1-06-4722\27 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2008.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-06-4722

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Paavo

Randma

Kohtuistungi sekretär

Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

25. märts 2008.a, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

F.O süüdistus KarS § 121, 214 lg 2 p 1, 263 p 1,2,4 ja

266 lg 2 p 3 järgi ja J.U süüdistus KarS § 266 lg 2 p 3

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 04. jaanuari 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava F.O kaitsja adv. Sven Sillar

Prokurör

Sirje Hunt

Süüdistatav

F.O

sünd 24.07.1980.a., varem kohtu poolt neljal korral karistatud,

viimati 10.09.2002.a Pärnu Maakohtu poolt KrK § 204 lg 3

järgi 6 kuulise vangistusega tingimisi 1 aastase katseajaga

Kaitsja

Adv. Sven Sillar

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 04. jaanuari 2008.a otsus F.O süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.O tunnistati süüdi KarS § 257 järgi ja karistati 3 aastase vangistusega, KarS § 263 p 1, 2 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega, § 266 lg 2 p 3 järgi 3 kuulise vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 05.08.2002.a otsusega mõistetud kandmata karistuse 2 aasta võrra ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust.

1.1 KarS § 121, 214 lg 2 p 1 ja 263 p 4 järgi mõisteti F.O õigeks.

1.2 F.O-le oli KarS § 214 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus selles, et olles varem toime pannud varguse, 22.12.2003.a pani toime väljapressimise, mis seisnes selles, et viibides Pärnus Port Artur 1 kaubamajas CD-100 muusikapoes, nõudis A.T väljumist, kui viimane keeldus, tungis talle kallale ning tekkis rüselus, mille käigus F.O rebis A.T kaupluse välisukseni, kus nõudis põhjendamatult 12 000 krooni suuruse võla maksmist, lüües kannatanut rusikaga rindkere piirkonda ning kui A.T kukkus vastu seina, lõi veel mitmel korral kannatanut põlvega rindkeresse, nõudis seejärel kannatanu endaga kaasatulekut, käskis A.T-l istuda parklas olevasse sõiduautosse BMW xxx xxx, milles istus juba kaks noormeest. Koos sõideti Lennuki tänavalt mere äärde, peatuti kõrvalises kohas ning F.O nõudis informatsiooni tähtaja suhtes, millise aja jooksul A.T saab 12 000 krooni ära maksta ning seejärel nõudis kannatanul kaasas oleva raha 100 krooni üleandmist, mida A.T ka tegi. Seejärel jätkas A.T-le vägivalla kasutamise ähvardusel rahanõude esitamist, mille peale A.T nõustus andma veel 1000 krooni, mille ta Raeküla kaupluse juures sularahaautomaadist võttis. F.O ähvardas pärast seda jätkuvalt vägivalla kasutamisega juhuks, kui kannatanu peaks toimunust kedagi teavitama. Maakohus leidis, et väljapressimise koosseis ei ole F.O tegevuses tuvastatud, kuid F.O käitumine on hinnatav omavolina KarS § 257 mõttes.

1.3 KarS § 263 p 1 ja 2 järgi tunnistati F.O süüdi selles, et viibides 03.07.2004.a Pärnu linnaliinibussis nr 16, pani toime avaliku korra raske rikkumise, mis seisnes selles, et haaras sõidu ajal kätega bussi roolist nii, et bussijuht J.M jõudis vaevu hoida bussi teel, F.O naaldus bussijuhi peale, haarates samal ajal kätega kinni J.M kõrist. Seejärel, kui R.K läks tõkestama F.O tegevust, lõi bussijuhti kahel korral rusikaga näkku ning R.K kahel korral pea ja näo piirkonda. Kui R.K oli F.O bussijuhist eemale tõmmanud ning buss peatunud, haaras F.O R.K-l riietest, rebis viimase bussist välja, millest R.K kukkus ning haaras kannatanul rinnust, tõstis püsti ning lõi veel mitmel korral rusikaga näo piirkonda. F.O tekitas R.K-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi ning J.M-le füüsilist valu.

1.4 KarS § 266 lg 2 p 3 järgi tunnistati F.O süüdi selles, et ta 17.11.2005.a kella 18 ajal koos J.U-ga tungis vägivalda kasutades X asuvasse P.P ja C.U korterisse valdaja tahte vastaselt ning keeldus lahkumast.

APELLATSIOONI SISU

2. F.O kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 257 ja 266 lg 2 p 3 järgi ning KarS § 263 p 1 ja 2 järgi hinnatud tegude kvalifitseerimist KarS § 121 järgi.

2.1 KarS § 257 sätestatud omavoli koosseisu esinemiseks on vajalik tuvastada vastutusele võetava isiku poolt oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine ning teiseks on vaja tuvastada ka see, et õiguse ebaseaduslik teostamine toimus koos vägivallaga. Oletatavaks õiguseks on käesolevas asjas raha saamine. Kohtuotsuses on kohus püüdnud küll viidata vägivalla teostamisele – tunnistaja L nägi vahetult pärast A.T autost lahkumist viimase „sinist“ silma, kuid kohus ei ole viidanud, milliste tõendite alusel loeb ta tuvastatuks oletatava õiguse ebaseaduslikku teostamist, ehk siis F.O poolt A.T-lt raha saamist. Autos toimunud sündmuste tuvastamisel juhindus kohus üksnes A.T paljasõnalistest ütlustest, mille kohaselt ta olevat F.O-le vägivalla tarvitamise tulemusena andnud 1100 krooni. F.O ei eitanud kohtuistungil seda, et A.T võis sõidukis viibimise ajal võtta pangaautomaadist 1 000 krooni, mida A.T pakkus F.O-le E.T võlgnevuse kustutamiseks. Kuid nimetatud summat ei võtnud F.O vastu, kuna pidas selle suurust naeruväärseks ning ei olnud nõus lugema selle summa tasumisega võlgnevust kustutatuks. Maakohus leidis, et kujunenud olukorras on tegemist süüdistatava ja kannatanu vastuoluliste ütlustega ehk sõna-sõna vastu olukorraga. Kohus eelistas sellises situatsioonis A.T väiteid F.O omadele. Samas jättis kohus ilma ühegi põhjenduseta hindamata J.H ütlused. Seega olid omavoli episoodis kohtu käsutuses tõenditena üksnes süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused. Kohtul tulnuks eriti põhjendada, miks ei ole võimalik juhinduda tunnistaja ütlustest. F.O ja J.H ütlused selles, et süüdistatav ei võtnud kannatanult raha vastu, on omavahel kooskõlas, seega pole F.O raha saanud ja tema tegevuses puudub omavoli objektiivne koosseis, sest ta ei ole oletatavat õigust teostanud. Mis puutub vägivalla kasutamisse, siis tasub märkida, et vägivalla kasutamine, millega ei kaasnenud õiguse teostamist – käesoleval juhul raha saamist – kvalifitseeritakse kehalise väärkohtlemisena. Samas ei saa kannatanu poolt vägivalla tarvitamise kohta antud ütlustesse suhtuda täie tõsidusega, kuivõrd kannatanu ütlusi mõjutab asjaolu, et ta elas varasemalt koos F.O lapse ema ja elukaaslase E.T-ga. Sellega on ka selgitatav, miks A.T on andnud F.O tegevuse kohta ebaõiget informatsiooni.

2.2 Maakohus kvalifitseeris F.O ja J.M lahkarvamustest väljakasvanud omavahelise vägivalla tarvitamise, mille käigus sai vigastusi ka J.K, avaliku korra raskeks rikkumiseks vägivallaga ja vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule. Kaitsjale tundub, et kohus ei andnud faktilistele asjaoludele päris õiget hinnangut. Esmalt ei pööranud kohus piisavat tähelepanu sellele, et J.M ja F.O vahel tekkinud arusaamatuse näol ei olnud tegemist mitte otsitud põhjusel tüliga, mis viitaks avaliku korra rikkumisele, vaid tegemist oli minevikus tekkinud erimeelsuste lahendamisega. Asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu vahel olid erimeelsused juba aastate eest, kinnitas ka kannatanu. Isiklikul pinnal avalikus kohas tekkinud tüli vägivaldne lahendamine ei kvalifitseeru KarS § 263 järgi vaid KarS § 121 järgi. Mis aga puutub J.K suhtes toimunusse, siis ei saa tegemist olla KarS § 263 p 2 järgi hinnatava teoga juba seetõttu, et avalikku korra vastast rünnet ei ole üldse olnudki. Tegemist oli üksnes KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teoga, mida J.K justkui proovis lahendada. Seega saab F.O poolt toimepandut käsitada KarS § 121 järgi.

2.3 Õiguslikult ei ole põhjendatud ka F.O süüditunnistamine KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Nimetatud paragrahv loeb kuriteoks valdaja tahte vastaselt ruumi tungimise. Käsitataval juhtumil on tuvastatud, et F.O ja J.U lasid C.U korteri ukse taga kella ja soovisid rääkida korteris viibiva P.P-ga. Süüdistatavad arvasid, et P.P kindlasti soovib ja tahab nendega kohtuda, küll aga ei ole C.U kiuslikult sellisest kohtumisest huvitatud. Kohus jättis tähelepanuta, et süüdistatavate käitumises ei esinenud sissetungimise subjektiivset küöge. Nimelt ei tahtnud F.O rikkuda C.U privaatautonoomiat. F.O tegevus ei olnud suunatud mitte eluruumi sissetungimisele ja C.U õiguste rikkumisele vaid üksnes selgusele jõudmisele, et P.P tõepoolest ei soovi temaga koku saada. Pärast seda kui see asjaolu selgus, lahkus F.O viivitamatult korterist. Kuivõrd F.O käitumises puudub KarS § 266 subjektiivne koosseis, tuleb ta õigeks mõista.

3. F.O kaitsja apellatsioonile on saatnud vastuse kannatanu A.T, leides, et apellatsioon ei ole põhjendatud.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole alust, apellatsioon ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

5.1 Kuivõrd apellant on vaidlustanud osaliselt ka maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid – kannatanu A.T poolt raha üleandmist süüdistatavale, vägivalla kasutamist A.T suhtes, siis kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtu hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-89-06). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid äärmise põhjalikkusega analüüsinud, objektiivselt kogumis hinnanud ning kohtu järeldused on igakülgselt motiveeritud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea nende kordamist KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes vajalikuks. Apellatsioonis esitatud väidetega seoses märgib kohtukolleegium järgmist.

5.2 Apellant, väites, et F.O 22.12.2003.a toimepandud teod ei ole hinnatavad omavolina KarS § 257 mõttes, käsitab nimetatud süüteokoosseisu vääralt. Apellatsioonis esitatu, mille kohaselt oletatavaks õiguseks käesolevas asjas on raha saamine ning et oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine tähendab F.O poolt A.T-lt raha saamist, annab tunnistust sellest, et kaitsja käsitab omavoli kui tagajärjedelikti. Sellise käsitlusega kohtukolleegium ei nõustu. KarS §-s 257 sätestatud omavoli on oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Tegemist on siiski teodeliktiga ning isiku poolt oma tõelise või oletatava õiguse saavutamine pole oluline. F.O käitumisele õigusliku hinnangu andmine ei olene sellest, kas tal õnnestus oma õigus realiseerida (raha saada), vaid sellest, kas ta teostas oma õigust ebaseaduslikul viisil ning kas see oli seotud vägivallaga. Neid küsimusi on aga maakohus oma otsuses väga põhjalikult lahanud ning teinud põhjendatult järelduse, et F.O käitumises on tuvastatud KarS §-s 257 ettenähtud kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis (kohtuotsuse lk 15-17). Teisalt ei ole aga käesolevas süüdistusasjas kahtlust ka selles, et kannatanu A.T nii taskus olnud 100 krooni kui pangaautomaadist võetud 1000 krooni F.O nõudmisel ja edasise vägivalla kartuses viimasele üle andis. Mis puutub tunnistaja J.H ütlustesse, siis vastupidiselt apellatsioonis väidetule on maakohus neid oma otsuses refereerinud (lk 7), analüüsinud ja hinnanud (lk 16). Maakohus on analüüsinud nii süüdistatava, kannatanu kui tunnistajate ütlusi, asetanud need omavahelisse konteksti ning leidnud põhjendatult, et kannatanu peksmine ja 12 000 krooni nõudmine F.O poolt ning viimasele kaasasolnud 100 krooni ja F.O nõudel sularahaautomaadist väljavõetud 1000 krooni üleandmine asetuvad loogilisse seosesse sündmusega seonduvate faktiliste asjaoludega ning kohtuistungil uuritud tõenditega. Neist järeldub, et A.T, V.T ja M.L poolt antud ütlused on tõesed. J.H ja F.O väite, nagu poleks A.T suhtes vägivalda kasutatud, lükkab ümber A.T-l silmnähtavate vägivallatunnuste esinemine koheselt pärast F.O ja J.H autost väljumist.

5.3 F.O süüditunnistamist KarS § 263 järgi puudutavas osas on apellatsioon põhjendamatu ja eksitav. Apellant märgib, nagu oleks F.O ja J.M vahel tekkinud lahkarvamused, millest kasvas välja omavaheline vägivalla tarvitamine. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et midagi sellist ei ole tuvastatud ning puudub igasugune alus ja võimalus hakata 03.07.2004.a Pärnu linnaliinibussis asetleidnud sündmusi analüüsima kui isiklikul pinnal avalikus kohas F.O ja J.M vahel tekkinud tüli vägivaldset lahendamist. F.O tegevus algas põhjusetult liikuva bussi roolist haaramisega ja bussijuhi kaelast kägistamisega. Seega kujutas F.O käitumine endast rünnet avaliku korra vastu avalikus kohas algusest peale. Faktiliste asjaolude põhjal on tuvastatud, et just F.O konkreetsed, süüdistuses kirjeldatud teod konkreetses avaldumisvormis rikkusid avalikku korda tegude toimepanemise hetkel. Eelnevat silmas pidades on maakohus F.O käitumise ka R.K suhtes hinnanud põhjendatult kui vastuhakkamist avalikku korda kaitsvale isikule KarS § 263 p 2 mõttes. Maakohus on andnud F.O tegudele õige juriidilise hinnangu ning oma seisukohti põhjalikult motiveerinud (lk 10-14).

5.4 Ka KarS § 266 lg 2 p 3 järgi on maakohus F.O põhjendatult süüdi tunnistanud. Kohtukolleegium märgib, et omavoliline sissetungimine eeldab subjektiivsest küljest tahtlust.

Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tuvastatud faktilised asjaolud – tunnistaja K.K püüd ust süüdistatavate eest sulgeda, F.O ja J.U sisenemine vaatamata nende takistamisele, C.U nõue, et süüdistatavad kohe lahkuksid, mille peale F.O ähvardusi esitades keeldus ning süüdistatavate lahkumine alles siis, kui C.U oli politseisse helistanud – annavad selget tunnistust sellest, et F.O möönis C.U privaatautonoomia rikkumist. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et hindamaks omavolilise sissetungimise esinemist isiku käitumises, tuleb lähtuda muuhulgas sellest, kas süüdlane saavutas eluruumi valdajalt heauskse nõusoleku või mitte. F.O käitumine sellise nõusoleku saavutamisele suunatud ei olnud.

5.5 Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 04.01.2008.a otsuse F.O suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Meelika Aava Paavo Randma