Sotsiaalminister — Puuetega inimestele hüvituse maksmise juhendi kinnitamine — RTL, 1993, 20, 0

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 07.07.1993. a. määrusest nr. 208 "Puuetega inimestele transpordikulude hüvitamise kohta" Sotsiaal- ja Rahandusministeerium määravad

1. Kinnitada juurdelisatud "Puuetega inimeste individuaalsõiduki kasutamise korral transpordikulude katteks riikliku hüvituse maksmise juhend" koos lisadega 1 ja 2. 2. Kehtestada, et puuetega inimestele individuaalsõiduki kasutamise korral makstakse transpordikulude katteks riiklikku hüvitust alates 15. juulist 1993. a. Leonard Tammik Kantsler Enn Pant Kantsler KINNITATUD Sotsiaal- ja Rahandusministeeriumi 15. juuli 1993. a. määrusega nr 19/106 Puuetega inimeste individuaalsõiduki kasutamise korral transpordikulude katteks riikliku hüvituse maksmise juhend 1. Transpordikulude hüvitus on ette nähtud: 1) mittetöötavatele puuetega inimestele, kes vajavad indivuaaltransporti ravi- või rehabilitatsiooni protseduuridele, õppe- või kasvatusasutusse sõitmiseks ja kellele ühistranspordi kasutamine on võimatu; 2) puuetega isiku perekonnaliikmele või hooldajale, kes tegeleb selle isiku transportimisega ravi- või rehabilitatsiooniprotseduuridele, õppe- või kasvatusasutusse juhul, kui ühistranspordi kasutamine pole võimalik. 2. Individuaaltranspordi vajaduse käesoleva juhendi 1.punktis loetletud näidustuste alusel taotlevale isikule määrab elukohajärgse polikliiniku kliinilise osakonna juhataja või poliikliiniku juhataja eeldusel, et sellele isikule on Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni poolt määratud 1 või 2. invaliidsusgrupp, või perele, kus on samadele tingimustele vastav lapsinvaliid. 3. Hüvituse suurus: 1) hüvitamisele kuulub iga põhjendatult kulutatud bensiiniliitri eest üks kroon; erijuhtudel liitri eest ühekordselt kuni 2 krooni kuus; 2) hüvitus ei või ületada 30 krooni kuus, arvestades esimese alapunkti nõudeid. 4. Punktis 1 loetletud isikutele transpordikulutuste hüvitamise kord: 1) transpordikulutuste hüvituse saamiseks peab taotleja esitama vormikohase (lisa 1 ja 2) avalduse elukohajärgsesse sotsiaalabiametisse; 2) avalduses esitatud andmete õigsust kontrollib ning määrab hüvituseks vajaliku summa, teostab vastavalt sellele sularahalised väljamaksed sotsiaalabiamet. 3) transpordikulutuste hüvituse võib määrata: a) ühekordselt (üheks konkreetseks sõiduks) b) ajutiselt (üheks kuni kolmeks kuuks) c) alaliselt (üheks aastaks). 5. Sotsiaalministeerium: 1) jaotab transpordikulude hüvitamiseks eraldatud rahalised vahendid linnade ja maakondade sotsiaalabiametitele; 2) töötab välja hüvituse maksmise arvestuse ja aruandluse korra.