1-04-222\20 · Tallinna Ringkonnakohus

1(9)

1-04-222

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. oktoober 2007.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-04-222

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Jüri Paap ja Paavo

Randma

Kohtuistungi sekretär

Erlike Karjus

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

17. september 2007.a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

A S süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13. aprilli 2007.a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav A S ja Põhja ringkonnaprokurör Natalia

Miilvee

Prokurör

Natalia Miilvee

Süüdistatav

A S

xxxxxxxxxxx,

xxxxxxxx,

elukoht

xxxxxxxxxx,

tõkendit valitud ei ole

Kaitsjad

Vandeadvokaadid

Andres

Lusmägi

ja Andres

Simson

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 13. aprilli 2007.a otsus A S mõistetud karistuse KarS §

73 lg 1,3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas ja teha uus otsus, millega KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata kohesele ärakandmisele 2 (kaks) kuud vangistust, ülejäänud 1 (üks) aasta 10 (kümme) kuud vangistust ei pöörata tingimuslikult täitmisele kui ta 3 (kolme) aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Vangistuse kandmise aja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. Katseaja algust arvestada alates 13. aprillist 2007.a. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, süüdistatava A S apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 4. oktoobril 2007.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. 2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. aprilli 2007.a otsusega mõisteti A. S süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja karistati 2 aasta 1 päeva vangistusega KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimisi 3 aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 1 päev ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat vangistust.

2. A. S mõisteti süüdi selles, et tema, soovides saavutada OÜ Grandifer arvel oleva ja kriminaalmenetluse käigus arestitud raha aresti alt vabastamist, lubas ajavahemikus 22. jaanuarist 2004.a kuni 19. veebruarini 2004.a Tallinna linnas toimunud kohtumiste ja telefonivestluste käigus korduvalt altkäemaksu Maksupettuste Uurimise Keskuse Jälitusja Analüüsiosakonna peainspektorile M. R selle eest, et viimane kasutaks ära oma ametiseisundit ja paneks toime seadusega mittelubatud, so Isikuandmete kaitse seaduse § 14 lg 1 ja 2, Jälitustegevuse seaduse § 16 lg 1 ja Kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud menetleja õiguste ja kohustustega vastuolus olevad teod alljärgnevalt: kasutaks A. S huvides ära M. R ametikohajärgselt antud juurdepääsu kriminaalmenetluse nr 03934000041 materjalidele, rahvastikuregistrile ja jälitusteabele ning kriminaalmenetleja ametiseisundiga kaasnevat autoriteeti, väljastades kriminaaltoimikust ja rahvastikuregistrist A. S A. M isikuandmed, teataks kriminaalmenetluse käigus vastuvõetud menetlusotsustustest ning otsiks üles A. M ja toimetaks ta notari juurde volikirja allkirjastamiseks. Altkäemaksuna eelnimetatud ametiseisundi ärakasutamise eest lubas A S 22. jaanuaril 2004.a. Tallinnas Narva mnt

10 asuvas kohvikus “Narva” M. R OÜ Grandiferi arvel olev summa (arestimise hetkel

562 516, 55 krooni) jagada peale OÜ Grandiferi vara aresti alt vabastamist „toimkonna“ , s.o A. S, juristi ja M. R vahel. 4. veebruaril 2004 täpsustas A. S telefonivestluses M. R lubatud altkäemaksu summa suurust, milleks oli “45% jagada pooleks”. Vastavalt A. S tahtele edastas M. R temale A. M andmeid sisaldava rahvastikuregistri väljavõtte, samuti tuvastas A. M asukoha ja võttis temaga ühendust, mille tulemusena 5. veebruaril 2004.a allus A. M temale kriminaalmenetlejana tuntud M. R kutsele ja nõustus koos temaga Haapsalust Tallinnasse tulema. 5. veebruaril 2004.a, teel Tallinnasse saades teada, et toiming on seotud A. S ning Tallinnas tuleb tal allkirjastada volikiri OÜ Grandifer juhatuse liikmena, nõustus A. M nimetatud toimingu tegemisega üksnes usaldusest kriminaalmenetlejast ametiisiku M. R vastu. Seejärel, kuriteo matkimise käigus M. R poolt leitud ja Tallinnasse toimetatud A. M allkirjastas 5. veebruaril 2004.a notar R T büroos Tallinnas volikirja, mille alusel ta andis OÜ Grandifer nimel A. K piiramatu õiguse teha volitaja nimel kõiki tehinguid. Volikirja tegemise järel 5. veebruaril 2004.a notari büroo juures kinnitas A. S M. R, et 45% OÜ Grandifer rahast jagatakse A. S ja M. R vahel pooleks. 16. veebruaril 2004.a toimunud telefonivestluses soovis A. S saada M. R kriminaalmenetluse andmeid sellest, millise isikuga seoses ja millistel asjaoludel alustati kriminaalmenetlus, mille käigus arestiti OÜ Grandifer vara, milliseid otsustusi võeti selles menetluses vastu. 19. veebruaril 2004 kinnitas A. S Tallinnas Tartu mnt asuval Sikupilli Prismas vestluse käigus M. R, et viimane saab altkäemaksuna enam kui 100 000 krooni suuruse summa („kuus kohta kindlasti ja alles siis tuleb koma“), samuti meelitas M. R teatada A. S seoses OÜ Grandifer alustatud kriminaalmenetluses vastu võetud otsustustest ja otsida võimalusi mõjutada kriminaalmenetluse kulgu. Niisuguse tegevusega A S, lubades altkäemaksu, pani toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3(9)

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör kohtuotsuse tühistamist A. S suhtes KarS § 73 sätete kohaldamise suhtes, sest peab seda põhjendamatuks ja seadusele mittevastavaks. Apellatsioonis ollakse seisukohal, et kuna A. S ei ole kriminaalõiguslikult ette heidetud distsiplineerimatust omaette teona ega ühtki muud tegu, mis oleks seotud distsiplineerimatusega, siis ei ole relevantne kohtu järeldus, et A. S karistamise eesmärgiks on tema distsiplineerimine. Kuna KarS § 73 kohaldamine on oma olemuselt erandlik, siis varasema karistatuse puudumine ei tohi õigusriigis olla käsitletav erandliku asjaoluna. Kuigi kohus leidis, et kuritegu pandi toime omakasu motiivil, ei arvestanud kohus karistuse mõistmisel KarS § 58 p 1 ettenähtud raskendavat asjaolu. A. S oli kuriteo põhjalikult läbi mõelnud ja kavandanud. See oli toime pandud tahtlusega kavatsetuse vormis. Kuriteole eelnes ja sellega oli lahutamatult seotud teine, majandusalane rikkumine, milline küll ei ole antud kriminaalmenetluse esemeks, kuid mis iseloomustab A. S isikut ja tema suhtumist õiguskorda. A. S ei ole kordagi väljendanud kahetsust, vaid on järjekindlalt õigustanud taolist oma käitumist. Selline suhtumine on õiguskorra kaitsmise seisukohast eriti ohtlik, kui võtta arvesse tema tegevust juristina majandusõiguses.

4. Süüdistatav A. S taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kohtuotsus on motiveerimata. Lisaks sellele ei ole kohtuotsuse koostamisel järgitud deliktistruktuuri. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole A. S M. R altkäemaksu lubanud. Juttu oli küll OÜ Grandiferi varade aresti alt vabastamisest, kuid A. S pidas silmas Äriseadustikust tulenevaid seaduslikke võimalusi. Kriminaalõiguse spetsialistina puudusid M. R elementaarsemadki teadmised tsiviilõigusest. Üldteada on jälitusametnike suur töökoormus ja asjaolu, et pikaajalise koormuse talumise käigus võib tekkida vaimset tegevust moonutav nähtus, mida nimetatakse professionaalseks kretinismiks. M. R provotseeris ise A. S altkäemaksu andma. 29. jaanuaril 2004.a vestluse salvestamine mobiiltelefoniga toimus ebaseaduslikult, sest kohtunik andis loa jälitustegevuseks alles 2. veebruaril 2004.a. Ebaseaduslik on telefonivestluse kopeerimine CD failina ja selle tõendina kasutamine. Tegemist on ebaseadusliku jälitustegevusega. Apellant leiab, et kohus on andnud jälitustegevuseks loa kümneks järjestikuseks päevaks, mistõttu jälitustegevus kestis üle lubatud tähtaja. M. R ei oleks olnud võimalik OÜ Grandifer vara aresti alt vabastada, sest tema ei olnud seda vara arestinud. Kuna M. R oli ligipääs erinevatele andmebaasidele, siis ei ole rahvastikuregistri väljavõtte tegemises midagi ebaseaduslikku. Puuduvad tõendid selle kohta, et M. R oleks selle väljavõtte A. S kätte andnud. Samuti oli M. R ametikohast tulenev õigus isikuid välja kutsuda ja üle kuulata.

A. M ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta tarvitas sageli alkoholi. Lisaks sellele oli ta ise kahtlustatav maksukuriteos. A. M istus M. R auto peale vabatahtlikult ja andis notari juures vajalikud allkirjad. Ebausaldusväärsed on ka tunnistaja A. K ütlused, sest tegemist on Kaitsepolitseiameti töötajaga, kes ei saa kohtule oma töö üksikasju avaldada.

Kohus

tunnistas

süüdistatava

A.

S

ütlused

põhjendamatult

mitteusaldusväärseks. Tegemist on apellandi tagakiusamisega poliitilise tegevuse eest, millest annab tunnistust tema õigeksmõistmine KarS § 22 lg 3 ja KarS § 289 järgi.

5. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör kohtuotsuse tühistamist A. S mõistetud karistusest tingimisi vabastamise osas ja tema karistamist reaalse vangistusega. 4(9) Süüdistatav A. S ja tema kaitsjad taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja A. S õigeksmõistmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele, sest mõistetud karistusest A. S täielik tingimisi vabastamine ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

7. Esmalt analüüsib kohtukolleegium süüdistatava A. S apellatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta.

7.1. Apellandi arvates on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest kohus on kohtuotsuse põhiosas motiveerinud A. S süüditunnistamist ja karistamist KarS § 298 lg 1 järgi ning resolutiivosas ta selles süüdistuses süüdi tunnistanud ja karistuse mõistnud. Antud juhul oleks tegemist nimetatud rikkumisega juhul, kui maakohus oleks põhjendanud A. S õigeksmõistmist, reselutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 D. Bõkovski süüdistusasjas juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja reolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16).

7.2. Apellandi hinnangul on kohtuotsus motiveerimata, mis on KrMS § 339 lg 1 p 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et motiivide puudumisega on tegemist esiteks siis, kui maakohus ei ole mingit oma seisukohta üldse põhjendanud või kui selle põhjenduse kujunemine ei ole kohtuotsuse lugejale jälgitav (näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2004.a otsus nr 3-1-1-47 K. Merivälja süüdistusasjas – RT III 2004, 17, 208). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta A. S talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kohtuotsus on motiveerimata. Süüdistatava apellatsiooni sisust nähtub, et tegelikult ei nõustu ta esimese astme kohtuotsuse motiividega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. augusti 2001.a otsuses nr 3-1-1-79-

01 T. Seebi süüdistusasjas märkinud, et kohtuotsuses toodud motiividega mittenõustumine ei ole samastatav motiivide puudumisena (RT III 2001, 261).

7.3. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Seega

puudub

ringkonnakohtul

seaduslik

alus

kohtuotsuse

tühistamiseks ja ise uue otsuse tegemiseks olukorras, kui tuvastatakse mõni KrMS § 339 lõikes 1 loetletud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kuna süüdistatava A. S 5(9) hinnangul on kohus oluliselt rikkunud KrMS § 339 lõikes 1 punktides 7 ja 8 sätestatut, siis tulnuks apellatsioonis taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises koosseisus, mitte aga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kuna süüdistatava A. S apellatsiooni tegelikuks sisuks on kohtuotsuses toodud motiividega mittenõustumine, siis peab kohtukolleegium vajalikuks apellatsioonis toodud väiteid sisuliselt kontrollida.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 V. Semjonovi süüdistusasjas märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite sellisel määral ümberhindamiseks, mis oleks aluseks A. S õigeksmõistmisele.

8.1. Kohus on kohtuotsuses tuvastanud A. S käitumises KarS § 298 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning leidnud, et õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava

A. S apellatsioonis tehtava etteheitega kohtuotsuses deliktistruktuuri rikkumise kohta. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks lisada, et ka deliktistruktuuri mittejärgimine ei tähenda tingimata kohtuotsuse tühistamist kõrgema astme kohtu poolt. Materiaalõiguse vääraks kohaldamiseks saab siiski eelkõige lugeda olukorda, kui ülalviidatud väärkäsitlus viis kohtuotsuses tuginemisele ebaõigele materiaalõiguse normile. Seda seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium 19. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-117-06 M. Meilbaumi asjas (RT III 2007, 9, 71).

8.2. Erinevalt altkäemaksu andmisest ei eelda altkäemaksu lubamine vara või muu soodustuse üleandmist ametiisikule, vaid üksnes ametiisikule sellesisulise pakkumise tegemist. Pole oluline, kas ametiisik on valmis pakkumise vastu võtma või mitte. Seejuures ei ole altkäemaksu lubamine vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona, mille seadusandja on pidanud vajalikuks eraldi kriminaliseerida. Kriminaalkolleegium ei nõustu A. S apellatsiooni seisukohaga, et isiku süüditunnistamine altkäemaksu lubamises on võimalik üksnes juhul, kui on tuvastatud, et altkäemaksu lubanud isik oleks sündmuste planeeritud kulgemise korral oma lubaduse ka reaalselt täide viinud. Tulenevalt KarS § 298 lg 1 mõttest ja KarS § 294 lg-s 1 sätestatud altkäemaksu mõistest eeldab altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine seda, et lubaja tegutseks eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata. Seega täidab altkäemaksu lubamise koosseisu ka petlik pakkumine, mida lubaja ei kavatse algusest peale täita või mille täitmine on isegi võimatu, kuid mille eesmärk on kallutada ametiisikut ebaseaduslikule tegevusele või tegevusetusele. Sellist seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. mai 2005.a otsuses nr 3-1-1-37-05 D. Demutski süüdistusasjas (RT III 2005, 21, 212).

8.3. Järgnevalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda süüdistatava A. S apellatsiooni väidetel, mis puudutab tõendite usaldusväärsust. 6(9) Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 J. Pererukova süüdistusasjas ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15, 148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on põhjendanud, miks ta arvestab tõendina tunnistajate A. M, M. R ja A. K ütlusi, süüdistatava A. S ütlused aga kõrvale jätab. Kohtukolleegium, osundades Riigikohtu otsustes 3-1-1-68-06; 3-1-1-113-06; 3-1-1-1-07 väljendatud seisukohtadele, märgib, et diametraalselt lahknevad erinevused A. S kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes seavad ütluste usaldusväärsuse tervikuna kahtluse alla ning need ei ole tõendina arvestatavad. Seetõttu peab kohtukolleegium alusetuks apellatsiooni väidet, et kohus on süüdistatava A. S ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud.

8.4. Kohtukolleegium märgib, et matkimine tähendab süüteo jäljendamist, st ühe poole näilikku valmisolekut panna toime süütegu. Formaalselt kuriteo kihutamisele sarnanenud M. R tegevuse õigusvastasus on välistatud, sest ta olid õigustatud antud kuritegu matkima. Sellisele seisukohale kihutaja ja matkija tegevusele õigusliku hinnangu andmisel on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium 6. märtsi 2001.a otsuses nr 3-1-1-15-01 N. Dubtšaki süüdistusasjas (RT III 2001,11, 116) ja 2. detsembri 2004.a otsuses nr 3-1-1-110-04 V. Jegorovi süüdistusasjas (RT III 2004, 38, 384). M. R tahtlus oli suunatud sellele, et jäljendada jälitusametnikule altkäemaksu lubamist, mitte aga sellele, et selline kuritegu reaalselt aset leiaks. Seega puudus M. R nö topelttahtlus. Seega kohtukolleegium ei soostu A. S apellatsiooni väitega, et M. R provotseeris A. S altkäemaksu lubama.

8.5. Asja materjalidest nähtub, et Tallinna Halduskohus andis loa erandtoimingute tegemiseks 2. veebruarist 2004.a kuni 2. märtsini 2004.a. kümne päeva jooksul. See tähendab, et erandtoimingud tuleb teha selle ajaperioodi jooksul ja mitte rohkem kui kümme korda. Kohtukolleegium ei nõustu A. S apellatsiooni väitega, et erandtoimingud tuleb teha kümne järjestikuse päeva jooksul, sest vastasel korral muutuks mõttetuks halduskohtu poolt lubatud ajavahemik 2. veebruarist kuni 2. märtsini 2004.a. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et erandtoimingute läbiviimine on toimunud kooskõlas seadusega.

8.6. 29. jaanuaril 2004.a ei salvestanud M. R A. S peetud mobiiltelefonikõnet jälitusmenetluse raames, vaid eraisikuna, kel on õigus fikseerida oma isiklikke vestlusi ja sündmusi. Seetõttu ole M. R tegevus käsitletav ebaseadusliku jälitustegevusena.

8.7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg-st 1 tulenevalt on muuhulgas iseseisvaks tõendiallikaks ka foto, film või muu teabesalvestis. Kuigi kõnealustel tõenditel on iseseisev tõenduslik tähendus, peetakse kohtukolleegiumi hinnangul siinjuures silmas siiski vaid uurimistoimingu (nt sündmuskoha vaatluse), muu menetlustoimingu või jälitustegevuse protokollile lisatavat teabesalvestust, mis vormistatakse KrMS §-st 148 kohaselt. Kuna telefonikõne salvestus ei ole käsitletav KrMS § 63 lg 1 loetletud lubatud tõendina, siis jätab kohtukolleegium selle tõendite hulgast välja. Selle tõendi väljajätmine ei muuda M. R ütluste usaldusväärsust, sest M. R on andnud 29. jaanuaril 7(9) 2004.a toimunud telefonivestluse kohta detailseid ütlusi ja need haakuvad tema hilisemate ütlustega ning jälituse erandtoimingute käigus fikseeritud andmetega.

8.8. Tunnistaja M. R oli oma ametikohast tulenevalt õigus läbi viia jälitusja menetlustoiminguid, tal oli ligipääs riigi erinevatele andmebaasidele. Kohtukolleegiumi hinnangul on ilmselge, et neid toiminguid teha ja andmeid kasutada on ametiisikul õigus vaid menetletava kriminaalasja raames. Ka menetletava kriminaalasja raames saadud andmeid on uurijal ja jälitusametnikul õigus kasutada vaid töisel otstarbel. Seetõttu ei olnud kõrvalisel isikul A. S õigust saada jälitusametnikult M. R Rahvastikuregistri andmebaasi väljatrükki ega paluda andmeid menetletavate kriminaalasjade kohta. M. R selgitas A. S palvel välja A. M asukoha ja meelitas ta teadvalt valel ettekäändel autosse istuma ja Tallinnasse sõitma. Alles Tallinnas selgus, et M. R ei hakka temaga uurimistoiminguid läbi viima, vaid viib hoopis notari juurde. Tunnistaja A. M ütlustest nähtub, et ta nõustus M. R auto peale istuma just seetõttu, et M. R oli tema teada maksuameti uurija, kes oli teda varem üle kuulanud. M. R käitumine oli vastuolus Isikuandmete kaitse seaduse § 14 lg 1,2, mille kohaselt ei ole ametialase juurdepääsu läbi teatavaks saanud isikuandmete edastamine, avaldamine ja kasutamine muul kui vastaval ametialasel eesmärgil lubatud. Teo toimepanemise ajal kehtinud Jälitustegevuse seaduse § 16 lg 1 redaktsiooni kohaselt kasutatakse jälitustegevuse tulemusena saadud andmeid uurimistoimingute ettevalmistamisel ja tegemisel, kuritegude ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks, samuti tagaotsitavate isikute tabamiseks ning teadmata kadunud isikute asukoha väljaselgitamiseks. Seega, kui jälitustegevuse tulemusena saadud andmeid kasutatakse mingil muul eesmärgil, on tegemist seaduserikkumisega. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et Jälitustegevuse seaduse § 16 lg 1 on käesoleval ajal kehtetu, sest 1. juulist 2004.aastast kehtima hakanud Karistusseadustikus reguleerib jälitustoimingute läbiviimist 3. peatüki 8. jagu. 8.9.

süüdistusest KarS §

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokurör loobus O.Z

22 lg 3 - § 289 järgi, kuna alates 24. jaanuarist 2007.a oli see paragrahv kehtetu. KrMS § 301 kohaselt, kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Seega ei sõltunud selles süüdistuses A. S õigeksmõistmine prokuröri ega kohtu suvast, vaid tulenes seadusandja tahtest. Seetõttu peab kohtukolleegium arusaamatuks A. S apellatsiooni väidet selle kohta, et süüdistuses KarS § 22 lg 3 - § 289 järgi õigeksmõistmine tõendab seda, et teda kiusati taga poliitilise tegevuse eest.

9. Edasi käsitleb kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni väiteid A. S mõistetud karistusest KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimusliku vabastamise kohta.

9.1. KarS § 298 lg 1 näeb altkäemaksu lubamise või andmise eest karistusena ette vangistuse ühest kuni viie aastani. Kuna A. S oli varem kohtu poolt karistamata ja kohus tema käitumises karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud, siis karistas kohus A. S vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, so kaheaastase vangistusega. Kuna A. S ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja arvestades seda, et KarS § 298 lg 1 järgi karistatakse ka altkäemaksu andmist, siis leidis kohus, et A. S karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab, kui kohaldada temale mõistetava karistuse suhtes KarS § 73 lg 1,3 sätteid.

9.2. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja 8(9) lühiajalisemate vangistuste puhul. KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Viimati käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium seda küsimust

20. veebruari 2007.a otsuses nr 3-1-1-99-06 E. Sorokini süüdistusasjas (RT III 2007, 8, 65).

9.3. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. S poolt toime pandud kuritegu ei ole raske, sest KarS § 298 lg 1 sanktsiooni ülemmäär ei ületa 5 aastat ning A. S peeti võimalikuks karistada 2 aastase vangistusega. A. S on varem kohtu poolt karistamata, tal on eluja töökoht, perekonnas kaks alaealist last. Seega ei esine ka süüdlase isikut iseloomustavates andmetes midagi sellist, mis välistaks A. S suhtes KarS § 73 sätete kohaldamise. Kohtukolleegiumi hinnangul tähendabki kohtuotsuses märgitud A. S distsiplineerimine seda, et saavutada karistuse eesmärk ja orienteerida A. S edaspidi käituma ausalt ja seaduskuulekalt. Altkäemaksu lubamise ja andmisega kaasneb kohtukolleegiumi hinnangul alati mingi kasu saamise eesmärk, mistõttu kohus ei ole seda põhjendatult KarS § 58 p-s 1 sätestatud karistust raskendavaks asjaoluks lugenud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni selle seisukohaga, et A. S KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimuslik vabastamine mõistetud karistusest ei ole kooskõlas seadusega.

9.4. KarS § 73 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt. Ülalviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1- 99-06 on märgitud, et lühivangistuse (nn šokivangistuse) määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et vaatamata õigusalastele teadmistele ja sellealase töökoha olemasolule lubas A. S altkäemaksu korduvalt ja suures ulatuses. Kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse järeldusega, et altkäemaksu lubati kavatsetult, see oli pikalt ette planeeritud ja detailselt kavandatud. A. S ei ole küll varem kohtu poolt süüdi mõistetud, kuid tema isikut iseloomustab asjaolu, et teda kahtlustati KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 (käesoleval ajal KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2) järgi kvalifitseeritava maksukuriteo toimepanemises 2000.aastal, mille tulemusena jäi riigile maksudena laekumata üle 6 miljoni krooni. Prokuratuur on tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse 30. augustil 2007.a KrMS § 202 alusel otstarbekuse kaalutlustel lõpetanud. A. S on nõustunud võtma endale rahalise kohustuse tasuda 800 000 krooni riigi tuludesse. Neid asjaolusid arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et katseaja toime mõjub A. S distsiplineerivamalt, kui ta kannab koheselt ära 2 kuud vangistust ning ülejäänud 1 aasta 10 kuud KarS § 73 lg 1,3 alusel tingimisi 3 aastase katseajaga.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 338 p 4 ja 340 lg 4 p 4 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 13. aprilli 2007.a otsus A. S suhtes kuulub osaliselt tühistamisele ja teeb selles osas uue otsuse. 9(9)

Meelika Aava Jüri Paap Paavo Randma