1-07-10177\13 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

18 jaanuar 2008, Tallinn Kriminaalasja number 1-07-10177 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Igor Amann ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

16 jaanuar 2007, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi Z.D süüdistuses KarS § 424 ja § 215 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13 novembri 2007 üldmenetluse otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Ruth Sild Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav Z.D, ik: xxx, varem korduvalt karistatud, vahistatud ei olnud Kaitsja Vandeadvokaat Ruth Sild

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 13 novembri 2007 otsus kriminaalasjas nr 1-07-10177 Z.D süüdistusasjas jätta muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUSE SISU:

Z.D süüdistati selles, et tema võttis 08.02.2007.a päevasel ajal Lääne maakonnas x vallas x külas sõitmiseks omavoliliselt M. T kuuluva sõiduauto Audi 100 registreerimismärgiga xxx xxx väärtusega 25 000 krooni ning sõitis sellega kuni kella 13.30- ni, mil politsei ta Liivi-Üdruma teel kinni pidas.

Sellise tegevusega, Z.D pani toime võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise, s.o KarS § 215 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Peale selle süüdistatakse Z.D selles, et tema, olles 24.05.2006.a. Pärnu

Maakohtu Haapsalu kohtumaja poolt karistatud KarS § 424 ja § 200 lg 2 p 7 järgi vangistusega 3 aastat tingimisi 18-kuulise katseajaga, juhtis 08.02.2007.a. kella 13.30 ajal mootorsõiduki juhtimisõigust omamata Lääne maakonnas Kullamaa vallas Liivi-Üdruma teel

M. T kuuluvat sõiduautot Audi 100 registreerimismärgiga xxx xxx joobeseisundis (alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,42 mg/l kohta), millega rikkus liiklusseaduse § 20 lg

3 nõudeid, mille kohaselt juht ei või olla joobeseisundis.

Sellise tegevusega pani Z.D toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isikuna, keda on varem sellise teo eest karistatud, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

Pärnu Maakohus mõistis Z.D KarS § 215 lg 1 järgi õigeks. KarS § 424 järgi mõistis Z.D süüdi ja karistas 6 kuulise vangistusega.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendas käesoleva kohtuotsusega mõistetud 6 kuulist vangistust

Pärnu Maakohtu 24.05.2006 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-06-3978 mõistetud ärakandmata 3 aastase vangistuse võrra ja mõistis Z.D-le liitkaristuseks 3 aasta ja 6 kuulise vangistuse. Vangistuse kandmise alguseks luges Z.D poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. Kohtute raamatupidamiskeskusel kohustati tagastama Z.D-le peale kohtuotsuse jõustumist Z.D poolt 19.10.2007 Rahandusministeeriumi kontole /Hansapank a/a nr 221013921094, viitenumber 3100057277/ kantud ettemaks kriminaalasjas 25 000 krooni. KarS 50 lg 1 p 1 alusel võeti Z.D-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks, KarS § 55 lg 1 alusel määrati, et lisakaristus laieneb põhikaristuse s.o. vangistuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

APELLATSIOONI SISU:

Kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist KarS § 424 järgi mõistetud karistuse osas ja uue otsusega Z.D-le rahalise karistuse mõistmist.

Kaitsja avab KarS § 56 sisu ja leiab, et Z.D on võimalik karistada rahalise karistusega. Kriminaalhooldaja ettekande kohaselt on Z.D korralikult täitnud kontrollnõudeid. Kontrollnõuete korralik täitmine on kindlasti katseaja üheks eesmärgiks.

Kontrollnõuete täitmine on oluline ja seda ei saa alahinnata. Kahtlemata on kriminaalhoolduse eesmärgiks mõjutada isikut õiguskuulekalt käituma. Käesoleval juhul on kriminaalhooldusel olek olnud positiivne. Karistusregistri õiendi kohaselt on peale eelmist kohtuotsust Z.D väärtegude toimepanemiste eest karistatud ühel korral. Seega saab kindlalt väita tema positiivset arengut. Katseajal uue kuriteo toimepanek ei tähenda kaitsja arvates, et kogu muutumise protsess seaduskuuleka elu suunas ei oleks positiivne. Terviku arvestamisel on seaduskuuleka käitumise suunas muutus näha.

Seda püüdu näitab ka väärteo eest mõistetud rahatrahvi tasumine peale maakohtu otsust.

Kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. 35 000 kroonise rahatrahvi äratasumine näitab kaitsja arvates, et isik tahab seaduskuulekalt käituda. Väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on asendatud arestidega enne 24.05.2006 kohtuotsust, seega enne katseaega. Kaitsja palub kriminaalasja juurde võtta vastavad tõendid rahatrahvide tasumise kohta. Kaitsja leiab, et mõistetud vangistus ei ole kooskõlas süüteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga.

Vangistuse ärakandmine, mis oleks ka enne tingimisi ennetähtaega vabanemise taotluse esitamise õiguse saabumist oleks 1 aasta 9 kuud, seega väga pikk aeg. Ka tööga hõivatus on kaitsja arvates oluliseks uue kuriteo toimepanemise riski vähendajaks. Peale kriminaalasja menetlust pole Z.D uusi süütegusid toime pannud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Apellantkaitsja toetas esitatud apellatsiooni. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palus uue otsusega tema karistamist rahalise karistusega nagu apellatsioonis oli taotletud.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik, põhjendatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palus jätta apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludes, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui seadus võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-07 on leitud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.

KarS § 424 sanktsioon näeb vangistuse kõrval ette karistusena ka rahalise karistuse, kuid selline fakt iseenesest ei kohusta mõistma süüdlasele vaid kergemaliigilist karistust. Küll aga peab kohus ülaltoodud seaduse alusel oma otsust raskemaliigilise karistuse, vangistuse, mõistmise kohta põhjendama.

Antud juhul on kohus põhjalikult ja selgelt põhistanud miks tuleb Z.D karistada vangistusega ja miks ei ole tema karistamine rahalise karistusega kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega. Kohtukolleegium täielikult nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks kõiki maakohtu järeldusi korrata. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited korralikult kriminaalhoolduse läbimise kohta on analoogsed maakohtu istungil kaitsja poolt esitatuga ja maakohus on seda seisukohta analüüsinud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et esmaseks ja peamiseks tingimisi karistusest vabastatud isiku kohustuseks on mitte toime panna uusi süütegusid. Antud juhul on Z.D seda kohustust rikkunud ja on katseajal toime pannud nii väärteo korras karistatava süüteo kui ka kuriteo. Katseajal uue kuriteo toimepanemine on kõige rängem katseaja tingimuste rikkumine. Asjaolu, et Z.D on katseajal täitnud kontrollnõudeid ei anna alust tuvastada kaitsja poolt apellatsioonis märgitud süüdistatava õiguskuulekat käitumist. Kaitsja poolt väidetud asjaolu, et Z.D poolt on temale mõistetud rahatrahvid tasutud ei anna kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt alust temale põhistatud reaalse vangistuse tühistamiseks. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on Z.D suhtes karistuseks mõistetud rahatrahvid osaliselt ka asendatud arestiga kuna ta ei täitnud rahalisi kohustusi.

Enamuses aastaid tagasi mõistetud rahaliste kohustuste täitmine peale uute süütegude toimepanemisi, ei anna antud juhul alust tuvastada, et kergemaliigiline karistus, rahaline karistus, oleks kooskõlas KarS § 56 sätestatud põhimõtetega ning täidaks karistuse eesmärke.

Kohtukolleegium leiab, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on ohtlik kuritegu, mis ka raske tagajärjeta toob endaga kaasa range karistuse Analoogset seisukohta on väljendanud ka

Riigikohus oma otsuses 3-1-1-26-03, RT III 2003, 7, kus on märgitud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

Kohtukolleegium leiab, et analoogse kuriteo eest määratud katseajal uuesti mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes mõistetud 6 kuuline vangistus, mis tähtajalt on ligilähedane seaduses ettenähtud miinimumvangistusele, on seaduslik ja kooskõlas nii süü suuruse kui ka süüdlase isikuga.

Puudutavalt Z.D-le mõistetud lisakaristust peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdlasele lisakaristuse mõistmine, mille sisuks antud juhul on mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, on kooskõlas seadusega ja ka kohtupraktikaga.

Riigikohus on väljendanud seisukohta, et KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta/ Riigikohtu otsus 3-1-1-69-03, RT III 2003, 20, 190/.

Kohtukolleegium ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaksid seadusliku aluse jätta lisakaristus kohaldamata.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu

Maakohtu 13 novembri 2007 kohtuotsuse kriminaalasja nr 1- 07-10177 Z.D süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA IGOR AMANN ENE RANDMÄE