1-05-997\4 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

27 september 2006, Tallinn Kriminaalasja number 1-05-997 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Ene Randmäe Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

20 september 2006 Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi T.M’i/ K/ süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22 märtsi 2006 otsus

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Aivar Ennok Prokurör Ringkonnaprokurör Katrin Sutt Süüdistatav T.M/ K/ varem kahel korral kriminaalkorras karistatud, vahi all ei viibinud Kaitsja Vandeadvokaat Aivar Ennok

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 22 märtsi 2006 kohtuotsus T.M/K/ süüdistusasjas jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul, alates 28.09.

2006 Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates

27.09. 2006.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

T.M/K/ tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kellel oli kehtiv karistus LS § 7419 alusel juhtis kehtiva karistuse ajal joobeseisundis 12.05.2005 kella 00.50 paiku Tallinnas x ja y tn ristmiku piirkonnas mootorsõidukit Suzuki Alto reg. nr xxx XXX.

Harju Maakohus tunnistas T.M’i/K/ süüdi KarS § 424 järgi ja karistas 3 kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 15.12.2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati tema kinnipidamise päev.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uuesti arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on ebaseaduslik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Menetlusseaduses sätestatu kohaselt ei pea keegi tõendama oma süütust ja kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Tunnistaja J.K on kohtus kinnitanud et sõiduautot juhtis tema. T.M on selgitanud et andis alguses tunnistusi tema poolt auto juhtimisest vaid ähvarduse ja sunni mõjul, samuti kasutati tema suhtes füüsilist jõudu. T.R andis ütlusi, et M kodu juures oli juhiks J.K. Kaitsja leiab, et olulist tähtsust omavad vastuolud süüdistatava süüdiolekus ei ole kõrvaldatud. Kaitsja avab KrMS § 60 lg 2, § 63 lg 1, § 66 lg 1, § 68 lg 2, § 280 lg 4 sisu ja leiab, et seaduse kohaselt on J.K ütlused tõendiks ja nendega mittearvestamine kohtu poolt on ebaseaduslik. J.K on korduvalt üle kuulatud ning tema poolt antud ütlused on muutumatud. Süüdistatava ja J.K ütlustega mittearvestamine on vastuolus süütuse presumtsiooniga ega ole ka korrektne kuna prokuratuuril ja kohtul on kooskõlas KarS § 320 lg 1 kohustus teadvalt valeütluste andmise eest isiku suhtes alustada kriminaalmenetlust. Kui kohus ei leia, et tunnistaja oleks andnud valeütlusi, peab ta hindama kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Kriminaalasjast ilmneb, et prokuratuur ega kohus ei ole asunud seisukohale, et J.K on andnud valeütlusi, seega tuleb nendele anda hinnang koos teiste tõenditega. Asjaolu, et autol purunes esirehv on tuvastamist leidnud. Süüdistatav arvas, et kuuldud pauk tähendas nende pihta tulistamist ja seetõttu põgenes kiiresti ka auto juurest. Sündmus toimus öösel ja seetõttu võisid eemal viibivad politseitöötajad sündmust ekslikult hinnata. Süüdistatavat ei saa pidada kõhnaks meheks nagu on juhi kohta andnud kirjelduse tunnistaja K.P, kes võis ka eksida auto esija tagaukse suhtes. Kaitsja leiab, et KrMS § 7 lg 3 mittejärgimine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 kohaselt kui kriminaalmenetluseõiguse muu rikkumisena, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus.

Apellatsioonikohtu istungil apellantkaitsja toetas esitatud apellatsiooni, palus maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks.

Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja palus taotlus rahuldada.

Prokuröri arvamuse kohaselt maakohus ei rikkunud menetlusõigusnorme. Palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS:

Apellatsioonis on leitud, et maakohus on rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätteid kuna kõrvaldamata kahtlused ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks ja kaitsja leiab, et selline rikkumine on käsitatav KrMS § 339 lg 2 ettenähtud muu rikkumisena ning kaitsja on taotlenud sellel alusel kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

Kohtukolleegium osutab KrMS § 341 lg 2, mille kohaselt ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus vaid siis kui KrMS § 339 lg 2 korras tuvastatud kriminaalmenetluse olulist rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonikohtu istungil. Vastavalt Riigikohtu 3-1-1-110-05 otsuses sedastatule tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kui kohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes ning leiab, et seda saab kõrvaldada teise astme kohtumenetluses, siis on KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel võimalik ka õigeksmõistva kohtotsuse tegemine. Selles mõttes on KrMS § 341 lg 1 sama seaduse § 340 suhtes erinormiks, mis kinnitab täiendavalt, et viite korral kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele tuleb esitatud väiteid ka kontrollida.

Ülaltoodu alusel ja ka apellatsiooni esitatud mõningatest väidetest tulenevalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida alljärgnevat:

Kaitsja on leidnud, et kohus on ebaseaduslikult jätnud tõendina arvestamata süüdistatava T.Mi ja tunnistaja J.K poolt kohtuistungil antud ütlused, mis on vastuolus süütuse presumptsiooniga. KrMS § 61 lg 1 ja lg 2 kehtestavad, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 63 lg

1 kohaselt on tõendiks muuhulgas ka kahtlustatava, süüdistatava ja tunnistaja ütlused. KrMS §

312 p 1,2 alusel lasub kohtul kohustus kohtuotsuse põhiosas esitada kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseteks ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseteks ei pea. Kohtuotsuses on kohus välja toonud nii süüdistatava kui ka tunnistaja J.K poolt antud ütluste sisu ning on märkinud, et süüdistatava ja tunnistaja J.K kohtuistungil antud ütlusi juhi isiku kohta kohus tõendina ei arvesta. Kohtukolleegium leiab, et sisuliselt on otsusest üheselt mõistetav, et tuvastamaks kuriteokoosseisu olemasolu süüdistatava T.Mi käitumises ning

T.Mi süüd temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises, on kohus, andes kogumis koos teiste tõenditega ülalnimetatud isikute ütlustele hinnangu, leidnud, et J.K ja T.Mi kohtuistungil antud ütlused ei ole usaldusväärseteks tõenditeks. Seejuures kohus on põhistanud miks ta neid usaldusväärseteks, arvestatavateks tõenditeks ei pea ning kohtukolleegium leiab, et maakohus on teinud seda arusaadavalt ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on järginud ülalnimetatud seaduse nõudeid ja apellatsiooni vastupidised väited on ekslikud.

Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega märgib kolleegium, et ringkonnakohtul on apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. / Riigikohtu otsus nr 3-1-1-47-03/.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul ei ole kohtukolleegiumil alust seada kahtluse alla tunnistaja K.P / t.lk. 62- 62/ kohtuistungil antud ütlusi sellest, et nähes ohtliku liiklusolukorra tekitanud sõiduautot, sõitis patrullautoga sellele järgi. Sõiduauto peatus laterna all ning juhiuksest hüppas välja tumedas nahktagis kõhnemapoolne noormees ja jooksis ära. Ta läks auto juurde ja nägi et salongis juhi kõrvalistmel istub noormees, kes oli end ülakehaga heitnud juhipoolse istme peale ja teeskles magamist. Teisele kohalekutsutud patrullile andis ta ärajooksnud isiku kirjelduse ja mõne aja möödudes tõigi patrull kohale noormehe, kelles ta tundis ära sõiduautost lahkunud juhi. Selle isiku taskutest leiti nii auto võtmed kui ka autodokumendid. Kinnitab, et nägi selgesti et noormees tuli välja just juhiuksest. Ülaltoodud tunnistaja ütlustega analoogseid ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistaja L.O/ t.lk. 74-76/, kes jõudis patrullautoga sündmuskohale peale juhi lahkumist. Autos olev isik algul teeskles, et magab, hiljem oli nõus temaga vestlema. Siis helistas talle keegi ja peale seda küsis autos olev isik, et mis saab siis kui ta võtab süü enda peale. Küsis noormehelt, et kas tema oli roolis, mille peale viimane vastas eitavalt. №ormees helistas kellelegi ja teatas, et ei võta süüd enda peale.

Kohtukolleegium märgib, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on, peale kontrollitavate ütluste kõrvutamist teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, oluline muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.

Kohtukolleegium, pidamata vajalikuks uuesti korrata maakohtu otsuses piisava

üksikasjalikkusega analüüsitud T.Mi ja J.K ütlusi, nõustub maakohtu poolt nendele antud hinnanguga.

Nende poolt kajastatu alusel pidasid nad pauguga rehvi purunemist, tulistamiseks. J.K, kes räägib, et tervisehäirest tulenevalt ei suuda ta ehmumisel ennast liigitada, viskab aga samas auto võtmed tagaistunud T.Mi kätte, kes omakorda autost väljub, seega seab ennast n.ö tulejoonele, lukustab autouksed ja jookseb minema. Salongis ikka veel ehmunud ja enda sõnul liikumisvõimetu J.K ronib üle käigukangi kõrvalolevale istmele, viskab ennast pikali nii, et pea jääb juhiistmele ja teeskleb magamist. Kohtukolleegium leiab, et nende ütlused ei ole loogilised ega ka usutavad, ringkonnakohtul puuduvad põhjused hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja selliseid aluseid ei anna ka esitatud apellatsioon.

Apellatsioonis on maakohtule ette heidetud, et kohus, jättes arvestamata tunnistaja J.K poolt kohtuistungil antud ütlused, ei ole tema suhtes kriminaalmenetlust alustanud, kuigi KarS §

320 lg 1 sellise kohustuse ette näeb. Kohtukolleegium osutab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-81-00, 29 augustist 2000, kus on selgelt väljendatud, et tulenevalt KrMK § § 274 p-s 3 / kehtiva KrMS § 312 p 2/ on kohus pädev sedastama, et ta ei loe tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et tunnistaja annab valeütlusi.

Valeütluste andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks, kus vaidlustatud kohtuotsus, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 /kehtiv KrMS § 63/ mõttes. Kuid nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt valeütluste andmist.

Seega kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt vaidlustatud otsusega J.K poolt valeütluste andmise või mitteandmise tuvastamata jätmine on kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga.

Kriminaalkolleegium rõhutab, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik.

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, milliseid peaks tõlgendama süüdistatava kasuks.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et kohus ei ole apellatsioonis äratoodud tõenditele oma hinnangu andmisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, ning ringkonnakohtul puudub seaduslik alus kaitsja poolt esitatud motiividel maakohtu otsuse tühistamiseks.

Mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et karistus on kooskõlas KrMS § 56 sätetega, on arvestatud nii karistuse mõistmisel arvestamisele kuuluva süü suurusega kui ka süüdistatava isikuga ning õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtukolleegium leiab, et ka mõistetud karistuse osas puuduvad ringkonnakohtul seaduslikud alused kohtuotsuse tühistamiseks.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 ja § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 22 märtsi 2006 kohtuotsuse T.M’i süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA ENE RANDMÄE