1-05-1000\18 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2008.a Tallinn Kriminaalasja number 1-05-1000 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Jüri Paap ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

12. veebruar 2008.a, avalik kohtuistung Kriminaalasi Heigo Jaansoni süüdistus KarS § 114 p 3, 199 lg 2 p 4,7,8 järgi ning F.M-i süüdistus KarS § 202 lg 1, 199 lg 2 p 4,7,8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. novembri 2007. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Heigo Jaansoni kaitsja adv Jugans Grossmann Prokurör Ave Eisel

Süüdistatav Heigo Jaanson

sünd 18.09.1986.a. Eesti kodanik, elukoht x karistatud 26.02.2007.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 8, 263 p 1,3,4 järgi 2 aasta ja 8 kuulise vangistusega, karistusaja lõpp 26.10.2009.a.

Kaitsja Adv. Jugans Grossmann RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 30. novembri 2007.a otsus Heigo Jaansoni süüditunnistamises ja karistamises muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Heigo Jaanson tunnistati süüdi KarS § 114 p 3 järgi ja karistati 15 aastase vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi 1 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti liitkaristuseks

15 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistusega kaetuks 26.02.2007.a otsusega mõistetud karistus. Seega mõisteti lõplikuks karistuseks 15 aastat vangistust. Karistusaja alguseks loeti 12.05.2005.a.

Heigo Jaanson tunnistati süüdi selles, et ta 11.05.2005.a kella 18-21 vahelisel ajal Olles Harjumaal x talus, pani toime kahe inimese tapmise – talu õuel tekitas R. K hulgaliselt torkelõikehaavu kaela piirkonda, paremasse rinnaõõnde ja kõhuõõnde, millega vigastas elutähtsaid organeid ning mille tüsistusena tekis äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust.

Seejärel tekitas ta V.S tömbi aju-kolju trauma killunenud koljumurdude, peaaju vigastuste ning põrutushaavade, nahamarrastuste ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, lõiketorke haavu kaelal kaelaelundite vigastustega, hulgalisi torkelõikehaavu kõhu eesja külgseinas kõhuõõneelundite vigastustega. Tekitatud vigastused põhjustasid R. K ja V. S surma kohapeal.

KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi tunnistati H. Jaanson süüdi selles, et ta 11.05.2005.a olles x talus, võttis ära R.Ki kuldsõrmuse, kaks sigaretipakki ja tulemasina, mobiiltelefoni koos laadijaga kokku R. K vara 850 krooni väärtuses ning V. S mobiiltelefoni koos laadijaga 890 krooni väärtuses ja L-M. S-ile kuuluva 200 krooni maksva spordikoti, kokku võõrast vara 1940 krooni väärtuses. Samuti tunnistati ta süüdi selles, et koos F.M-iga tungis 12.05.2005.a öösel välisukse lahtitõukamise teel sisse x talu majja, kust varastas U. K Eesti Entsüklopeedia 6 köidet 1000 krooni väärtuses ja väärtusetud maadokumendid; L-M. S teleri 1500 krooni, presskohvikannu

45 krooni väärtuses, kokku võõrast vara 2545 krooni väärtuses.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel F.M, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

APELLATSIOONI SISU

H. Jaansoni kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist.

Apellant on seisukohal, et kohus ei ole oma otsuses piisavalt motiveerinud, miks ta leiab, et just 15 aastat vangistust on see õige ja optimaalne karistus. Kohus on arvestanud, et süüdistatav on varem karistamata, on kuriteo toime pannud 18-aastasena ja et ta on puhtsüdamlikult toimepandut tunnistanud ja kahetsenud, kuid nende asjaolude arvessevõtmine mõistetud karistuses ei kajastu ning mis on liiga range. Sellega on kohus rikkunud KrMS §

312 p 5 sätteid ja KrMS § 339 lg 1 p alusel on see kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Kohus ei ole arvesse võtnud kuriteo motiive. Õigustamata raske kuriteo toimepanemist, oleks tulnud kohtul arvestada, et H. Jaanson ei läinud lihtsalt kaht isikut tapma, vaid tal oli eelnevalt kavatsus kannatanutega rääkida asjaolust, et tema isa käib pidevalt kannatanute pool joomas, tulemata koju mitme päeva vältel, jättes nii lapsed kui invaliidist abikaasa rahata, mille tõttu polnud kodus isegi süüa. H. Jaanson tahtis, et kannatanud ei lubaks tema isal nende pool joomas käia. Jutuajamise käigus muutus aga kannatanu agressiivseks ning tahtis süüdistatavat lüüa, mille tõttu H. Jaanson pani spontaanselt toime tapmise.

Karistuse mõistmisel ei ole kohus täiel määral lähtunud ka karistuse eesmärkidest, s.o võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. H. Jaanson on väljendanud sügavat kahetsust, kõike ise sügavalt läbi elanud, mistõttu ei ole tõenäone, et selliseid tegusid edaspidi toime paneks. H. Jaansonile tuleks mõista leebem karistus.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHT

Ringkonnakohtu istungil leidis prokurör, et maakohtu poolt H. Jaansonile mõistetud karistus ja seaduslik ja põhjendatud, apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Kohtukolleegium leiab vastupidiselt apellandile, et maakohus on H. Jaansonile mõistnud karistuse KarS §-s 56 sätestatust lähtudes ning oma seisukohta karistusmäära valikul põhistanud ega jaga süüdistatava kaitsja seisukohta, mille kohaselt kohtuotsuses esitatud positiivsed ja kergendavad asjaolud mõistetud karistuses ei kajastu. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et H. Jaansonile süüks arvatud KarS §-s 114 p 3 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on seadusandja poolt kehtestatud karistuseks vangistus kaheksast kuni kahekümne aastani või eluaegne vangistus. Maakohtu poolt tuvastatud kahe inimese mõrva tehiolud, süüdlase käitumine nii kuriteo toimepanemise ajal kui pärast seda, viitavad otseselt süü suurusele sellisel määral, mis ei võimalda mõista KarS § 114 sanktsiooni miinimumilähedast karistust. Ka Riigikohus on oma otsustes korduvalt rõhutanud, et karistusõigus on suunatud esmajoones teole ning karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on eelkõige isiku süü (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-43-06; 3-1-1-99-06 jt).

Kohtukolleegium peab apellandi seisukohta, nagu oleks H. Jaanson pannud toime tapmise spontaanselt, ekslikuks. Sellisele arusaamale ei anna alust maakohtu otsuses üksikasjalikult kirjeldatud kahe inimese mõrvamise viis – paljude vigastuste tekitamine, seejärel kõri läbilõikamine, käitumine nii enne kui pärast toimepandut ning kohtupsühhiaatria ekspertarvamus, mille kohaselt H. Jaansoni tegevuse koordineeritus, haavatute surmamine, vargus pärast tapmisi, sündmustiku täpne meenutamine, ei viita ajutise psüühikahäire esinemisele ega piiratud süüdivusseisundile.

Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on põhjendamatu ega anna alust Heigo Jaansonile mõistetud karistuse tühistamiseks ei kuulu.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KRMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.11.2007.a otsuse H. Jaansoni suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Jüri Paap Paavo Randma