1-07-6016\23 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-07-6016

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. märts 2008 Tartu

Kriminaalasja number

1-07-6016 (06260102760)

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau

Kohtuistungisekretär

Liina Parv

Kriminaalasi

Üllar Toperi süüdistuses KarS § 114 p 1, 4; § 141 lg 1; § 121

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 10. detsembri 2007 otsus

Apellatsiooni esitaja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana

Tamm ja süüdistatav Üllar Toper

Prokurör

Tatjana Tamm

Süüdistatav

Üllar Toper

isikukood: 36303052743

elukoht: XXX XX

ei tööta

varem kriminaalkorras karistatud neljal korral

Kaitsja

vandeadvokaat Karl Saavo.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

10. detsembri 2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-6016

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Välja mõista Üllar Toperilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu

vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest

7198

krooni

riigituludesse.

Üllar

Toperil

tasuda

väljamõistetud

summa

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB Ühispangas nr 10220034800017 või

Hansapangas

nr

221023778606.

Maksekorraldusele

märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Üllar

Toper 1-07-6016, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30

päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud

suunatakse

nõuded

täitemenetluse

läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

25. märtsist 2008.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. aprillist 2008.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates 15. aprillist 2008.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 10. detsembri 2007 otsusega mõisteti Üllar Toper süüdistuses KarS § 141 lg 1

järgi õigeks.

Sama otsusega tunnistati Ü. Toper süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat

vangistust.

Ü. Toper tunnistati süüdi ka KarS § 114 p 1, 4 järgi ja mõisteti karistuseks 20 aastat vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti Ü. Toperile

lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 20 aastat vangistust.

Maakohus arutas Ü. Toperi süüdistust KarS § 114 p 1, 4 järgi selles, et tema 05.10.2004

õhtusel ajal peale seda, kui L.O. Tartu linnas X asuvas R.G. elukohas oli löönud Ü.

Toperit ühel korral jalaga näkku ja seejärel lahkunud, järgnes L.O. kättemaksu eesmärgil

eelnevalt tema suhtes kasutatud vägivalla eest ja liikudes mööda Välja tänavat Puiestee tänava

suunas, kasutas Puiestee tänaval asuva kalmistu taga Emajõe luhal L.O. suhtes kättemaksuks

ja tahtliku tapmise eesmärgil füüsilist vägivalda, mis seisnes L.O. lämmatamises kätega, mille

tagajärjel L.O. suri.

- Ü. Toperit süüdistust KarS § 114 p 1, 4 järgi selles, et tema 18.11.2006 kella 21.25 ja 23.31

vahel isikuna, kes on varem toime pannud tapmise, Tartu linnas X 18-12 M.R. elukohas,

olles eelnevalt astunud kannatanuga vägivaldsesse anaalsesse sugulisse vahekorda ja

põhjustanud sellega eluohtliku tervisekahjustuse, surus aluspüksid M.R.

suuõõnde kuni neelu, kõri ja hingetoru valendikuni, põhjustades sellega M.R.

surma mehhaanilise lämbuse teel. Pannes eelnevalt toime M.R. vägistamise, põhjustas Ü.

Toper viimase surma julmal viisil. Lisaks põhjustas ta kannatanule nahamarrastused reitel, s.o

vigastused, mis ei ole eluohtlikud. M.R. põhjustatud eriliselt valulikud tervisekahjustused ja

seejärel tema surma põhjustamine lämmatamisega kogumis oli piinava iseloomuga.

- Ü. Toperi süüdistust KarS § 141 lg 1 järgi selles, et tema 18.11.2006 kella 21.25-23.31 vahel

Tartu linnas X 18-12 M.R. elukohas astus M.R. tahte vastaselt temaga anaalsesse

suguühendusse, surudes jõuga talle 0,5 liitrise klaaspudeli pärakusse, tekitades sellega

kannatanule pärasoole seina läbiva vigastuse, peensoolekinnisti rebendi ja naharebendid

päraku piirkonnas, s.o eluohtliku tervisekahjustuse.

Ü. Toperile esitatud süüdistust KarS § 121 järgi ja selles mõistetud karistust apellatsiooni

korras vaidlustatud ei ole.

Ü. Toper ei tunnistanud ennast süüdi temale esitatud süüdistustes KarS § 114 p 1, 4 ja § 141

lg 1 järgi.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on Ü. Toperi süü L.O. tapmises tõendatud:

- Tunnistaja R.G. ütlustega, et siis, kui tema juurde olid jäänud U.O. , Ü. Toper ja L.O.

, istus Ü. Toper L.O. juurde diivanile ning tahtis L. sõbralikku musi. L.O. aga tõusis püsti ja

lõi Ü. Toperile jalaga näkku nii, et veri lendas. Seejärel L.O. lahkus. Kell võis siis olla

16.00-17.00 vahel. Ü. Toper pesi näo ära ning lahkus midagi ütlemata. See oli umbes 20 min

peale L.O. lahkumist. Ära minnes oli Ü. Toper kurb ja närviline.

- Tunnistaja U.O. ütlustega, et Ü. Toperi ja L.O. vahel tekkis sõnelus ja siis hüppas L.O. püsti

ja lõi Ü. Toperit jalaga. Ü. Toperil hakkas ninast verd jooksma. Ü. Toper vihastas

löögi peale ning läks näost punaseks. L.O. läks minema ning 15 min hiljem lahkus ka Ü.

Toper, öeldes, et seda asja ta nii ei jäta. Tema saigi aru, et Ü. Toper läks L.O. ele järele.

Peale seda õhtut ei ole ta L.O. t näinud ega naisest midagi kuulnud.

Tunnistajate A.R. ja M.V. ütluste kohaselt meeldis L.O. ele käia kalal ning jõe ääres teiste

kalameestega jutustamas. Kriminaalasjas puuduvad aga igasugused tõendid selle kohta, et

naine oleks õhtul pimedas kalale läinud. A.R. kinnitas, et L.O. kalapüügiriistad olid kodus.

Samuti ei ole mingit alust arvata, et naine oleks ise endalt elu võtnud. Tunnistaja R.G. on küll

rääkinud, et L.O. rääkis vahel ja vaid purjus peaga enesetapumõtetest, kuid R.G. ei arvanud, et

naine seda tõsiselt võiks mõelda. M.V. väitis, et ta on kuulnud L.O. t rääkimas, et tal on

elust kõrini, aga L. sellist juttu ei uskunud keegi. U.O. ja A.R. eitasid L.O. el enesetapu

kavatsusi.

Seoses L.O. kadumisega teostati Ü. Toperi ja A.K. vahel toimuvate vestluste salajane

pealtkuulamine ja audiosalvestamine. Jälitustoiming leidis aset Lõuna Politseiprefektuuri

Valga osakonna arestimajas ajavahemikul 17.01.2007-16.02.2007. A.K. oli seal Ü. Toperi

kambrikaaslane. A.K. on toimunud vestluse käigu ja asjaolude kohta ütlusi andnud ka

kohtuistungil. A.K. ütluste kohaselt rääkis Ü. Toper talle naisest, kellega oli 2004 ühe mehe

pool viina võtnud. Ü. Toperil oli tekkinud selle naisega tüli viinapudeli pärast. Kui naine sealt

korterist lahkus, siis oli Üllar naisele järele läinud ning naise ära kägistanud. Naise laiba oli

Üllar visanud konservitehase ja haigekassa hoone vastas oleva surnuaia viimaste haudade

kõrval asetsevasse kanalisatsioonikaevu. Üllar rääkis plaanist tappa veel mitu inimest.

Jälitustoiminguga kogutud teabest, s.o Ü. Toperi ja A.K. vahelistest vestlustest järeldub, et Ü.

Toper ei maininud L.O. t nimeliselt, kuid tema jutust on kahtlusteta aru saada, et naine, kes

teda jalga lõi ning kelle tapmisest ta räägib, on just L.O. . Ü. Toper avaldas A.K. , et ta oleks

lööja sealsamas maha löönud. Ta ei mäleta ka seda kaklust, kuid ta on mures, et seal võib olla

tema verd, sest jalaga näkku löömisel tuli tal ninast verd või leitakse tema DNA laiba

leidmisel. Ta on A.K. pikalt seletanud, et kägistamine on jama asi ning et täiskasvanud inimest

on seejuures raske kinni hoida, kuna inimene rabeleb. Samuti teab ta oma kogemustest, et

surnud inimest on ebamugav tõsta, kuna keha on nagu sült ja vajub ära. Naist ta kuhugi ei

matnud, vaid keha on kohas, kust seda näha oli, s.o nii kättesaadava koha peal, et on vaja ainult

natuke mõistust tööle panna ja kohe on käes, juhuslik möödamineja oleks ka võinud keha näha.

Laibale oleks peale tulnud visata kaks kotti lehti. Ü. Toper kahetseb, et see jäi tegemata. Oleks

ta naise maha matnud, ei leiaks teda keegi, aga nüüd ta kardab ja on kindel, et laip leitakse

üles. Samuti arvas Ü. Toper, et ei saa ju öelda, et ta inimese tappis, kui inimest ei ole.

Eeltoodud tõendid kogumis näitavad, et L.O. järel lahkus R.G. poolt koheselt ka Ü. Toper. Ü.

Toperi poolt L.O. tapmise motiiviks oli kättemaks löömise eest ja häbitunne, et see toimus

teiste nähes. Samuti on A.K. ütlused loogilised, selged ning kooskõlas teiste tõenditega

kogumis. Ü. Toper rääkis A.K. kõigest vabatahtlikult omavahelise vestluse käigus, omamata

põhjust valetamiseks ning sündmuste väljamõtlemiseks.

Seega on tõendatud Ü. Toperi poolt L.O. tapmine.

Samuti on tõendatud Ü. Toperi poolt M.R. tapmine piinaval ja julmal viisil, kuid

Ü. Toperi süü M.R. vägistamises tõendamist ei leidnud.

23.02.2007 teostatud surnu M.R. kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiakti kohaselt ei saa

välistada, et M.R. surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus võõrkehast hingamisteedes ja et

surm võis saabuda 18.11.2006. Võttes aluseks elupuhuse reaktsiooni (verevalandused)

puudumist päraku piirkonnas paiknenud rebenditel ja soolekinnistis vigastuse piirkonnas,

võivad need vigastused olla saadud suremisprotsessi käigus või vahetult pärast surma

saabumist. Nahamarrastused reitel on saadud elupuhuselt. Pärasoole ja peensoolekinnisti

rebendid põhjustavad elaval inimesel eluohtliku tervisekahjustuse. Pärasoole seina läbiv

vigastus koos soolekinnisti vigastusega on tekitatud võõrkeha (klaaspudel) surumisel läbi

päraku kõhuõõnde. Ekspertiisiaktidest nähtub, et kuigi pärasoole ja peensoolekinnisti rebendid

(millised olid tekkinud pudeli toppimisest naise pärakusse) on eluohtlikud, võisid need

eksperdi arvamuse kohaselt olla saadud kas suremisprotsessi käigus või vahetult peale surma

saabumist. Seega ei saa kindlalt väita, et pudeli toppimine pärakusse toimus kannatanu elus

olles. M.R. surma põhjuseks oli tõenäoliselt mehhaaniline lämbus aluspükste toppimisest

hingamisteedesse.

Kriminaalasjas läbi viidud DNA-ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt tuvastati M.R.

hingamisteedest leitud aluspükstel, kõhuõõnest avastatud pudelil, WC-ukselt võetud proovides

ning surnu vasaku käe küünefragmendilt võetud proovides M.R. DNA. M.R. parema käe

esimeselt küünefragmendilt võetud proovis tuvastati vere olemasolu ja Y kromosoomi

haplotüüp, mis on kokkulangev Ü. Toperi võrdlusproovis määratletud Y kromosoomi

haplotüübiga. M.R. parema käe teiselt küünefragmendilt ja tal jalas olnud aluspükstelt DNA

analüüsiks võetud proovid on segaproovid, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam

kui ühelt inimeselt. Samas ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi Ü. Toperilt pärineva

bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides.

Eeltoodud tõendid näitavad, et M.R. surm võis saabuda 18.11.2006. Tunnistaja H.A. ütluste

kohaselt helistas talle M.R. 18.11.2006 kl 21.30 paiku ja ütles, et on kodus koos ema ja

vanaemaga ning kutsus teda enda poole. M.R. abonentnumbri 58121793 kõneeristuste

väljavõtte kohaselt helistas H.A. M.R. 18.11.2006 kl 21:25 ning kõne kestis 207 sekundit.

Telefon asus sel hetkel T-Veeriku B tugijaama piires. Seega oli M.R. nimetatud kellaajal veel

elus ja viibis kodus. M.R. ja H. Amori omavahelisest vestlusest järeldub, et kl 21:25 Ü.

Toperit M.R. pool ei olnud. Kohtuistungil leidis aga täielikult tõendamist, et 18.11.2006 õhtul

tuli M.R. poole ka Ü. Toper.

Ajavahemikus 17.01.2007–16.02.2007 teostati Ü. Toperi ja A.K. vahel toimuvate vestluste

salajane pealtkuulamine ja audiosalvestus Lõuna Politseiprefektuuri Valga osakonna

arestimajas. Tunnistaja A.K. kohtuistungil antud ütluste kohaselt rääkis Ü. Toper talle naisest,

kes oli viinapudeli tema eest ära peitnud. Seepeale oli Ü. Toper selle pudeli naisele

suguelunditesse toppinud ning naisele trussikud kurku lükanud. Seda, kas naine pudeli

toppimise järel ka karjuma hakkas, Ü. Toper ei öelnud. Seejärel oli Ü. Toper korterist

lahkunud, võttes kaasa naise telefoni. Ü. Toperi lahkudes oli naine vist veel elanud.

Jälitustoimingust saadud teabest järeldub, et Ü. Toper tunnistas esimesel ülekuulamisel üles

M.R. tapmise, kuid eitas naise telefoni endale võtmist. A.K. rääkis ta aga

M.R. telefoni võtmisest ning tundis muret selle üle, et tema poolt naise telefonilt tehtud

kõnesid ning tema liikumisteekonda saab telefoni tugijaamade kaudu välja võtta.

Eeluurimisel teostatud M.R. ja Ü. Toperi abonentnumbrite kõneeristustest, mida on võrreldud

AS Tele 2 tugijaamade skeemiga, tuleneb, et H.A. helistas M.R. 18.11.2006 kl 21:25 ning

kõneeristuste väljavõtte kohaselt ei ole M.R. telefonile rohkem kõnesid sisse tulnud. Peale H.

Amori kõnet on M.R. abonentnumbrit järgmisena kasutatud väljahelistamisteks järgnevalt:

18.11.2006 kl 23:31, seejärel 19.11.2006 kl 00:06, 00:37, 00:39, 00:42; 00:43. Kõik kõned on

võetud tasulisele abonentnumbritele (s.o seks telefon) 9002000 (viiel korral) ja 9008855 (ühel

korral). Kui võrrelda tehtud kõnesid tugijaamade skeemiga, siis selgub, et esimene kõne, s.o kl

23:31 on võetud AS Tele 2 tugijaama asukoht T-Veeriku piiridest, kuhu jääb M.R. elukoht.

Ülejäänud nelja kõne tugijaamade piirkondi hinnates selgub, et M.R. mobiiltelefon liikus

suunaga Tartu linnast välja X küla poole, kus Ü. Toper sel ajal elas.

Ü. Toper on M.R. telefonilt lõbuliinidele helistamist ka tunnistanud, kuid on väitnud, et

telefoni leidis ta peale X tn korterist äraminekut oma taskust, mis oli jäänud sinna tõenäoliselt

siis, kui naine õhtul eelnevalt tema jopet kandis.

Jälitustoimingu protokolliga on tõendatud, et Ü. Toper on A.K. rääkinud M.R. tapmise

spetsiifilisi detaile, mis langevad kokku ekspertiisiaktis tuvastatuga ning samuti on ta rääkinud

sellest, kus käidi enne M.R. poole jõudmist ning sellest, et korteris olid veel tapetud naise ema

ja vanaema. Jälitustoiminguga saadud tõendi kontrollimiseks kuulas kohus istungil üle A.K. .

Tunnistaja väitis, et süüdistatav rääkis toimepandud kuritegudest korduvalt. Nimetatud asjaolu

nähtub ka audiosalvestisest.

Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et Ü. Toper tappis M.R. , toppis talle

hingamisteedesse aluspüksid ning pärasoolde pudeli. Kuritegu ei olnud kantud Ü. Toperi

soovist oma sugulist kirge rahuldada, vaid see oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks.

Nähtuvalt ekspertiisiaktist toimus pudeli pärakusse toppimine tõenäoliselt kas suremisprotsessi

käigus või vahetult peale surma saabumist. Ekspertiisiakti kohaselt puudusid M.R. l elupuhuse

reaktsiooni tunnused päraku piirkonnas. Ekspertiisiaktis antud sellist arvamust kinnitab ka

asjaolu, et M.R. surnukehal ei tuvastatud võitlusele ja enesekaitsele viitavaid vigastusi. Pudeli

pärakusse toppimine selliselt, et see läbib pärasoole seina ja tungib kõhuõõnde, põhjustab

isikule suurt valu ning seega oleks tõenäoline, et isik püüaks end igati kaitsta ja karjuks appi.

Võitluse jälgi aga ei olnud ning asja materjalidest ei nähtu, et keegi oleks kisa kuulnud.

Kuivõrd esineb tõenäosus, et M.R. oli pudeli pärakusse toppimise ajaks kas juba surnud või oli

suremisprotsess juba käivitunud, siis tuleb süüdistatav KarS § 141 lg 1 järgi (s.o inimese tahte

vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit,

milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama) süüteokoosseisu

tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Ü. Toperi tegevus oli kantud vihast M.R. vastu,

kuna viimane oli lisaks solvangutele ära peitnud ka viinapudeli. Süüdistatav ei tegutsenud

seksuaalsel eesmärgil sooviga astuda suguühendusse M.R. ga kasutades ära tema seisundit.

Kaitstavaks õigushüveks on aga ka surnud isiku au, s.o tema õigus olla pärast surma

lugupeetud ja saada väärikalt koheldud. Laibarüvetamine on kvalifitseeritav KarS § 148 järgi.

Käesoleval juhul ei ole aga Ü. Toperi tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KarS § 148 järgi

alust, kuna puuduvad kindlad tõendid, et M.R. oli vigastuste tekitamise ajaks juba surnud.

Kahtlust, kas M.R. oli sellise vigastuse tekitamise ajal surnud või veel suremisprotsessis, tuleb

tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega on Ü. Toperi süü KarS § 114 p 1, 4 järgi tõendatud,

kuna ta pani kuriteo toime tahtlikud. Süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi tuleb Ü. Toper aga

õigeks mõista.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega mõisteti Ü. Toper KarS § 141 lg 1 järgi õigeks ning teha selles osas uue

otsuse, millega tunnistada Ü. Toper KarS § 141 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle karistuseks

5 aastat vangistust ning mõista Ü. Toperile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest KarS § 64

lg 1 alusel eluaegne vangistus, mille kandmist lugeda alates 25.11.2006.

Apellatsiooni kohaselt puudub kohtuotsuses analüüs kohtuarstlikes ekspertiisiaktides

tervikuna lahangul tuvastatud välisvaatluse ja siseuuringu kohta, millele kogumis teiste

tõenditega hinnangu andmisel on võimalik tuvastada vägistamise kuriteokoosseisu kinnitavaid

objektiivseid asjaolusid. Lahanguakti ja laiba välisvaatlusega on tuvastatud, et komplemisel

pärasoole seinas vigastus, mille kaudu on ühendus kõhuõõnega. Samuti tuvastati parema reie

ülemises ja keskmises kolmandikus sisepinnal katkendlikud ebakorrapärase kujuga

tumepunased marrastused 17 x 15 cm alal, vasaku reie ülemises kolmandikus sisepinnal

6x4 cm alal. Marrastuste piirkonda nahalõike tegemisel nahaaluses koes õrnad

punakaspruunikad verevalumid. Siseuuringul tuvastati kõhuõõnes soolelingude vahel 500 ml

klaaspudel, mis on poolenisti täidetud kollase kergelt hägusa vedelikuga. Pärakust ligikaudu

10 cm kõrgemal tuvastati sakiliste servadega rebend pikkusega 10 cm. Sellest järeldub, et

peale päraku ja soolte piirkonnas tuvastatud sügavaid rebendeid laibal tuvastati ka mõlemal

reiel vägistamisele iseloomulikus piirkonnas värsked marrastused. Pärasoole seina läbiva

rebendi pikkusest järeldub kannatanu iseendale vigastuse tekitamise võimatus. Andes

arvamuse vigastuse piirkonnas elupuhuse reaktsiooni tekkimise kiiruse kohta on ekspertide

komisjon leidnud, et see kujuneb välja orienteeruvalt mõne minuti jooksul pärast vigastuste

tekitamist. Võttes aga arvesse surma tõenäolist põhjust mehhaanilise lämbuse teel, ei

jõudnudki päraku piirkonnas tekitatud vigastuste piirkonnas elupuhust reaktsiooni tekkida.

Kohus tuvastas, et Ü. Toper toppis M.R. pärasoolde pudeli, kuid leidis, et see ei olnud kantud

soovist oma sugulist kirge rahuldada, vaid oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks.

Kohtus kontrollitud tõenditest järeldub aga selgelt eelnimetatud tegude seksuaalse

rahuldamise motiiv. Süüdistatav seletas kohtuistungil, et olles 18.11.2006 õhtul M.R.

elukohas, tekkis neil mõlemal soov astuda seksuaalsesse vahekorda, milleks osaliselt võeti

riidest lahti. Seega pidi Ü. Toperil selleks ajaks tekkima seksuaalne erutus, mis

füsioloogiliselt vajas rahuldamist. M.R. hakkas aga paluma raha võlgu süüdistatavale

tundunud kahtlastel põhjustel ning Ü. Toper avastas samaaegselt viinapudeli kadumise.

Seetõttu pidi Ü. Toper endale ootamatult loobuma seksuaalsest vahekorrast. Jälitusprotokollist

ja selle juurde kuuluvast audiosalvestusest nähtub, et M.R. suhtes toimepandut põhjendab Ü.

Toper järsku tekkinud vihaga naise solvavate sõnade pärast, millised on esinenud ka varem,

kuna naine ei andnud kunagi alla. Samuti tunnistas Ü. Toper oma kambrikaaslasele, et naine

vihjas ka tema seksuaalsele võimetusele, mis ajendaski teda padja alla peidetud pudelit naise

kehasse toppima. Andes Ü. Toperi käitumisele hinnangu, võib järeldada, et pudeli toppimisel

naise pärakusse esines temal nii seksuaalse rahuldamatuse kui ka kättemaksu eesmärk.

Solvavate ja mehelikkust riivavate väljendite mõjul haaras Ü. Toper esimese ettejuhtuva eseme

ja naise samasuguse alandamise soovist tingituna hakkas toppima pudelit naise pärakusse, mis

viimasele pidi põhjustama suurt valu ja selle tagajärjel tekkinud kisamisereaktsiooni

vaigistamiseks toppis Ü. Toper aluspesu naise kurku, mis põhjustas M.R. surma.

Vigastuste tekitamise sellist loogilist järjekorda ei ole aga kohus arvesse võtnud ega selle

võimatust motiveerinud. Ü. Toperil tekkinud seksuaalne rahuldamatus ja selle rahuldamise

vajadus nähtub jälitusprotokollist, millest nähtub M.R. mobiiltelefonilt tehtud telefonikõnede

kronoloogia. M.R. abonentnumbrilt on 18.11.2006 alates kella 23:31 kuni 19.11.2006 kella

00:43 tehtud kuus kõnet lõbuliinidele. Eelpooltoodud tõendite analüüsist saab aga teha ainult

ühese järelduse - süüdlase soov oli ennast seksuaalselt rahuldada. Samuti ei ole kohus arvesse

võtnud DNA ekspertiisi tulemusi. Ekspertiisiakti kohaselt avastati WC ukselt võetud

proovides ja surnu vasaku käe küünefragmendilt võetud proovides M.R. DNA. M.R. parema

käe esimeselt küünefragmendilt võetud proovis tuvastati vere olemasolu ja Y kromosoomi

haplotüüp, mis on kokkulangev Ü. Toperi võrdlusproovis määratletud Y kromosoomi

haplotüübiga. Sellest järeldub, et M.R. vere olemasolu avastati mitmetel esemetel ja riietel,

samuti surnu mõlema käe küünefragmentidel. Sellest saab teha järelduse, et vigastuste

tekitamise järgselt kannatanu kehast eraldus veri, mis on elupuhune reaktsioon. Veri sai aga

eralduda vaid pärasoole piirkonnas tekitatud vigastustest. WC uksel võetud proovis Ü.

Toperile kuuluva DNA avastamine kinnitab eeltoodud järeldust. Ülaltoodu alusel ei ole

põhjendatud ja kooskõlas kohtuistungil kontrollitud tõenditega kohtu seisukoht Ü. Toperile

esitatud vägistamise süüdistuse tõendamatuse kohta. Kohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust leides, et vägistamise süüdistuses kuulub Ü. Toper õigeksmõistmisele, kuna

esineb tõenäosus, et M.R. oli pudeli pärakusse toppimise ajaks kas juba surnud või oli

suremisprotsess juba käivitunud. Seda kummalisem on kohtu seisukoht, et Ü. Toperi

käitumises ei esine ka laibarüvetamise koosseisu KarS § 148 järgi, kuna puuduvad kindlad

tõendid, et M.R. oli vigastuste tekitamise ajaks juba surnud. Eeltoodud põhjendustel tuleb Ü.

Toper süüdi mõista ka M.R. vägistamises.

Samuti ei saa nõustuda Ü. Toperile mõistetud karistusega KarS § 114 p 1, 4 järgi ja

liitkaristusega kuritegude kogumi eest. Karistamise alus sisaldub KarS §-s 56, kuid karistuse

kohaldamisel tuleb järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides

sätestatut. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü

suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku

hinnangu toimepandud kuriteole. KarS-i mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel

keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla

iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Tartu Maakohtu otsuses puudub

motiveering karistuse liigi ja määra valiku osas lähtudes Ü. Toperile süüks arvatud

kuritegudest. Karistuse mõistmisel tuleb kooskõlas KarS §-ga 56 lg 1 arvestada süüdistatava

isikuga

eripreventiivsest

prognoosist

lähtuvalt.

Karistuse

eripreventiivse

eesmärgi

saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut. Ü. Toper on talle süüksarvatud kuriteod

toime pannud alkoholijoobes. Oma kuritegusid ta ei tunnista ning toimepandut ei kahetse.

Jälitusprotokollis sisaldub Ü. Toperi ähvardus kasutada vägivalda veel mitmete isikute suhtes,

millest nähtub tema poolt oma tegudest järelduste mittetegemine. Ülaltoodut arvesse võttes ei

ole põhjendatud Ü. Toperi karistamine 20 aastase vangistusega. Isiku suhtes, kes ei hooli teise

inimese elust ega tervisest, kes on pikaajaliselt agressiivselt käitunud kaasinimeste suhtes, kes

on lubanud vabanedes tappa veel vähemalt kolm inimest ja kes kohtu ees ei avalda mingit

kahetsust oma raskete tegude üle, ei saa rääkida tema hoiakute muutumisest. Antud isik on

ühiskonnale reaalselt ohtlik väljakujunenud negatiivsete väärtushinnangutega. Ühiskonna

liikmete turvalisuse huvides tuleb taolist isikut karistada eluaegse vangistusega.

Ü. Toper esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o tema

süüditunnistamises KarS § 114 p 1, 4 järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks süü

tõendamatuse tõttu.

Apellatsiooni kohaselt ei ole L.O. surma või tapmise fakt tõendatud.

Maakohus

on

jätnud

analüüsimata

tunnistajate

A.R.

,

H.O.

,

M.V.

ja

R.G. kohtus antud ütlused L.O. psüühilise seisundi osas 05.10.2004 ja sellele eelnenud

perioodil. Tunnistaja A.R. ütluste järgi oli L.O. kolmel korral viibinud joomisest tingitud

deliiriumiga ravil Tartus psühhiaatriakliinikus. Tunnistaja avaldas, et käis L.O. t peale

viimase kadumist otsimas Emajõe luhal ja Kvissentalis, kuna L. meeldis vesi. Tunnistaja

H.O. avaldas kohtus, et seoses alkoholiga oli L. l psüühikaga probleeme. Ta oli kaks korda

psühhiaatriakliinikus ravil. Tunnistaja R.G. avaldas kohtus, et viimastel aastatel oli L.O.

kaevanud tunnistajale oma tervise ja närvide üle, rääkinud vaimudest. L.O. ütles R.

Grossbergile, et läheb soo peale ja paneb nööri kaela. R.G. arvates võis L.O. el

olla tõsi taga. Enesetapu mõtteid rääkis L. mitmeid kordi. Tunnistaja M.V. ütlustest nähtub,

et ta on kuulnud L.O. t rääkimas, et elust on kõrini. SA TÜK Psühhiaatriakliiniku teatisest

nähtub, et L.O. on kolmel korral viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil seoses

alkoholi tarvitamisest tekkinud psühhootiliste häiretega. 2004 viibis ta ravil kaks korda.

Viimati vabanes L.O. psühhiaatriakliinikust ravilt kuu aega enne kadumajäämist, so

02.09.2004. Eeltoodut arvestades võis naine ise endalt elu võtta. Ka L.O. kadumajäämise koht

on piirkonnas, mida ta eluajal nimetas võimaliku enesetapu kohana. L.O. käitumine - jalalöök

Ü. Toperile näkku ja kiire lahkumine ei olnud adekvaatne situatsioonile. Ükski tunnistaja ega

muu kriminaalasjas kogutud tõend ei kinnita, kuhu läks L.O. 05.10.2004 õhtul peale

lahkumist R.G. elukohast. Seega viitavad tõendid L.O. võimalikule enesetapule. Sellise

asjaolu hindamata jätmine on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tõendite

kogumi hindamisel.

Kõik tunnistajad avaldasid, et Ü. Toper lahkus korterist 15-20 minutit peale L.O. t. Selle

ajavahemiku jooksul jõudis L.O. jalgsi kõndides eemalduda R.G. elukohast ca 2 km

kaugusele, bussi või muud transporti kasutades veel kaugemale. Seega jääb selgusetuks,

kuidas oskas Ü. Toper järgneda L.O. ele ja toimetada ta Puiestee tänaval asuva surnuaia taha.

Vabatahtlikult ei oleks L.O. temaga kaasa tulnud, vägisi kaasa tassimine oleks olnud

praktiliselt võimatu.

L.O. surnukeha mitteleidmine vaatamata põhjalikele otsingutele politseiprefektuuri ja

päästeteenistuse poolt viitab asjaolule, et süüdistuses märgitud L.O. tapmise ja matmise koht

ei ole tõendatud. Kanalisatsioonikaevude väljavahetamise käigus 2006 jaanuaris ja veebruaris,

s.o aasta peale L.O. kadumist oleks avastatud L.O. laiba ja riietuse jäänused, kuna skelett ja

riietus ei hävine ühe aasta jooksul täielikult.

Tunnistaja A.K. puhul on tegemist KrMS §-s 68 lg 5 märgitud isikuga, kuna tema ütlused

puudutavad tõendamiseseme neid asjaolusid, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku

vahendusel. Ü. Toperi vastu süütõendite hankimine kuu aega kestnud salajasel

helisalvestamisel tekitab kahtlusi A.K. ütluste usaldusväärsuses. Sellise vahendliku tunnistaja

abil tõendamisahela tekitamine ei ole kooskõlas KrMS §-des 15 ja 68 lg 5 sätestatuga. Ü.

Toperi ja A.K. vahelise vestluse salajasest pealtkuuulamise transkriptsioonidest nähtub, et

esitatud tekst on liidetud kokku üksikutest lausetest või kõnefragmentidest, mille tegeliku

rääkimise ajavahe on mõnest minutist mõne tunnini. Seega on paljudel juhtudel tegemist kõne

kontekstist väljarebitud katketega, mille tegelik mõte ei ole üheselt selge ilma ülejäänud teksti

kuulamata.

Ü. Toperi süü M.R. tapmises piinaval ja julmal viisil ei ole tõendamist leidnud.

Sündmusi, mis toimusid 18.11.2006 õhtul M.R. korteris, on võimalik rekonstrueerida ainult

Ü. Toperi ütluste järgi. M.R. surnukeha kohtuarstliku ekspertiisi aktidest 22.11.2006 ja

23.02.2007 nähtub, et keha kaugelearenenud roiskumise tõttu ei ole naise surma põhjus ja

surmaaeg kindlakstehtavad. Kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiakti (23.02.2007) kohaselt

ei välistanud eksperdid, et M.R. surma põhjuseks oli mehhaaniline lämbus võõrkehast

hingamisteedes ja et surm võis saabuda 18.11.2006. Seega ei ole kohtuarstlik ekspertiis

andnud kategoorilist arvamust M.R. surma põhjuse ja surmaaja kohta. Kohtu järeldus, et Ü.

Toper tappis M.R. 18.11.2006 õhtul kella 21.25 - 23.31 vahel on seega oletuslik. Samuti ei

saa M.R. surma aja määratlemisel ühe asjaoluna lähtuda M.R. mobiiltelefonilt

18.11.2006 võetud kõnede kellaaegadest. Süüdistatav tunnistas, et M.R. telefoni unustas ta

samal õhtul M.R. elukohast lahkudes enda jope taskusse. Samuti ei ole arvestades M.R. ja Ü.

Toperi pikaajalisi lähedasi suhteid ja kokkupuutumist ka Ü. Toperi DNA leidmine M.R.

küünefragmendilt ebatavaline. Sellele faktile ei saa rajada süüdistust M.R. tapmise kohta.

M.R. tapmise süüdistuse tekstis puudub subjektiivne tunnus, s.o tahtlus või ettevaatamatus.

Maakohus on omaalgatuslikult süüdistust muutnud, lisades M.R. tapmise subjektiivse

küljena, et Ü. Toper pani kuriteo toime tahtlikult. Kuna Ü. Toperi süüdistus M.R. tapmise

episoodis oli puudulik subjektiivse külje esitamata jätmise tõttu, on tegemist menetlusõiguse

olulise rikkumisega. Sellest võib samaaegselt sõltuda ka materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu

tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Seega oleks kohus pidanud Ü. Toperi õigeks

mõistma M.R. tapmises.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja Ü. Toperi apellatsiooni selles toodud

motiividel ning palusid prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata.

Prokurör jäi enda apellatsiooni juurde ja palus Ü. Toperi apellatsiooni jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid

ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, nagu seda Ü.

Toperi apellatsioonis välja tuuakse, väites, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja

analüüsimata tõendid, mis viitavad L.O. võimalikule enesetapule, on tunnistaja A.K. ütlusi

hinnates rikkunud KrMS §-de 68 lg 5 ja 15 sätteid, on omaalgatuslikult süüdistust muutnud,

lisades M.R. tapmise subjektiivse küljena, et Ü. Toper pani kuriteo toime tahtlikult.

Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega, sest mitterahulolu maakohtu poolt tõenditele

antud hinnanguga ei tähenda tõendite ühekülgset hindamist ega menetlusnormide rikkumist,

sest maakohus hindas tõendeid nende kogumis, nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2.

Apellatsioonides ei ole esitatud uusi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite

veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt apellatsioonides esitatud taotluste rahuldamist.

Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides

ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates otsuses näidanud motiivid, miks Ü. Toper tuleb

süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 4 järgi süüdi mõista (III kd lk 241-252) ning miks süüdistuses

KarS § 141 lg 1 järgi õigeks mõista (III kd lk 252-253 ). Seejuures on otsuses antud hinnang

prokuröri taotlusele Ü. Toper ka KarS § 141 lg 1 järgi süüdi mõista ning ettepanekule teda

karistada eluaegse vangistusega, samuti kaitsja taotlustele Ü. Toper süüdistuses KarS § 114 p

1 ja 4 järgi õigeks mõista, mis esitati kohtulikes vaidlustes (III kd lk 180-197 ja 222-223 ning

208-213 ja 223). Samu taotlusi korratakse ka apellatsioonides, kus leitakse, et kohtuotsus ei

ole seaduslik, kuna kohus on teinud põhjendamatud järeldused kohtuliku uurimise käigus

kontrollitud tõenditest, andes tõenditele ebaõige hinnangu. Apellandid leiavad, et maakohtu

järeldused on vastuolus kohtuistungil tuvastatud faktiliste asjaoludega. Prokurör on

seisukohal, et maakohus on alusetult Ü. Toperi süüdistuses KarS § 141 lg 1 järgi õigeks

mõistnud, sest kohtus uuritud tõendid kinnitavad talle esitatud süüdistust. Ü. Toper ja kaitsja

jällegi leiavad, et maakohus on alusetult Ü. Toperi KarS § 114 p 1 ja 4 järgi süüdi mõistnud,

sest sellekohaseid tõendeid ei ole esitatud.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu eelpool viidatud põhjenduste ja järeldustega Ü. Toperile KarS § 114 p 1 ja 4 järgi

esitatud süüdistuse tõendatuse ja KarS § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendamatuse

kohta, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2

nõuetele, sest otsuses on esitatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja

tõendid, millele tuginetakse, samuti on esitatud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja

on toodud põhjendused, miks ta neid usaldusväärseks ei pea.

Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib

järgmist:

KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude

tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi

tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja

lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 60 lg 2

kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et

tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 289 sätestab kohtueelses

menetluses tunnistaja poolt antud ütluste avaldamise alused ristküsitlusel. KrMS § 294

sätestab kohtueelses menetluses süüdistatava antud ütluste avaldamise alused. KrMS § 296

sätestab uurimistoimingu protokolli või kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise korra.

Seega on kohtu otsustada, lähtudes seaduses sätestatud tõendite loetelust ja nende avaldamise

alustest, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei.

Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-55-06 ja 3-1-1-106-06 on rõhutatud, et kohtuotsuse legitiimsuse

tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused peavad vastama tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega

kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa ei tohi olla omavahel vastuolus. Kui nad on omavahel

vastuolus, siis on tegemist KrMS §-s 339 lg 1 p 8 kirjeldatud rikkumisega, st kohtuotsuse

põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt

ebaõige järeldus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse

pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-106-06 toodud seisukohtadest

tulenevalt saab järeldada, et kui apellatsioonis loetletakse rida tõendeid, mille alusel apellandi

hinnangul tulnuks süüdistatav talle esitatud süüdistuses kas süüdi tunnistada või õigeks

mõista, kuid kohus seda ei teinud, siis see ei tähenda automaatselt, et kohtu järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teiste sõnadega on tegemist apellandi väitega, et

kohus on tõendeid valesti hinnanud ning need tuleb ümberhinnata. Kas seda tuleb teha või ei,

see selgub kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemustest.

Käesolevas kriminaalasjas tuleb seoses apellatsioonidega lahendada küsimus, kas Ü. Toper

pani toime talle süüks arvatud L.O. ja M.R. mõrva ning M.R. vägistamise. Maakohtu otsuse

kohaselt (III kd lk 241-247) tõendite kogum kinnitab, et Ü. Toper tappis L.O. e.

Apellatsioonis on maakohtu selline järeldus vaidlustatud. Apellatsioonis viidatakse

tunnistajate A.R. , H.O. , M.V. ja R.G. ütlustele, mille kohaselt L.O. oli korduvalt

väljendanud enesetapu mõtteid ning seetõttu loetakse põhjendamatuks maakohtu seisukoht, et

enesetapp on välistatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja leiab, et

maakohus on viidatud tunnistajate ütlusi igakülgselt hinnanud ning põhjendatult tulnud

järeldusele (III kd lk 242-243), et puuduvad tõendid, et L.O. oleks ise endalt elu võtnud. Selle

väite lükkavad ümber maakohtu otsuses näidatud tõendid, mis kinnitavad, et Ü. Toper tappis

L.O. (III kd lk 243-247). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks viidatud tõendeid üle korrata, sest

maakohus on välja toonud nende omavahelise seose, mis kinnitab, et L.O. kadunuks jäämine

05.10.2004 õhtul oli tingitud sellest, et Ü. Toper ta tappis ja seejärel peitis laiba.

Apellatsioonis väidetakse, et L.O. surnukeha mitteleidmine viitab asjaolule, et süüdistuses

märgitud L.O. tapmise ja matmise koht ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on otsuses

tuvastanud (III kd lk 245-246), et abinõud L.O. surnukeha leidmiseks saab lugeda

ammendatuks. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03

punktile 12.1 tuleb tapmise asjaolude selgitamisel eristada kahte faktilist asjaolu: surma fakti

ja surma põhjust. Viidatud otsuse punkt 12.3 kohaselt juhtudel, mil laiba või laiba osade

asukoht pole teada ja on ammendatud abinõud selle leidmiseks või kui tõsikindlalt on

tuvastatud, et laip on hävitatud, on võimalik isiku süüdimõistmine tahtliku tapmise eest ilma

laiba kohtuarstlikku ekspertiisi tegemata.

Ü. Toperi apellatsioonis on leitud, et maakohus alusetult luges tunnistaja A.K. ütlused

usaldusväärseteks, sest Ü. Toperi, kelle ütlusi tunnistaja vahendas, ütlused loeti

mitteusaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et tunnistaja A.K. ütlusi ei saa

arvestada. Ringkonnakohus eelpool juba viitas tõendite loetelule ja nende hindamise alustele.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka jälitustoimingu protokoll ning foto või film või muu

teabesalvestis. Antud kriminaalasjas on selliseks tõendiks jälitusprotokoll (II kd lk 1-155),

mida maakohus kohtuistungil avaldas ja uuris (III kd lk 173). KrMS § 113 lg 1 p 4 kohaselt

jälitustoiminguga kogutud teave kantakse jälitusprotokolli. KrMS § 118 lg 2 täpsustab

protokolli kantava teabe mahtu ja sätestab, et salajasel pealtkuulamisel või –vaatamisel

salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Seoses

jälitusprotokolli kantud teabe usaldusväärsuse kontrollimisega pidas maakohus vajalikuks üle

kuulata tunnistaja A.K. (III kd lk 202). Seega ei tulene A.K. ütlused mitte ainult Ü. Toperi

ütlustest, vaid jälitusprotokolli kantud teabest tervikuna, sealhulgas A.K. enda osas

fikseeritust.

Maakohus on näidanud tõendid (III kd lk 247-253), mis kinnitavad, et Ü. Toper tappis

piinaval ja julmal viisil M.R. . Ü. Toperi apellatsioonis on maakohtu selline järeldus

vaidlustatud. Apellatsioonis leitakse, et M.R. surma põhjus ja surma aeg ei olevat teada, kuna

kohtuarstlik ekspertiis ei ole andnud selles osas kategoorilist arvamust. Ü. Toperi süüd

kinnitava tunnistaja A.K. ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks. Samuti ei kinnitavat tema süüd

DNA ekspertiis ega telefonikõnede eristus. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega.

Maakohus on põhjendanud (III kd lk 248), miks kohtuarstliku ekspertiisi aktidest tulenevalt

saab tõendatuks lugeda, et M.R. surm saabus 18.11.2006 ja surma põhjus oli mehhaaniline

lämbus aluspükste toppimisest hingamisteedesse. Maakohus on näidanud seose A.K. ütluste

ja telefoni kõneeristuste vahel (III kd lk 251) ning toonud välja veel tõendeid, sealhulgas

DNA ekspertiisi, mis kinnitavad Ü. Toperi süüd M.R. tapmises (III kd lk 248, 252). Samuti

on põhjendatud, miks tapmine on toime pandud piinaval ja julmal viisil (III kd lk 252-253).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu viidatud põhjendustega ning hinnang tunnistaja A.K.

ütluste usaldusväärsusele on antud eelpool.

Ü. Toperi apellatsioonis väidetakse, et M.R. tapmise süüdistuse tekstis puudub

süüteokoosseisu üks tunnus: subjektiivne tunnus, so tahtlus või ettevaatamatus. Maakohus on

apellandi arvates (viidatakse kohtuotsuse lk 14 ülalt 5. lõik) omaalgatuslikult süüdistust

muutnud, lisades M.R. tapmise subjektiivse küljena, et Ü. Toper pani kuriteo toime tahtlikult.

Sellega olevat rikutud kaitseõigust. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus oleks

omaalgatuslikult süüdistust muutnud. Apellandi viide konkreetsele lõigule maakohtu otsusest

ei kinnita toodud väidet. Selles lõigus on maakohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud

järeldusele (III kd lk 253), et Ü. Toperi süü KarS § 114 p 1 ja 4 järgi on eeltooduga täielikult

tõendamist leidnud ja järgmise lausena on märgitud, et ta pani kuriteo toime tahtlikult.

Maakohtu järeldus lähtub süüdistusaktis kirjeldatud Ü. Toperi tahtlikust tegevusest M.R.

surma põhjustamisel ja sellekohasest vastavast süüdistusest (III kd lk 2 ja 5), mis leidis

maakohtus tõendamist. Prokurör märkis ringkonnakohtus kohtulikes vaidlustes apellandi

sellele väitele hinnangut andes, et erinevalt KrK §-dest 100 ja 101 (tahtlik tapmine ja tahtlik

tapmine raskendavail asjaoludel) ei nõua KarS §-de 113 (tapmine) ja 114 (mõrv)

dispositsioon süüdistuse tekstis mõistet „tahtlik“. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, sest

tapmise subjektiivne külg on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste – surmav

tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Tahtluse liigil ei ole lõpuleviidud tapmise

subsumeerimisel tähtsust. Vastupidiselt apellandile ringkonnakohus leiab, et süüdistusaktis

kirjeldatud faktilised asjaolud katavad kõiki süüteokoosseisu tunnuseid ning maakohus ei

omistanud Ü. Toperile uusi vastutuse eeldusi talle süüks arvatud M.R. tapmises.

Maakohus on põhjendanud (III kd lk 252-253), miks Ü. Toper mõisteti M.R. vägistamise

süüdistuses õigeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. KarS § 141 lg 1

objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu, suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu

tahte vastaselt kas vägivalla abil või tema vastupanuvõimetust ära kasutades. Subjektiivsest

küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime

vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on tulnud järeldusele (III kd lk 252-253), et Ü. Toperi

poolt M.R. pärasoolde pudeli toppimine ei olnud kantud Ü. Toperi soovist oma sugulist kirge

rahuldada, vaid see oli seotud tapmisega ning oli toime pandud vihast ja naise alandamiseks,

kuna M.R. oli lisaks solvangutele ära peitnud ka viinapudeli. Maakohus ei tuvastanud, et Ü.

Toper oleks tegutsenud seksuaalsel eesmärgil sooviga astuda M.R. ga suguühendusse.

Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis ei ole esitatud ümberlükkamatuid tõendeid,

et Ü. Toperil oleks selline tahtlus olnud. Sellekohast tahtlust ei kinnita ka prokuröri poolt

taotletud Ü. Toperi maakohtus antud ütluste (III kd lk 146) avaldamine, sest Ü. Toper vastas

peale ütluste avaldamist, et tal ei olnud plaani sugulisse vahekorda astuda ning et poolpaljalt

võib ta ju olla. Vägistamise süüdistuses peale Ü. Toperi eelpool viidatud ütluste muid isikulisi

tõendeid ei ole. Kuna vägistamise süüdistust kirjeldav tegevus on samaaegselt hõlmatud

tapmise süüdistuse piinava ja julma viisi sisustamisega, siis ei saa ka kohtuarstlikud

ekspertiisiaktid anda tõsikindlat kinnitust süüdistusele, et kõigepealt toimus anaalne

suguühendus klaaspudeli pärakusse surumise teel ning seejärel tapmine aluspükste hingetorru

surumise teel. Tõendamatus on KrMS § 309 lg 2 kohaselt üks õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemise aluseid.

Maakohus on põhjendanud (III kd lk 256), miks Ü. Toperile mõisteti karistuseks 20 aastat

vangistust. Maakohtule oli teada prokuröri taotlus (III kd lk 196 ja 223) Ü. Toperit karistada

eluaegse vangistusega. Prokurör oma apellatsioonis ei ole nõus, et maakohus tema taotlust

karistuse osas ei rahuldanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole Ü. Toperile karistust

mõistes rikkunud KarS § 56 sätteid. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 punkt 6.6 kohaselt

kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate

taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt.

Edasi märgitakse nimetatud punktis, et kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega

seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses

asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda

ka eraldi põhjendada. Antud juhul maakohus aga mõistis Ü. Toperile kergema karistuse kui

seda taotles prokurör ning seetõttu maakohtul ei olnud kohustust põhjendada, miks ta

eluaegset vangistust kui erakorralist karistust ei mõista.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale

makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil ja seega on Ü. Toper kohustatud

hüvitama kulud õigusabile 7198 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat K. Saavo poolt.

Aarne Sarjas Ago Kutsar Mati Kartau