1-08-54\34 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.september 2008.a. Tallinn

Kohtuistungi aeg ja koht

16.september 2008.a. Tallinn

Kriminaalasja number

1-08-54

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja

Paao Randma

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kriminaalasi

X X süüdistuses KarS prg. 207 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu otsus 23.aprillist 2008.a.

Apellatsiooni esitaja

X X kaitsja adv. Tambet Toomela ja ringkonnaprokurör

Aarne Pruus

Prokurör

Aarne Pruus

Kannatanu esindaja

Riina Valler

Süüdistatav

X X (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Tambet Toomela

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 23.aprillist 2008.a. X X suhtes

tühistada osaliselt ja nimelt, asitõendite

-

personaalarvuti AMD konfiskeerimise ja

-

võrgukontrolleri, mälupulga ja kõvaketta Hitachi

Deskstar hävitamise osas

Teha selles osas uus o t s u s ja tagastada asitõendid –

personaalarvuti AMD, vbõrgukontroller, mälupulk ja

kõvaketas Hitachi Deskstar nende omanikule, s.o. X Xle

Muus osas jätta kohtuotsus sisuliselt muutmata, kuid teha

selle

-

põhiosas täpsustus ja lugeda õigeks X X poolt

1039 elektronkirja saatmine, mitte 600 nagu

mmärgitud kohtuotsuses

-

resolutiivosas täpsustus, mille kohaselt jätta X X

suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld

– muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

X X kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri

apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohtu otsusega 23.aprillist 2008.a. mõisteti X X süüdi KarS prg. 207 järgi ja

karistati rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o. 12500 krooni. KarS prg. 217 lg 2 p.2

järgi mõisteti X X õigeks. KarS § 68 lg.1 alusel arvati kahtlustatavana kinnipidamise aeg

15.11.-17.11.2005.a. karistuse hulka. Tasumisele kuuluv rahaline karistus on seega 241

päevamäära, so 12 050 (kaksteist tuhat viiskümmend) krooni.

X Xlt mõisteti välja Eesti Vabariigi kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 3000 (kolm

tuhat) krooni.

KarS § 83 lg.1 alusel konfiskeeriti X Xlt 15.11.2005.a. läbiotsimisel tema elukohas xxx,

xxxxx x-xx ära võetud lauaarvuti AMD riigi tuludesse.

Asitõendid - 15.11.2005.a. X X elukohast xxx, xxxxxx x-xx ära võetud võrgukontroller,

mälupulk ja kõvaketas HITACHI Deskstar – otsustati hoida kriminaalasja juures kuni

kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel hävitada.

X Xlt mõisteti välja riigi tuludesse sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend

viis) krooni ja õigusabikulud 12 589 (kaksteist tuhat viissada kaheksakümmend üheksa)

krooni ja 42 senti.

XX oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema, omamata luba Rapla

Maavalitsuse arvutivõrgu kasutamiseks, eesmärgiga sulustada Rapla Maavalitsuse

mailiserver, ajavahemikul 8.-14.november 2005.a. sai oma AMD Athlon protsessoriga

koduarvutist, mis asus tema elukohas xxx xxxxxxx xxxxx xx.x-xx, interneti kaudu Rapla

MV tulemüürist läbi ligipääsu Rapla MV arvutivõrku ning kasutades Rapla MV serveri e-

posti teenust ja Rapla MV teenistujatele kuuluvaid e-posti kontosid, programme Mozilla

Thunderbird,

Kmail

ja

Evolution,

lisades

laviinkirjale

e-posti

aadressi

koikmaavalitsusetootajad@raplamv.ee, Rapla MV töötajate maililisti ja Rapla MV

töötajate üksikuid e-posti aadresse, saatis 50-le Rapla Maavalitsuse e-posti aadressile

2-sekundilise intervalliga e-kirju, mille tulemusena ummistusid Rapla Maavalitsuse

töötajate kirjakastid.

X X tegevuse tagajärjel ei jõudnud Rapla Maavalitsuse töötajateni tööalaselt vajalik

informatsioon, samuti ei olnud Rapla MV töötajatel võimalik välja saata e-kirju. Sellise

tegevusega häiris X X Rapla Maavalitsuse tööd ja põhjustas olulise materiaalse kahju

summas 31 633.52 krooni ning moraalse kahju summas 50 000 krooni, milline väljendus

selles, et vähenes Rapla Maavalitsuse autoriteet riigiasutuste, omavalitsuste, teiste

asutuste ja kodanike ees, kes väljendasid oma pahameelt Rapla Maavalitsuse ametnike

tegevuse osas ning mis omakorda tekitas pingeid ja arusaamatusi maavalitsuse

kollektiivis ja kahjustas asutuse sisekliimat.

X X koduarvuti failide poolt hõivamata alal sisalduva informatsiooni analüüsist nähtub, et

X X, kasutades Rapla MV

e-posti kontot administrator@raplamv.ee, saatis

ajavahemikul 8.11.2005.a. kell 14:26:07 kuni 13.11.2005.a. kell 20:32:08 Rapla

Maavalitsuse teenistujate e-posti aadressidele vähemalt 600 laviinkirja ehk „mail-

pommi“, sh 523 kirja koos manusega spiroapp.pdf, 23 kirja koos manusega bioit.pdf ja 9

kirja koos manusega autopsy.pdf.

Samuti 11.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot raplamv@raplamv.ee, saatis

ajavahemikul kell 8:49:19 kuni 10:52 Rapla MV e-posti aadressidele 34 laviinkirja ehk

„mail-pommi“ koos manusega spiroapp.pdf.

Samuti 11.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot maavanem@raplamv.ee,

saatis ajavahemikul 11:19:34 kuni 11:49 Rapla MV e-posti aadressidele vähemalt 132

laviinkirja ehk „mail-pommi“, sh 128 kirja manusega spiroapp.pdf ja 2 kirja koos

manusega 1108.jpg.

Samuti 12.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot ene@raplamv.ee saatis

ajavahemikul kell 10:22:47 kuni 12:23:41 Rapla MV teenistujate e-posti aadressidele

vähemalt 172 laviinkirja ehk „mail-pommi“, sh 161 kirja manusega autopsy.pdf ja 6 kirja

manusega Th.doc.5

Samuti 13.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot silvi@raplamv.ee, saatis

ajavahemikul kell 12:18:56 kuni 12:41:07 Rapla Maavalitsuse teenistujate e-posti

aadressidele vähemalt 68 laviinkirja ehk „mail-pommi“, sh 67 kirja koos manusega

spiroapp.pdf.

Samuti 14.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot kalle@raplamv.ee, saatis

ajavahemikul kell 16:05:14 kuni 16:51:28 Rapla Maavalitsuse teenistujate e-posti

aadressidele 12 laviinkirja ehk „mail-pommi“, samu programme kasutades lisades

laviinkirjadele e-posti aadressi 30 laviinkirja, sh 12 kirja koos manusega spiroapp.pdf ja

18 kirja koos manusega „“.

Samuti 14.11.2005.a., kasutades Rapla MV e-posti kontot ene@raplamv.ee saatis

ajavahemikul 13:03:16 kuni 13:03:34 Rapla MV teenistujate e-posti aadressidele

jaanus@raplamv.ee vähemalt 3 laviinkirja ehk „mail-pommi“ manusega spiroapp.pdf.

Kohtueelsel uurimisel oli X X eelnimetatud tegevus kvalifitseeritud kui korduv

arvutiviiruse levitamine , millega kaasnes oluline materiaalne kahju 31 633.52 krooni ja

moraalne kahju 50 000 krooni, s.o. KarS § 208 lg.2 p.1 ja 2 järgi.

Maakohus mõistis X X süüdi KarS prg. 207 järgi. Erinevalt süüdistusest leidis maakohus,

et X X tegevus, so suure arvu (vähemalt 600) mittevajaliku e-kirja(koos manustega)

saatmine Rapla MV 50-le e-posti aadressile, mis oli toimepandud eesmärgiga takistada

ja häirida tavapärast elektronkirjavahetust, milline tagajärg ka saabus, on kvalifitseeritav

KarS § 207 ettenähtud kuriteona, so arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või

kahjustamisena.

Maakohtu põhjendused olid järgmised.

Tõendamist ei ole leidnud süüdistuse väited, mille kohaselt X X sai interneti kaudu Rapla

MV tulemüürist läbi ligipääsu Rapla MV arvutivõrku ja saatis 50-le Rapla Maavalitsuse e-

posti aadressile e-kirju 2-sekundilise intervalliga.

X X tegevus e-kirjade saatmisel ei ole arvutiviiruse levitamine. Ekspert Tanel

Nõmmeotsa ütluste kohaselt defineeriks ta arvutiviirust kui programmi, milline on loodud

pahatahtlikel eesmärkidel ja ennast ise levitab /III kd.t.l.105/. Laviinkirja tõlgendab

ekspert kui ebavajalike mailide massilist, suurel hulgal saatmist, mida süüdistatav

kõnesoleval juhul ka tegi. Arvutispetsialist Antti Andreimanni ütluste kohaselt on

arvutiviirus tarkvara programm, mille eesmärk on levida ühest arvutist teise ja toimetada

seal arvutivaldaja tahte vastaselt . Kui legaalseid kirjaprogramme seadistada selliselt, et

e-kirjade saatmine toimub automaatselt, ei ole tunnistaja hinnangul tegemist viiruse vaid

„sigadusega“. KarS § 208 kommentaarides on laviinkirja nimetatud arvutiviiruse ühe

võimaliku alaliigina, kuid ka seal defineeritakse arvutiviirust kui programmi, mis levitab

end teisi programme muutes või kasutades selleks teiste programmide muutmist. Kuna

kõnesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud, et X X oleks loonud kahjuliku programmi või

muutnud tema poolt kasutatud arvutiprogramme Kmail, Evolution ja Mozilla Thundebird

mingi muu programmi levitamise eesmärgil, ei saa tema poolt toime pandud massilist e-

kirjade saatmist käsitleda arvutiviiruse levitamisena.

KarS § 208 lg.2 p.1 ja 2 koosseis ei ole täidetud ka see tõttu, et puudub oluline kahju

ning tegemist ei ole kohtu hinnangul korduva vaid jätkuva kuriteoga. Kuigi süüdistus

toob välja kuus üksteisest eristatavat perioodi, mille vältel e-kirju saadeti, puuduvad

tõendid, millised kinnitaksid, et X X oli iga perioodi lõppedes veendunud, et ta rohkem

kirju ei saada ja mõne aja möödudes tekkis tal selleks uus tahtlus. Pigem on alust

arvata, et kogu tegevus, so e-kirjade massiline saatmine, tõestamaks Rapla

Maavalitsuse IT-spetsialistide suutmatust probleemi lahendada, oli toime pandud ühtse

tahtlusega.

Süüdistuse kohaselt põhjustas X X olulise materiaalse kahju summas 31 633.52 krooni

sellega, et tema tegevuse tagajärjel ei jõudnud Rapla Maavalitsuse töötajateni vajalik

informatsioon, samuti ei olnud Rapla MV töötajatel võimalik saata e-kirju, milline olukord

häiris maavalitsuse tööd. Tsiviilhagist nähtuvalt koosneb 31 633.52 krooni suurune

varalise kahju nõue kahest osast. Otsene varaline kahju tulenes mailiserveri töö

normaliseerimiseks tellitud tööde maksumusest, mida tõendavad arved nr.93

11.11.2005.a. ja nr.112005049155509 24.11.2005.a. kogumaksumusega 9762

krooni. Laviinkirjade tulemusena ummistunud postkastide tõttu jäi maavalitsusel osa

tööd tegemata või oli häiritud. Riigil saamata jäänud töö maksumuseks hindab

tsiviilhageja 21 871.52 krooni. Rapla Maavalitsus sai X X tegevuse läbi moraalset kahju

50 000 krooni, milline väljendus selles, et vähenes Rapla Maavalitsuse autoriteet

riigiasutuste, omavalitsuste, teiste asutuste ja kodanike ees. Kodanikud ja asutused

väljendasid pahameelt Rapla Maavalitsuse ametnike tegevuse osas, mis tekitas pingeid

ja arusaamatusi töökollektiivis ning kahjustas maavalitsuse sisekliimat.

TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja

kohustuste kogum. Seega on varaline kahju isiku õiguste ja kohustuste kogumi varalise

väärtuse vähenemine. Oma varalise kahju tõendamiseks on tsiviilhageja esitanud

kohtule kaks arvet. Arve nr.93 alusel tasus Rapla MV FIE V Jle e-posti serveri viiruste ja

spämmi filtreerimise taastamise eest 3000 krooni. Nimetatud kulutus oli ilmselgelt

seotud ka laviinkirjade saabumisega ja seega saab seda pidada X X tegevuse tagajärjel

tekkinud kahjuks. Arve ei ole varasem, nagu väidab kaitsja, vaid esitatud süüdistuses

kirjeldatud laviinkirjade saabumise perioodil. Arve nr. xxxxxxxxxx on maavalitsusele

esitanud Elion Ettevõtted AS IT spetsialisti poolt tehtud töö eest, milline seisnes

arvutitöökohtade, serverite ja töömasinate kaardistuses ja konsultatsioonis. Kohus leidis,

et tööde kirjeldusest nähtuvalt puudub põhjuslik seos maavalitsuse poolt tehtud kulutuse

ja X X süüksarvatava teo, so mailipostkastide ummistamise vahel.

Tõendamata on ka tsiviilhageja vara kaotsiminek 21 971.52 krooni ulatuses. Tsiviilhagi

kohaselt jäi maavalitsuse töötajatel e-posti kasutamise võimatuse tõttu täitmata

keskmiselt 20% tööülesannetest 5 tööpäeva vältel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit,

millised võimaldaksid seda väidet kontrollida. Samamoodi deklaratiivne ning täielikult

tõendamata on moraalse kahju nõue summas 50 000 krooni. Ei süüdistuses ega ka

tsiviilhagis ole välja toodud, milliste asutuste ja kodanike silmis, mil määral ja millisel

põhjusel maavalitsuse autoriteet langes. Kohtuotsuses nr.3-1-1-21-06 5.05.2006.a.

juhib Riigikohus tähelepanu asjaolule, et õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada

kahju tekitamisega. Kahtlemata häiris e-posti kasutamise võimatus maavalitsuse

teenistujate tööd ja võimalik, et ka teisi asutusi ja kodanikke, kes soovisid

maavalitsusega elektroonilisel teel suhelda, kuid selline olukord ei pea tingimata tooma

kaasa varalisi ja mittevaralisi kaotusi. Kahju olemasolu, laad ja suurus tuleb tõendada.

Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata ka põhjusliku seost tekkinud kahju ja

süüdlase tegevuse vahel.

Kuna X X tegevus ei kujutanud endast arvutiviiruse levitamist, tegemist oli ühe teoga

ning olulise kahju tekitamine on tõendamata, ei ole X X poolt toimepandud tegu

kvalifitseeritav KarS § 208 lg.2 p.1 ja 2 ettenähtud kuriteona.

Kohtu hinnangul on X X tegevus, so suure arvu (vähemalt 600) mittevajaliku e-kirja(koos

manustega) saatmine Rapla MV 50-le e-posti aadressile, eesmärgiga takistada ja

häirida tavapärast elektronkirjavahetust, milline tagajärg ka saabus, kvalifitseeritav KarS

§ 207 ettenähtud kuriteona, so arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või

kahjustamisena. Nimetatud paragrahviga kaitstav õigushüve on arvutivõrkude-ja

süsteemide kasutajate õiguspärane ootus nende võrkude ja süsteemide takistamatuks

kasutamiseks. Kõnesoleval juhul kahjustas süüdlase tegevus üht osa süsteemist, so

elektronkirjade vahetamist. KarS § 207 kommentaaride kohaselt tähendab ühenduse

rikkumine andmesideühenduse võimaluse täielikku katkestamist ja tõkestamine

võimaliku andmesideühenduse kiiruse lubamatut vähendamist. Tunnistajate J Ki, J Mi, E

M, S O ja K M ütlustest nähtuvalt oli laviinkirjade saabumise tagajärjeks nii tavapärase

e-kirjavahetuse täielik katkemine kui ka selle ajutine tõkestamine, olenevalt sellest,

kuidas maavalitsuse teenistujad suutsid oma kirjakaste jälgida ja puhastada.

Subjektiivsest küljest eeldab nimetatud süüteokoosseis otsest tahtlus kõigi asjaolude

suhtes, mis X X kahtlemata ka oli. Pidades ennast IT valdkonna spetsialistiks, nagu J

Kle saadetud kirjast nähtub, ning omades arvuti tavakasutajast enam teadmisi, oskusi ja

huvi, mõistis X X väga hästi, mida selline mahukate manustega massiline e-kirjade

saatmine kaasa toob.

Eesti Vabariigi poolt Rapla Maavalitsuse kaudu esitatud tsiviilhagi rahuldas kohus

osaliselt - X Xlt mõisteti välja mõista kuriteoga tekitatud kahju katteks 3000 krooni.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja advokaat Tambet Toomela Pärnu Maakohtu vaidlustab maakohtu

otsust osaliselt, taotledes otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmise suhtes KarS §

207 alusel, tsiviilhagi osalise rahuldamise, personaalarvuti konfiskeerimise, asitõendite

hävitamise otsustamise, tõkendi tühistamata jätmise ja menetluskulude hüvitamata

jätmise osas, leides, et maakohus rikkus otsuse tegemise oluliselt menetlusõigust ning

kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellant palub teha apellatsioonikohtul uue otsuse,

millega mõista süüdistatav KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p-de 1, 5, 6 alusel õigeks,

jätta Rapla

Maavalitsuse tsiviilhagi läbi vaatamata, tagastada süüdistatavale

personaalarvuti ja muud asitõendid, tühistada tõkend ning hüvitada menetluskulud.

Ülejäänud osas on kaitsja arvates maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu

apellant palub jätta kohtuotsuse muus osas muutmata.

Apellatsiooni põhjendab apellant järgnevalt.

Mõistes süüdistatava süüdi KarS § 207 alusel, muutis maakohus vaidlustatud

kohtuotsuse tegemisel oluliselt esitatud süüdistust, mis kujutab menetlusõiguse olulist

rikkumist.

KarS §-s 207 sätestab kuriteona (süüdistusaktis esitatud vahemikul kehtinud

redaktsioonis) arvutivõrgu või ka -süsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise. Seega

võttis maakohus aluseks arvutiviiruse levitamise asjaolud ning kvalifitseeris need

arvutivõrgu või ka -süsteemi ühenduse rikkumise ja tõkestamisena. Apellandi arvates ei

arvestanud maakohus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-53-07 toodud seisukohti.

Apellatsioonis juhitakse tähelepanu ka Riigikohtu otsustele, kus on käsitletud

vaidlusalust küsimust (Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-96-06, p 15 ; 3-1-1-101-07 p.16.3; 3-

1-1-116-06, p 17; 3-1-1-13-07, p 10). KarS § 207 ja KarS § 208 (mida süüdistuses

märgiti) koosseisud on oluliselt erinevad. Esmalt sätestab KarS § 208 vastutuse

arvutiviiruse levitamise eest. Arvutiviirus on mistahes kahjulik programm, mis on

võimeline end oma algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil

arvutivõrgu kaudu edasi levitama ning häirima arvutite kasutamist. KarS § 207 sätestab

aga vastutuse arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise eest.

Erinevalt KarS §-st 208 tuleb § 207 kohaldamiseks vältimatult kindlaks teha arvutivõrgu

või arvutisüsteemi olemasolu, nendesse suunatud arvutite omavaheline ühendus ning

selle ühenduse rikkumine või tõkestamine. Apellant leiab , et KarS §-de 207 ja 208

süüteokoosseisudel puuduvad kattuvad elemendid. Kuigi mõlemad puudutavad

küberkuritegusid, on nad erinevad spetsiifilise teokirjeldusega deliktid, mistõttu kohtu

poolt KarS § 208 alusel esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine § 207 järgi kujutas

süüdistuse olulist muutmist ja oli lubamatu. Teiseks viitab apellant, et kohtu poolt omal

algatusel ümberkvalifitseerimine saabki toimuda vaid sellisel juhul, kui erinevused

võrreldes süüdistuse tekstis esitatuga on pigem marginaalset laadi, nt kvantitatiivsed.

Muuhulgas on Riigikohus pidanud õigustatuks kvalifitseerida KrMS § 268 lg-st 8

lähtuvalt KarS § 184 alusel esitatud süüdistus ümber KarS § 183 (sama tegu väikeses

koguses) järgi. Säärase juhtumiga ei ole käesoleval juhul tegu. Süüdistatava

süüdimõistmine KarS § 207 kohaselt eeldanuks uute faktiliste asjaolude tuvastamist,

mida polnud süüdistusaktis avatud. Maakohtu otsus tugineb väidetele, mis ei olnud

maakohtus kohtuliku arutamise esemeks. Kohtuotsuses on maakohus sõnaselgelt

lükanud ümber süüdistuse väite, et süüdistatav pääses Rapla Maavalitsuse arvutivõrku.

Kui ei ole selge, mille ühendust rikuti või tõkestati, ei ole võimalik hinnata seda, kas

tegelikult ühendust rikuti või tõkestati (esimene on teise eeldus). Süüdistuse tekst ei

heida mingilgi kujul süüdistatavale ette arvutivõrgu või arvutisüsteemi ühenduse

rikkumist või tõkestamist ning seetõttu on süüdistatava vastutus puuduliku süüdistuse

tõttu KarS § 207 alusel välistatud. Süüdistusaktis ning kohtuistungitel ei käsitletud

küsimust, kas süüdistatav võiks vastutada KarS § 207 alusel. Prokurör viitas sellele

paljasõnaliselt ainult oma süüdistuskõne lõpus, vihjates kohtule, et viimane võiks lisaks

kaaluda ka vastutust teiste KarS-i sätete alusel. Selleks ajaks oli kohtulik uurimine

lõppenud ja süüdistataval ja apellandil ei olnud võimalik nendele väidetele reageerida,

kuna see eeldanuks täiendavat analüüsi. Apellant peab prokuröri säärast käitumist

üllatavaks ja süüdistatava kaitseõigust pahatahtlikult kitsendavaks. Kolmandaks ei ole

maakohus ka kohtuotsuses näidanud, millise arvutivõrgu või – süsteemiga oli tegemist,

millised arvutid olid sellesse andmeside eesmärgil lülitatud ja kuidas täpselt

andmesideühendust rikuti või tõkestati. Apellant juhib tähelepanu, et kui süüdistusaktis

räägitakse (küll paljasõnaliselt) arvutivõrgust, siis kohtuotsuse lk-l 7 märgib kohus, et

süüdlase tegevus kahjustas üht osa süsteemist, so. elektronkirjade vahetamist. Seega

on prokuratuuri ja maakohtu arvamused ka küberstruktuuri (arvutivõrgu või

arvutisüsteemi) kohalt lahknevad. Nagu juba KarS § 207 hüpotees kinnitab, arvutivõrk ja

arvutisüsteem on täiesti erinevad nähtused (käesoleva apellatsiooni p 11). Paraku ei

põhjendanud kumbki täpsemalt, mida täpselt arvutivõrgu või –süsteemi all mõeldakse.

Kohtuotsuse lk-l 7 toodust on võimalik aru saada ka selliselt, et kohus pidas

elektronikirjade saatmist süsteemiks KarS § 207 mõttes. See ei vasta siiski

arvutisüsteemi definitsioonile. Elektronikirjad ega nende saatmine ei ole arvutisüsteem –

selleks on ühenduses olevate arvutite ja tarkvara süsteem, kus sooritatakse

andmetöötlust. Neljandaks puuduvad arvutivõrgu või –süsteemi kohta mistahes tõendid.

Apellant toonitab, et mitte ühegi arvutivõrgu või –süsteemi olemasolu pole üldtuntud või

mingil muul moel iseenesestmõistetav. Seda tuleb tõendada. Viiendaks. Kuigi maakohus

ei ava otsuses arvutisüsteemi olemasolu, on kirjeldatud seda, mida peetakse ühendust

rikkuvaks ning tõkestavaks tegevuseks. Selleks oli e-kirjade saatmine 50-le Rapla

Maavalitsuse e-posti aadressile, mis takistas ja häiris tavapärast elektronkirjavahetust.

Apellant rõhutab, et arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse kahjustamisest on põhjust

kõnelda ainult siis, kui on kahjustatud omavahel ühenduses olnud arvuteid. Viidates

tunnistajate (so. Rapla Maavalitsuse töötajate) J Ki, J Mi, K Mi, E Mi ja S O ütlustele,

luges kohus tõendatuks, et e-kirjade saabumise tagajärjeks oli nii tavapärase e-

kirjavahetuse täielik katkemine kui selle ajutine tõkestamine. Maakohus siiski eksis,

jättes tähelepanuta, et ükski nimetatud isikutest ei väitnud tunnistajana ütlusi andes, et

oleks kahjustatud arvutivõrgu või – süsteemi ühendust. Nimetatud isikud väitsid ainult

seda, et e-kirju ei saanud majast sisse ega välja saata. Ükski tunnistaja ei kinnitanud, et

e-kirja korrespondents oleks olnud rikutud või tõkestatud omavahel ühendatud

arvutivõrgus või -süsteemis olnud arvutite osas. Maakohus eksis ka KarS § 207

kohaldamisel subjektiivsete koosseisutunnuste avamisel. Otsuses lk-l 7 osundab

maakohus, et subjektiivsest küljest eeldab koosseis otsest tahtlust kõigi asjaolude

suhtes, mis süüdistataval kahtlemata ka oli. Apellant juhib tähelepanu KarS § 15 lg-le 1,

mille kohaselt on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui KarS ei sätesta karistust

ettevaatamatu teo eest. Kuivõrd §-i 207 koosseis ei näe eraldi ette tahtluse liiki, on

koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Seega

eksis maakohus, kui märkis, et KarS § 207 kohaldamiseks peab olema tegutsetud

vähemalt otsese tahtlusega. Lisaks sellele on vaidlustatud otsus subjektiivse koosseisu

kohalt vastuoluline. Nagu eespool näha, viitas maakohus otsesele tahtlusele, mis kohtu

arvates süüdistataval kahtlemata oli. Sama lk 7 üleval (tumedas kirjas) mainib kohus

hoopis süüdistatava eesmärki takistada ja häirida tavapärast elektronikirjavahetust, mis

viitab KarS § 16 lg-2 defineeritud kavatsetusele, mille kohaselt isik paneb teo toime

kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja

teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Riigikohus on eelviidatud

lahendis nr 3-1-1-13-07 selgitanud, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see

olema ka sisemiste vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kui otsuse põhiosas tuvastatuks

loetud asjaolud on omavahel vastuolus, polegi võimalik neist otsuse resolutiivosas

loogilist järeldust teha (otsuse p 9).

Apellandile on jäänud arusaamatuks, miks asus kohus vaidlustatud lahendi lk-l 5

seisukohale, et apellant pani toime KarS § 208 lg 2 p-des 1 ning 2 sätestatud teo,

levitades korduvalt arvutiviirust ja põhjustades olulise kahju, kuid asub otsuse lk-del 6 ja

7 seda järeldust ümber lükkama, asudes lõpuks seisukohale, et § 208 lg 2 p-de 1 ja 2

tingimused pole täidetud (see ajendaski kohut mõistma süüdistatavat süüdi KarS § 207

alusel). Kohtu põhjendused on ka siinkohal vastuolulised, mistõttu maakohus rikkus

otsuse tegemisel oluliselt menetlusõigust.

Apellant on seisukohal, et maakohtul puudus õigus teha süüdimõistvat kohtuotsust

olukorras, kus süüdistusakt oli ühe tõendamiseseme asjaolu – toimepanemise aja –

kohalt täielikult konkretiseerimata. KrMS § 62 p 1 alusel on tõendamiseseme asjaoluks

mh kuriteo toimepanemise aeg. Otsuses nr 3-1-1-146-05 on Riigikohus väitnud, et

süüdistusaktis ja isiku süüditunnistamisel tuleb ära näidata, millal on kuriteo objektiivse

koosseisu asjaolud realiseeritud, kusjuures isiku süüditunnistamisel saab see tugineda

üksnes tõendamise tulemusel kujunenud veendumusele. Kas toimepanemise aeg võib

olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla ajavahemiku

pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva kuriteo tehioludest.

Viimatiöeldu ei anna alust järelduseks, et kuriteo toimepanemise aja määratlemine on

vähetähtis. Vastupidi - see aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo

toimepanemise aja määratlemata jätmine samuti nagu ka põhjendamatult ebatäpne

määratlemine võib kujutada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ning rikkuda

oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (otsuse p 11).

Süüdistuses märkis prokuratuur seda, et süüdistatav saatis maavalitsuse töötajatele

nende kirjakaste ummistavaid e-kirju vahemikel 8. november 2005.a. kell 14:26:07 kuni

13. november 2005.a. kell 20:32:08; 11. novembril 2005.a. kell 08:49:19 kuni 10:52 ja

11:19:34 kuni 11:49; 12. novembril 2005.a. 10:22:47 kuni 12:23:41; 13. novembril

2005.a. kell 12:18:56 kuni 12:41:07; 14. novembril 2005.a. kell 16:05: 14 kuni 16:51:28;

13:03:16 kuni 13:03:34. Sellega seoses tuleb märgib apellant järgmist. Esmalt heitis

prokuratuur KarS § 208 lg 2 p-i 1 kohaselt süüdistatavale ette viiruse korduvat levitamist,

kuid polnud seejuures toimepanemise aja kontekstis näidanud, millal ja kuidas viidi

erinevad teod lõpule (so. millal leidis aset esimene arvutiviiruse levitamine, millal teine

ning kolmas jne). Süüdistusaktis kajastati ainuüksi e-kirjade saatmist teatud

ajavahemikel. Kuna süüdistuses ei ole etteheidetavaid tegusid määratletud, ei olnud

võimalik neid tegusid süüdistatavale inkrimineerida , mis tähendab, et süüdistava

süüditunnistamine KarS § 208 kohaselt oli välistatud. Maakohtul tuli igal juhul

eeltooduga arvestada, mitte asuda KarS § 208 alusel etteheidetud tegu KarS § 207 järgi

ümber kvalifitseerima ja sel viisil süüdistust parandama. Väärib täheldamist, et

maakohus heitis KarS § 207 alusel süüdistatavale ette e-kirjade saatmist, kuid nagu

prokuratuur, ei täpsustanud ka maakohus, millal olid KarS § 207 koosseisutunnused

täidetud ja tegu lõpule viidud. Nii ei ole apellandil võimalust esitada (potentsiaalset)

vastuväidet selle kohta, et tegu jäi ettevalmistamise staadiumisse või oli tegu mõne

põhidelikti tuletisega, nt süüteokatsega.

Veel väidab apellant, et väidetavate tegude toimepanemise ajad olid sedastatud

süüdistuses lubamatult avaralt ning ebaselgelt. Riigikohus andis oma lahendis nr 3- 1-1

146-05 mõista, et toimepanemise aeg tuleb formuleerida võimalikult täpselt ja selle

nõude eiramine võib tuua kaasa kaitseõiguse olulise rikkumise. Arvestades, et

süüdistatavale heideti ette e-kirjade masspostitust, siis oli võimalik neid postitamisi

fikseerida ka sekundilise täpsusega. Süüdistusaktist on näha, et vahemike esimeste

ning viimaste meilide osas on seda ka tehtud, kuid muus osas mitte. Eriti avaralt ja

hoomamatult on kirjas süüdistus konto administrator@raplamv.ee kaudu e-kirjade

saatmise osas, kus etteheidetavate tegude ajavahemikuna on esitatud 5. päevane

periood (8. november 2005.a. kell 14:26:07 kuni 13. november 2005 kell 20:32: 08). See

on lubamatu ja süüdistatava kaitseõigust rikkuv. Apellant rõhutab, et kuriteo

toimepanemise aja täpne fikseerimine süüdistusaktis on käesolevas kriminaalasjas

üliolulise tähtsusega, kuna süüdistataval on õigus teada, mida talle täpselt ette

heidetakse. Kui süüdistatav seda ei tea, ei ole võimalik sellele Maakohus rikkus oluliselt

kriminaalmenetluse õigust kui ei põhjendanud, miks ei arvestata süüdistatavat

õigustavate, mh ka tsiviilhagi rahuldamist välistavate tõenditega Lisaks süüdistuse

ebaselgust ja konkretiseerimatust puudutavate apellandi tõendite käsitlemata jätmisele

ei käsitlenud maakohus oma otsuse põhjendavas osas ka teisi süüdistatavat õigustavaid

tõendeid, rikkudes sellega KrMS § 312 p-s 2 ette nähtut. Riigikohus on 17. oktoobri

2005.a. lahendis nr 3-1-1-96-05 viidanud, et kohus peab kontrollima kõiki väiteid ja

andma neile otsuses oma hinnangu (lahendi p 11). Maakohus ei põhjendanud, miks ei

arvestatud kohtuotsuse tegemisel Elion Ettevõtted AS-i tehnilise eksperdi arvamuse kui

dokumentaalse

tõendiga.

Apellant

esitas

oma

9. jaanuari

2008.a.

esialgse

kaitsekokkuvõtte lisana 3 eksperdi arvamuse, millega soovis tõendada, et e-kirjade

saatmine süüdistuses ja süüdistuse tõendites nähtuval kujul ei olnud tehniliselt võimalik

Maakohtus kohtulikul arutamisel avaldatud, vahetult uuritud ja protokollitud toimiku I

köite lk-del 138-140 paikneva asitõendite vaatlusprotokolli lisalt – CD plaadilt – on näha

saadetud e-kirjade füüsiline suurus, milleks on 117208809472 ühikut. Apellant saatis

Rapla Maavalitsuse serveriteenuse pakkujale Elion Ettevõtted AS-ile päringu, milles

soovis teada, kas sedavõrd mahukate e-kirjade saatmine üldse on võimalik. Esialgse

kaitsekokkuvõtte lisana 3 esitatud vastuses – tehnilise eksperdi arvamuses – on

märgitud järgmist. Eeldades seda, et faili suuruse ühikuks on minimaalühik, st „bit“,

peaks 117208809472 biti suuruse kirja saatmiseks vähemalt 4. sekundiga olema koguni

kolm korda kiirem andmesidekanal kui Elioni kõige suurem ja kiirem andmesidekanal.

Kui aga tegemist on suurema ühikuga „byte“ (nagu see tavaliselt on), on selliste meilide

saatmine isegi Euroopas võimatu. Lõppkokkuvõttes konstateerib Elioni ekspert, et

sellises koguses, sellise suuruse ning kiirusega maile ei ole tehniliselt võimalik Elioni

võrgu kaudu saata. Apellant palus käsitleda viidatud arvamust dokumentaalse tõendina

KrMS § 123 lg 1 tähenduses.

Eelnev tõendab, et süüdistatav pole Rapla Maavalitsuse e-posti serverit e-kirjadega

„pommitanud“. Maakohus ei pööranud oma otsuse tegemisel sellele tähelepanu, mis

tõi kaasa ebaõige ja põhjendamatu otsuse KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus ei

põhjendanud, miks ei arvestatud otsuse tegemisel FIE V J väljastatud dokumendiga, mis

välistas süüdistatavale etteheidetud tegude toimepanemise ja Rapla Maavalitsuse

tsiviilhagi rahuldamise. Apellant esitas süüdistatavat õigustava tõendina FIE V J

selgituse tema 11. novembri 2005.a. arve nr 93 kohta. Selgituse abil soovis apellant

tõendada järgmist. Esiteks. Toimiku II köite lk-l 48 asuv ja Rapla Maavalitsuse esitatud

hagi lisaks olev FIE V J 11. novembri 2005.a. arve nr 93 viitab sellele, et V J installeeris

ja häälestas ka filtrid, mis peatasid palju tüli tekitanud masskirjad, mis näisid tulevat

raplamv.ee aadressidelt. Apellant esitas antud menetluse vältel V Jle taotluse arve

selgitamiseks ja sai ka kinnituse, et tema 2005.a. oktoobris tehtud tööde tulemusena

peatus selliste laviinkirjade jõudmine Rapla Maavalitsuse töötajate postkastidesse, mis

näisid tulevat Rapla Maavalitsuse töötajate e-posti aadressidelt (vt FIE V J selgitus arve

nr 93 kohta). Maakohus jättis tähelepanuta, et arves nr 93 märgitud töid ei teostatud

mitte süüdistuses kirjeldatud ajavahemikul (8.-14. novembrini 2005.a.), vaid varem. FIE

V J arve nr 93 selgitusest (esialgse kaitsekokkuvõtte lisa 7) nähtub tema kinnitus, mille

kohaselt tegi ta selle arve eest töid juba 2005.a. oktoobrikuus, mil Rapla Maavalitsuses

levisid samuti mitmed viirused, nuhkvara ja muud infotehnoloogilised väärnähud. Seega,

kuigi FIE V J arve nr 93 esitati 11. novembril 2005.a., tehti sellel esitatud summa eest

töid enne süüdistuse tekstis kirjeldatud ajavahemikku, mille tõttu maakohus eksis, kui

asus seisukohale, et arve nr 93 alusel makstud summa on seotud süüdistatava

tegevusega. Kuna tsiviilhagi on tervikuna põhjendamatu, palub apellant jätta

apellatsioonikohtul see KrMS § 310 lg 2 alusel täies ulatuses läbi vaatamata.

Maakohus

kohaldas

vääralt

materiaalõigust

kui

konfiskeeris

personaalarvuti.

Vaidlustatud lahendi resolutsiooniga otsustas maakohus KarS § 83 lg-le 1 tuginedes

konfiskeerida süüdistatavalt läbiotsimise käigus äravõetud personaalarvuti ja arvata see

riigi tuludesse. Apellant on seisukohal, et maakohus kohaldas sellega ebaõigesti

materiaalõigust ega arvestanud konfiskeerimise osas kehtiva Riigikohtu praktikaga.

Vaidlustatud otsuses käsitletud kujul moodustas personaalarvuti süüdistatavale ette

heidetud tegude toimepanemise vahendi. Etteheidetud tegude toimepanemise vältel

kehtinud kui ka kehtiva KarS-i § 83 lg 1 annab kohtule privileegi kohaldada tahtliku

süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist. Konfiskeerimise osas ei arvestatud aga

sellega, et vastava õiguse kasutamine on piiratud. Apellant leiab, et konfiskeerimise

kohaldamise tingimused ei ole antud juhul täidetud. Riigikohus on oma 21. juunil 2007.a.

tehtud määruses nr 3-1-1-27-07 märkinud, et KarS § 83 lg-s 1 ettenähtud tahtliku süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärk ei saa olla täiendava varalise

iseloomuga karistusliku meetme kohaldamine süüdimõistetule. Selline tõdemus tuleneb

asjaolust, et KarS § 83 asub KarS-is muid mõjutusvahendeid sätestavas 7. peatükis.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et toimepanemise vahendi konfiskeerimise

absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, so. asjade, mis

ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada

õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine. Seetõttu ei saa ka eseme

tunnistamisel süüteo toimepanemise vahendiks KarS § 83 lg 1 tähenduses kitsalt

lähtuda ainuüksi eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb

alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele (lahendi p 14).

Apellandi arvates on ilmselge, et piiramatu tsiviilkäibega ja modifitseerimata arvuti ei ole

selliseks esemeks, mis on ohtlik ümbrusele või ühiskondlikule julgeolekule. Ka

Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-1-1-27-07, kus oli samuti tegemist personaalarvuti

konfiskeerimise temaatikaga, et personaalarvutit ei saa lugeda ühiskondlikku julgeolekut

ohustavaks esemeks KarS § 83 lg-s 1 mõttes (vt ka lahendi p 14). Kuna maakohus

kohaldas vaidlustatud otsuse tegemisel KarS § 83 lg-t 1 ebaõigesti, siis kohaldas

maakohus vääralt materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. KrMS § 126 lg 3

p 2 järgi tagastatakse asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, omanikule või

seaduslikule valdajale. Kuna personaalarvuti oli kriminaalasja juures asitõendina, selle

kuuluvus pole vaidluse esemeks ja KarS § 83 lg 1 konfiskeerimise tingimused on

täitmata (mh ka põhjusel, et süüdistatav tuleb õigeks mõista), palub apellant

apellatsioonikohtul personaalarvuti süüdistatavale tagastada.

Kui apellatsioonikohus siiski leiab, et KarS § 83 lg 1 kohaldamise alused on täidetud,

palub apellant tunnistada KarS § 83 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta see

õigusnorm käesolevas asjas kohaldamata, ning käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus Riigikohtus. Lisaks peab apellant vajalikuks viidata ka asjaolule, et

käesoleval ajal on Riigikohtu üldkogus menetlemisel Toomas Tiiki kriminaalasi, milles

mh vaetakse KarS § 83 lg 1 vastavust põhiseaduse (PS) §-s 32 ette nähtud

omandipõhiõigusele ning PS § 12 tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttele

(kriminaalasi nr 3-1-1-37-07). Apellant on seisukohal, et antud juhul on siiski võimalik

kohaldada KarS § 83 lg-t 1 põhiseaduskonformselt ja lähtuda põhimõtetest, mida

väljendas Riigikohus määruses nr 3-1-1-27-07. Oluline on märkida, et KarS § 83 lg 1

juures kasutatakse kohtu volituste juures sõna „võib“, mis osutab kohtulikule

diskretsiooniõigusele. See annab kohtutele võimaluse kaaluda kõiki olulisi asjaolusid (sh

lahendis nr 3-1-1-27- 07 väljendatut) ja teha alati õiglane otsus, tunnistamata § 83 lg-t 1

otseselt PS-iga vastuolus olevaks.

Maakohus

rikkus

oluliselt

menetlusõigust

kui

otsustas

vaidlustatud

otsuses

süüdistatavale kuuluvad asitõendid hävitada. Lisaks personaalarvutile otsustas

maakohus vaidlustatud otsuse resolutsioonis veel teiste süüdistatavalt ära võetud

asitõendite

osas

rakendatavad

meetmed.

Maakohus

otsustas

läbiotsimisel

süüdistatavalt äravõetud võrgukontrolleri, mälupulga ja arvuti kõvaketta hävitada.

Apellandi arvates rikkus maakohus siin oluliselt menetlusõigust. Esiteks ei ole maakohus

eelnimetatud

asitõendite

hävitamise

otsustamisel

vastavat

otsustust

millegagi

põhjendanud. Otsuses puuduvad nii selgitused, kui norm, millele kohus hävitamise

otsustamisel tugines. Teiseks ei arvestanud maakohus asitõendite kohta võetavaid

meetmeid reguleeriva KrMS §-ga 126. KrMS § 126 lg 3 p-i 4 kohaselt hävitatakse

ainuüksi väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup. Võrgukontroller, mälupulk ja

kõvaketas omavad olulist kaubanduslikku väärtust ega kujutanud endast piraat- ega

võltsitud kaupa. Olukorras, kus puudus vaidlus selle üle, et need asitõendid kuuluvad

süüdistatavale, tulnuks maakohtul (sarnaselt personaalarvutiga) juhinduda KrMS § 126

lg 3 p-st 2, mille kohaselt asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse

omanikule või seaduslikule valdajale. Apellant palub apellatsioonikohtul vastavalt

toimetada.

Maakohus jättis põhjendamatult tühistamata süüdistatava osas kohaldatud tõkendi.

KrMS § 306 lg 1 p-i 9 kohaselt lahendab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel uue

tõkendi valimise, tõkendi muutmata jätmise, tõkendi muutmise või tühistamise

küsimused. Menetleja 21. novembri 2005.a. määrusega kohaldati süüdistatava osas

tõkendit – elukohast lahkumise keeldu. Apellant palus lõplikus kaitsekokkuvõttes ka

tõkendi tühistada, kuid maakohus ei teinud selles osas otsustust. Arvestades, et

süüdistatav osales maakohtumenetluses kõigil istungitel (tema enda ülekuulamisel 38-

kraadise palavikuga) ega pole jätnud üheski menetluse staadiumis menetleja kutsel

ilmumata, ei ole pannud toime ühtegi kuritegu, pole hävitanud ega võltsinud ühtegi

tõendit (käesoleval ajal polegi see enam võimalik, sest kõik tõendid on kogutud),

maakohtu mõistetud karistus oli ainult rahaline, süüdistataval on kogu menetluse vältel

olnud üks ja kindel elukoht, kust ta on alati kätte saadav, ei olnud süüdistatava osas

kohaldatud tõkendi jõussejätmiseks mõjuvat põhjust. Süüdistatav soovib liikuda ringi

ilma, et ta peaks igaks pikemaks ärasõiduks küsima luba. Oluline on rõhutada veel

sissejuhatuses öeldut, mille järgi soovib süüdistatav kogu edasise asja arutamist ilma

tema osavõtuta, mistõttu puudub ka vajadus teda kestvalt oma elukohas kinni hoida. Kui

apellatsioonikohus siiski soovib süüdistatava osavõttu, on viimane igal juhul kättesaadav

ka ilma kehtiva tõkendita. Nendel põhjendustel, sh seetõttu, et süüdistatav tuleb õigeks

mõista, palub apellant apellatsioonikohtul tühistada süüdistatava suhtes kohaldatud

tõkendi – so elukohast lahkumise keelu.

Maakohus jättis põhjendamatult hüvitamata menetlusega tekitatud kulud. KrMS § 306 lg

1 p 14 kohaselt lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel ka küsimuse, millised on

kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vaidlustatud otsus kajastab küll

riigi õigusabiga seotud kulusid, kuid need on süüdistatavalt ebaõigesti välja mõistetud.

Lisaks jättis kohus lahendamata valitud kaitsja osutatud õigusabile tehtud kulutuste

hüvitamise taotluse (vt kaitsja 3. aprilli 2008.a. taotlus). Maakohus, mõistes süüdistatava

süüdi KarS § 207 järgi, lähtus sellest, et kogu kulu jääb KrMS § 180 lg 1 alusel

süüdistatava kanda. Paraku unustas maakohus selle, et mõistis süüdistatava nii KarS §-i

208 kui §-i 217 alusel esitatud süüdistustes õigeks, mistõttu tulnuks kohaldada veel

KrMS § 181 lg-t 1, mis näeb ette, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud riik. Sellest lähtuvalt tulnukski Maakohtul fikseerida kohtuotsuses

menetluskulude jaotus riigi ning süüdistatava vahel, milleks kohtuotsuse asjaoludest

tulenevalt pidi olema 1/3 süüdistatava ning 2/3 riigi kanda. Jaotus rajaneb sellel, et

kolmest etteheitest kahes mõisteti süüdistatav õigeks (KarS § 208 ja § 217) ja ühes (§

207) süüdi. Öeldust sõltumata tuleb apellatsioonimenetluses süüdistatava õigeksmõistva

otsuse tõttu jätta kõik menetluskulud KrMS § 181 lg 1 järgi Eesti Vabariigi kanda.

Maakohus jättis vaidlustatud otsuse resolutsioonis KarS § 208 alusel esitatud süüdistuse

järgi tehtud õigeksmõistva otsustuse märkimata KarS § 313 lg 2 näeb ette reegli, et kui

süüdistatavale on esitatud süüdistus mitmes kuriteos või mitme KarS-i sätte alusel, tuleb

ka kohtuotsuse resolutiivosas märkida, millises süüdistuses süüdistatav on õigeks ja

millises süüdi mõistetud. Maakohus märkis resolutsioonis küll KarS § 217 kohta tehtud

õigeksmõistva otsuse, kuid ei märkinud seda KarS § 208 osas. Apellant palub

apellatsioonikohtul selle vea parandada ja märkida resolutiivosas, et süüdistatav on

maakohtu poolt süüdistuses KarS § 208 järgi samuti õigeks mõistetud.

Apellant leiab, et apellatsioonikohus saab käesolevas asjas KrMS § 337 lg 1 p-i 4 ja §

340 lg 2 p-de 1, 5 ja 6 järgi tühistada vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja teha uue

kohtuotsuse, millega mõista süüdistatav õigeks, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata,

tagastada süüdistatavale personaalarvuti ja muud asitõendid, tühistada tõkend ning

hüvitada menetluskulud.

Prokuröri taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist X X süüdimõistmise

osas LarS prg. 207 järgi ja uue otsusega tema süüdimõistmist KarS prg. 208 lg 1 järgi.

Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist otsuse motiivide osas ja nimelt

osas, millega on maakohus tuvastanud X X poolt oli ajavahemikul 8.-14.11.2005,

kasutades saatja aadressina Rapla Maavalitsuses kasutusel olevaid e-posti aadresse

adminitrator@raplamv.ee,

raplamv@raplamv.ee,

maavanem@raplamv.ee,

ene@raplamv.ee, silvi@raplamv.ee, kalle@raplamv.ee ja jaanus@raplamv.ee., Rapla

MV töötajate e-posti aadressitele saadetud vähemalt 600 kirja . Nimetatud lauset võib

tõlgendada selliselt, et kohus on tuvastanud X X poolt ainult 600 e-kirja saatmise.

Prokurör leiab, et kohus on ekslikult märkinud e-kirjade arvuks 600. Süüdistusest

nähtub, et X X on ainuüksi e-posti kontot adminitrator@raplamv.ee kasutades saatnud

vähemalt 600 e- kirja. Kohus on seisukohal, et e-kirjade saatmine on muuhulgas

tõendatud

ekspertiisaktiga

nr.

IA-0015-06/1844

ja

selle

lisadega.

Nimetatud

ekspertiisiaktist nähtub, et lisaks kohtuotsuses nimetatud 600-le e-kirjale on eksperdi

poolt uuritud arvutist leitud 34 e-kirja saatja aadressiga raplamv@raplamv.ee, 132 e-

kirja saatja aadressiga maavanem@raplamv.ee, 172 e-kirja saatja aadressiga

ene@raplamv.ee, 68 e-kirja saatja aadressiga silvi@raplamv.ee, 12 e-kirja saatja

aadressiga kalle@raplamv.ee ja 3 e-kirja saatja aadressiga jaanus@raplamv.ee.

Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus nõustunud, et süüdistuses nimetatud ajal ja saatja

aadresse kasutades saatis X. X massiliselt e-kirju, mille tulemusena ummistusid Rapla

MV teenistujate kirjakastid. Eelnevast lähtuvalt on prokurör seisukohal, et kohus on

ekslikult nimetud e-kirjade arvuks vähemalt 600 ning nimetatud arv tuleks asendada

arvuga vähemalt 1039. Oma seisukohta X X tegevusele antud juriidilise hinnangu osas

märgib apellant järgmist. Ekspert T Na ütluste kohaselt kasutatakse arvutiringkondades

mõistet „laviinkiri“, kuid seda tõlgendatakse erinevalt. Tunnistaja arvates on laviinkiri

massiline mitteotstarbeline meilide saatmine. Tõendamist on leidnud, et X X saatis

vabatarkvara programme kasutades pahatahtlikult, meiliserveri ummistamise eesmärgil,

kõigile Rapla MV töötajatele hulgaliselt elektronkirju, mille tulemusena ei jõudnud Rapla

MV töötajateni tööalaselt vajalikud meilid, samuti ei saanud Rapla MV töötajad e-kirju

välja saata. Vastamaks küsimusele, kas tegemist on kahjuliku arvutiprogrammiga,

tuleks hinnata arvutiprogrammi kasutamise tagajärjel tekkinud olukorda. Kahjuliku

arvutiprogrammiga, arvuti kasutaja mõttes on tegemist, kui süüdlane arvutiprogrammi

kasutades pahatahtlikult takistab arvutiomanikul arvuti sihipärast kasutamist. Jahi- või

lauanuga on olemuselt tarbeesemed, mis sihipärasel kasutamisel ei ole inimese elule ja

tervisele ohtlikud. Samas on nimetatud esemetega võimalik tekitada inimesel

tervisekahjustusi, mistõttu tavaline tarbeese muutub ohtlikuks kuriteo toimepanemise

vahendiks. Nessus, Kmail, Evolution ja Morzilla Thunderbaid näol on tegemist vabavara

tarkvaraprogrammidega. Tõendamist on leidnud, et nende programmide abil saadeti

Rapla MV meiliaadressitele laviinkirju, mis häirisid oluliselt Rapla MV tööd, tekitades

materiaalset ja moraalset kahju. Kuna neid programme kasutati mittesihipäraselt Rapla

MV meiliserveri ummistamise eesmärgil, siis on need programmid süüdistuse kontekstist

lähtuvalt kahjulikud. Karistusseadustiku § 208 kommentaarist 2.2. nähtub, et laviinkiri on

arvutiviirus laiemas mõttes. Seetõttu leiab prokurör, et X.X tegevus- massiline e-kirjade

saatmine vastab laviinkirja tunnustele, millest tulenevalt on tema kuritegu kvalifitseeritav

KarS § 208 lg.1 järgi.

Süüdistatava kaitsja adv. Tambet Toomela esitas vastuväited prokuröri apellatsioonile ,

kus palus jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsja ei nõustu prokuröri taotlusega

nii süüdistatava käitumisele antava juriidilise hinnangu osas kui ka selles osas, et

kohtuotsuses tuleb asendada kohtuotsusega tuvastatud laviinkirjade arv „vähemalt 600“

arvuga, milleks on „vähemalt 1039“.

Rapla Maavalitsuse poolt esitatud vastuväidetes süüdistatava kaitsja apellatsioonile

väidetakse, et Rapla Maavalitsuses oli olemas arvutivõrk, mis oli ja on maavalitsuse

infosüsteemi üheks osaks. Maavalitsuse arvutisüsteem on osa ühtsest riigi

andmesidevõrgust ASO.maavalitsuse e-posti aadressidele saadetud manustega e-kirjad

häirisid infosüsteemi normaalset toimimist. Kuna arvutisüsteemi kuulub ka tarkvara, mille

koosseisus võib muuhulgas olla ka programm elektronposti saatmiseks, siis on

kannatanu arvates õige ka kohtu poolt X.X käitumisele antud juriidiline hinnang.

Põhjendatult on rahuldatud ka maavalitsuse tsiviilhagi summas 3000 krooni kuna arve

nr. 93 on seotud laviinkirjade saabumisega süüdistatava tegevuse tagajärjel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium,

kuulanud

ära

menetlusosalised,

tutvunud

kriminaaltoimiku

materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja neile esitatud vastuväidetega, tuli

alljärgnevatele järeldustele.

1) Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu

otsuse motiveerivas osas on maakohus ekslikult esitanud oma järelduse selliselt,

et sellest võib järeldada justkui X.X süü esitatud süüdistuses on tõendatud

osaliselt ja nimelt vähemalt 600 e-kirja saatmises. Süüdistusest nähtuvalt oli

saadetud e-kirjade hulk vähemalt 1039. Et maakohtu otsuses toodud e-kirjade

hulk on ebaõigesti märgitud ja ei ole kooskõlas kohtu poolt tehtud sisuliste

järeldustega, see on jälgitav ka kohtuotsuse lugejale. Esiteks, maakohtu otsuses

ei ole põhjendusi selle kohta, et maakohus ei ole nõustunud süüdistusega n.ö.

süüdistuse mahu e. e-kirjade arvu osas. Kui tegemist oleks maakohtu tegeliku

seisukohaga, siis on loomulik, et maakohus oleks esitanud ka kohtuotsuses

sellekohased põhjendused. Teiseks, maakohus on sõnaselgelt väljendanud

vaidlustaud otsuses omapoolse seisukoha ja nimelt, et kohus on seisukohal, et X

X on toime pannud teo, milline on süüdistusaktis kvalifitseeritud KarS prg. 208 lg

2 p.1,2 järgi. Kohtukolleegiumi arvates on seega kohtuotsuses väljendatud

maakohtu järeldus vaid 600 e-kirja osas sisuliselt tehnilise eksitus, kus kohus on

jätnud osa süüdistuse tekstist otsusesse märkimata. Otsusesse on kohus

märkinud laviinkirjade hulga, mis on saadetud ühelt meiliaadressilt , kuid

tõendatud on kirjade saatmine ka teistelt süüdistuses märgitud meiliaadressidelt

süüdistuses näidatud mahus. Süüdistuses on näidatud saadetud laviinkirjade

minimaalseim hulk , mis on tuvastatud ekspertiisiga. Kuna nimetatud vastuolule

on osundatud ka prokuröri apellatsioonis ja taotletud selles osas n.ö. kohtuotsuse

parandamist, siis kohtukolleegium leiab, et selles osas on apellatsioonikohtul

võimalik oma otsusega parandada maakohtu ekslik järeldus. Siinkohal peab

kohtukolleegium vajalikuks selgitada kaitsjale tema poolt apellatsioonis p.32

märgitut, kus kaitsja on ilmutanud arusaamatust, miks kohus asus vaidlustatud

lahendi lk-l 5 seisukohale, et apellant pani toime KarS § 208 lg 2 p-des 1 ning 2

sätestatud teo, levitades korduvalt arvutiviirust ja põhjustades olulise kahju, kuid

asub otsuse lk-del 6 ja 7 seda järeldust ümber lükkama, asudes lõpuks

seisukohale, et § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 tingimused pole täidetud (see ajendaski

kohut mõistma süüdistatavat süüdi KarS § 207 alusel). Väär on kaitsja poolt

apellatsioonis esitatud maakohtu järeldus. Nii väidab kaitsja, et maakohus on

otsuses järeldanud , et X.X pani toime KarS 208 lg 2 p.,1,2 sätestatud teo.

Tegelikult on maakohtu otsuses märgitud, et maakohus asus seisukohale , et X.X

on toime pannud teo, milline süüdistusaktis on kvalifitseeritud KarS prg. 208 lg 2

p.1,2 järgi. Tegemist on põhimõttelise sõnakasutusega, sest mõte, mis on

tsiteeritud väidetavalt maakohtu otsusest kaitsja apellatsioonis ja maakohtu

otsuses esitatud tegelik maakohtu seisukoht, on sisult erinevad. Maakohtu

järeldusest on võimalik aru saada vaid üheselt ja nimelt, et tegevus e. käitumine ,

milline on X X ette heidetud süüdistuses ja mis on süüdistusaktis kvalifitseeritud

KarS prg. 208 lg 2 p. 1,2 järgi, on maakohtu seisukohast ka X. X toime pannud.

Kaitsja

poolt

apellatsioonis

esitatud

versioon

annab

aga

tõesti

alust

arusaamatusteks, kuid kuna need on kaitsja enda poolt tekitatud ja ei vasta

tegelikkusele, ei pea kohtukolleegium vajalikuks hakata lahti mõtestama kaitsja

poolt esitatud teksti. Need asjaolud, milliste ümberlükkamisele maakohtu poolt

kaitsja viitab kui otsuse vastuolulisust iseloomustavatele asjaoludele - korduvus

ja olulise kahju põhjustamine – need asjaolud ei kirjelda mitte süüdistatavale

etteheidetud käitumist vaid tema käitumisele antud juriidilist hinnangut ja

tagajärge. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegium vastupidiselt kaitsjale

seisukohal, et maakohtu otsus ei ole selles osas vastuoluline.

2) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et X X

poolt oma koduarvutist ajavahemikul 8.-14.novembrini 2005.a. 50-le Rapla MV e-

posti aadressile vähemalt 1039 e-kirja saatmine ,s.h. 555 e-kirja koos manustega

süüdistuses näidatud saatja aadressidel, on tõendatud. Maakohus on oma

sellekohast järeldust otsuses põhjendanud ja kohtukolleegium ei ole tuvastanud

asjaolusid, millised annaks aluse maakohtu tõendamisprotsessi ümber hinnata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul

juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub

nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka

esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb

põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega

selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama

ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid

kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus 3-1-1-

77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust ümber

lükata maakohtu tõendamisprotsessi ning siseveendumuse kujunemist, mis

kohtuotsust lugedes on täielikult arusaadav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu

seisukohta X.X süü osas, ei lükka ümber ka kaitsja apellatsioonis esitatud viited

väidetavalt X.X süüd välistavatele ja teda õigustavatele tõenditele. Nii leiab

kaitsja, et X.X süüd välistab Elion Ettevõtted AS-i tehnilise eksperdi arvamus,

mille kohaselt , kui eeldada seda, et faili suuruse ühikuks on minimaalühik, st

„bit“, peaks 117208809472 biti suuruse kirja saatmiseks vähemalt 4. sekundiga

olema koguni kolm korda kiirem andmesidekanal kui Elioni kõige suurem ja kiirem

andmesidekanal. Kui aga tegemist on suurema ühikuga „byte“ (nagu see

tavaliselt

on),

on

selliste

meilide

saatmine

isegi

Euroopas

võimatu.

Lõppkokkuvõttes konstateerib Elioni ekspert, et sellises koguses, sellise suuruse

ning kiirusega maile ei ole tehniliselt võimalik Elioni võrgu kaudu saata.

Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud arvamus ei välista X.X süüd. Kuna

nimetatud dokumendi näol ei olnud tegemist ei X.X süüd tõendava ega ka

vastupidise e. tema süüd välistava tõendiga, siis ei ole sellele andnud omapoolset

hinnangut oma otsuses ka maakohus. Küll ei saa aga öelda, et maakohus ei ole

üldse nimetatud küsimust uurinud kohtuistungil. Arvestades Elioni tehnilise

eksperdi seisukohta esitati samasisuline küsimus ka maakohtu istungil

ülekuulatud tunnistajale Antti Andreimannile, kes on IT-valdkonna spetsialist.

Tunnistaja ütlustest nähtub, et 117208809472 bitti tundub kahtlaselt suur number

ja mailiserver ei ole üldjuhul võimeline vastu võtma nii suuri e-maile. Samal

kohtuistungil on vaadeldud asitõendit – CD-d, millele põhineb vaidlusalune e-

maili füüsiline suurus. Tunnistaja A.A selgitab, et tema julgeb väita, et see

number - 117208809472 – ei kajasta väljasaadetud kirja suurust vaid pigem

ketta pealt leitud andmebloki suurust. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole

kohtukolleegiumi arvates võimalik kasutada X.X süüd välistava tõendina kaitsja

poolt esitatud Elioni tehnilise eksperdi arvamust. Ka püüab kaitsja jätkuvalt kohut

veenda selles, et FIE V J poolt väljastatud arve nr.93 on tõendiks, mis välistab

X.X süü ja nimelt tema poolt süüdistuses näidatud ajavahemikul suure arvu

mittevajalike e-kirjade saatmise. Nimelt leiab kaitsja, et kui V J selgitas, et tema

töö tulemusena peatus laviinkirjade jõudmine Rapla Maavalitsuse töötajate

postkastidesse kuna ta oli vastavad protsessid serveris peatanud, siis ei olnud

nende saatmine ka võimalik. Kohtukolleegium vastupidiselt kaitsjale ei omista

arve väljastanud isiku poolt antud selgitustele sellist tõenduslikku kaalu, mis

lükkaks ümber muud usaldusväärsed tõendid. Selline kaitsja poolne tõendite

hindamine on äärmiselt ühekülgne, kuid kuna kaitsja võib nii kohtuvaidlustes

kui ka apellatsioonis esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad

asjaolud ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt

hindama, siis ei ole temale selliste järelduste tegemine ka etteheidetav. Kohus ei

saa aga oma otsuses hinnata tõendeid sedavõrd ühekülgselt, et FIE V J

selgitustega lugeda ümberlükatuks muud tõendid, millised kinnitavad e-kirjade

saatmist X.X arvutist ja saabumist Rapla Maavalitsuse meiliaadressidele

süüdistuses näidatud ajavahemikul. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et andes

omapoolse hinnangu tõendite eelistusele, ei saa eelistada usaldusväärsetele

tõenditele oletuslikke hinnanguid, milleks antud juhul on töö teostanud isiku

hinnang tema poolt tehtud tööle.

3) Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta osas, mis puudutab X X

poolt toimepandule juriidilise hinnangu andmist e. kas X X süüdistuses

inkrimineeritud tegevus on kvalifitseeritav KarS prg. 207 või 208 järgi. Maakohus

tuli järeldusele, et X.X inkrimineeritud tegevus tuleb kvalifitseerida KarS prg. 207

järgi ja seda põhjendusel, et .X tegevus e-kirjade saatmisel ei ole arvutiviiruse

levitamine. Maakohtu seisukohast ei ole tegemist arvutiviiruse levitamisega

seetõttu, et X.X ei ole loonud kahjulikku programmi või muutnud tema poolt

kasutatud arvutiprogramme mingi muu programmi levitamise eesmärgil. Kohtu

hinnangul on X X tegevus, s.o. suure arvu mittevajaliku e-kirja(koos manustega)

saatmine Rapla MV 50-le e-posti aadressile, eesmärgiga takistada ja häirida

tavapärast elektronkirjavahetust, milline tagajärg ka saabus, kvalifitseeritav KarS

§ 207 ettenähtud kuriteona, so arvutivõrgu või –süsteemi ühenduse rikkumise või

kahjustamisena. Prokurör ei ole nõustunud sellise maakohtu seisukohaga. Ta

leiab, et tõendamist on leidnud, et nende programmide abil saadeti Rapla MV

meiliaadressitele laviinkirju, mis häirisid oluliselt Rapla MV tööd, tekitades

materiaalset ja moraalset kahju. Kuna vabavara tarkvaraprogramme Nessus,

Kmail, Evolution ja Morzilla Thunderbaid kasutati mittesihipäraselt Rapla MV

meiliserveri ummistamise eesmärgil, siis on need programmid süüdistuse

kontekstist lähtuvalt kahjulikud. Karistusseadustiku § 208 kommentaarist 2.2.

nähtub, et laviinkiri on arvutiviirus laiemas mõttes. Seega põhiline prokuröri

argument tuleneb süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajal kehtinud KarS

prg.

redaktsiooni

kommentaaridest.

Andmaks

juriidilist

hinnangut

süüdistatava X X inkrimineeritud käitumisele, tuleb kohtukolleegiumil eelkõige

otsustada küsimus, kas käesoleval juhul on kohaldatav KarS kommenteeritud

väljaandes prg. 208 komm.-s 2.2. öeldu ja nimelt, et Arvutiviirusena käsitatakse

KarS-i kontekstis kahjulikku arvutiprogrammi, mis on võimeline end omal

algatusel või modifitseeritud kujul ise või teiste arvutiprogrammide abil arvutivõrgu

kaudu edasi levitama ning häirima arvutite kasutamist, muutes või kustutades

muu hulgas arvutis olevaid andmeid või programme, kasutades ära arvuti

ressursse jne. Termin tähistab nii neid kahjulikke programme, mis levitavad end

teisi programme muutes, kui ka neid, mis levitavad end teisi programme

muutmata (uss, laviinkirjad). Kohtukolleegium on seisukohal, et X.X tegevusele

õige juriidilise hinnangu andmiseks tuleb võrrelda teo toimepanemise ajal

kehtinud KarS prg. 207 ja 208 redaktsioone käesoleval ajal kehtivate

redaktsioonidega, otsustamaks esiteks, kas seaduse kohaldamisel on vajalik

kohaldada KarS prg. 5 lg 2 p.2 sätestatud põhimõtteid, ja teiseks, tulenevalt

Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohtadest , mille kohaselt nii

süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal

kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, tuleb tagada KarS § 2 lg 1 kohane

kontroll, et tegu oli karistatav selle toimepanemise ajal ning kindlustada KarS § 5

lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtete rakendamine.

Isiku süüditunnistamine on aga võimalik üksnes juhul, kui tema tegu oli kuriteona

karistatav

nii

toimepanemise

ajal

kui

ka

igal

ajahetkel

arvates

teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-4-08).

Eelkõige tuleb märkida, et võrreldes KarS prg. 207 ja KarS prg. 208, siis KarS

prg. 207 on kergem süüteokoosseis ja seda ka KarS prg. 208 esimese lõikega

võrreldes. Teo toimepanemise ajal oli KarS prg. 208 järgi karistatav arvutiviiruse

levitamine. Seejuures nagu varem märgitud, avas KarS prg. 208 komm.2.2

arvutiviiruse kui termini mõiste ja see sisaldas tõesti nagu prokurör väidab ka

laviinkirjade saatmist. KarS prg. 207 nägi teo toimepanemise ajal ette

kriminaalvastutuse arvutivõrgu või arvutisüsteemi ühenduse rikkumise või

tõkestamise eest. Käesoleval ajal kehtib KarS prg. 207 lg 1 järgmises

redaktsioonis : Arvutisüsteemi toimimise ebaseaduslik häirimine või takistamine

andmete sisestamise, edastamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või

sulustamise teel (jõustunud 24.03.2008.a.). Omapoolse seisukoha kujundamisel

lähtub kohtukolleegium Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 166SE II-1

seletuskirjas antud selgitustest. Nii ei ole seletuskirja kohaselt KarS prg. 207

lõikes üks esitatud süüteokoosseisu objektiivset külge mitte muudetud vaid

täpsustatud ( s.t. et ühenduse rikkumine või tõkestamine on täpsemalt öeldes

ebaseaduslik häirimine või takistamine) ja seda eesmärgiga välistada otseselt

igasugused füüsiliste mõjutustega põhjustatud takistused, nagu sidekaablite,

arvutisüsteemide füüsiline rikkumine või hävitamine. Nimetatud tegevused

kvalifitseeritakse kui vara füüsiline hävitamine. Ka märgitakse seletuskirjas

üheselt , et arvutisüsteemi töö häirimine e-kirjade masspostituste teel on

vaadeldav KarS prg. 207 ettenähtud tegevusena. Seega eristab käesoleval ajal

kehtiva KarS prg. 207 redaktsiooni selgitus e-kirjade masspostitust arvutiviiruse

levitamisest, mis erinevalt e-kirjade masspostitusest on kvalifitseeritav KarS prg.

208 järgi. Seega , isegi kui lähtuda varemkehtinud KarS prg. 208

kommentaarides väljaöeldust, et laviinkirjad olid võrdsustatud arvutiviiruse

levitamisega, siis käesoleval ajal see nii ei ole ja kuna KarS prg. 207 oli varem ja

on ka käesoleval ajal kergem süüteokoosseisu võrreldes KarS prg. 208, siis on X.

X käitumisele maakohtu poolt antud juriidiline hinnang kohtukolleegiumi arvates

õige. Kohtukolleegium ei nõustu siinjuures ka apellandi poolt apellatsioonis p.22

esitatud käsitlusega justkui omavahel on ühendatud ja moodustavad arvutivõrgu

vaid majasiseselt ühendatud arvutid. Selline käsitlus tuleneb apellandi väitest, kus

ta märgib, et tunnistajad väitsid ainult seda, et e-kirju ei saanud majast sisse ega

välja saata, seda , et oleks olnud aga häiritud e-kirja correspondents omavahel

ühendatud arvutivõrgus või –süsteemis, seda tunnistajad ei kinnitanud. Selline

apellandi poolt esitatud käsitlus on kohtukolleegiumi arvates meelevaldne ja ei

saa olla tõsiseltvõetav. On selge, et ainuüksi majasisese elektroonilise

kirjavahetuse halvamine ei häiri veel asutuse tööd sedavõrd, sest majasiseselt

on võimalik kiire kirjavahetus ka käsipostiga. Ainuüksi kõrvalkabinettide vahelise

elektroonilise andmete edastamise toimimiseks ei koostata ega ratifitseerita ka

rahvusvahelisi konventsioone. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni preambula

kohaselt on ühiskonna kaitseks küberkuritegevuse vastu esmatähtis ellu viia

ühtset kriminaalpoliitikat, võttes vastu asjakohased õigusaktid ja edendades

rahvusvahelist koostööd muul viisil. Konventsioonile kirjutasid 23. novembril 2001

Budapestis alla 26 Euroopa Nõukogu liikmesriigi (sealhulgas Eesti) ning USA,

Kanada, Jaapani ja Lõuna-Aafrika Vabariigi esindajad. Arvutikuritegevusvastase

konventsiooni ratifitseerimise seaduse võttis Riigikogu vastu 12. veebruaril 2003

(RT II 2003, 9, 32). Konventsiooni ratifitseerinud riigid on kohustatud viima

riigisisese õiguse vastavusse konventsiooniga. Seega on alust väita, et ka KarS

prg.-s 207 kriminaliseeritud tegevus on kooskõlas nimetatud konventsiooniga.

Kui lugeda käesolevas otsuses eelpool käsitletud KarS muudatuste seaduse

eelnõu seletuskirja, siis on sealt väljaloetav, et muudatuste eesmärgiks on

täiendada KarS-i selliselt, et see oleks kooskõlas nõuetega, mis on sätestatud

Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsioonis (Convention on

Cybercrime) (edaspidi konventsioon) ja EL nõukogu 24. veebruari 2005. a

raamotsuses infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta 2005/222/JSK

(edaspidi raamotsus). Järelikult ka KarS prg.-s 207 ettenähtud tegevuse

kriminaliseerimisel on globaalsemad eesmärgid kui seda on majasisese

kabinettidevahelise ühenduse kindlustamine. Apellandi ekslik arusaam tuleneb

sellest, et apellant tõlgendab arvutivõrguna vaid nn. kohtvõrku. Siinkohal peab

kohtukolleegium vajalikuks selgitada omapoolset arusaama arvutivõrgust ja

nimelt Arvutivõrk (ingl. k. "computer network") - sidekanalitega ühendatud

arvutikogum. Arvutivõrgu võivad moodustada ühes ruumis või hoones paiknevad

arvutid (kohtvõrk), aga ka eri linnaosades, linnades või isegi riikides paiknevad

arvutid (laivõrk). Arvutivõrk võib kasutada nii spetsiaalseid andmesidekaableid,

telefoniliine kui eetrit (traadita võrgud).Suurimaks arvutivõrguks on Internet, mis

tegelikult kujutab endast TCP/IP-tehnoloogial baseeruvate võrkude kogumit oma

paljude alamvõrkudega. Arvutivõrgu ülesehituse erinevaid variante on väga palju,

seetõttu on ka ligipääs erinevatesse võrkudesse ja nendest välja erinev, sõltudes

kasutatavatest seadmetest ja kontrollimehhanismidest. Kui lähtuda teadmisest, et

arvutisüsteem tähendab ühte või mitut arvutit ja nendega seotud tarkvara, siis

võib järeldada, et arvutisüsteemi olemasolu on arvutivõrgu eelduseks e. kui on

arvutivõrk, siis on olemas ka arvutisüsteem. Et sisuliselt ei oma küberkuritegude

puhul kaks erinevat mõistet niivõrd kvalifitseerivat tähtsust kui sellele on

omistanud kaitsja oma apellatsioonis, seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka

asjaolu, et käesoleval ajal kehtiv KarS prg. 207 redaktsioon kasutab ainult mõistet

arvutisüsteem ja seda põhjusel, et Arvutikuritegevusvastane konventsioon, mis

teatavasti oli allkirjastatud ja ratifitseeritud juba eelmise KarS prg. 207

redaktsiooni ( arutatava sündmuse toimepanemise ajal) ajal tunneb samuti vaid

mõistet

arvutisüsteem.

Kuna

konkreetne

tegevus,

mida

süüdistatavale

süüdistuses etteheidetakse on e-kirjade masspostitus ja on üldteada asjaolu, et

e-kirja saaja peab olema internetiga ühendatud, et e-kiri saajani jõuaks, siis ei

nõustu kohtukolleegium ka selle kaitsja väitega, et arvutivõrgu olemasolu tuleb

eraldi tõendada. X. X tegevuse tagajärjel ummistus sisuliselt andmesidevõrgu

ühendus. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii KarS prg. 207 kui ka KarS prg.

208 süüteokoosseisud eeldavad arvutivõrgu olemasolu ning seda ei pea eraldi

tõendama.

4) Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusseadust, kui

kvalifitseeris X X süüdistuses inkrimineeritud tegevuse ümber KarS 208 lg 2-lt

KarS prg. 207 lg 1 järgi. Maakohtu sellekohane otsustus vastab menetluslikult

KrMS prg. 268 lõikes 8 sätestatud kohtule antud võimalusele. Võrreldes KarS prg.

207 ja 208 ettenähtud süüteokoosseise ei ole kohtukolleegiumi arvates alust

rääkida sisult erinevatest süüdistustest. Maakohus ei ole tuvastanud mingeid uusi

asjaolusid võrreldes selle süüdistusega, milline on süüdistatavale etteheidetud

süüdistusaktis. Süüdistatavale esialgses süüdistuses inkrimineeritud käitumine on

jäänud samaks, kuid sellele on antud esialgsega võrreldes erinev juriidiline

hinnang. Sellisel juhul ei ole alust rääkida sisult oluliselt erinevatest süüdistustest

ja seoses sellega süüdistatava olukorra halvendamisest (Riigikohtu otsus nr.3-1-

1-81-04). Kaitsja apellatsioonis esitatud arutlused põhinevad asjaolul, et

Karistusseadustikus on kahe käsitletava süüteokoosseisu kirjeldamisel

kasutatud erinevaid termineid. See on ka loomulik, sest vastasel juhul olnuks

küberkuriteod hõlmatud vaid ühe süüteokoosseisuga. KrMS prg. 268 mõtte

kohaselt on prokuröril ja kohtul õigus kvalifitseerida süüdistatava käitumine teise,

süüdistusaktis mitte esitatud süüteokoosseisu järgi ilma uut süüdistust esitamata

ka siis, kui need süüdistused on erinevad. Seaduse järgi ei tohi süüdistused olla

sisult oluliselt erinevad. Kohtukolleegium märgib, et otsustamaks, kas tegemist on

sisult oluliselt erineva süüdistusega ei saa võrrelda ainult seadusetekstis

kasutatud mõisteid. Sellisel süüdistusega absoluutse seotuse korral puuduks

kohtul igasugune iseseisev otsustusruum. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-

42-00 selgitanud, mida mõista varemesitatud süüdistusega võrreldes sisult

oluliselt erineva süüdistuse all ja nimelt, kui muutub kuriteo toimepanemise aeg,

koht, objektiivne külg, subjektiivne külg, kui ka objekt (rünnatav õigushüve).

Viidatud Riigikohtu otsus pärineb küll KrMK aegadest, kuid võrreldes sellega on

Riigikohtu seisukohad muutunud selles osas pigem madalama astme kohtutele

suuremate volituste andmise suunas. Nimelt oma otsusega nr. 3-1-1-36-07

kvalifitseeris Riigikohus ise ümber süüdistuse KarS prg.-lt 199 prg-le 266,

milliste rünnatavad õigushüved on erinevad. Võrreldes käesolevas kriminaalasjas

vaidlusaluseid süüteokoosseise – KarS prg. 207 ja 208- siis nende

süüteokoosseisude puhul on tegemist süüteokoosseisudega, kus rünnatav

õigushüve

on

seotud

arvutikasutajate

õiguspäraste

ootustega

arvuti,

arvutivõrkude ja –süsteemide takistamatuks kasutamiseks. Kohtukolleegium peab

vajalikuks veelkord rõhutada, et ei pea oluliseks ka siin terminoloogilisi erinevusi.

Märkimist väärib asjaolu, et ka viiruste levitamine, mis süüdistatavale oli esialgu

inkrimineeritud, toimub arvutivõrgu ja seega ka arvutisüsteemi kaudu. Seetõttu ei

saa nõustuda kaitsjaga, et need terminid esialgse süüdistusega võrreldes

süüdistatavale üllatavateks olid, seda enam, et samad terminid esinesid ka

süüdistatavale KarS prg. 217 esitatud süüdistuses, milles süüdistatav õigeks

mõisteti kuna prokurör sellest süüdistusest loobus.

5) Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja poolt apellatsioonis esitatud seisukohaga, et

maakohus

on

KarS

prg.

kohaldamisel

eksinud

subjektiivsete

koosseisutunnuste avamisel ja vaidlustatud kohtuotsus on subjektiivse koosseisu

kohalt vastuoluline. Esiteks märgib kohtukolleegium, et nõustub kaitsja väitega, et

maakohus on ekslikult märkinud otsusesse, et KarS prg. –s 207 ettenähtud

süüteokoosseis eeldab otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Tegelikult on KarS

prg. 207 koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega.

Kohtukolleegium on aga seisukohal, et maakohtu sellekohane ebaõige seisukoht

ei muuda kohtuotsust vastuoluliseks. Maakohus on märkinud kohtuotsusesse, et

KarS prg. 207 süüteokoosseis eeldab otsest tahtlust kõigi asjaolude suhtes, mis

kahtlemata X Xl ka oli. Kohtukolleegium mõistab seda maakohtu seisukohta

selliselt, et maakohus eeldades, et süüteokoosseisu täitmiseks on vajalik

vähemalt otsene tahtlus, leidis, et see minimaalseim nõutud tahtluse vorm X .X

käitumises vaieldamatult ka esines, sest tegelikult ta tegutses kavatsetult. Nii

märgib maakohus oma otsuses, et kohtu hinnangul X X tegutses eesmärgiga

takistada ja häirida tavapärast elektronkirjavahetust, mis on otsene viide

maakohtu seisukohale, et X X tegutses maakohtu arvates kavatsetult. Samuti on

maakohus kohtuotsuses märkinud, et arvestab ka karistuse mõistmisel asjaolu, et

X.X on kavatsetult toime pannud teise astme kuriteo. Kohtukolleegium ei pea

eeltoodud maakohtu seisukohti üksteisega vastuolus olevateks. Kohtukolleegium

nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et X.X pannes toime temale esitatud

süüdistuses kirjeldatud tegevuse, tegutses kavatsetult. Kavatsetud tegevusele

viitab

X.X

eesmärgipärane

käitumine,

millega

ta

soovis

saada

tööd

maavalitsuses.

6) Kohtukolleegium leiab, et X.X esitatud süüdistuses on kuriteo toimepanemise aeg

määratud nii täpselt kui võimalik. Ära on näidatud kuupäevadena ajavahemik, mil

kuritegu toime pandi ja sekundilise täpsusega e-kirjade väljasaatmise aeg.

Kuriteo toimepanemise aeg omab kaitseõiguse seisukohast tähtsust niivõrd,

kuivõrd on vajalik alibi kontrollimine. Käesoleval juhul on maakohus põhjendatult

lugenud tõendatuks, et mail-pommid olid saadetud X.X koduarvutist ja nende

saatjaks oli X.X ise. Sellisele järeldusele on maakohus tulnud kohtuliku uurimise

käigus vahetult uuritud tõendite hindamise tulemil. Nimelt kuulas maakohus üle X

X pereliikmed ning hinnates nende arvutialaseid teadmisi välistas nende poolt

maavalitsuse meiliaadressidele mailpommide saatmise võimaluse. Kohtu

sellekohast järeldust kinnitavad ka tunnistaja J.Ki ütlused ning temale X.X poolt

saadetud elektronkirja sisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et olles

kriminaalasja kohtulikul arutamisel välistanud teised võimalikud versioonid teiste

võimalike kuriteo toimepanijate osas, on kohus õigustatud lugema kuriteo

toimepanemise aja tuvastatuks ajavahemikuna (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-51-

00).

7) Asitõendite (personaalarvuti) konfiskeerimise ja (võrgukontrolleri, mälupulga ja

arvuti kõvaketas) hävitamise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esiteks

heidab kaitsja maakohtule ette, et maakohus ei ole pidanud vajalikuks

põhjendada oma kohtuotsuse resolutsioonis asitõendite osas tehtud otsustusi.

Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu ei kujuta endast menetlusõiguse olulist

rikkumist. Kui lugeda tähelepanelikult KrMS prg. 312 ja 313 sätteid, siis KrMS prg.

312, mis loetleb asjaolud, milliseid kohus peab kohtuotsuses käsitlema, ei esine

nõuet, et kohus peab kohtuotsuse põhiosas põhjendama asitõendite ja muude

kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavaid meetmeid.

Küll peab aga kohus oma sellekohase seisukoha välja ütlema kohtuotsuse

resolutiivosas (KrMS prg. 313 lg 1 p.11). Kohtukolleegium nõustub, et kohtu

otsustuse selguse ja läbipaistvuse huvides on kohtupoolsete põhjenduste

äranäitamine kohtuotsuse põhiosas positiivne nähtus, kuid nende puudumist ei

saa hinnata kui menetlusõiguse olulist rikkumist. Teiseks, peab kohtukolleegium

asjakohatuks kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohta KrMS prg. 126 lg 3 p 2

kohaldamise osas antud juhul. Riigikohus on selles küsimuses oma seisukoha

välja öelnud ja nimelt leidnud, et mingil juhul ei saa lugeda välistatuks seda, et

kriminaalasja juurde asitõendina võetud esemed tunnistatakse kohtumenetluse

tulemina

kuriteo

toimepanemise

vahendiks

ja

need

konfiskeeritakse

kohtuotsusega KarS §-le 83 tuginevalt ka siis, kui neid esemeid ei olnud eelnevalt

konfiskeerimise tagamiseks arestitud. On täiesti mõistetav, et sellise menetlusliku

sammu järgselt ei saa enam aktualiseeruda KrMS §-s 126 sätestatud asitõendite

suhtes kohaldatavad meetmed (Riigikohtu määrus 3-1-1-27-07). Kohtukolleegium

leiab, et käesolevas kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud personaalarvuti koos

selle juurde kuuluvate andmekandjate ja võrgukontrolleriga on KarS prg. 83

mõttes süüteo toimepanemise vahendiks. Eeltoodu tuleneb ka Riigikohtu otsuses

nr. 3-1-1-37-07 antud selgitusest :“ Süüteo toimepanemise vahend on ese,

millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos

kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo

toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese,

mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus

kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu

isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest

piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub

sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme

abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või

mitte.“ Seega ei ole antud juhul kohaldatav KrMS prg. 126 lg 3 p.2. Eelviidatud

kriminaalasjas tehtud otsuses on käesolevaks ajaks avaldatud ka Riigikohtu

seisukoht selles , et KarS prg. 83 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega ja et on

võimalik konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendina piiramatu tsiviilkäibega

ja turul vabalt saadaoleva asja. Samas on Riigikohus oma otsuses märkinud, et

kuna süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on üldkogu arvates

materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele

hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu

ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki

kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise

vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja

põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka

edaspidi,

kusjuures

leebemad

meetmed

(nt

juhtimisõiguse

äravõtmine

lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest

süütegudest hoiduma. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka personaalarvuti

konfiskeerimiseküsimuse otsustamisel tuleb arvestada eeltoodud asjaolusid.

Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava näol tegemist isikuga, kes on kohtu all

esmakordselt, mistõttu on kohtul alust a) arvata, et tegemist on siiski juhuslikku

laadi õigusvastase käitumisega ning b) avaldada veendumust, et ta ei pane

tulevikus toime uusi kuritegusid. Eeltoodu aga tähendab seda, et kohtul puudub

vajadus esmakordselt isikule karistust mõistes kohaldada personaalarvuti

konfiskeerimist. Peale isikut iseloomustavate andmete arvestab kohtukolleegium

veel kuriteo motiivi. Tegemist oli isikliku motiiviga, mis oli seotud konkreetse

asutusega. Võrreldes poliitiliste ja riigi julgeolekut ohustavate eesmärkide ja

motiividega, oli tegemist vähemohtlikku laadi arvutikuriteoga, millega ei tekitatud

ka olulist kahju. Eeltoodud asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium

võimalikuks

lauaarvuti

AMD,

mis

oli

kohtuotsusega

konfiskeeritud

ja

võrgukontrolleri, mälupulga ja kõvaketta, mis olid kohtuotsusega otsustatud

hävitada , tagastada X Xele. Selles osas kohtukolleegium tühistab maakohtu

otsuse ja teeb uue otsuse.

8) Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagis esitatud nõude – 3000 krooni –

väljamõistmine X.X FIE V Je poolt väljastatud arve alusel mis kannab

11.11.2005.a. kuupäeva ( t.l. 48 II kd.) ja mille kohta andis omapoolsed selgitused

apellatsioonikohtus ka kannatanu esindaja, on põhjendatud. Maakohus on oma

otsuses ka põhjendanud, miks peab nimetatud tõendit tsiviilhagi rahuldamise

küsimuse lahendamisel asjassepuutuvaks tõendiks. Kohtukolleegium nõustub

sellekohase maakohtu otsuses toodud põhjendusega ning ei pea vajalikuks oma

otsuses maakohtu põhjendusi korrata. Apellatsioonis esitatud väited ei lükka

kohtukolleegiumi arvates maakohtu põhjendusi ümber.

9) Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, et

maakohus jättis põhjendamatult tühistamata süüdistatava osas kohaldatud

tõkendi. Õigesti on kaitsja viidanud KrMS prg. 306 lg 1 p.-le 9, mille kohaselt tuleb

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel lahendada muuhulgas ka tõkendi muutmata

jätmise küsimus. Õige on ka see, et maakohus ei ole märkinud kohtuotsusesse,

et tõkend – elukohast lahkumise keeld – jääb kohtuotsuse jõustumiseni

muutmata. Et maakohtu tegelik tahe oli just tõkend muutmata jätta sellele viitab

asjaolu, et maakohus ei ole kohtuotsuses esitanud põhjendusi tõkendi muutmise

või tühistamise kohta. KrMS prg. 312 p.7 sätestab, et kohtuotsuse põhiosas tuleb

kohtul esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid.

Kohtuotsuse põhiosas tõkendi muutmata jätmise motiivide esitamise nõuet

seadusest tulenevalt kohtul ei ole. Veel märgib kohtukolleegium, et tõkend -

elukohast lahkumise keeld – ei ole erinevalt vahistamisest selle valimise järgselt

vaidlustatav. Seega eeldab seadus, et elukohast lahkumise keeld, kui seda

menetleja poolt ei tühistata ega ei muudeta, kehtib see kuni kohtuotsuse

jõustumiseni. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et X. X suhtes oli valitud

tõkend – elukohast lahkumise keeld – 21.novembril 2005.a. Maakohus ei ole oma

otsuses toonud põhjendusi tõkendi muutmise või tühistamise kohta, järelikult

kehtib valitud tõkend kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Eeltoodu selguse huvides

täpsustab kohtukolleegium oma otsusega maakohtu otsuse resolutiivosa selles

osas.

10) Kaitsja leiab veel, et kohus on otsustanud ebaõigesti, kui mõistis menetluskulud

välja süüdistatavalt. Kaitsja väited põhinevad asjaolul, et kohus mõistis X.X

õigeks KarS prg. 217 järgi ja ka KarS prg. 208 järgi on kaitsja arvates süüdistatav

õigeks mõistetud. Eeltoodust teeb kaitsja järelduse, et menetluskulude hüvitamise

küsimuse otsustamisel pidanuks kohus kohaldama KrMS prg. 181 lg 1 sätteid,

mis näeb ette, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

Edasi arutleb kaitsja selliselt, et kuna tema arvates kohus mõistis süüdistatava

õigeks 2/3 süüdistuses võrreldes temale varemesitatud süüdistusega, siis

tulnuks ka 2/3 menetluskuludest jätta riigi kanda. Kohtukolleegium sellise

arutluskäiguga ei nõustu. Kaitsja ekslik arusaam tuleneb sellest, et ta ei ole

endale selgeks teinud, mis liiki kohtuotsusega on vaidlustatud otsuse näol

tegemist – kas süüdimõistva või õigeksmõistva. Nimelt tunneb kriminaalmenetlus

kahte liiki otsuseid ja vastavalt KrMS prg. 309 lg –le 1 on need süüdimõistev ja

õigeksmõistev. Kohtukolleegiumi arvates ei ole kahtlust selles, et vaidlustaud

kohtuotsuse näol on tegemist süüdimõistva kohtuotsusega ja seda olenemata

asjaolus, et süüdistatav ühes temale esitatud süüdistuses õigeks mõisteti ja

teises süüdistuses tema tegevus ümber kvalifitseeriti. KrMS prg. 309 lg 2

defineerib õigeksmõistva kohtuotsuse ja nimelt õigeksmõistev kohtuotsus

tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu

või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör

on süüdistusest loobunud. KarS prg. 3 lg 3 sätestab kuriteo mõiste järgmiselt :

Kuritegu on käesolevas seadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele

isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele

isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. Sellest võib teha ainukese järelduse

ja nimelt, et ka KarS prg. 207 lg 1 ettenähtud süütegu on kuritegu. Kuna X.X

mõisteti süüdi KarS prg. 207 lg 1 järgi, siis on tegemist süüdimõistva

kohtuotsusega ja kaitsja poolt viidatud KrMS prg. 181 lg 1 kohaldamisele ei kuulu.

11) Õige ei ole kohtukolleegiumi arvates ka kaitsja seisukoht, mille kohaselt

maakohus leides erinevalt süüdistusaktis esitatust, et süüdistatavale KarS prg.

208 järgi inkrimineeritud käitumine on kvalifitseeritav KarS prg. 207 lg 1 järgi,

pidanuks kohtuotsuse resolutiivosas mõistma süüdistatava õigeks KarS prg. 208

järgi enne kui mõistis ta süüdi KarS prg. 207 lg 1 järgi. Kaitsja viitab seejuures

KrMS prg. 313 lg 2 sätestatud nõudele. Esmalt kordab kohtukolleegium juba

käesolevas kohtuotsuses varem väljaöeldud seisukohta, et maakohus andes

süüdistatava käitumisele süüdistusaktis esitatust erineva juriidilise hinnangu ei

tuvastanud uusi asjaolusid – süüdistatavale süüdistuses inkrimineeritud käitumine

ei muutunud, see leidis tõendamist täies ulatuses ja muutus ainult sellele

käitumisele

antud

karistusõiguslik

kvalifikatsioon.

Kohtukolleegium

peab

ebaloogiliseks ja vastuoluliseks sellist kohtuotsuse resolutiivosa, kus kohus

tunnistab süüdistatava ühesuguselt tuvastatud käitumises üheaegselt nii süüdi

kui ka õigeks. Sisuliselt ei muuda fakt, kas vaidlustatud kohtuotsuse

resolutiivosas on X X enne süüdimõistmist KarS prg. 207 lg 1 järgi KarS prg. 208

järgi õigeks mõistetud või mitte, midagi. Kohtuotsuse seaduslikkus ei kannata

selle tegematajätmise all, kui see nii peaks õige olema, kuid kohtukolleegium

sellist olukorda õigeks ei pea. Riigikohtu praktikast võib tuua erinevaid näiteid,

kuid ka näidetena toodavad kaasused ei ole päris sarnased. Näiteks on

Riigikohus oma otsuses nr. 3-1-1-12-06 tühistanud maa-ja ringkonnakohtu

otsused isiku süüditunnistamises KarS prg. 141 lg 2 p.1 järgi ja oma otsusega

tunnistanud sama isiku samas käitumises süüdi KarS prg. 145 järgi. KarS prg.

141 lg 2 p.1 järgi seda isikut õigeks ei mõistetud. Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-36-

07 on aga Riigikohus tühistanud alamate kohtute otsused isikute süüdimõistmises

KarS prg. 199 järgi, mõistnud nad selle paragrahvi järgi õigeks ja alles siis

tunnistanud isikud süüdi KarS prg. 266 järgi. Erinevalt varemviidatud

kohtuotsusest on viimatinimetatud otsuses tegemist kaasusega, kus esialgselt

olid isikud mõistetud süüdi varguses, kus oli kvalifitseerivaks asjaoluks

sissetungimine ja varguse koosseisu dekriminaliseerimisel jäi alles ainult

sissetungimine

e.

antud

juhul

on

tegemist

süüdistuse

mahu

olulise

vähenemisega. Seega peab kohtukolleegium maakohtu otsuse resolutiivosa

sellisel kujul nagu see on vaidlustaud kohtuotsuses Riigikohtu praktikaga

kooskõlas olevaks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2,4; 338 p.2; 340 lg 1 p.6 ; 342-345

tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 23.aprillist 2008.a. X X suhtes

osaliselt – asitõendite suhtes võetud meetmete osas - ja teeb selles osas uue otsuse.

Samuti teeb kohtukolleegium maakohtu otsuse resolutiivosas täpsustuse X X suhtes

valitud tõkendi osas.

Julia Katškovskaja

Malle Preimer Paavo Randma