Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-45-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a kohtumäärus A. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-45-03 Otsuse kuupäev 17. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 207 lg 1; § 2073 lg 1 järgi; A. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 203 lg 2 järgi; U. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; R. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; K. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 2-1-29/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Tatjana Tamm, eriprotest Asja läbivaatamise kuupäev 11. märts 2003. a Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa A. P., J. P., U. P., A. P., J. P. ja K. P. kaitsjana ning riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 2-1-29/2003 ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 2. Mõista süüdimõistetutelt kohtukuluna riigituludesse välja järgmised kaitsjatasu summad: A. P.-lt, J. P.-lt, U. P.-lt, A. P.-lt ja J. P.-lt – igaühelt 153.40 kr (ükssada viiskümmend kolm krooni ja nelikümmend senti) ning K. P.-lt 306.80 kr (kolmsada kuus krooni ja kaheksakümmend senti). Kohtumäärus jõustub 17. aprillil 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Põlva Maakohtu 22. novembri 2002. a otsusega tunnistati süüdi ja karistati: A. P. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 207 lg 1; § 2073 lg 1 järgi; A. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 203 lg 2 järgi; U. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; R. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi; J. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; K. P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti sõiduautod Audi 100 ja Volvo 740 kui U. P.-le kuuluvad tahtlike süütegude toimepanemise vahendid. Kohtualused tunnistati kõigepealt süüdi ajavahemikus veebruar–september 2001. a Lõuna-Eestis toimunud korduvates grupiviisilistes salajastes vargustes järgnevalt: A. P. 72 varguses, A. P. 47 varguses, J. P. 14 varguses, U. P. 16 varguses, J. P. 9 varguses, M. L. 11 varguses ning M. O., R. L., J. P. ja K. P. ühes varguses. A. P. tunnistati süüdi veel tulirelva laskemoona ja lõhkematerjali ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises; J. P. teadvalt kuritegelikul teel saadud vara süstemaatilises omandamises, hoidmises, edasitoimetamises ja turustamises ning R. L. teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamises, edasitoimetamises ja turustamises. Süüdimõistva kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas kajastas kohus kohtuistungile ilmunud ning ka mitteilmunud kannatanute ütlusi, edastas istungil osalenud ja mitteosalenud tunnistajate ütlusi ning loetles tõendeid, mida kohus antud kriminaalasjas veel uuris. Nimetatud tõendite uurimise tulemina jõudis kohus järeldusele, et süüdistuse mahtu tuleb vähendada 20 episoodi võrra. Ülejäänud kohtualustele inkrimineeritud tegudes luges kohus nende süü tõendatuks. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse A. P., A. P. ja tema kaitsja, kes vaidlustasid süüdimõistva otsuse osaliselt. U. P., J. P. ja J. P. ning K. P. kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja saadeti kriminaalasi Põlva Maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et KrMK §-s 274 sätestatud nõuded panevad kohtule kohustuse motiveerida kohtuotsuses kajastamist leidvat otsustust ning leidis, et maakohus ei ole neid nõudeid järginud ja on jätnud kriminaalasjas kogutud tõendid analüüsimata. Nii ei nähtunud kriminaalkolleegiumi arvates, mida tõendasid maakohtu poolt otsuses kajastamist leidnud kannatanute ja tunnistajate ütlused ning muud uuritud tõendid. Kohtuotsusest ei selgunud, kas ja millises mahus kohus neid ütlusi ja teisi tõendeid otsuse tegemisel ka arvestas. Samuti jäi ringkonnakohtule otsust lugedes arusaamatuks, millise episoodi kohta kannatanud ja tunnistajad konkreetselt ütlusi andsid. Kriminaalkolleegium toonitas, et kohtuotsuses ei piisa ainult tõendite loetlemisest, vaid tarvis on ka näidata, millise kuriteo toimepanemist ja millise kuriteotunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab. Sarnased etteheited motiivide puudumises tegi ringkonnakohus maakohtule ka süüdistuse mahu vähendamise osas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas deklaratiivseks maakohtu poolt öeldut, et «ülejäänud kuritegude osas /…/ leiab kohus nende süü tõendatud olevat». Milliseid ja kelle poolt toimepandud kuritegusid kohus väljendiga «ülejäänud» silmas peab, otsusest aga ei selgunud, samuti puudusid süüdimõistva otsuse aluseks olnud motiivid. Otsusest ei selgunud kriminaalkolleegiumi arvates ka kriteeriumid, mille alusel maakohus luges kohtualuste samaväärsed ütlused ühel juhul usaldusväärseteks ja teisel juhul mitteusaldusväärseteks. Kriminaalkolleegium pidas õiguslikult vildakaks ka sõiduautode Audi 100 ja Volvo 740 konfiskeerimist. Nimelt ei nähtunud otsusest, milliste tõendite alusel luges kohus autod U. P.-le kuuluvaks ja kuidas neid kasutati kui süütegude toimepanemise vahendeid. Eelpooltoodud minetusi käsitles ringkonnakohus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 7 tähenduses ning leidis, et need takistasid kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas riigiprokurör T. Tamm eriprotesti, milles ta palub määrus tühistada ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisusus. 4.1. Eriprotestis nõustutakse üldiselt ringkonnakohtu poolt tehtud viidetega KrMK ja AKKS-i sätetele, kuid ei nõustuta määruse sisuliste järeldustega muuhulgas ka konkreetselt selle kriminaalasja materjale arvestades. Prokuröri hinnangul on AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumisega tegemist üksnes siis, kui kohus ei ole enda mingit otsustust üldse motiveerinud, ning viitab selle kinnituseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-97-98 (RT III 1998, 29, 287). Prokuröri arvates ei saa maakohtu kõnealuse otsuse puhul rääkida motiivide täielikust puudumisest. 4.2. Prokuröri arvates ei ole ringkonnakohus lihtsalt nõustunud maakohtu kõnealuses otsuses esitatud motiividega. Sellisel juhul pidanuks ringkonnakohus aga motiveerima, miks minetused maakohtu otsuses ei olnud apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. Kokkuvõtvalt leitakse aga eriprotestis, et ringkonnakohtu määruses ei ole tuvastatud selliseid kriminaalmenetluse õiguse rikkumisi, mis toonuks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-6-96 (RT III 1996, 7, 97) tähenduses. 5. Riigikohtu istungil toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust, kaitsja taotles selle rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga, et Põlva Maakohtu 22. novembri 2002. a otsuse vormistamisel ei ole vähemalt mitte kõigi kuritegude osas täpselt järgitud KrMK § 274 p-des 2–4 sätestatud nõudeid. Maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on süüdistuse formulatsiooni esitamise järgselt kõigepealt kirjeldatud kohtualuste ütlusi neile süüks arvatud kuritegude osas ning märgitud, milles kohtualused end süüdi tunnistavad ja milles mitte. Mingit hinnangut ei ole kohus kohtuotsuse selles osas nendele ütlustele andnud. Seejärel on kohus asunud kirjeldama kannatanute ja tunnistajate ütlusi. Ka nendele ütlustele ei ole kohus hinnangut andnud. Edasiselt kirjeldatakse kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas seda, milliseid asitõendeid või dokumente on kokku 87 kohtualustele süüksarvatud kuritegude puhul uuritud. Järgmise sammuna on kohus kirjeldanud seda, et ta on uurinud ka nelja ütluste olustikuga seostamise protokolli ning veel mõningaid tõendeid. Alles seejärel on kohus asunud tõendite hindamise juurde. Kõnealuses maakohtu otsuses on tõendite hindamise tulemus vormistatud aga selliselt, et kohus on kõigepealt loetlenud kuriteod, milles kohtualuste süü ei ole kohtu arvates tuvastatud. Kohtuotsuse viimatinimetatud osa sisaldab kahtlemata ka tõendite hindamist. Seejärel on maakohtu otsusesse tõepoolest kirja pandud järgmine lause, mida taunitakse ringkonnakohtu vaidlustatud määruses: «ülejäänud kuritegude osas, millistes kohtualustele on süüdistus esitatud, leiab kohus nende süü tõendatud olevat.» Üksnes sellise lühikese lause pinnalt oleks tõepoolest võimatu aru saada sellest, millistes kuritegudes on kohtualused süüdi tunnistatud. Kuid tegelikult järgneb kõnealusele lausele maakohtu otsuses ligikaudu kolm lehekülge tõendite analüüsi ja hindamist. 7. Eeltoodu pinnalt ja tuginedes kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale – vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-85-00 (RT III 2000, 23, 253) – on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kuigi Põlva Maakohtu 22. novembri 2002. a otsuse puhul on alust KrMK § 274 p-dest 2–4 lähtuvateks etteheideteks, ei oleks õige neid minetusi lugeda AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. 8. Järgnevalt tuleks selgitada, kas KrMK § 274 p-des 2–4 sätestatu rikkumine võiks olla kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 33 lg 2 ja § 39 lg 4 mõttes. Ehk teisiti öeldes – kas ringkonnakohus oleks saanud kõnealust rikkumist ise kõrvaldada või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oli ringkonnakohtul selline võimalus olemas ja ringkonnakohus ei ole kõnealuse võimaluse puudumist ka mitte põhjendanud. Kuigi põhimõtteliselt kehtivad kõigi kriminaalasjade menetlemisel samasugused universaalsed reeglid, ei tähenda see seda, et ka tuvastatud menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamise teed valides ei peaks arvestama kriminaalasja eripära. Käesoleva kriminaalasja eripäraks on mahukus ja kohtualustele süüksarvatud kuritegude suur hulk. Kooskõlas AKKS §-s 20 sätestatuga on kõnealuse vea parandamine apellatsioonimenetluses tunduvalt väiksema töömahuga kui esimese astme kohtus, sest ringkonnakohus on õigustatud üldjuhul toimima vaid apellatsiooni piirides. 9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud määrus tühistada ja eriprotest rahuldada. Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Peeter VAHER