1-08-4461\19 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4.november 2008.a. Tallinn

Kohtuistungi aeg ja koht

26.oktoober 2008.a. Tallinn

Kriminaalasja number

1-08-4461

Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Igor Amann ja Jüri

Paap

Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš

Kriminaalasi

K.U süüdistuses KarS prg. 214 lg 1 ja

203 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu otsus 11.juunist 2008.a.

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava K.U kaitsja adv. Mirjam

Frey

Prokurör

Robert Saareke

Süüdistatav

K.U (ankeetandmed Harju Maakohtu

otsuses)

Kaitsja

Adv. Mirjam Frey

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 11.juunist 2008.a. K.U

suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 11.juunist 2008.a. mõisteti K.U süüdi

KarS § 214 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud; KarS § 203 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõisteti liitkaristuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistusaeg 25.10.2007 – 26.10.2007.a., s.o. 2 päeva karistuse hulka. Kandmisele kuulub 5 kuud 28 päeva vangistust. Tõkend –elukohast lahkumise keeld – jäeti muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. Karistuse kandmise algust arvestatakse alates karistuse reaalsele kandmisele asumisest.

K.U mõisteti KarS prg. 214 lg 1 järgi süüdi selles, et tema

ajavahemikul 01.01.2005.a. kuni 17.09.2007.a. on süstemaatiliselt ähvardanud oma ema V. K.d ja isa E. K.d (isikukood XXXXXXXXXXX) tappa ja piinata, vara rikkuda ja hävitada , nõudes eelkirjeldatud tegevustega emalt raha.

KarS prg. 203 järgi mõisteti K.U süüdi selles, et tema

12.08.2007.a. ja 13.08 2007.a. vahelisel ööl avas tahtlikult XXXXXXXXX X.XXXXXX XX-XX asuvas vannitoas vee kraani eesmärgiga põhjustada veeavarii. Kraanist väljuva vee põrandale juhtimise tagajärjel jooksis vesi lisaks korteri nr. XX põrandale, esimese korruse korterisse nr. X ja nr. XX. vesi rikkus korteri nr. XX vannitoa, esiku põranda, seinad, uksed ning laed ja korteris nr. X vannitoa seinad. Veeavarii tagajärjel tekkis korterites nr. X ja nr. XX hallitus. Veeavarii tagajärgede likvideerimise maksumus oli kokku 186510.- krooni. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega K.U õigeksmõistmist. Apellant leiab, et Harju Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Rikkumine seisnes selles, et kohtuotsuse järeldused K.U süü

kohta ei vasta asjas kogutud tõenditele. K.U ei tunnistanud

ennast esitatud süüdistustes süüd.

1. Tunnistades K.U süüdi KarS § 214 lg 1 järgi, leidis kohus, et tõendamist on leidnud kohtualuse poolt süstemaatiline vanematelt raha nõudmine, millega on kaasnenud tapmise ja piinamisega ning vara rikkumise ja hävitamisega ähvardamine.

Kohus

luges

ülalmärgitud

teod

tõendatuks

kannatanu V. K. ja tunnistaja E. K. kohtueelses menetluses antud ütlustega (t.l 10-16, 25-27). Apellant on arvamusel, et kohtu järeldus kuriteo objektiivse külje tõendatuse kohta ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalidega. KarS § 214 lg 1 kuriteokoosseisu eelduseks on, et isik kasutab ähvardamist mitte muul eesmärgil, vaid varalise kasu saamiseks. Seega tuleb KarS § 214 lg 1 kuriteokoosseisu tuvastamiseks selgitada, kas K.U poolt välja öeldud ähvardused, isegi kui need aset leidsid, olid suunatud vara omandamisele. Olemasolevad tõendid niisugust tegevuse motiivi ei kinnita.

Nii nähtub V. K. 05.10.2007 antud ütlusest, et poeg K.U

ähvardused vägivalda kasutada on aset leidnud olmetülide käigus. Kannatanu ütlusest ei tulene üheselt, et ähvardusi oleks K.U kasutanud ka raha väljapressimise eesmärgil. V. K. ütlustes sisalduva vastuolu tõttu ei saa K.U süüdi tunnistada KarS § 214 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises kannatanu ütluste alusel. Tunnistaja E. K. väidab 17.10.2007 ülekuulamisel: „Toomas ütleb, et kui raha ei anna, siis teeb ta nii, et meil tuleb 10 korda rohkem maksta.“ Selline ähvardus ei sisalda vägivalla kasutamist. Seega ei ole täidetud KarS § 214 lg 1 süüteokoosseis.

2. Tunnistades K.U süüdi KarS § 203 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, leidis kohus, et tõendamist on leidnud võõra asja rikkumine olulise kahju tekitamisega. Kohtu arvates on kohtualuse enda, V. K. ja E. K. ütlustega tõendatud K.U poolt vannitoas veekraani lahtijätmise fakt, mille tagajärjel ujutas vesi üle vannitoa ja koridori. KarS § 203 ettenähtud kuriteo toimepanemine eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Süüdimõistetu on ennast 26.10.2007 vara rikkumise faktis küll süüdi tunnistanud, kuid märkinud, et ei rikkunud vara tahtlikult (t.l 38). K.U ütluste kohaselt oli ta sel ööl alkoholijoobes. Väidab, et tõenäoliselt ta unustas kraani lahti. Ta arvas päris kindlasti, et ta kraani vannist välja võtnud ei oleks (t.l 38).Tunnistajad E. K. ja V.

K., kelle ütlustele on kohus oma otsuse rajanud, ei tõenda K.U

tegevuses tahtluse olemasolu. Sündmuse toimumise hetkel tunnistajad koha peal ei viibinud. Samuti ei vestelnud nad K.U-ga ei enne ega ka vahetult pärast kraani lahtikeeramist. Seega ei ole neil võimalik hinnata K.U tegevuse motiive 12.08.2007 öösel X.XXXXXX XX-XX asuva korteri vannitoas. V. K. 17.10.2007 antud ütlustes küll väidab, et poeg temaga vesteldes on tunnistanud, et uputas korterid ära meelega, kuid oma eelmistes ütlustes 05.10.2007 tunnistaja nii kategooriline ei ole. Pealegi on tunnistaja ütlused selles osas vastuolus K.U ütlustega, kes ei ole kunagi kinnitanud, et taoline vestlus oleks emaga aset leidnud.

KarS § 16 lg 4 kohaselt tegutseb isik kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kuivõrd K.U väitel ei jätnud ta meelega kraani lahti ega ka keeranud kraani vannist eemale, siis ei pidanud ta võimalikuks, et ta uputab korterid ega möönnud, et tema tegevuse tagajärjel saab võõras vara rikutud ning tekib oluline kahju. Tahtluse puudumise tõttu ei esine K.U tegevuses 12.08.2007 episoodis KarS § 203 ettenähtud kuriteo koosseisu. Kohtu järeldus K.U tahtluse olemasolu kohta ei vasta asjas kogutud tõenditele.

Kannatanu V. K. esitas vastuväited apellatsioonile, milles ta pidas apellatsiooni väiteid põhjendamatuteks, taotleb apellatsiooni rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsioonikohtu istungil esitatud apellatsiooni, prokurör taotles selle rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Kuna kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluses, siis rajas maakohus põhjendatult oma otsuse kannatanute eeluurimisel antud ütlustele. Maakohus on oma otsuses tsiteerinud kannatanute ütlusi, milliste alusel loeb tõendatuks K.U poolt oma ema aadressil öeldud ähvardused füüsilise vägivalla kasutamiseks ja ka ähvardused vara hävitada, millised olid seotud raha üleandmise nõudmisega. Nii nähtub V. K. ütlustest, et K.U ähvardab tapmise ja piinamisega, kui talle raha ei anna. Sellised K.U poolt tehtud ähvardused ja nõudmised täidavad KarS prg. 214 lg –s 1 ettenähtud kuriteokoosseisu.

Kuna K.U on ka varem karistatud kahel korral oma lähedaste s.h. oma ema suhtes (Harju Maakohtu otsus 22.12.2005.a.) toimepandud vägivallategude eest, siis oli kannatanul põhjendatud alus karta ähvarduste täideviimist. KarS prg. 203 osas on maakohtu otsus samuti põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väide, et K.U unustas veekreeni lahti, mis välistab tema teos tahtluse, on paljasõnaline. Tuvastatud on , et uputus tekkis seetõttu, et kraan oli avatud ja oli suunaga põrandale e. mitte kraanikausi või vanni kohal.

On selge, et kui K.U öösel pesi, siis ei teinud ta seda põranda kohal vaid vanni kohal. Eeltoodu tähendab aga seda, et peale pesemist pidi K.U lahtise kraani põrandale suunama ja mitte kinni keerama. Nimetatud fakt räägib küll pigem sihipärasest tegevusest, mitte maakohtu poolt tuvastatud kaudsest tahtlusest ja kohtukolleegium ei saa selles osas süüdistatava olukorda raskendada, kuid fakt iseenesest välistab apellatsioonis esitatud versiooni kraani lahtiunustamisest. Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud K.U süüd vaidlusaluses kuriteoepisoodis ja kohtukolleegiumil puudub alus maakohtu otsuses toodud tõendamisprotsessi ümberhindamiseks.

Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka asjaolusid, millised annaksid aluse K.U-le mõistetud karistuse kergendamiseks. Nii KarS prg. 214 lg 1 kui ka prg. 203 sanktsiooni ülemmääraks on 5 aastat. K.U-le on mõistetud nimetatud paragarahvide järgi karistused, millised on sanktsioonide ülemmäärasid arvestades tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja ligilähedased sanktsiooni alammäärale. Kuritegude kogumi eest on mõistetud karistus KarS prg. 64 lk-s 1 ettenähtud kergeimat põhimõtet – karistuste katmise põhimõtet – kohaldades. Maakohus on ka põhjendanud, miks ei pea võimalikuks K.U suhtes KarS prg. 74 sätete kohaldamist.

Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu sellekohaste põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 11.juunist 2008.a. K.U suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja

Igor Amann Jüri Paap