1-08-6744\9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-6744

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg, koht

Kohtukoosseis

Sekretär

Apelleeritud kohtuotsus

Apellant

Prokurör

Kaitsja

RESOLUTSIOON

EDASIKAEBUS

08. detsembril 2008.a.,Tallinn

Jüri Paap, Julia Katškovskaja, Malle Preimer

Maaria Rei

Harju Maakohtu 25.09.2008.a. kohtuotsus V.A

süüdistuses

süüdistatav V.A

Egon Oja

adv. Merike Borunova

Harju Maakohtu 25.09.2008.a. kohtuotsus V.A

süüdistuses jätta muutmata ja esitatud

apellatsioon rahuldamata.

Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras

Riigikohtule

päeva

jooksul.

Selle

õiguse

kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule

teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

Maakohus tunnistas süüdi ja karistas

V.A

, Eesti kodanik, varem

, sünd. XXX

karistatud kriminaalkorras 11 korda, vahi all,

röövimises KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi 3 aastase vangistusega ja väljapressimises KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 4 aastase vangistusega. Nende tegude eest mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat vangistust, sama karistusega loeti kaetuks Tallinna Linnakohtu 28.06.2004.a. otsusega mõistetud 3 kuud vangistust. Seda karistust lühendati 1/3 võrra, sest kriminaalasja arutati lühimenetlusena, mõistetud karistusest kandmisele kuuluvaks loeti 2 aastat ja 8 kuud vangistust, millest arvati veel maha Tallinna Linnakohtu 28.06.2004.a. otsusega mõistetud ja ärakantud karistus 3 kuud vangistust. Seega loeti V.A vahistamise päeva seisuga kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat ja 5 kuud vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel H.S, kuid teda

puudutavalt kohtuotsust vaidlustatud ei ole. V.A tunnistati süüdi selles, et ta grupis koos N.Vasiljevaga 20.06.2008.a. kella 10.30 ajal XXX XXX XX pärast ühist alkoholipruukimist vägivallaga ja teravat eset kasutades röövis A. T. sõrmest abielusõrmuse väärtusega 2000 krooni. Veel tunnistati ta süüdi selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna grupis koos kahe kindlakstegemata isikuga 01.02.2004.a. kella 14.30 ajal Tallinnas Kopli tn. 1 asuva klaastaara vastuvõtupunkti taga nõudis R. S. 40 000 krooni kogumist ja temale üleandmist selle eest, et R. S. oli varem pöördunud politseisse kuriteoteatega V.A vastu ning andis politseis ja kohtus V.A vastu ütluseid (Tallinna Linnakohtu 14.01.2004.a. otsusega mõisteti V.A tõendite puudumisega õigeks süüdistuses, mis tugines R.S- poolt antud ütlustel). Nõuet esitades võttis V.A R.S. rinnust kinni ja lõi teda põlvega kubemesse, kindlakstegemata isikud lõid teda rusikatega näkku ja üks neist pudeliga vastu pead. Seejärel lõi V.A kannatanut uuesti jalaga kubemesse. Peksmine lõppes taara vastuvõtupunkti töötaja sekkumise tõttu ja R.S. pääses minema. Maakohus leidis, et R.Siimu ütlused riimuvad teiste tõenditega, vägivalda kasutades nõuti kannatanult varalise kasu üleandmist mitme isiku poolt, need isikud tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ühise kuritegeliku eesmärgi saavutamise nimel.

Apellatsioon ja taotluse sisu

Kaebaja kinnitab, et kannatanu R.S. annab tema kohta taas valeütluseid. Ta lõi tõesti kannatanut paar korda, edasist peksmist takistasid ta kaaslased, kes hakkasid seejärel ise kannatanut peksma. Ta pole aga R.S. raha nõudnud, sellisest süüdistusest kuulis ta esmakordselt alles hiljem, kui ta oli kutsutud politseisse. Süüdistataval koos tuttava tütarlapsega oli omal raha piisavalt, kannatanul sellist raha polnudki.

Kaebaja

palub

kaebuses

puudutavas

osas

selgust

ja

tema

teo

ümberkvalifitseerimist. Ringkonnakohtu istungil täpsustas apellant oma taotlust ja palus kuritegu seoses R.S. suhtes kvalifitseerida vägivallateona KarS § 121 järgi. Ta tõesti lõi kannatanut, kuid mingeid nõudmisi talle ei esitanud. Veel palus apellant sellega seoses leevendada tema karistust.

Ringkonnakohtu seisukoht

V.A apellatsioon ei puuduta tema süüditunnistamist ja karistamist kõnesolevas röövimises. Seetõttu puudub vajadus käesolevas kohtuotsuses sellega seonduvat analüüsida. Kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetlusena, see tähendab tunnistajaid välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Taolise arutamisega olid nõus prokurör ja süüdistatavad. Süüdistatav ei taotlenud kannatanu küsitlemist kohtus. Sellise lihtsustatud menetlusvormiga nõustumise eest on seaduseandja kehtestanud, et isikule mõistetavat karistust vähendatakse 1/3 võrra. V.A on kõnesoleva väljapressimise kohta andnud erinevaid ütlusi. Nii kinnitas ta kohtueelsel uurimisel korduvalt, et ta nägi kannatanu R.S. viimati maakohtu istungil 2004.a. jaanuaris, vägivalda ega väljapressimist pole ta toime pannud (1). Kohtuistungi protokolli kohaselt tunnistas V.A maakohtus oma süüd täielikult ja ei taotlenud enda küsitlemist (2), selline kaitseversioon sai aluseks ka kohtuotsuse langetamisele.

Apellatsioonkaebuses

kinnitas

süüdistatav, et ta tarvitas kannatanu suhtes vägivalda, nõudmisi talle aga ei esitanud (3). Nähtub, et, tulenevalt kaitsetaktika muutmisest, on V.A oma ütluseid oluliselt muutnud. Seetõttu saab neile rajada kohtuotsust üksnes osas, mis kattuvad teiste tõenditega. Vastuvaidlematult on kindlaks tehtud, et kannatanu R.S. suhtes oli tarvitatud vägivalda. Lähtudes süü tunnistamisest maakohtus ja apellatsioonis väidetust on tõendatud, et üheks kannatanu suhtes vägivalda kasutanud isikuks oli süüdistatav V.A. Varasem väide, et ta pole kannatanuga kohtunudki, on ümber lükatud tema enese hilisemate väidetega ja maakohtu otsuses näidatud tõenditega. Ehkki esmasel küsitlemisel kannatanu R.S. pole rääkinud rahanõudest, on ta edasiselt olnud selles muutumatult järjekindel. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kõnesolevas küsimuses teinud tõenditega kooskõlas oleva järelduse: V.A nõudis varalise kasu üleandmist ja kasutas seejuures kannatanu suhtes vägivalda. Apellatsioonis esitatud väited, et kannatanul kõnesolevat summat polnud ja süüdistataval olid olemas vahendid elamiseks, ei oma käesolevas asjas mingit kaalu. Kuritegu on õigesti kvalifitseeritud, sest V.A on varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Mõistetud karistus vastab toimepandud kuritegude raskusele, V.A isikule ja KarS § 56 nõuetele. Raskema arutuseloleva kuriteo eest mõisteti süüdlasele minimaalseim seaduses ettenähtud karistus, alused karistuse mõistmiseks alla seaduses ettenähtud karistuse alammäära puuduvad. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Jüri Paap Julia Katškovskaja Malle Preimer