1-06-6562\12 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-06-6562

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märtsil 2008. a Pärnu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-06-6562

Kohtukoosseis

Kohtunik Teet Olvik

Sekretär Anneli Kaljula

Prokurör

Kannatanu esindaja

Sirje Hunt

Jelena Smorodina

Kaitsja

Alla Raudsepp

Kriminaalasi

A.T. süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, § 263 p 1 järgi üldmenetluses

Süüdistatav

A.T. , isikukood XXX, sünd. XXX

Varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud 1.24.05.1990 a.

Tallinna Mererajooni Rahvakohtu poolt ENSV KrK § 139 lg 2 p 3

järgi 3 aastase vabadusekaotusega tingimisi 2 aastase katseajaga.

2.27.11.1990 a. Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu poolt ENSV

KrK § 140 lg 2 p 1,4 järgi 2 aastase vabadusekaotusega.

3.28.04.1994 a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 114, § 140 lg 2 p

1,3, § 101 p 3,7 järgi 8 aastase vabadusekaotusega.

4.16.03.1995 a. Harju Maakohtu poolt KrK § 176 lg 1 järgi 7

kuulise vabadusekaotusega.

5.28.09.2001 a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 195-2 järgi 1

aastase vabadusekaotusega.

Elukoht XXX. Tõkend elukohast lahkumise keeld kohaldatud

alates 06.08.2004 a. 02.08.-04.08.2004 a. viibis kahtlustatavana

eelvangistuses.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 309, § 311-313, § 315, kohus otsustas:

Süüdi tunnistada A.T. KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning mõista karistuseks (1) üks aasta vangistust,

KarS § 263 p 1 järgi ning mõista karistuseks (2) kaks aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel

kohaldada A.T. le liitkaristust üksikkaristusest raskeima suurendamise teel ning mõista karistuseks

1-06-6562

(2 a 6 k) kaks aastat ja kuus kuud vangistust, milline aga jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täies

ulatuses täitmisele pööramata kui A.T. (3 a) kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut

tahtlikku kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud käitumiskontrolli kontrollnõudeid ja

kohustusi.

Allutada

A.T.

katseajaks

käitumiskontrollile

ning

panna

ta

Pärnu

Maakohtu

Kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatava kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

KarS § 68 lg 2 alusel lugeda A.T. l ajavahemikus 02.08.-04.08.2004 a. eelvangistuses viibitud aeg,

s.o. 3 päeva karistusaja hulka.

Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Katseaja algust arvata alates

07.03.2008 a.

Välja mõista A.T. lt tsiviilhagid (2376) kaks tuhat kolmsada seitsekümmend kuus krooni I.U.

(XXX talu) ja (7000) seitse tuhat krooni M.S. (Pärnu, XXX) kasuks.

Välja mõista A.T. lt menetluskuluna - (2875) kaks tuhat kaheksasada seitsekümmend viis krooni

seoses kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisega kriminaalasjas riigi tuludesse.

Välja mõista A.T. lt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha (6525) kuus tuhat viissada kakskümmend

viis krooni riigi tuludesse seoses teise astme kuriteo toimepanemisega tema poolt.

Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest

Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või

arveldusarvele nr. 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber

2800049696 ning selgitus „A.T. , 1-06-6562, ekspertiisitasu või sundraha“

Kui menetluskulud ja sundraha ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva

jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest.

Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda.

Asjaolud:

A.T. LE oli esitatud süüdistus alljärgnevas – selles, et tema, olles 28.04.1994 a. karistatud

varavastase kuriteo toimepanemise eest, milline karistus on Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 8

järgi kustumata ning olles seega KarS § 199 lg 2 p 4 tähendatud isikuks, varastas 07.02.2004 a. kella

23.00 paiku Pärnu linnas, Hommiku t. 8 asuvas City Pubis laua pealt I.U. le kuuluva mobiiltelefoni

Siemens C62 väärtusega 2376 krooni.

-Samuti tema, varastas 13.03.2004 a. kella 2.30 ajal Pärnus Rüütli Ärikeskuse NL. baaris M.S. jope

taskust mobiiltelefoni Samsung väärtusega 7000 krooni.

Süüdistus A.T. le on esitatud kuriteo toimepanemises KarS § 199 lg 2 p 4 järgi võõra vallasasja

äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud

varguse.

Veel on A.T. le esitatud süüdistus selles, et tema pani 22.07.2005 a., ajavahemikul kella 2.00 kuni

3.00 –ni, eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal, Pärnus Nikolai t. 7 asuvas „NL. “ baaris toime

avaliku korra raske rikkumise, mis seisnes selles, et ta lõi huligaansel ajendeil ühel korral selja

tagant käega O.T. kukla piirkonda ning peale seda, kui kannatanu oli kukkunud, peksis ta

1-06-6562

kannatanut tuvastamata arv kordi käte ja jalgadega pea ja näo piirkonda, tekitades kannatanule kerge

tervisekahjustuse alalõualuu keskosa nihkumisega murru näol.

Süüdistus on A.T. le esitatud kuriteo toimepanemises KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra rikkumises,

kui see on toime pandud vägivallaga.

Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus:

Asja kohtulikul arutamisel süüdistatav A.T. end kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud

seletades, et viibis küll 07.02.2004 a. City Pubis, kuid mobiiltelefoni ta varastanud ei ole. Samuti ei

varastanud ta 13.03.2004 a. NL. s viibides M.S. le kuuluvat mobiiltelefoni.

Süüdistuse osas KarS 263 p 1 järgi seletas A.T. , et viibides 22.07.2005 a. NL. baaris tülitas teda,

tema elukaaslast ning nendega koos olnud isikuid alkoholijoobes noormees. Mõne aja pärast, kui

asuti baarist lahkuma, tülitas noormees A.T. elukaaslast K.K. . Kui süüdistatav läks olukorda

lahendama, ründas noormees teda, haarates A.T. t särgist. Pärast seda, kui süüdistatav oli noormehe

eemale tõuganud, lõi viimane A.T. t jalaga kõhtu, mille peale haaras A.T. tal jalast ja rinnust ning

surus ta vastu laudade vahel olnud puust posti. Seejärel süüdistatav lahkus. A.T. kinnitas, et tema

elukaaslast tülitanud ja teda rünnanud noormees oli kannatanu O.T.. Samuti kinnitas ta, et ei

tekitanud kannatanule mingeid vigastusi, kuid möönis, et kannatanu võis vigastusi saada rüseluse

käigus toimunud kukkumise tulemusena.

Kannatanu M.S. seletas, et viibides 13.03.2004 a. NL. s ja oodates seal leti juures oma tellimust,

seisis tema kõrval süüdistatav A.T. . Kannatanu ütluste kohaselt oli tal mobiiltelefon süüdistatava

poolses taskus. Mingil hetkel kannatanu tundis, et „süüdistatava käsi läks tema taskusse“. Kohe

pärast seda süüdistatav lahkus baarist joostes sealt välja. Kontrollinud taskut ja avastanud

mobiiltelefoni kadumise, kutsus kannatanu politsei, kes pidas A.T. baari läheduses asuva kasiino

juures kinni.

Kannatanu I.U. ütluste kohaselt tuli 07.02.2004 a. City Pubis tema ja temaga koos olnud M.K.

lauda süüdistatav A.T. , kes hakkas tütarlastega vestlema ja neile n.ö. „külge lööma“. Mingil hetkel

pani süüdistatav käe kannatanule ümber, seejärel aga lahkus. Varsti, umbes 1-2 minuti pärast

avastas kannatanu oma mobiiltelefoni kadumise.

Kannatanu O.T. seletas, et viibis 22.07.2005 a. NL. s koos oma ema T.T. ja tädi A.S.. Kannatanu

emal T.T. tekkis mingil hetkel konflikt ühes laudkonnas viibinud naisterahvaga. Kui kannatanu läks

samuti sinna konflikti lahendama, tungiti talle selja tagant kallale ja tõugati pikali. Hilisemaid

sündmusi kannatanu ei mäletanud, kuid kinnitas, et teda oli pekstud ning ta sai peksmise tagajärjel

kehavigastusi – alalõualuu murru ning hematoomi.

Prokurör leidis, et süüdistatava A.T. süü on leidnud tõendamist kõigis talle inkrimineeritud

kuritegude toimepanemises. Prokurör taotles A.T. süüdi tunnistamist KarS § 263 p 1 ning KarS §

199 lg 2 p 4 järgi ning tema karistamist tingimusliku vangistusega sanktsiooni keskmise määra

lähedases määras maksimaalse katseaja kohaldamisega KarS § 74 lg 1 ja 3 järgi.

Kaitsja palus enda kaitsealuse õigeksmõistmist, leides, et süüdistatava süü kuritegude

toimepanemises ei ole tõendamist leidnud.

Kohtu seisukoht:

Kohus leidis, et A.T. süü kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist alljärgnevalt –

07.02.2004 a. Pärnus City Pubis I.U. kuulunud mobiiltelefoni Siemens C62 varguses – kannatanu

I.U. kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et viibides City Pubis ja viibides leti juures tellimust

andmas, tuli tema juurde noormees, kes alustas kannatanuga vestlust. Samuti tuli ta kannatanuga

kaasa ja istus tema lauda. Mingil hetkel pani noormees käe kannatanule ümber, seejärel aga lahkus.

1-06-6562

Mõni minut pärast seda, kui noormees oli lahkunud, avastas kannatanu, et laua peal olnud ja talle

kuulunud mobiiltelefon Siemens on kadunud.

Kannatanu kinnituse kohaselt oli temaga vestelnud ning tema lauas viibinud noormeheks

süüdistatav A.T. , kelle ta tundis ära nii kohtusaalis kui kohtueelsel uurimisel isiku fotode järgi

äratundmiseks esitamisel (t.l. 94-96)..

-Tunnistaja M.K. tõendas seda, et viibis koos kannatanu I.U. ga 07.02.2004 a. City Pubis. Samas

viibis ka süüdistatav, kes tuli nende juurde ja hakkas kannatanule n.ö. „külge lööma“ ja temaga

vestlust arendama. Samuti istus ta kannatanu kõrvale lauda, pani käe kannatanule ümber ning üritas

teda „kallistada“. Seejärel süüdistatav lahkus ning umbes minuti või paari pärast avastasid

kannatanu ja tunnistaja laual olnud mobiiltelefoni kadumise.

Sarnaselt kannatanuga on ka M.K. süüdistatava ära tundnud nii kohtus kui kohtueelsel uurimisel

fotode järgi äratundmiseks esitamisel (t.l. 97-99).

Kannatanu ja tunnistaja ütlustest nähtub, et kannatanule kuulunud mobiiltelefon asus laua peal. Ajal

kui mobiiltelefon laualt kaduma läks, ei viibinud laua juures teisi isikuid peale kannatanu, tunnistaja

ja süüdistatava. Nii kannatanu kui tunnistaja on välistanud asjaolu, et mobiiltelefoni võttis keegi

teine isik peale süüdistatava, kuna samal ajal nende laua juures ning läheduses ei viibinud rohkem

isikuid. Kohtu hinnangul välistab lisaks eeltoodule teiste isikute poolt mobiiltelefoni hõivamise ka

asjaolu, et laud, kus viibisid kannatanu, tema sõbranna M.K. ja süüdistatav, asus kannatanu ja

tunnistaja ütluste kohaselt eraldatud boksis, milline asjaolu välistab, et keegi muu isik sai

märkamatult tulla laua juurde ning sealt lauas viibinutele märkamatult mobiiltelefoni hõivata.

Kannatanu kinnitas ka seda, et süüdistataval oli võimalik samal ajal, kui ta pani käe kannatanule

ümber, telefon laua pealt haarata. Tütarlastega ühes lauas istumist ei vaidlustanud ka süüdistatav

A.T. . Kuriteo sündmuse toimumisele viitab ka kannatanu hilisem tegevus. Kannatanu ja tunnistaja

M.K. kinnituse kohaselt jooksis kannatanu kohe pärast mobiiltelefoni kadumise avastamist ja

süüdistatava lahkumist talle välja järele, kuid süüdistatav oli jõudnud juba lahkuda. Viimane asjaolu

viitab sellele, et süüdistatav lahkus kiirustades, mis on varguse toimepanemise puhul loomulik

käitumine.

Kannatanu poolt esitatud suulise avalduse protokollist (t.l. 87) nähtub, et kannatanu on samal päeval

07.02.2004 a., kohe pärast kuriteosündmuse toimumist esitanud sündmuskohale väljakutsutud

politseile avalduse mobiiltelefoni varguse kohta ning andnud selle kohta oma ütlused. Kohtu

hinnangul ei ole tõenäoline, et kannatanu mobiiltelefon oleks kaotsi läinud mingil muul ajal või

muus kohas ning kannatanu oleks seetõttu esitanud politseile valeavalduse. Samuti välistab viimase

asjaolu tunnistaja M.K. avaldatu selle kohta, et nad kasutasid enne vargust telefoni tuttavatele

helistamiseks.

Kannatanu on hinnanud mobiiltelefoni vargusega talle tekitatud kahju 2376 krooni väärtuses.

-Tunnistaja M.M. avaldas kohtuistungil, et ta on kasutanud oma mobiiltelefonis kõnekaarti

numbriga XX. Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et nimetatud kõnekaardi numbrit on

kasutatud kannatanule kuulunud mobiiltelefoni (IMEI kood 352464002643809) kasutamisel

vahetult pärast kuriteo toimepanemist, ajavahemikul 10.02.-13.02.2004 a. (t.l. 107). Asja kohtulikul

arutamisel ei osanud M.K. selgitada kuidas nimetatud kõnekaart on sattunud varastatud

mobiiltelefoni. Samas ei välistanud M.K. kohtuistungil kohtueelsel uurimisel avaldatut, mille

kohaselt kasutas tema mobiiltelefoni ka tema tütre K.K. elukaaslane A.T. (t.l. 115).

Lähtudes eeltoodust, leidis kohus, et on leidnud täielikku tõendamist A.T. süü I.U. le kuuluva

mobiiltelefoni varguses.

-Kannatanu M.S. le kuuluva mobiiltelefoni Samsung varguses 13.03.2004 a. Pärnus NL. baaris –

kannatanu M.S. ütlustega selle kohta, et viibis 13.03.2004 a. NL. baaris ning ootas baarileti juures

1-06-6562

oma tellimuse täitmist. Tema kõrval viibis süüdistatav A.T. , kelle kannatanu tundis ära ka

kohtusaalis. Mingil hetkel tundis kannatanu, et süüdistatava „käsi läks tema taskusse“, peale mida

süüdistatav jooksis baarist välja. Kontrollinud pärast seda oma taskut, avastas kannatanu taskus

olnud mobiiltelefoni kadumise. Koheselt kutsuti kohale politsei, kes pidas läheduses viibinud A.T.

kinni.

Kannatanu välistas telefoni hõivamise kellegi teise poolt, kuivõrd rohkem kedagi tema vahetus

läheduses ei viibinud. Samuti kinnitab süüdistatava poolt mobiiltelefoni hõivamist ka asjaolu, et ta

kohe pärast seda, kui kannatanu tundis „käe taskusse minekut“, lahkus kiirustades baarist. Asjaolu,

et politsei pärast kohalesaabumist, ei leidnud A.T. käest mobiiltelefoni, ei välista tema poolt

varguse toimepanemist, kuivõrd süüdistataval oli enne politsei sündmuskohale saabumist aega ja

võimalust anda mobiiltelefon oma tuttavate kätte, kellega ta kohtus lähedalasuva kasiino juures.

Asjaolu, et süüdistatav seal tuttavatega kohtus, on kinnitanud kannatanu.

-M.S. kinnitas kohtulikul uurimisel, et viibis koos kannatanu M.S. ga NL. s. Mingil hetkel avastas

kannatanu mobiiltelefoni kadumise tema taskust. Mõne aja pärast kutsuti kohale politsei, kes pidas

kinni ühe noormehe. Asja kohtulikul arutamisel tunnistaja asetleidnud sündmusi enam täpselt ei

mäletanud, mis on ka loomulik, kuivõrd kuriteosündmus toimus juba 13.03.2004 a., s.o. rohkem kui

kolm aastat enne kohtulikku uurimist. Samas kinnitas tunnistaja kohtus, et ta „mäletas kohtueelsel

uurimisel eeltoodud sündmusi täpsemalt“, millest järeldub siis antud ütluste õigsus. Tunnistaja on

kohtueelsel uurimisel kinnitanud sarnaselt kannatanuga, et ajal kui kannatanu seisis baarileti juures

ja mobiiltelefon oli tal taskus, seisis samas tema kõrval üks noormees. Samuti ei eitanud tunnistaja

kohtueelsel uurimisel avaldatut, mille kohaselt on ta täpselt kirjeldanud samas läheduses baarileti

juures viibinud vene rahvusest noormeest (t.l. 55). Nimetatud noormehe kirjeldus vastab

süüdistatava välimusele ning kinnitab kannatanu ütlusi, kes on süüdistatava ära tundnud.

Kohus leidis, et kuigi tunnistaja vargust ei näinud, ei välista ja ei lükka tema ütlused ümber

kannatanu poolt antud ütlusi. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks ka tunnistaja oletust, et telefon

võis ka maha kukkuda ja keegi selle üles võtta, kuivõrd on ebatõenäoline mobiiltelefoni kui

suhteliselt suure eseme märkamatu taskust väljakukkumine. Mobiiltelefoni taskust väljakukkumise

oletusega on vastuolus ka kannatanu kinnitus selle kohta, et ta tundis, kuidas käsi pandi tema

sellesse taskusse, milles oli mobiiltelefon.

-Tunnistaja S.T. ütluste kohaselt nägi ta kuidas üks tütarlaps otsis baaris läbi A.T. taskud, kuid sealt

midagi ei leidnud. Kohtu hinnangul tuleb tunnistaja ütlustesse suhtuda kriitiliselt, kuivõrd need on

vastuolus nii kannatanu kui tunnistaja M.S. ütlustega, kuivõrd kumbki eelnimetatutest ei ole fakti

süüdistatava läbiotsimise kohta kinnitanud. Tunnistaja ütlused on vastuolus ka süüdistatava kohtus

antud ütlustega, kes seletas, et tema taskuid tahtis kontrollida hoopis baaris olnud meesterahvas.

Asja kohtueelses menetluses ei ole süüdistatav üldse avaldanud, et S.T. temaga koos baaris viibis

ning sündmust pealt nägi. Samuti ei ole S.T. kohtueelses menetluses üle kuulatud.

-Tunnistaja J.P. kinnitas kohtulikul uurimisel enda poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi selle

kohta, et tema abikaasa J.P. kasutas mobiiltelefoni abonentnumbriga XXX (t.l. 63).

Kriminaalmenetlusega on kindlaks tehtud, et vahetult pärast M.S. le kuulunud mobiiltelefoni

vargust, ajavahemikul 15.-16.03.2004 a., on nimetatud numbriga abonent kasutanud M.S. le

kuulunud mobiiltelefoni (IMEI koodiga 351623008899324). Eeltoodud asjaolu haakub J.P.

ütlustega selle kohta, et 2004 a. märtsis pakkus talle üks noormees kasiinos 1000 krooni eest

Samsung marki mobiiltelefoni, mida ta pärast seda mõne päeva jooksul kasutas. Asja kohtulikul

uurimisel ilmnesid vastuolud J.P. kohtuistungil ning kohtueelses menetluses antud ütlustes, kuna

asja kohtulikul uurimisel ei kinnitanud tunnistaja, et mobiiltelefoni pakkujaks oli süüdistatav A.T. .

Samas on tunnistaja isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollis kinnitanud, et ta tunneb

mobiiltelefoni Samsung SGH-V200 pakkujas üldnäojoonte järgi ära süüdistatava A.T. (t.l. 67-68).

Kohus ei pidanud põhjendatuks tunnistaja kohtus antud ütlusi selle kohta, nagu oleks talle uurija

1-06-6562

poolt näidatud ainult ühte pilti ning võetud sinna allkiri, kuivõrd fototabelist nr. 1 (t.l. 68) nähtub, et

tunnistajale on äratundmiseks esitatud kolme, suhteliselt sarnase isiku fotod. Samuti ei pidanud

kohus põhjendatuks tunnistaja väiteid selle kohta, nagu ei oleks ta aru saanud, millele ta alla

kirjutas, kuna tunnistaja on oma allkirjaga kinnitanud, et ta on protokolliga tutvunud ning see on

koostatud õigesti. Kohus ei pidanud põhjendatuks ka tunnistaja ütlusi selle kohta, et ta ei saanud aru,

millele ta alla kirjutas, kuna menetlusdokument oli koostatud eesti keeles. KrMS § 10 lg 1 kohaselt

on kriminaalmenetluse keeleks eesti keel. KrMS § 10 lg 2 kohaselt tagatakse menetlusosalisele ja

kohtumenetluse poolele, kes ei valda eesti keelt, tõlgi abi. Kriminaalmenetlusega ei ole tuvastatud,

et tunnistaja oleks ülekuulamisel soovinud tõlgi abi või taotlenud teksti tõlkimist. Asjaolu, et ta

allkirjastas menetlusdokumendid, oli tema vaba tahe ning viitab sellele, et ta sai aru menetluse

sisust. Asja kohtulikul uurimisel avaldas tunnistaja, et vestles uurijaga vene keeles ning usaldas

teda, kuivõrd tunneb uurijat kooli ajast. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et uurija ei selgitanud

tunnistajale menetlusdokumendi sisu ning sundis tunnistajat allkirjastama talle arusaamatuid

dokumente.

Kohus ei pidanud põhjendatuks süüdistatava kaitsja poolt tõstatatud versiooni selle kohta, nagu

tuleks kannatanule kuulunud mobiiltelefoni olemasolu üldse kahtluse alla panna, kuna kannatanul ei

olnud esitada kirjalikke ostudokumente mobiiltelefoni omandamise kohta. Kannatanu ütluste

kohaselt ostis mobiiltelefoni talle elukaaslane 7000 krooni eest, kuid kuna see oli kasutatud, siis

dokumente telefoniga kaasas ei olnud. Kohus leidis, et kuna tegemist on vallasasjaga, mille

omandamine ei eelda kirjaliku lepingu sõlmimist, samuti ei ole mobiiltelefoni omanikul kohustust

säilitada kirjalikke dokumente (nt. kassa- või ostutšekke, tehnilist passi jm), ei ole dokumentide

allesolek määrav. Lähtudes eeldusest nagu peaks varastatud vara kohta alati olema alles kirjalikud

dokumendid selle omandamise kohta, muutuks varguste tuvastamine üldse oluliselt raskendatuks,

kuna enamiku inimeste valduses olevate vallasasjade kohta puuduvad kirjalikud dokumendid.

Kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline, et kannatanu esitas politseile teadvalt valeavalduse

tegelikkuses mitteeksisteerinud mobiiltelefoni varguse kohta.

Lähtudes eeltoodust, leidis kohus, et on leidnud täielikku tõendamist A.T. poolt mobiiltelefoni

vargus kannatanu M.S. lt.

Süüdistus A.T. le on esitatud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi võõra vallasasja ebaseaduslikus äravõtmises

selle omastamise eesmärgil isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Objektiivsest küljest

sisaldab KarS § 199 koosseis võõra vallasasja äravõtmist. Kohtuliku menetlusega on tuvastatud, et

süüdistatav võttis ebaseaduslikult, kannatanute I.U. ja M.S. tahte vastaselt ära neile kuulunud

vallasasjad – mobiiltelefonid ning omastas need jättes mobiiltelefonid enda valdusesse.

Subjektiivsest küljest on A.T. käitumine hinnatav teo toimepanemisena kavatsetult, kuna

süüdistatav, võttes ära kannatanutele kuuluvad vallasasjad (mobiiltelefonid) seadis eesmärgiks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumise (varguse toimepaneku) teades, et see tema tegevuse

tagajärjel saabub.

Kuna A.T. puhul on tegemist isikuga, keda on karistatud 28.04.1994 a. varavastase kuriteo

toimepanemise eest ning nimetatud karistus oli Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 8 järgi kuriteo

toimepanemise ajal kustumata, on tema puhul tegemist KarS § 199 lg 2 p 4 tähendatud isikuga.

Samuti on käesolevas kriminaalmenetluses tuvastatud tema poolt kahe varguse toimepanek.

Lähtudes eeltoodust, leidis kohus, et on leidnud täielikku tõendamist A.T. poolt kuriteo toimepanek

KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.

22.07.2005 a. Pärnus, NL. baaris toimepandud avaliku korra raskes rikkumises A.T. end kuriteo

toimepanemises süüdi ei tunnistanud, seletades, et kannatanu ise provotseeris konflikti väljendades

halvustavalt süüdistatava elukaaslase K.K. suhtes. Kui süüdistatav läks vahele, konflikti lahendama,

ründas kannatanu süüdistatavat üritades teda jalaga kõhtu lüüa. Seejärel tekkis rüselus kannatanu

1-06-6562

ning süüdistatava vahel, mille tagajärjel kannatanu ka kukkus. Süüdistatava hinnangul ta konflikti

käigus mingeid kehavigastusi kannatanule ei tekitanud.

Asja kohtulikul uurimisel ilmnes vastuolu süüdistatava ja kannatanu ütlustes. Samuti ilmnesid

vastuolud süüdistatavaga ja kannatanuga koos olnud tunnistajate ütlustes. Seega, hindamaks

süüdistatava süüd, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi lugeda tõepärasteks ning kelle ütlused haakuvad

muude kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Kohtu hinnangul on süüdistatava A.T. süü leidnud tõendamist ning seda järgmiste tõendite alusel –

kannatanu O.T. kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta viibis 22.07.2005 a. Pärnus NL.

baaris koos oma ema T.T. ja tädi A.S.. Mingil ajal tekkis kannatanu emal T.T. baaris sõnavahetus

ühe naisterahvaga. Kui kannatanu läks konflikti lahendama, tõugati ja löödi teda selga, mille

tagajärjel kannatanu kukkus ning kaotas teadvuse. Seejärel peksti kannatanut jalgade ja kätega pea

ning näo piirkonda, mille tagajärjel kannatanu sai kehavigastusi – alalõualuu murru ning

hematoomi. Kannatanu ütluste kohaselt ta enda ründajat ei näinud, kuid teab ema ja tädi ütluste

järgi, et selleks oli süüdistatav A.T. . Kannatanu eitas konflikti ning kakluse toimumist

süüdistatavaga ning konflikti süüdistatava elukaaslasega, kinnitades, et teda rünnati ootamatult, selja

tagant.

-Tunnistaja T.T. tõendas seda, et tal tekkis baaris sõnavahetus ja konflikt seal viibinud M.K..

Seejärel, kui T.T. poeg O.T. (kannatanu) tuli konflikti lahendama, „lendas süüdistatav kannatanule

selja tagant peale“, pärast mida kannatanu kukkus. Seejärel, kui kannatanu oli kukkunud ja lamas

maas, lõi süüdistatav maas lamanud kannatanut mitmel korral jalgadega pea piirkonda.

-Tunnistaja A.S. kinnitas, et nägi seda kui kannatanu lamas maas ning süüdistatav peksis teda pea ja

näo piirkonda.

-Tunnistaja K.K. seletas, et viibis 22.07.2005 a. koos oma elukaaslase A.T. , ema M.K. ja M.G. ga

NL. baaris. Seal solvas teda üks alkoholijoobes noormees, mille järel tunnistaja kutsus kohale oma

elukaaslase A.T. . Pärast seda ründas kannatanu süüdistatavat üritades teda jalaga lüüa. Tekkis

kaklus, mille tagajärjel lõhuti ära süüdistatava kampsun. Tunnistaja ütluste kohaselt lahutati kaklus

lõpuks baaridaami poolt ning kakluse tagajärjel kannatanu mingeid vigastusi ei saanud.

-Tunnistaja M.K. kinnitas konflikti toimumist kannatanu ja K.K. vahel ning seda, et kannatanu

solvas K.K. tema välimuse pärast. Tunnistaja ütluste kohaselt lõi kannatanu süüdistatavat

esimesena ning tekkis kaklus süüdistatava ja kannatanu vahel. Kakluse tagajärjel rebiti katki

süüdistatava särk, samuti oli tal kakluse tagajärjel nina verine. Samas tunnistaja kinnitas, et ta

kaklust ja rüselust ei näinud, kuna „tegeles samal ajal oma tütre Kristinaga, keda oli kannatanu poolt

solvatud“.

-Tunnistaja M.G. kinnitas sarnaselt M. ja K.K., et kannatanu väljendas solvavalt K.K. suhtes, mille

tagajärjel viimane kutsus kohale oma elukaaslase A.T. . Seejärel ründas kannatanu süüdistatavat

üritades teda jalaga lüüa ja tekkis rüselus kannatanu ja süüdistatava vahel. Kakluse tagajärjel rebiti

katki süüdistatava särk ning tal oli löömise tagajärjel nina verine.

Hinnates ühelt poolt süüdistatava ja süüdistatavaga koos olnud tunnistajate ning teiselt poolt

kannatanu ja kannatanuga koos olnud tunnistajate ütlusi, ilmneb eelkõige vastuolu selles osas, kes

ründas esimesena ning kas kannatanu ning süüdistatava vahel toimus kaklus.

Süüdistatav, tunnistajad M. ja K.G ning M.G. kinnitasid, et kannatanu ründas süüdistatavat lüües

teda jalaga kõhu piirkonda, seejärel tekkis kaklus. M.G. kinnitas veel seda, et kannatanu lõi

süüdistatavat nii käte kui jalgadega, kusjuures „käed ja jalad käisid tal mõlemad kiiresti ning

kannatanu jalg lendles pöördelt“. Kohtu hinnangul on M.G. väidetu vastuolus kohtulikul uurimisel

tuvastatud faktiliste asjaoludega, mille kohaselt on kannatanu puhul tegemist isikuga, kes põetud

meningiidi tõttu on osaliselt halvatud. Haiguse tõttu liiguvad halvasti kannatanu parem jalg ning

1-06-6562

parem käsi. Asja kohtulikul uurimisel näitas kannatanu ka kohtule, et tema parem käsi tõuseb

iseseisvalt umbes 10-15 sentimeetri kõrgusele ning käe liigutamisel tuleb paremat kätt vasakuga

aidata. Kohtu hinnangul välistab antud asjaolu nii selle, et kannatanu „lõi süüdistatavat jalaga

pöördelt, kusjuures jalg lendles“, samuti selle, et ta kakles süüdistatavaga, lüües viimast nii käte kui

jalgadega. Kuivõrd halvatuse tõttu on oluliselt häiritud kannatanu parema käe funktsioonid, on

loomulik, et samamoodi on häiritud ka tema parema jala funktsioonid ning liikuvus. Viimane

asjaolu muudab ebatõenäoliseks kannatanupoolse endast füüsiliselt märksa tugevama süüdistatava

jalalöögiga ründamise ning temaga kakluse algatamise. Vastuolu esines ka M.K. ütlustes, kes

kinnitas, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena. Samas ta aga lisas, et tegelikult ta kaklust

ning löömist üldse ei näinud, kuna tegeles tütre K.K. ning lahkus temaga baarist. Eeltoodust nähtub,

et M.K. ütlused ei kinnita süüdistatava ütlusi ning ta ei tea anda ütlusi juhtunu kohta.

-Objektiivse tõendina kriminaalasjas on kohtu hinnangul käsitletav isiku kohtuarstliku ekspertiisi

akt (t.l. 30-31), milline tõendab, et kannatanul O.T. esinesid 22.07.2005 a. NL. s toimunud

sündmuse tagajärjel kehavigastus alalõualuu keskosas nihkumisega murd. Ekspertiisi hinnangul on

vigastus saadud tömbi vägivalla toimel, tõenäoliselt 22.07.2005 a. löökidest kõvade tömpide

esemetega, näiteks kängitsetud jalaga. Samuti on tuvastatud, et kannatanu pöördus kohe pärast

juhtunut Hambapolikliinikusse, kus talle osutati ravi. Kohtu hinnangul kinnitab ekspertiisiarvamus

kannatanu aga ka tunnistajate T.T. ja A.S. ütlusi selle kohta, et maas lamanud kannatanut löödi

süüdistatava poolt mitmel korral jalgadega pea ja näo piirkonda. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud

vigastuse tekkimine võimalik rüseluse käigus tekkinud kukkumisega, nagu oletas süüdistatav.

Kannatanu ütlusi ning temaga koos viibinud tunnistajate ütlusi kinnitab ka kannatanust hommikul,

vahetult pärast sündmuse toimumist politseile avalduse esitamisel tehtud foto (t.l. 4), millest on

näha, et kannatanul oli parema silma ümbruses tugev hematoom, samuti verevalum silmas,

verevalum vasaku kulmu piirkonnas ning paistetus lõual. Nimetatud vigastused viitavad kannatanu

poolt avaldatu õigsusele, s.o. sellele, et teda peksti süüdistatava poolt pea ning näo piirkonda.

Kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatu on vastuolus süüdistatava, K.K. ja M.G. ütlustega selle kohta,

et kannatanul kehavigastusi ei olnud, kuna taoline, ilmselgelt nähtav verevalum ei saanud jääda

neile märkamatuks. Kuna kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et kannatanu sai vigastused samal ajal

kuskilt mujalt, siis tuleb pidada nende tekitajaks süüdistatavat kannatanu ning tunnistajate T.T. ja

A.S. poolt kirjeldatud viisil.

-Asja kohtulikul uurimisel kuulas kohus tunnistajana üle ka baaridaamina töötanud E.M. i, kes aga

ei kinnitanud olulisi faktilisi asjaolusid. Tunnistaja ütluste kohaselt mäletab ta küll seda, et toimus

mingi konflikt ning A.T. viibis baaris, samas aga ei teadnud ta kinnitada seda, millest konflikt algas

ning kes keda ründas. E.M. on ka kohtueelses menetluses avaldanud, et ta sündmuse kohta ütlusi

anda ei tea (t.l. 33).

Ülaltoodu põhjal, asus kohus seisukohale, et on leidnud tõendamist kannatanu O.T. ründamine A.T.

poolt ning kannatanu peksmine käte ja jalgadega pea piirkonda. Samas aga ei ole leidnud tõendamist

kannatanupoolne süüdistatava ründamine ning tema löömine.

Süüdistus A.T. le eeltoodud tegevuse eest on esitatud KarS § 263 p 1 järgi avaliku korra rikkumises

vägivallaga. KarS § 263 p 1 objektiivse koosseisu moodustab avaliku korra rikkumine vägivalla

teel. Kohtu hinnangul on avaliku baari puhul, kus viibisid peale süüdistatava, kannatanu ning

nendega koos olnud isikute veel ka teised baarikülastajad ning baari töötajad tegemist avaliku

kohaga. Teisele isikule kallale tungimine ning tema peksmine pea piirkonda, samuti talle

kehavigastuste tekitamine on vastuolus üldtunnustatud tavade, heade kommete ning inimestevahelisi

suhteid reguleerivate normidega, samuti on nimetatud tegevus käsitletav vägivallateona. Asjaolu, et

süüdistatav ründas kannatanut viimasele ootamatult, selja tagant, on käsitletav kallaletungimisena

huligaanseil ajendeil. Asjaolu, et kannatanu sekkus oma ema, M.K. ja teiste temaga koos olnud

isikute vahelisse sõnavahetusse, ei oma antud juhul tähtsust, kuna konflikti kannatanu ja

1-06-6562

süüdistatava vahel ei toimunud, samuti ei andud nimetatud sõnavahetus süüdistatavale mingit alust

ega õigustust kannatanu füüsiliseks ründamiseks ning talle kehavigastuse tekitamiseks.

Subjektiivsest küljest on A.T. käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena otsese tahtlusega.

Samuti esineb seos teo (kannatanu ründamise ja tema peksmise) ning tekitatud tagajärje

(kehavigastuse ning sellega ka ilmselt füüsilise valu tekitamine kannatanule) vahel.

Lähtudes eeltoodust, leidis kohus, et on leidnud täielikku tõendamist A.T. süü kuriteo

toimepanemises KarS § 263 p 1 järgi, s.o. avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga.

Karistuse kohaldamisest – Kohus ei tuvastanud asja kohtuliku uurimisega teo süüdistatava puhul teo

õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistatava käitumises puuduvad nii karistust

kergendavad kui raskendavad asjaolud. A.T. on varem viiel korral olnud kohtulikult karistatud,

sealhulgas ka raske isikuvastase kuriteo, tapmise eest pikaajalise vabadusekaotusega. A.T. töötab

Osaühingus X puusepana, tema ülalpidamisel on kaks alaealist last.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Asja kohtuliku arutamisega on

tuvastatud, et A.T. pani toime nii tahtlikud kuriteod, mis olid suunatud nii teiste isikute vara kui ka

avaliku korra vastu. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et O.T. i vastu pandi tema poolt toime

füüsilise vägivalla kasutamisega seotud kuritegu ning süüdistatavat on ka varem karistatud

vägivallaga seotud kuritegude toimepanemise eest. Samas on kuritegude toimepanek toimunud juba

pikemat aega tagasi, 2004 ja 2005 aastal. Käesoleva kriminaalasja menetlusega ei ole tuvastatud

A.T. poolt kuritegude või muude õigusrikkumiste toimepanek pärast käesoleva kriminaalasja

kuriteosündmusi. Kuriteoga ei ole tekitatud suurt materiaalset kahju, samuti ei tekitatud kannatanule

O.T. ile pikaajalist ravi nõudvaid kehavigastusi või tervisekahjustusi. Asja kohtulikul arutamisel ei

avaldanud kannatanu soovi süüdistatava rangeks karistamiseks. KarS § 56 lg 2 alusel võib

vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

Arvestades toimepandud kuritegude iseloomu süüdistatava isikut, ei pidanud kohus võimalikuks

tema karistamist rahalise karistusega. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et A.T. le tuleb

KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõista karistus alla sanktsiooni keskmise määra ning KarS § 263 p 1 järgi

mõista karistus sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Samas on kohtu hinnangul võimalik

kohaldada karistust KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel tingimisi maksimaalse pikkusega katseaja

kohaldamisega ning panna A.T. katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.

Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav varastas 07.02.2004 a. Pärnus, Hommiku t. 8

City Pubis I.U. le kuuluva mobiiltelefoni maksumusega 2376 krooni ja 13.03.2004 a. Pärnus, Rüütli

Ärikeskuse NL. baarist M.S. mobiiltelefoni Siemens C62 maksumusega 7000 krooni. Taoline

tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4 mõttes. Kuna süüdistatav on süüdi tsiviilkahju

tekitamises VÕS § 1050 lg 1 mõttes, on tal VÕS § 1043 alusel kohustus hüvitada kannatanutele

tekitatud kahju. Seega, tsiviilhagid, esitatud kannatanu I.U. poolt summas 2376 krooni ja M.S.

poolt summas 7000 krooni on põhjendatud ning kuuluvad süüdistatavalt kannatanute kasuks

väljamõistmisele.

Menetluskuluna kuulub A.T. lt väljamõistmisele riigi tuludesse 2875 krooni ekspertiisitasu seoses

kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisega kriminaalasjas kannatanu O.T. i suhtes.

Asitõendeid kriminaalasja juures ei ole.

KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb A.T. lt välja mõista 6525 krooni sundraha riigi tuludesse seoses

teise astme kuriteo toimepanemisega tema poolt.

1-06-6562

Teet Olvik

Kohtunik