1-07-11205\8 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(4)

1-07-11205

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. jaanuaril 2008.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-07-11205

Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja

Malle Preimer

Tõlk

Svetlana Talli

Kohtuistungi sekretär

Maaria Rei

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

23. jaanuar 2008.a Tallinnas, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

M.O süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4,8

järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 16. oktoobri 2007.a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav M.O

Prokurör

Anneli Lumiste

Süüdistatav

M.O

ik: xxx, elukoht x, ei tööta, varem 3 korda

kohtu poolt karistatud, neist viimati 26.02.2004.a

Ida-Viru Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,7,8

järgi 3 kuu vangistusega KarS § 74 sätteid

kohaldades tingimisi 2 aastase katseajaga, vahi all

alates 13.06.2007.a

Kaitsja

advokaat Mirjam Frey

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 16. oktoobri 2007.a otsus M.O

suhtes jätta muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 28. jaanuaril 2008.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. oktoobri 2007.a otsusega mõisteti M.O lühimenetluse korras süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat. KrMS § 238 2(4) lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust.

2. M.O mõisteti süüdi 26. detsembril 2006.a, 19. jaanuaril 2007.a ja 12. veebruaril 2007.a Tallinnas Nõmmel toime pandud vargustes, mille ta pani toime eramutesse sissetungimise teel. Eramutest varastatud esemed kokku enam kui 33 tuhande krooni väärtuses müüs ta maha või viis pandimajja.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb M.O kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud vangistuse reaalselt ärakandmise osas ja uue otsuse tegemist, millega tingimisi jätta talle mõistetud vangistus kohaldamata. Apellatsiooni motiivide kohaselt asus ta pärast vahi alt vabanemist kohe tööle ja uusi kuritegusid toime ei pannud. Vahi alla võeti ta uuesti oma rumaluse tõttu, sest ei teatanud uurijale oma uut elukohta. Apellant lubab, et edaspidi ta kuritegusid toime ei pane, vaid asub pärast vabanemist kohe tööle ja hakkab hüvitama tekitatud kahjusid.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav M.O ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tähtajalise vangistuse tingimuslik kohaldamata jätmine ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike, mistõttu neid küsimusi tuleb lahendada teineteisest lahus. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium 13. mai 2004.a otsuses on 3-1-1-40-04 G. Vassiljevi süüdistusasjas taas kord rõhutanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise aluseks on isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuna KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ei ole ühelgi juhul kohtule kohustuslik, järeldub sellest, et isiku põhikaristusest tingimisi vabastamise korral peab kohus kindlasti esitama põhjendused, miks pole karistuse reaalne ärakandmine otstarbekas (RT III 2004, 14, 175).

5.2. KarS § 73 lg 6 kohaselt ei kohaldata selles paragrahvis sätestatud karistusest tingimisi vabastamist tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Kriminaalasja materjalide kohaselt on M.O karistatud 11. septembri 2002.a Kohtla-Järva Linnakohtu otsusega 10 kuulise vangistusega. Seega puudub M.O seaduslik alus taotleda talle mõistetud 1 aasta 4 kuu vangistuse KarS § 73 alusel tingimuslikku kohaldamata jätmist. Küll on aga M.O õigus taotleda talle mõistetud vangistuse tingimuslikku kohaldamata jätmist KarS § 74 alusel.

5.3. KarS § 74 lg 1 sätestab, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse vangistus süüdimõistetu 3(4) suhtes kohaldamata. Sellisel juhul ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut kuritegu, täidab talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada, et karistusest tingimisi vabastamine süüdlase allutamisega käitumiskontrollile on vangistuse alternatiiv, mis on suunatud korduvalt karistatud isikutele, kelle puhul eksisteerib reaalse vangistuse mõistmise võimalus.

Kriminaalhoolduse

sobivus

korduvalt

karistatud

isikutele

tuleneb

kriminaalhooldaja

järelevalvest

katseajal

ja

süüdlasele

kohaldatavast

käitumiskontrollist. Sisuliselt tähendab see isiku suhtes prognoosotsuse tegemist. Ühelt poolt tähendab see kohtu veendumust, et isik ei pane enam uusi õigusrikkumisi toime, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Teiselt poolt aga antakse isikule endale võimalus tõendada, et tema karistamine vangistusega ei ole otstarbekas. Riigikohus on olnud oma praktikas aastate vältel kindlal seisukohal, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. juuni 2003.a otsuses nr 3-1-1-79-03 S. Ingveri süüdistusasjas märkinud, et selline kohtupraktikas kujunenud arusaam jääb kehtima ka karistusseadustiku vastuvõtmise järgselt (RT III 2003, 25, 250).

5.4. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuigi M.O poolt toime pandud kuritegu ei ole raske, ei ole tema suhtes KarS § 74 kohaldamine võimalik, arvestades tema isikut. M.O on varguste toimepanemise eest kohtu poolt kolm korda karistatud, seda nii rahalise karistusega, tingimusliku kui reaalse vangistusega. Lisaks sellele on teda karistatud väärteomenetluse korras erinevate liiklusalaste rikkumiste eest, sealhulgas mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Seega on M.O suhtes KarS § 74 alusel juba kohaldatud kriminaalhooldust ning isegi reaalse vangistuse kohaldamine ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma. Seega on M.O kohtu poolt väljendunud usaldust kuritarvitanud ning kohtukolleegiumi arvates on ilmne, et teistkordne KarS § 74 alusel kohaldatav kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida.

5.5. Meie ühiskonnas kehtivate moraalija õigusnormide kohaselt on õiguskuulekas käitumine tavapärane nähtus, mistõttu kuritegude mittetoimepanemine pärast M.O vahi alt vabanemist 5. märtsil 2007.a ei ole käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium M.O apellatsiooni põhjendusega, et KarS § 74 kohaldamiseks tuleks võtta arvesse seda, et ta pärast vahi alt vabanemist uusi kuritegusid toime ei pannud. Samuti peab kohtukolleegium paljasõnaliseks ja ennastõigustavaks apellatsiooni väidet, et M.O uuesti vahi alla võtmise tingis tema teadmatus informeerida uurijat oma elukoha muutusest. Esmalt seepärast, et M.O suhtes teostati kohtueelset uurimist juba neljandas kriminaalasjas, mistõttu oli ta teadlik süüdistatava õigustest ja kohustustest. Teiseks nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007.a määrusest, et prokurör taotles M.O vahi alt vabastamist eelkõige seetõttu, et süüdistataval oli alaline elukoht, kust ta on vajadusel kättesaadav kriminaalmenetluse tõhusaks läbiviimiseks. Kohtukolleegium on nõustunud prokuröri taotlusega ja märkinud, et M.O osavõtt kriminaalmenetlusest ja õiguskuulekas käitumine on võimalik tagada 4(4) kergemaliigilise tõkendi – elukohast lahkumise keeld – kohaldamisega. M.O on samal päeval kohtumäärusega tutvunud ja ta on vahi alt vabastatud. M.O enda ütluste kohaselt muutis ta elukohta kohe pärast vahi alt vabastamist. Ka mitteametlikust töökohast ehitusel ei olnud uurijal teda võimalik tabada, sest tööluuside ja alkoholi tarvitamise tõttu teda tööle enam ei lubatud.

5.6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 16. oktoobri 2007.a otsus M.O suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer