyer’s own account, even though by agreement with the seller, activities relating to the marketing of the imported goods, the value of these activities is not part of the customs value nor shall such activities result in rejection of the transaction value. Paragraph 2 1. Paragraphs 2(a) and 2(b) provide different means of establishing the acceptability of a transaction value. 2. Paragraph 2(a) provides that where the buyer and the seller are related, the circumstances surrounding the sale shall be examined and the transaction value shall be accepted as the customs value provided that the relationship did not influence the price. It is not intended that there should be an examination of the circumstances in all cases where the buyer and the seller are related. Such examination will only be required where there are doubts about the acceptability of the price. Where the customs administration have no doubts about the acceptability of the price, it should be accepted without requesting further information from the importer. For example, the customs administration may have previously examined the relationship, or it may already have detailed information concerning the buyer and the seller, and may already be satisfied from such examination or information that the relationship did not influence the price. 3. Where the customs administration is unable to accept the transaction value without further inquiry, it should give the importer an opportunity to supply such further detailed information as may be necessary to enable it to examine the circumstances surrounding the sale. In this context, the customs administration should be prepared to examine relevant aspects of the transaction, including the way in which the buyer and seller organize their commercial relations and the way in which the price in question was arrived at, in order to determine whether the relationship influenced the price. Where it can be shown that the buyer and seller, although related under the provisions of Article 15, buy from and sell to each other as if they were not related, this would demonstrate that the price had not been influenced by the relationship. As an example of this, if the price had been settled in a manner consistent with the normal pricing practices of the industry in question or with the way the seller settles prices for sales to buyers who are not related to the seller, this would demonstrate that the price had not been influenced by the relationship. As a further example, where it is shown that the price is adequate to ensure recovery of all costs plus a profit which is representative of the firm’s overall profit realized over a representative period of time (e.g. on an annual basis) in sales of goods of the same class or kind, this would demonstrate that the price had not been influenced. 4. Paragraph 2(b) provides an opportunity for the importer to demonstrate that the transaction value closely approximates to a “test” value previously accepted by the customs administration and is therefore acceptable under the provisions of Article 1. Where a test under paragraph 2(b) is met, it is not necessary to examine the question of influence under paragraph 2(a). If the customs administration has already sufficient information to be satisfied, without further detailed inquiries, that one of the tests provided in paragraph 2(b) has been met, there is no reason for it to require the importer to demonstrate that the test can be met. In paragraph 2(b) the term “unrelated buyers” means buyers who are not related to the seller in any particular case. Paragraph 2(b) A number of factors must be taken into consideration in determining whether one value “closely approximates” to another value. These factors include the nature of the imported goods, the nature of the industry itself, the season in which the goods are imported, and, whether the difference in values is commercially significant. Since these factors may vary from case to case, it would be impossible to apply a uniform standard such as a fixed percentage, in each case. For example, a small difference in value in a case involving one type of goods could be unacceptable while a large difference in a case involving another type of goods might be acceptable in determining whether the transaction value closely approximates to the “test” values set forth in paragraph 2(b) of Article 1. Note to Article 2 1. In applying Article 2, the customs administration shall, wherever possible, use a sale of identical goods at the same commercial level and in substantially the same quantities as the goods being valued. Where no such sale is found, a sale of identical goods that takes place under any one of the following three conditions may be used: (a) a sale at the same commercial level but in different quantities; (b) a sale at a different commercial level but in substantially the same quantities; or (c) a sale at a different commercial level and in different quantities. 2. Having found a sale under any one of these three conditions adjustments will then be made, as the case may be, for: (a) quantity factors only; (b) commercial level factors only; or (c) both commercial level and quantity factors. 3. The expression “and/or” allows the flexibility to use the sales and make the necessary adjustments in any one of the three conditions described above. 4. For the purposes of Article 2, the transaction value of identical imported goods means a customs value, adjusted as provided for in paragraphs 1(b) and 2, which has already been accepted under Article 1. 5. A condition for adjustment because of different commercial levels or different quantities is that such adjustment, whether it leads to an increase or a decrease in the value, be made only on the basis of demonstrated evidence that clearly establishes the reasonableness and accuracy of the adjustments, e.g. valid price lists containing prices referring to different levels or different quantities. As an example of this, if the imported goods being valued consist of a shipment of 10 units and the only identical imported goods for which a transaction value exists involved a sale of 500 units, and it is recognized that the seller grants quantity discounts, the required adjustment may be accomplished by resorting to the seller’s price list and using that price applicable to a sale of 10 units. This does not require that a sale had to have been made in quantities of 10 as long as the price list has been established as being bona fide through sales at other quantities. In the absence of such an objective measure, however, the determination of a customs value under the provisions of Article 2 is not appropriate. Note to Article 3 1. In applying Article 3, the customs administration shall, wherever possible, use a sale of similar goods at the same commercial level and in substantially the same quantities as the goods being valued. Where no such sale is found, a sale of similar goods that takes place under any one of the following three conditions may be used: (a) a sale at the same commercial level but in different quantities; (b) a sale at a different commercial level but in substantially the same quantities; or (c) a sale at a different commercial level and in different quantities. 2. Having found a sale under any one of these three conditions adjustments will then be made, as the case may be, for: (a) quantity factors only; (b) commercial level factors only; or (c) both commercial level and quantity factors. 3. The expression “and/or” allows the flexibility to use the sales and make the necessary adjustments in any one of the three conditions described above. 4. For the purpose of Article 3, the transaction value of similar imported goods means a customs value, adjusted as provided for in paragraphs 1(b) and 2, which has already been accepted under Article 1. 5. A condition for adjustment because of different commercial levels or different quantities is that such adjustment, whether it leads to an increase or a decrease in the value, be made only on the basis of demonstrated evidence that clearly establishes the reasonableness and accuracy of the adjustment, e.g. valid price lists containing prices referring to different levels or different quantities. As an example of this, if the imported goods being valued consist of a shipment of 10 units and the only similar imported goods for which a transaction value exists involved a sale of 500 units, and it is recognized that the seller grants quantity discounts, the required adjustment may be accomplished by resorting to the seller’s price list and using that price applicable to a sale of 10 units. This does not require that a sale had to have been made in quantities of 10 as long as the price list has been established as being bona fide through sales at other quantities. In the absence of such an objective measure, however, the determination of a customs value under the provisions of Article 3 is not appropriate. Note to Article 5 1. The term “unit price at which . . . goods are sold in the greatest aggregate quantity” means the price at which the greatest number of units is sold in sales to persons who are not related to the persons from whom they buy such goods at the first commercial level after importation at which such sales take place. 2. As an example of this, goods are sold from a price list which grants favourable unit prices for purchases made in larger quantities. Sale quantity Unit price Number of sales Total quantity sold at each price 1–10 units 100 10 sales of 5 units 5 sales of 3 units 65 11–25 units 95 5 sales of 11 units 55 over 25 units 90 1 sale of 30 units 1 sale of 50 units 80 The greatest number of units sold at a price is 80; therefore, the unit price in the greatest aggregate quantity is 90. 3. As another example of this, two sales occur. In the first sale 500 units are sold at a price of 95 currency units each. In the second sale 400 units are sold at a price of 90 currency units each. In this example, the greatest number of units sold at a particular price is 500; therefore, the unit price in the greatest aggregate quantity is 95. 4. A third example would be the following situation where various quantities are sold at various prices. (a) Sales Sale quantity Unit price 40 units 100 30 units 90 15 units 100 50 units 95 25 units 105 35 units 90 5 units 100 (b) Totals Total quantity sold Unit price 65 90 50 95 60 100 25 105 In this example, the greatest number of units sold at a particular price is 65; therefore, the unit price in the greatest aggregate quantity is 90. 5. Any sale in the importing country, as described in paragraph 1 above, to a person who supplies directly or indirectly free of charge or at reduced cost for use in connection with the production and sale for export of the imported goods any of the elements specified in paragraph 1(b) of Article 8, should not be taken into account in establishing the unit price for the purposes of Article 5. 6. It should be noted that “profit and general expenses” referred to in paragraph 1 of Article 5 should be taken as a whole. The figure for the purposes of this deduction should be determined on the basis of information supplied by or on behalf of the importer unless the importer’s figures are inconsistent with those obtained in sales in the country of importation of imported goods of the same class or kind. Where the importer’s figures are inconsistent with such figures, the amount for profit and general expenses may be based upon relevant information other than that supplied by or on behalf of the importer. 7. The “general expenses” include the direct and indirect costs of marketing the goods in question. 8. Local taxes payable by reason of the sale of the goods for which a deduction is not made under the provisions of paragraph 1(a)(iv) of Article 5 shall be deducted under the provisions of paragraph 1(a)(i) of Article 5. 9. In determining either the commissions or the usual profits and general expenses under the provisions of paragraph 1 of Article 5, the question whether certain goods are “of the same class or kind” as other goods must be determined on a case-by-case basis by reference to the circumstances involved. Sales in the country of importation of the narrowest group or range of imported goods of the same class or kind, which includes the goods being valued, for which the necessary information can be provided, should be examined. For the purposes of Article 5, “goods of the same class or kind” includes goods imported from the same country as the goods being valued as well as goods imported from other countries. 10. For the purposes of paragraph 1(b) of Article 5, the “earliest date” shall be the date by which sales of the imported goods or of identical or similar imported goods are made in sufficient quantity to establish the unit price. 11. Where the method in paragraph 2 of Article 5 is used, deductions made for the value added by further processing shall be based on objective and quantifiable data relating to the cost of such work. Accepted industry formulas, recipes, methods of construction, and other industry practices would form the basis of the calculations. 12. It is recognized that the method of valuation provided for in paragraph 2 of Article 5 would normally not be applicable when, as a result of the further processing, the imported goods lose their identity. However, there can be instances where, although the identity of the imported goods is lost, the value added by the processing can be determined accurately without unreasonable difficulty. On the other hand, there can also be instances where the imported goods maintain their identity but form such a minor element in the goods sold in the country of importation that the use of this valuation method would be unjustified. In view of the above, each situation of this type must be considered on a case-by-case basis. Note to Article 6 1. As a general rule, customs value is determined under this Agreement on the basis of information readily available in the country of importation. In order to determine a computed value, however, it may be necessary to examine the costs of producing the goods being valued and other information which has to be obtained from outside the country of importation. Furthermore, in most cases the producer of the goods will be outside the jurisdiction of the authorities of the country of importation. The use of the computed value method will generally be limited to those cases where the buyer and seller are related, and the producer is prepared to supply to the authorities of the country of importation the necessary costings and to provide facilities for any subsequent verification which may be necessary. 2. The “cost or value” referred to in paragraph 1(a) of Article 6 is to be determined on the basis of information relating to the production of the goods being valued supplied by or on behalf of the producer. It is to be based upon the commercial accounts of the producer, provided that such accounts are consistent with the generally accepted accounting principles applied in the country where the goods are produced. 3. The “cost or value” shall include the cost of elements specified in paragraphs 1(a)(ii) and (iii) of Article 8. It shall also include the value, apportioned as appropriate under the provisions of the relevant note to Article 8, of any element specified in paragraph 1(b) of Article 8 which has been supplied directly or indirectly by the buyer for use in connection with the production of the imported goods. The value of the elements specified in paragraph 1(b)(iv) of Article 8 which are undertaken in the country of importation shall be included only to the extent that such elements are charged to the producer. It is to be understood that no cost or value of the elements referred to in this paragraph shall be counted twice in determining the computed value. 4. The “amount for profit and general expenses” referred to in paragraph 1(b) of Article 6 is to be determined on the basis of information supplied by or on behalf of the producer unless the producer’s figures are inconsistent with those usually reflected in sales of goods of the same class or kind as the goods being valued which are made by producers in the country of exportation for export to the country of importation. 5. It should be noted in this context that the “amount for profit and general expenses” has to be taken as a whole. It follows that if, in any particular case, the producer’s profit figure is low and the producer’s general expenses are high, the producer’s profit and general expenses taken together may nevertheless be consistent with that usually reflected in sales of goods of the same class or kind. Such a situation might occur, for example, if a product were being launched in the country of importation and the producer accepted a nil or low profit to offset high general expenses associated with the launch. Where the producer can demonstrate a low profit on sales of the imported goods because of particular commercial circumstances, the producer’s actual profit figures should be taken into account provided that the producer has valid commercial reasons to justify them and the producer’s pricing policy reflects usual pricing policies in the branch of industry concerned. Such a situation might occur, for example, where producers have been forced to lower prices temporarily because of an unforeseeable drop in demand, or where they sell goods to complement a range of goods being produced in the country of importation and accept a low profit to maintain competitivity. Where the producer’s own figures for profit and general expenses are not consistent with those usually reflected in sales of goods of the same class or kind as the goods being valued which are made by producers in the country of exportation for export to the country of importation, the amount for profit and general expenses may be based upon relevant information other than that supplied by or on behalf of the producer of the goods. 6. Where information other than that supplied by or on behalf of the producer is used for the purposes of determining a computed value, the authorities of the importing country shall inform the importer, if the latter so requests, of the source of such information, the data used and the calculations based upon such data, subject to the provisions of Article 10. 7. The “general expenses” referred to in paragraph 1(b) of Article 6 covers the direct and indirect costs of producing and selling the goods for export which are not included under paragraph 1(a) of Article 6. 8. Whether certain goods are “of the same class or kind” as other goods must be determined on a case-by-case basis with reference to the circumstances involved. In determining the usual profits and general expenses under the provisions of Article 6, sales for export to the country of importation of the narrowest group or range of goods, which includes the goods being valued, for which the necessary information can be provided, should be examined. For the purposes of Article 6, “goods of the same class or kind” must be from the same country as the goods being valued. Note to Article 7 1. Customs values determined under the provisions of Article 7 should, to the greatest extent possible, be based on previously determined customs values. 2. The methods of valuation to be employed under Article 7 should be those laid down in Articles 1 through 6 but a reasonable flexibility in the application of such methods would be in conformity with the aims and provisions of Article 7. 3. Some examples of reasonable flexibility are as follows: (a) Identical goods – the requirement that the identical goods should be exported at or about the same time as the goods being valued could be flexibly interpreted; identical imported goods produced in a country other than the country of exportation of the goods being valued could be the basis for customs valuation; customs values of identical imported goods already determined under the provisions of Articles 5 and 6 could be used. (b) Similar goods – the requirement that the similar goods should be exported at or about the same time as the goods being valued could be flexibly interpreted; similar imported goods produced in a country other than the country of exportation of the goods being valued could be the basis for customs valuation; customs values of similar imported goods already determined under the provisions of Articles 5 and 6 could be used. (c) Deductive method – the requirement that the goods shall have been sold in the “condition as imported” in paragraph 1(a) of Article 5 could be flexibly interpreted; the “90 days” requirement could be administered flexibly. Note to Article 8 Paragraph 1(a)(i) The term “buying commissions” means fees paid by an importer to the importer’s agent for the service of representing the importer abroad in the purchase of the goods being valued. Paragraph 1(b)(ii) 1. There are two factors involved in the apportionment of the elements specified in paragraph 1(b)(ii) of Article 8 to the imported goods – the value of the element itself and the way in which that value is to be apportioned to the imported goods. The apportionment of these elements should be made in a reasonable manner appropriate to the circumstances and in accordance with generally accepted accounting principles. 2. Concerning the value of the element, if the importer acquires the element from a seller not related to the importer at a given cost, the value of the element is that cost. If the element was produced by the importer or by a person related to the importer, its value would be the cost of producing it. If the element had been previously used by the importer, regardless of whether it had been acquired or produced by such importer, the original cost of acquisition or production would have to be adjusted downward to reflect its use in order to arrive at the value of the element. 3. Once a value has been determined for the element, it is necessary to apportion that value to the imported goods. Various possibilities exist. For example, the value might be apportioned to the first shipment if the importer wishes to pay duty on the entire value at one time. As another example, the importer may request that the value be apportioned over the number of units produced up to the time of the first shipment. As a further example, the importer may request that the value be apportioned over the entire anticipated production where contracts or firm commitments exist for that production. The method of apportionment used will depend upon the documentation provided by the importer. 4. As an illustration of the above, an importer provides the producer with a mould to be used in the production of the imported goods and contracts with the producer to buy 10,000 units. By the time of arrival of the first shipment of 1,000 units, the producer has already produced 4,000 units. The importer may request the customs administration to apportion the value of the mould over 1,000 units, 4,000 units or 10,000 units. Paragraph 1(b)(iv) 1. Additions for the elements specified in paragraph 1(b)(iv) of Article 8 should be based on objective and quantifiable data. In order to minimize the burden for both the importer and customs administration in determining the values to be added, data readily available in the buyer’s commercial record system should be used in so far as possible. 2. For those elements supplied by the buyer which were purchased or leased by the buyer, the addition would be the cost of the purchase or the lease. No addition shall be made for those elements available in the public domain, other than the cost of obtaining copies of them. 3. The ease with which it may be possible to calculate the values to be added will depend on a particular firm’s structure and management practice, as well as its accounting methods. 4. For example, it is possible that a firm which imports a variety of products from several countries maintains the records of its design centre outside the country of importation in such a way as to show accurately the costs attributable to a given product. In such cases, a direct adjustment may appropriately be made under the provisions of Article 8. 5. In another case, a firm may carry the cost of the design centre outside the country of importation as a general overhead expense without allocation to specific products. In this instance, an appropriate adjustment could be made under the provisions of Article 8 with respect to the imported goods by apportioning total design centre costs over total production benefiting from the design centre and adding such apportioned cost on a unit basis to imports. 6. Variations in the above circumstances will, of course, require different factors to be considered in determining the proper method of allocation. 7. In cases where the production of the element in question involves a number of countries and over a period of time, the adjustment should be limited to the value actually added to that element outside the country of importation. Paragraph 1(c) 1. The royalties and licence fees referred to in paragraph 1(c) of Article 8 may include, among other things, payments in respect to patents, trade marks and copyrights. However, the charges for the right to reproduce the imported goods in the country of importation shall not be added to the price actually paid or payable for the imported goods in determining the customs value. 2. Payments made by the buyer for the right to distribute or resell the imported goods shall not be added to the price actually paid or payable for the imported goods if such payments are not a condition of the sale for export to the country of importation of the imported goods. Paragraph 3 Where objective and quantifiable data do not exist with regard to the additions required to be made under the provisions of Article 8, the transaction value cannot be determined under the provisions of Article 1. As an illustration of this, a royalty is paid on the basis of the price in a sale in the importing country of a litre of a particular product that was imported by the kilogram and made up into a solution after importation. If the royalty is based partially on the imported goods and partially on other factors which have nothing to do with the imported goods (such as when the imported goods are mixed with domestic ingredients and are no longer separately identifiable, or when the royalty cannot be distinguished from special financial arrangements between the buyer and the seller), it would be inappropriate to attempt to make an addition for the royalty. However, if the amount of this royalty is based only on the imported goods and can be readily quantified, an addition to the price actually paid or payable can be made. Note to Article 9 For the purposes of Article 9, “time of importation” may include the time of entry for customs purposes. Note to Article 11 1. Article 11 provides the importer with the right to appeal against a valuation determination made by the customs administration for the goods being valued. Appeal may first be to a higher level in the customs administration, but the importer shall have the right in the final instance to appeal to the judiciary. 2. “Without penalty” means that the importer shall not be subject to a fine or threat of fine merely because the importer chose to exercise the right of appeal. Payment of normal court costs and lawyers’ fees shall not be considered to be a fine. 3. However, nothing in Article 11 shall prevent a Member from requiring full payment of assessed customs duties prior to an appeal. Note to Article 15 Paragraph 4 For the purposes of Article 15, the term “persons” includes a legal person, where appropriate. Paragraph 4(e) For the purposes of this Agreement, one person shall be deemed to control another when the former is legally or operationally in a position to exercise restraint or direction over the latter. Annex II TECHNICAL COMMITTEE ON CUSTOMS VALUATION 1. In accordance with Article 18 of this Agreement, the Technical Committee shall be established under the auspices of the CCC with a view to ensuring, at the technical level, uniformity in interpretation and application of this Agreement. 2. The responsibilities of the Technical Committee shall include the following: (a) to examine specific technical problems arising in the day-to-day administration of the customs valuation system of Members and to give advisory opinions on appropriate solutions based upon the facts presented; (b) to study, as requested, valuation laws, procedures and practices as they relate to this Agreement and to prepare reports on the results of such studies; (c) to prepare and circulate annual reports on the technical aspects of the operation and status of this Agreement; (d) to furnish such information and advice on any matters concerning the valuation of imported goods for customs purposes as may be requested by any Member or the Committee. Such information and advice may take the form of advisory opinions, commentaries or explanatory notes; (e) to facilitate, as requested, technical assistance to Members with a view to furthering the international acceptance of this Agreement; (f) to carry out an examination of a matter referred to it by a panel under Article 19 of this Agreement; and (g) to exercise such other responsibilities as the Committee may assign to it. General 3. The Technical Committee shall attempt to conclude its work on specific matters, especially those referred to it by Members, the Committee or a panel, in a reasonably short period of time. As provided in paragraph 4 of Article 19, a panel shall set a specific time period for receipt of a report of the Technical Committee and the Technical Committee shall provide its report within that period. 4. The Technical Committee shall be assisted as appropriate in its activities by the CCC Secretariat. Representation 5. Each Member shall have the right to be represented on the Technical Committee. Each Member may nominate one delegate and one or more alternates to be its representatives on the Technical Committee. Such a Member so represented on the Technical Committee is referred to in this Annex as a “member of the Technical Committee”. Representatives of members of the Technical Committee may be assisted by advisers. The WTO Secretariat may also attend such meetings with observer status. 6. Members of the CCC which are not Members of the WTO may be represented at meetings of the Technical Committee by one delegate and one or more alternates. Such representatives shall attend meetings of the Technical Committee as observers. 7. Subject to the approval of the Chairman of the Technical Committee, the Secretary-General of the CCC (referred to in this Annex as “the Secretary-General”) may invite representatives of governments which are neither Members of the WTO nor members of the CCC and representatives of international governmental and trade organizations to attend meetings of the Technical Committee as observers. 8. Nominations of delegates, alternates and advisers to meetings of the Technical Committee shall be made to the Secretary-General. Technical Committee Meetings 9. The Technical Committee shall meet as necessary but at least two times a year. The date of each meeting shall be fixed by the Technical Committee at its preceding session. The date of the meeting may be varied either at the request of any member of the Technical Committee concurred in by a simple majority of the members of the Technical Committee or, in cases requiring urgent attention, at the request of the Chairman. Notwithstanding the provisions in sentence 1 of this paragraph, the Technical Committee shall meet as necessary to consider matters referred to it by a panel under the provisions of Article 19 of this Agreement. 10. The meetings of the Technical Committee shall be held at the headquarters of the CCC unless otherwise decided. 11. The Secretary-General shall inform all members of the Technical Committee and those included under paragraphs 6 and 7 at least 30 days in advance, except in urgent cases, of the opening date of each session of the Technical Committee. Agenda 12. A provisional agenda for each session shall be drawn up by the Secretary-General and circulated to the members of the Technical Committee and to those included under paragraphs 6 and 7 at least 30 days in advance of the session, except in urgent cases. This agenda shall comprise all items whose inclusion has been approved by the Technical Committee during its preceding session, all items included by the Chairman on the Chairman’s own initiative, and all items whose inclusion has been requested by the Secretary-General, by the Committee or by any member of the Technical Committee. 13. The Technical Committee shall determine its agenda at the opening of each session. During the session the agenda may be altered at any time by the Technical Committee. Officers and Conduct of Business 14. The Technical Committee shall elect from among the delegates of its members a Chairman and one or more Vice-Chairmen. The Chairman and Vice-Chairmen shall each hold office for a period of one year. The retiring Chairman and Vice-Chairmen are eligible for re-election. The mandate of a Chairman or Vice-Chairman who no longer represents a member of the Technical Committee shall terminate automatically. 15. If the Chairman is absent from any meeting or part thereof, a Vice-Chairman shall preside. In that event, the latter shall have the same powers and duties as the Chairman. 16. The Chairman of the meeting shall participate in the proceedings of the Technical Committee as such and not as the representative of a member of the Technical Committee. 17. In addition to exercising the other powers conferred upon the Chairman by these rules, the Chairman shall declare the opening and closing of each meeting, direct the discussion, accord the right to speak, and, pursuant to these rules, have control of the proceedings. The Chairman may also call a speaker to order if the speaker’s remarks are not relevant. 18. During discussion of any matter a delegation may raise a point of order. In this event, the Chairman shall immediately state a ruling. If this ruling is challenged, the Chairman shall submit it to the meeting for decision and it shall stand unless overruled. 19. The Secretary-General, or officers of the CCC Secretariat designated by the Secretary-General, shall perform the secretarial work of meetings of the Technical Committee. Quorum and Voting 20. Representatives of a simple majority of the members of the Technical Committee shall constitute a quorum. 21. Each member of the Technical Committee shall have one vote. A decision of the Technical Committee shall be taken by a majority comprising at least two thirds of the members present. Regardless of the outcome of the vote on a particular matter, the Technical Committee shall be free to make a full report to the Committee and to the CCC on that matter indicating the different views expressed in the relevant discussions. Notwithstanding the above provisions of this paragraph, on matters referred to it by a panel, the Technical Committee shall take decisions by consensus. Where no agreement is reached in the Technical Committee on the question referred to it by a panel, the Technical Committee shall provide a report detailing the facts of the matter and indicating the views of the members. Languages and Records 22. The official languages of the Technical Committee shall be English, French and Spanish. Speeches or statements made in any of these three languages shall be immediately translated into the other official languages unless all delegations agree to dispense with translation. Speeches or statements made in any other language shall be translated into English, French and Spanish, subject to the same conditions, but in that event the delegation concerned shall provide the translation into English, French or Spanish. Only English, French and Spanish shall be used for the official documents of the Technical Committee. Memoranda and correspondence for the consideration of the Technical Committee must be presented in one of the official languages. 23. The Technical Committee shall draw up a report of all its sessions and, if the Chairman considers it necessary, minutes or summary records of its meetings. The Chairman or a designee of the Chairman shall report on the work of the Technical Committee at each meeting of the Committee and at each meeting of the CCC. Annex III 1. The five-year delay in the application of the provisions of the Agreement by developing country Members provided for in paragraph 1 of Article 20 may, in practice, be insufficient for certain developing country Members. In such cases a developing country Member may request before the end of the period referred to in paragraph 1 of Article 20 an extension of such period, it being understood that the Members will give sympathetic consideration to such a request in cases where the developing country Member in question can show good cause. 2. Developing countries which currently value goods on the basis of officially established minimum values may wish to make a reservation to enable them to retain such values on a limited and transitional basis under such terms and conditions as may be agreed to by the Members. 3. Developing countries which consider that the reversal of the sequential order at the request of the importer provided for in Article 4 of the Agreement may give rise to real difficulties for them may wish to make a reservation to Article 4 in the following terms: “The Government of . . . reserves the right to provide that the relevant provision of Article 4 of the Agreement shall apply only when the customs authorities agree to the request to reverse the order of Articles 5 and 6.” If developing countries make such a reservation, the Members shall consent to it under Article 21 of the Agreement. 4. Developing countries may wish to make a reservation with respect to paragraph 2 of Article 5 of the Agreement in the following terms: “The Government of . . . reserves the right to provide that paragraph 2 of Article 5 of the Agreement shall be applied in accordance with the provisions of the relevant note thereto whether or not the importer so requests.” If developing countries make such a reservation, the Members shall consent to it under Article 21 of the Agreement. 5. Certain developing countries may have problems in the implementation of Article 1 of the Agreement insofar as it relates to importations into their countries by sole agents, sole distributors and sole concessionaires. If such problems arise in practice in developing country Members applying the Agreement, a study of this question shall be made, at the request of such Members, with a view to finding appropriate solutions. 6. Article 17 recognizes that in applying the Agreement, customs administrations may need to make enquiries concerning the truth or accuracy of any statement, document or declaration presented to them for customs valuation purposes. The Article thus acknowledges that enquiries may be made which are, for example, aimed at verifying that the elements of value declared or presented to customs in connection with a determination of customs value are complete and correct. Members, subject to their national laws and procedures, have the right to expect the full cooperation of importers in these enquiries. 7. The price actually paid or payable includes all payments actually made or to be made as a condition of sale of the imported goods, by the buyer to the seller, or by the buyer to a third party to satisfy an obligation of the seller.