1-06-9385\3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2006.a Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasja number 1-06-9385 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Igor Amann ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi R.Lu süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 121 ja 266 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13. septembri 2006. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav R.L Prokurör Merike Lugna Süüdistatav R.L

sünd xx.xx.xxxx.a Eesti kodanik, elukoht x, töötas AS-s * maalrina, varem kahel korral kohtu poolt karistatud, viimati 05.07.2005.a. Järva Maakohtu poolt KarS § 121 ja 199 lg 1 alusel 5 kuulise vangistusega tingimisi 2 aastase katsejaga

Kaitsja Adv. Aadu Luberg RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 13. septembri 2006.a otsus osaliselt R.Lu õigeksmõistmises KarS § 121 ja 266 lg 1 järgi. Teha uus otsus: Tunnistada R.L süüdi KarS § 121 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära ulatuses s.o 4740 krooni. Tunnistada R.L süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 25 päevamäära ulatuses s.o 3850 krooni. KarS § 64 lg 1 alusel mõista R.Lule liitkaristuseks rahaline karistus 6000 (kuus tuhat) krooni. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista R.Lult välja sundraha 4500 (neli tuhat viissada) krooni riigituludesse. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

R.L mõisteti KarS § 199 lg 2 p 4, 121 ja 266 lg 1 järgi õigeks. Süüdistusakti kohaselt tungis ta 01.07.2006.a x korteris kallale L. J, lõi kätega ja jalgadega keha piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu. Varem vargusi toime pannud isikuna varastas ta nimetatud L. J korterist neli purki siidrit Fizz 56 krooni väärtuses ning eelnevalt, 30.06.2006.a õhtul tungis rõduukse kaudu valdaja tahte vastaselt võõrasse, L. J korterisse x.

Maakohus leidis, et süüdistusaktis nimetatud korter oli kannatanu ja süüdistatava ühises kasutuses, kuivõrd R. L ei olnud veel sellest oma varaga välja kolinud. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkinud konflikti lahendamine on tsiviilõiguslik. Siider, mille süüdistatav korterist kaasa võttis oli soetatud kannatanuga ühise kooselu ajal ega olnud võõras vara. Kohus leidis, et omaosa eraldamine ühisest asjast ei ole vargus. Maakohus märkis, et kehalise väärkohtlemise koosseisu täidab valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine. Kannatanu ütlusi hinnates ei tulene aga, et kätega tõukamine, jalgadega vehkimine või löömine oleks kannatanul valutunnet põhjustanud.

APELLATSIOONI SISU

Prokurör taotleb Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega R.Lu süüditunnistamist KarS §

121 järgi ja karistamist 6 kuulise vangistusega, KarS § 199 lg 2 p 4 järgi 3 kuulise vangistusega ja KarS § 266 lg 1 järgi 2 kuulise vangistusega, mõistes liitkaristuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 kohaldamisel mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse võrra suurendada ja lõplikuks liitkaristuseks mõista 11 kuud vangistust.

Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud ja jõudnud ekslikule järeldusele R. Lul süü puudumise kohta. Apellatsiooni põhjendused on järgmised.

Kannatanu on kohtueelsel uurimisel avaldanud, et R. L lõi teda jalaga keha piirkonda ja üritanud ka kätega lüüa, üks löök tabas näkku, kuid viga ei saanud. Neid ütlusi kinnitab ka juuresviibinud tunnistaja A. T. Kannatanu ütluste leebumine kohtuistungil on olnud tingitud sellest, et tal puudub soov süüdistatava karistamiseks vangistusega. Prokurör viitab veel I. M ütlustele selle kohta, et R. L on L. J suhtes vägivallatsenud, mistõttu nad lahku läksidki.

R. L on ka varem samalaadse kuriteo eest karistatud. Kannatanuks oli samuti L. J. Seetõttu on väheusutav, et kannatanu, kes on elanud väärkohtlemise hirmus, läheb ise vägivallatsejale kallale. I. M sõnul oli tema kohale saabudes L. J endast väljas ja nuttis. Kui vägivallatsejaks olnuks L. J, polnuks nutuks põhjust.

Siidri kohta selgitas R. L, et temast võis korterisse enne sealt äratulekut jääda 3-4 purki siidrit ning need, millest süüdistusest jutt, võisid olla samad purgid. Seega möönab süüdistatav, et ega ta siidri kuuluvuses kindel ei olnud ja see teda ei huvitanudki. Kohtueelsel uurimisel on R. L kahel korral üle kuulatud ja kummalgi korral ei ole ta arvanud, et siidrid temale kuuluvad. Kannatanu sõnul kuulusid siidrid temale. Tõendatud on, et L. J poolt oli esikukapile pandud ca 10 purki siidrit. R. L puudus igasugune alus arvata, et need talle võisid kuuluda. Oluline on, et asja äravõtmise hetkel ei teadvustanud R. L endale, et need neli purki siidrit võiksid olla omaosa eraldamine ühisest asjast. Tegemist on vargusega, mis pandi toime kaudse tahtlusega.

Vaidlust ei ole selles, et R. L ja L. J läksid lahku 3 nädalat enne süüdistuses kirjeldatud sündmusi. R. L andis korterivõtmed L. J ja R. L asjade kättesaamise suhtes pidid nad enne kokku leppima. Vaidlusaluse korteri omanikuks on L. J ema I. M, nii kannatanu kui süüdistatav on sinna sisse kirjutatud. Pärast lahkuminekut R. L keeldus ennast välja kirjutamast. Kuid oluline on, et R. L pole kunagi väitnud, et ta arvas endal õiguse olevat sinna korterisse siseneda.

Maakohus väidab, et pole selgunud ei omaniku ega teise kaasvaldaja keeldu. Omanikuna on ütlusi andnud I. M selle kohta, et on korduvalt R. L öelnud, et tema koht ei ole seal korteris ja rohkem ärgu sinna mingu. Kohtul ei jäänud kahtlust selles osas, et R. L ja L. J enam 01.07.2006.a koos ei elanud. Kohus aga leidis, et valdus saab alata sissekolimisega ja lõppeda väljakolimisega, võtme loovutamine valdust ei lõpeta.

Prokurör viitab AÕS §-le 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 2 kohaselt on isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandivõi muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, otsene valdaja. § 39 lg 1 kohaselt valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. R. L ja L. J olid kokku leppinud, et R. L elukoht x enam ei ole, mille kinnituseks loovutas R. L võtmed. Asjaolu, et R. L ennast sealt välja ei kirjutanud, ei muuda teda tegeliku võimu teostajaks korteri üle, kuna võtme loovutamine oli tema vaba tahe. Seega ei ole keegi tema valdust rikkunud. Tähtsust ei oma ka see, et R. L jättis korterisse enda isiklikke asju. Ka see ei muuda teda valdajaks, sest valdus läks tema käest välja tema nõusolekul.

30.06.2006.a oli L. J korteri ainuvaldaja, sest ainult temal oli tegelik võim asja üle, mistõttu pidigi R. L korterisse pääsemiseks kasutama rõdu.

Samal seisukohal on ka Riigikohus, märkides, et AÕS §-de 36 lg 3 ja 39 lg 3 kohaselt otsustatakse selle üle, kas isik on kaotanud või saanud tegeliku võimu asja üle, asjaolude alusel. Eluruumi otseseks valdajaks ei saa isikut pidada ainuüksi seetõttu, et korteris on tema asjad. Otsene valdus eluruumile seondub tegeliku võimuga selle üle (Riigikohtu otsus nr 3-2- 1-1-160-01).

Prokurör on seisukohal, et kuivõrd R. L pani kuriteod toime katseajal ning pigem õigustab oma tegevust, siis tuleb tema suhtes karistusena kohaldada vangistust.

POOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

Prokurör toetas apellatsiooni ja taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega R. L süüditunnistamist kõigis talle esitatud süüdistustes ja karistamist vastavalt apellatsioonis esitatud taotlusele.

Kaitsja leidis, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust, maakohus on põhjendatult R. L õigeks mõistnud. Kaitsja on seisukohal, et maakohus rikkus küll oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuid see asjaolu ei ole kaasa toonud põhjendamatut kohtuotsust. Samas käsitleb prokurör oma apellatsioonis maakohtu minetusi silmas pidades vääriti.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni väidetega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendatud osaliselt.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et KrMS § 335 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on ringkonnakohtul käesolevas süüdistusasjas võimalus kontrollida kohtuotsuse seaduslikkust üksnes maakohtu istungil kontrollitud tõenditest lähtuvalt. Nendeks on süüdistatava ja kannatanu ütlused kohtuistungil.

KarS §-s 121 ettenähtud kehalisse väärkohtlemisse puutuvalt ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga.

Kannatanu L. J kinnitas kohtuistungil, et süüdistatav tõukas teda, millest ta vastu kappi kukkus. Korteri koridoris lõi aga R. L teda jalaga /tl 68/. R. L võtab kannatanu tõukamise omaks ning tema ütlustest tuleneb, et tegi seda tahtlikult /tl 67/.

Kohtukolleegium rõhutab, et KarS § 121 koosseisu täidab igasugune valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine. Kehalise väärkohtlemise all mõistetakse inimese keha mõjutamist viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav, kuid mis olemuslikult ei ole selline, et võiks põhjustada tervisekahjustuse. Kohtukolleegium on seisukohal, et tuvastatud tehioludel L. J tõukamine süüdistatava poolt ei saa olla aktsepteeritav ning KarS §

121 koosseisu täidab selline tegevus just seetõttu, et tõukamine põhjustas kannatanu vastu kappi kukkumise. Kukkumine vastu kõva eset põhjustab enesestmõistetavalt valu ning süüdistatava käitumisele hinnangut andes ei oma tähtsust kannatanu ja süüdistatava vahelise füüsilise konflikti intensiivsus, millele maakohus oma otsuses viitab. Kohtukolleegium on seisukohal, et R. Lu käitumises esines KarS § 121 ettenähtud kuriteo nii objektiivne kui subjektiivne koosseis, tema süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Apellatsioonis esitatud põhjendustega, mis puudutavad R. L esitatud süüdistust KarS § 266 lg

1 järgi, s.o omavolilises sissetungis, kohtukolleegium nõustub. Nii süüdistatava enda kui kannatanu ütlustest tuleneb, et 30. juuniks 2006.a oli R. L vabatahtlikult loobunud valdusest eluruumile x. R. L andis L. J üle korterivõtmed ning aja suhtes, millal R. L pidi oma asjadele endisesse eluruumi järele minema, pidid nad kokku leppima eraldi /tl 67, 68/. Kohtukolleegium on seisukohal, et prokurör viitab põhjendatult Riigikohtu otsusele nr 3-2-1- 160-01 ning märgib, et otsene valdus eluruumile seondub tegeliku võimuga selle üle. Kas isik on kaotanud või saanud tegeliku võimu asja üle, otsustatakse aga tuvastatud asjaolude alusel.

R. L loobumine eluruumi valdusest on käesoleval juhul vaieldamatult tuvastatud. Väljakolimine, nagu seda märgib maakohus oma otsuses, ei oma tähtsust. Eluruumi otseseks valdajaks ei saa pidada isikut ainuüksi seetõttu, et korteris on tema asjad. Tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt oli L. J 30.06.2006.a korteri ainuvaldaja, sest ainult temal oli tegelik võim asja üle. Sellest tingitult kasutaski R. L korterisse pääsemiseks viisi, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks – tungis korterisse naaberkorteri rõdu kaudu. Siinjuures tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt peetaksegi sissetungimiseks sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks. Tuvastatud on ka see, et R. L sisenes x eluruumi selle valdaja tahte vastaselt, kuivõrd ei teatanud sellest kannatanule, nagu oli nende vahel kokku lepitud. Kohtukolleegium on eelnevat arvestades seisukohal, et R. L pani toime KarS §-s 266 lg 1 ettenähtud kuriteo.

Apellandi seisukohaga, et R. L, juues kannatanu korteris kaks purki siidrit ja võttes lahkudes kaasa veel kaks purki, pani toime varguse, kohtukolleegium ei nõustu. Nii kannatanu kui süüdistatav on kohtuistungil kinnitanud, et osa siidritest olid ostetud süüdistatava poolt ajal, mil nad veel koos elasid. Selliste tuvastatud asjaolude pinnalt puudub kohtukolleegiumi arvates alus väita, nagu oleks R. L siidrit juues ja kahte purki kaasa võttes möönnud, et ta võtab ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võõra vallasasja. Tema tegevuses puudub KarS § 199 lg 2 p 4 subjektiivne koosseis, mistõttu maakohus on põhjendatult R. L õigeks mõistnud.

Lähtuvalt käesoleva süüdistusasja menetlemisest esimese astme kohtus, peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada järgmist.

Kuigi R. L süüdistusasja menetleti esimese astme kohtus lühimenetluse, s.o KrMS 9. peatüki

1. jao sätete alusel, ei tähenda see seda, et kohtulikul uurimisel võib kõrvale jätta KrMS 10. peatüki sätted. KrMS § 233 lg 3 kohaselt juhindutakse lühimenetlust kohaldades 10. peatükis sätestatust, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Kuivõrd süüdistatav taotles kohtuistungil enda ülekuulamist ning toimus ka kannatanu küsitlemine, siis tulnuks maakohtul silmas pidada, et süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi võib kohus avaldada vaid ristküsitluse käigus, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega ja seda üksnes kohtumenetluse poole taotlusel (KrMS § 293 lg 1, 289 lg 1). Samasugused nõuded kehtivad kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise kohta. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kohtumenetluse pooled ei süüdistatava ega kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist taotlenud. Seega puudus kohtul alus R. L ja L. J kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks. Peale selle on kohtukolleegium seisukohal, et kuigi KrMS § 233 lg 1 alusel võib kohus lühimenetluses kriminaalasja lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal, ei tähenda see seda, et kohus võib tähelepanuta jätta KrMS §-s 14 sätestatud võistlevuse printsiibi kohtulikul arutamisel ja kohtumenetluse poolte asemel näidata üles initsiatiivi kohtueelsel uurimisel kogutud nii süüdistuse aluseks olevate kui ka süüdistatavat õigustavate tõendite avaldamisel ning kontrollimisel. Kohtuistungi protokolli kohaselt on maakohus just nii toiminud /tl 68/.

Eelnevat arvestades jätab kohtukolleegium tähelepanuta apellatsiooni osas, mis käsitleb süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi.

Kohtukolleegium möönab, et Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254) esitatud seisukohta silmas pidades on maakohus käesolevas süüdistusasjas rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ning ka oma otsuse mõnes lõigus (lk 73, 74) tunnistajate ja kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi analüüsinud, kuid kohtukolleegium on seisukohal, et mitte menetlusnormide oluline rikkumine ei ole kaasa toonud ebaseaduslikku ja põhjendamatut kohtuotsust vaid kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, milline minetus on aga ringkonnakohtus KrMS § 338 p 2 ja 340 lg 4 alusel kõrvaldatav.

Tunnistades R.L KarS § 121 ja 266 lg 1 järgi süüdi, arvestab kohtukolleegium talle karistust mõistes KarS § 56 sätestatut. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Vastutust kergendava asjaoluna arvestab kohtukolleegium puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanule tekitatud kahju vabatahtlikku hüvitamist süüdistatava poolt. KarS § 121ja ka § 266 lg 1 näevad ette nii rahalise karistuse kui vangistuse. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga selles, et R. L tuleb karistuseks mõista vangistus ning peab vajalikuks rõhutada karistusõiguses kehtivat põhimõtet, mille kohaselt tohib vangistust mõista üksnes äärmise abinõuna. R. L süü ei ole sedavõrd suur, et tingiks raskeima karistusliigi kohaldamise. Kohtukolleegium on seisukohal, et karistuse erikui ka üldpreventiivne eesmärk on R. L puhul saavutatav rahalise karistusega.

R. L keskmine päevasissetulek on 231 krooni /tl 31/. Kuivõrd süüdistataval on üks alaealine ülalpeetav, tuleb päevasissetulekust maha arvata 10% (23.10 krooni) ja 50 krooni elamiseks hädavajalike kulude katmiseks. Seega on rahalise karistuse aluseks oleva keskmise päevasissetuleku suurus 158 krooni.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 3 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 13.09.2006.a. otsuse R.L õigeksmõistmises KarS § 121 ja

266 lg 1 järgi ja tunnistab uue otsusega R. Lu süüdi ning mõistab karistuseks rahalise karistuse.

Malle Preimer Igor Amann Jüri Paap