1-05-220/16 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-05-220

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. mai 2006 Tartu

Kriminaalasja number

1-05-220 (04260100238)

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

Kohtuistungisekretär

Piia Saar

Tõlk

Virge Harak

Kriminaalasi

Aleksandr Korjuse süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi; A.A.

süüdistuses KarS § 183 lg 1, KarS § 184 lg 2 p 2, KarS § 185 lg

1 järgi; Sigrid Bostoni süüdistuses KarS § 183 lg 2 p 2, KarS §

184 lg 2 p 2, KarS § 209 lg 2 p 1, KarS § 349 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 27. veebruari 2006 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Aleksandr Korjus ja tema kaitsja advokaat Margus

Mõttus

Prokurör

Kretel Tamm

Süüdistatav

Aleksandr Korjus

isikukood: 37102080314

elukoht: XXX

ei tööta

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral

Kaitsja

advokaat Margus Mõttus.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

27. veebruari 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

Välja mõista Aleksandr Korjuselt advokaat Margus

Mõttuse poolt osutatud õigusabi eest 3009.- krooni riigi

tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi

arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile

2800049858.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

05. maist 2006.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 25. maist 2006.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates 26. maist 2006.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 27.02.2006 otsusega tunnistati Aleksandr Korjus süüdi KarS § 184

lg 2 p 2 järgi ning karistati 6 aastase vangistusega.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati A. Korjusele mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu

03.03.1995 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 1 aasta 4 kuud 4 päeva

vangistust ning mõisteti A. Korjusele liitkaristuseks 7 aastat 4 kuud 4 päeva vangistust.

KarS § 53 alusel karistati A. Korjust lisakaristusega 10 000 krooni.

Sama otsusega tunnistati süüdi ka A.A. ja Sigrid Boston KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, kuid nende

osas ei ole otsust vaidlustatud.

Maakohus arutas A. Korjuse süüdistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et tema omandas

eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures koguses 31 grammi

narkootilist ainet amfetamiini, mille andis edasi selliselt, et saatis amfetamiini 01.09.2004

Tallinnast Cargobus OÜ pakisaatmisteenuse kaudu A.P. le Tartusse, kus amfetamiini pakil

käis järel S. Boston;

- A. Korjus omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures

koguses 31 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis edasi selliselt, et saatis

amfetamiini 10.09.2004 Tallinnast Cargobus OÜ pakisaatmisteenuse kaudu A.A. le Tartusse,

kus amfetamiini pakil käis järel S. Boston;

- A. Korjus omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures

koguses 31 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis edasi selliselt, et saatis

amfetamiini 21.09.2004 Tallinnast Cargobus OÜ pakisaatmisteenuse kaudu A.A. le Tartusse,

kus amfetamiini pakil käis järel S. Boston;

- A. Korjus omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures

koguses 62,542 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis edasi selliselt, et saatis

amfetamiini 28.10.2004 Tallinnast Cargobus OÜ pakisaatmisteenuse kaudu A.A. le Tartusse,

kus amfetamiini pakil käis järel 30.10.2004 S. Boston;

- A. Korjus omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures

koguses 50 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis edasi selliselt, et saatis

amfetamiini 05.11.2004, Tallinnast Cargobus OÜ pakisaatmisteenuse kaudu A.A. le Tartusse,

kus amfetamiini pakil käis järel S. Boston;

- A. Korjus omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures

koguses 53,502 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mille andis edasi selliselt, et saatis

amfetamiini 11.11.2004 Tallinnast Cargobus OÜ pakisaatmisteenuse kaudu A.A. le Tartusse,

kus amfetamiini pakil käis järel 12.11.2004 S. Boston;

- A. Korjus omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult suures

koguses 104,34 narkootilist ainet amfetamiini, milles oli puhast amfetamiini 30,77 grammi

ning 122,04 grammi narkootilist ainet heroiini, milles oli puhast heroiini 2,12 grammi, mida

hoidis kuni 14.12.2004 enda valduses oma elukohas Tallinnas, XXX .

Eeltooduga A. Korjus pani toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so suures

koguses narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja edasiandmise isikuna, kes

on varem pannud toime narkootikumidega seotud süüteo.

A. Korjus tunnistas maakohtus, et andis oma korteri ühele Igori nimelisele tuttavale

narkootikumide hoidmiseks. Tema ise ei ole aga narkootikume kellelegi edasi andnud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A. Korjuse süü KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tõendatud:

- A. Korjuselt ära võetud mobiiltelefonides NOKIA 1100 ja Sony Ericson olnud SIM

kaartidega;

- A. Korjuselt ära võetud kilekotiga, milles oli roosat värvi pulbriline aine kaaluga 2,87

grammi;

- A. Korjuse elukohast Tallinn XXX läbiotsimisel ära võetud SIM kaartiga nr.

8937201003022510669F EMT; Hansapanga kaartiga A. Korjus nimele; paberilehega, millel

numbrid 221019220799 ja 00581591601; kõneaja laadimise kaartiga nr. 100316134503;

ruudulise paberilehega, millel nimi S. Boston ja nr. x; paberilehega, millel number x;

paberilehega, millel numbrid 77901, 53963905 ja 53909752; TTA visiitkaartiga, millel

numbrid x, x, x, x ja x; Hansapanga kontonumbriga 221025485162; SIM kaardi ümbrisega

numbrile x;

- A. Korjuse elukohast Tallinn XXX ära võetud A4 paberilehega, millel beežikas pulbriline

aine kaaluga 3,34 grammi oli pakendatud grip kotti. Beeži värvi pulbriline aine sisaldas 0,050

grammi puhast heroiini;

- A. Korjuse elukohast Tallinn XXX ära võetud ümbrikuga, millel number x; - Radiolinja

liitumislepinguga nr. 1140608;

- S.T. i poolt 13.12.2004 politseile välja antud tema konto väljavõttega, millelt nähtub et

S.T. i arvelt on tehtud raha ülekandeid A. Korjuse (Kvitko) arvele;

- Kuue OÜ Cargobus kviitungiga, mis tõendasid Tallinnast Tartusse S. Bostoni nimele

narkosaadetiste saatmist;

- AS Hansapanga poolt saadetud disketiga, millel peal S.T. i ja A. Korjuse

arvelduskontode väljavõtted, mis tõendasid raha liikumist S.T. i kontolt A. Korjusele; – A.

Korjuse korteri läbiotsimisel leitud halli värvi Radiolinja kilekotiga, millel peal kiri saaja

S. Boston, aadress Tartu, saatja A.O. , mis oli pakendatud minigrip kotti, mis viitas A.

Korjuse poolt narkootilise aine Tartusse saatmisele;

- Kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga 14.12.2004, milles on A. Korjus oma allkirjaga

tõendanud, et tema korteris Tallinnas XXX on ainult temale kuuluvad isiklikud esemed, kellegi

teise vara seal ei ole. A. Korjus tunnistas enda korterist leitud suure koguse amfetamiini ja

heroiini enda omaks;

- A. Korjuse Hansapanga kontole 221025485162 laekunud rahadega, teiste hulgas ka

S.T. i ja A.A. ülekannetega;

- A. Korjuse korteri erinevatest kohtadest (sh. külmkapp) leitud mitmesuguste pakenditega,

milles oli roosa ja beež pulber, mille ekspertiis tunnistas amfetamiiniks ja heroiiniks, kaal ja

pulbrilise aine jääkidega lusikas tõendasid narkootilise aine käitlemist A. Korjuse korteris;

- A. Korjuse korterist leitud S. Bostoni nime- ja telefoninumbriga, mis viitab nende isikute

omavahelisele seosele;

- Arstliku ekspertiisiga, mis kinnitas, et A. Korjus oli tema kinnipidamisel narkootilise ainet

tarvitanud;

- A. Korjuse (Kvitko) pangakonto väljavõttega, mille kohaselt on A. Korjus vahepeal

vahetanud oma perekonnanime, enne oli tema nimi Kvitko. Pangaarvelt on näha, et A.A. on

kandnud Kvitko ja Korjuse nimele raha amfetamiini eest. Seda asjaolu kinnitas A.A. ka ise.

A.A. tunnistas, et Tallinnast saadud amfetamiini eest saatis ta raha A. Korjusele. Raha saatis

ta siis, kui amfetamiin oli realiseeritud.

A. Korjuse ütluste kohaselt oli tal tuttav A.P. , kes oli temalt raha laenanud. Kui A.P. läks

Eestist minema, siis tema asemel hakkas A.A. laenatud raha tagasi maksma. Ta on oma

korteri välja rentinud Igori-nimelisele isikule ning teadis, et see Igori-nimeline isik valdab

suures koguses narkootilist ainet. Ta tarvitas narkootilist ainet ka ise.

Maakohus leidis, et A. Korjuse süü on tõendatud. A. Korjus sai amfetamiini eest A.A. lt raha.

A. Korjus ei ole avaldanud, et keegi teine isik kasutas tema pangaarvet. A. Korjus ei ole ka

viidanud, et tema pangaarvele A.A. lt saadetud raha oleks läinud Igori–nimelisele isikule või

veel kellelegi. Seega on tõendatud, et rahalised vahendid amfetamiini eest sai A.

Korjus. Ta on kontole saadetud rahad välja võtnud samal päeval. A. Korjus kinnitas, et hoidis

oma korteris narkootilist ainet oma tarbeks.

A.A. ütlustega on tõendatud, et tema ei tasunud A. Korjusele A.P. võlgu, vaid kandis temale

raha amfetamiini eest. Seega on tõendatud, et A. Korjus osales narkootikumide

edasitoimetamisel-käitlemisel ning seda mitmel korral, mis moodustab korduvuse KarS § 184

lg 2 p 2 mõttes. A. Korjuse korteri läbiotsimisel on ära võetud erinevat narkootilist ainet,

kokku 104,34 grammi amfetamiini ja narkootilist ainet heroiini 122,04 grammi. Narkootilise

aine ekspertiisakt tõendas, et A. Korjuse korterist on leitud narkootilist ainet, milles sisaldus

30,77 grammi puhast amfetamiini ja 2,12 grammi puhast heroiini ning see on suur kogus

narkootilist ainet. Seega on tõendatud, et A. Korjus valdas suures koguses narkootilist ainet.

Läbiotsimisprotokolli ning üleandmise ja vastuvõtmise aktiga, asitõendite vaatlus-

protokollidega on tõendatud, et A. Korjuse korterist leiti erinevatest partiidest narkootilist

ainet, mis paiknesid korteris erinevates kohtades. Seega käitles A. Korjus ebaseaduslikult, s.t

valdas oma korteris ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet mitmesugustes

pakendites ning korteri erinevates asukohtades, mis viitab otseselt sellele, et narkootiline aine

on korterisse toodud eri allikatest ja eri aegadel. Iga järgneva koguse valdamine kinnitab teo

korduvuse KarS § 184 lg 2 p 2 kvalifikatsiooni.

Tõendamist leidis, et A. Korjus sai narkootikumi eest raha ning oli kauba saajaga

A.A. ga tihedates telefonikontaktides. Seega on tõendatud A. Korjuse poolt narkootilise aine

suures koguses Tallinnast Tartusse A.A. le saatmine süüdistuses toodud kordadel ja kogustes.

Seega on A. Korjuse tegudes KarS § 184 lg 2 p 2 järgne süüteokoosseis.

A.A. ütluste kohaselt lasi ta oma isiku peitmiseks paki järel käia S. Bostonil. Pärast paki

saamist viis S. Boston paki A.A. kätte, kes kontrollis, mis seal sees on, jagas suure koguse

ümber väiksemateks, pakendas väikestesse minigrip kottidesse ja andis selle

S. Bostonile, kes selle tarvitajatele maha müüs. Ka S. Boston ei saanud seda tasuta, vaid tasus

A.A. le ja omakorda võttis ostjatelt selle eest raha. Samuti kinnitas narkootilise aine käitlemist

ka see, et läbiotsimisel on nii A.A. elukohast, S. Bostoni käekotist kui A. Korjuse

elukohast ära võetud narkootilist ainet. A. Korjuse elukohast on leitud nii amfetamiini kui

heroiini, mõlemat suures koguses. A. Korjuse elukohast on lisaks narkootilisele ainele leitud

ka kaalud, mis viitab, et tegu on narkootilise aine edasimüüjaga, kuna siis on vaja täpselt arvet

pidada edasiantava koguse üle ja arvestada, et selle eest õige hulk raha saaks.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. A. Korjuse käitumises oli karistust raskendavaks

asjaoluks omakasu ajend, kergendavad asjaolud tema käitumises puudusid.

A. Korjuselt võeti ära ka heroiini, mis on väga ohtlik narkootiline aine. A. Korjuse valdusest

leiti 2,12 grammi puhast ainet. Heroiini puhul arvestatakse suureks koguseks vaid 0,1

grammi. Seega peab A. Korjuse karistus tunduvalt ületama sanktsiooni alammäära.

A. Korjuse karistus peab olema rangem kui miinimumkaristus kolm aastat vangistust.

Arvestada tuleb ka seda, et käsitletavad kuriteod on A. Korjus toime pannud katseajal, mil ta

oli ennetähtaega vabastatud vangistusest.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

A. Korjuse kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o

A. Korjuse süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning teha selles osas uus otsus,

millega tunnistada A. Korjus süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista A. Korjusele kergem

karistus.

Apellatsiooni kohaselt on A.A. väitnud, et ta ei tea, kelle poolt narkootiline aine saadeti. A.A.

kinnitas, et suhtles seoses pakkide saatmisega telefoni teel mehega, kes rääkis eesti keeles. Ka

pärast A.P. Eestist lahkumist võttis esimesel korral temaga telefoni teel ühendust eesti keelt

kõnelev meesterahvas ning telefoni teel öeldi temale, et paki saadame Cargobusiga ja

maksmine toimib pangaülekandega. A. Korjus on kinnitanud, et tema eesti keelt ei valda ning

sama on väitnud ka tunnistaja A.P. . Seega on tuvastamata isik, kellega A.A. narkootilise

aine saatmise teemal telefoni teel suhtles. A.A. on andnud ütlusi ka selle kohta, et A. Korjuse

(Kvitko) pangakonto numbri sai ta A.P. lt, kes käskis peale enda Eesti Vabariigist lahkumist

raha üle kanda Kvitko arvele. Raha ülekannete tegemise ja narkootilise aine saatmise vahel ei

ole omavahelist loogilist seost - ei kattu ülekannete ja narkootilise aine saatmise ajad ning

saadetud koguste eest tasumisele kuuluvad summad. Arvestatud ei ole A.P. ütlusi, milles ta

kinnitas A. Korjuse ütlusi selles, et ta võlgnes enne Eestist lahkumist A. Korjusele ca 20 000 -

25 000 krooni. Tema väitel ütles ta ka A.A. le, et on võlgu, mille tõttu andis konto ja nime,

kuhu võlg tasuda ning saatis A.A. le ka võla tasumiseks raha. A.A. arvelt on laekunud A.

Korjuse kontole 18 200 krooni, S.T. i arvelt 6100 krooni, s.o. kokku 24 300 krooni, milline

summa kattub nii A.P. mainitud võlasummaga kui ka A. Korjuse poolt mainitud summaga,

mille A.P. temalt laenas. Tunnistaja S.T. on samuti öelnud, et temale jäi mulje, et

A.A. tasus A.P. võlgu. Seoses nimetatud võlgnevuse tasumisega on omavahel A.

Korjus ja A.A. telefoni teel suhelnud ning see nähtub ka kõneeristustest. A.P. ei kinnitanud

A.A. väiteid, et raha tuli maksta narkootilise aine eest. Põhjus, miks ülekanded tehti peale

narkootilise aine müüki, oli selles, et A.A. l muu sissetulek puudus ja ainukeseks

sissetulekuallikaks, millest A.P. võlga tagasi maksta, oligi narkootilise aine müügist saadav

raha. Ebaloogiline tundub ka asjaolu, et narkootilise aine eest tasuti alles peale selle müüki,

mitte aga kättesaamisel. Tuginedes pangakonto väljavõtetele tõendina, peaks sealt nähtuma

loogiline seos narkootilise aine saatmise aja ja tasumise vahel, mis aga antud juhul ei kattu.

Oletuslik on järeldus, et telefonikõned olid A.A. , A.P. ja A. Korjuse vahel tehtud seoses

saadetud narkokaubaga. Sellisel eesmärgil kõnede tegemist ei kinnita ükski tõend. Seda ei ole

kinnitanud ka A.A. . Viide 03.09.2004 ja 29.09.2004 tehtud sagedastele kõnedele ei ole

asjakohane, kuivõrd nimetatud aegadel ei ole Tallinnast Tartusse Cargobusiga narkootilise

aine pakke saadetud. Kuuelt Cargobusi kviitungilt, millega narkootilise aine pakid saadeti,

nähtuvad saatjatena muude isikute, kui A. Korjus, nimed (R.A. , T.T:, A.T., A.O.). Seega ei

saa narkootilise aine pakkide saatmisega otseselt seostada A. Korjuse isikut.

Tõendatud ei ole, et A. Korjuse korteri läbiotsimisel leitud halli värvi Radiolinja kilekott,

millel peal kiri saaja S. Boston, aadress Tartu, saatja A.O. , viitab A. Korjuse poolt

narkootilise aine Tartusse saatmisele. A. Korjuse korteri läbiotsimise protokollist nähtub

esemete loetelu, mis läbiotsimisel ära võeti, kuid kohtuotsuses nimetatud eset nende hulgas ei

ole. Ekspertiiside tulemustest lähtuvalt ei ole tuvastatud A. Korjuse ja A.A. juurest leitud

narkootilise aine (või muude esemete) omavahelisi seoseid, s.t. et narkootiline aine või muud

läbiotsimisel äravõetud esemed oleksid pärinenud ühest partiist või oleksid ühesuguse

koostisega. DNA-ekspertiiside tulemina ei ole eksperdid tuvastanud A. Korjuselt pärineva

bioloogilise materjali olemasolu A.A. lt äravõetud esemetel. Seega ei ole ka sellel alusel

võimalik seostada A.A. le saadetud narkootilise aine ja A. Korjuse poolt narkootilise aine

edasiandmise fakte. Seega puudub alus A. Korjuse süüditunnistamiseks narkootilise aine

edasiandmises ning ta tuleb õigeks mõista süü tõendamatuse tõttu. Kaassüüdistatava

A.A. ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega (A.P. , A. Korjuse, S.T.

i ütlused, pangakontode väljavõtted).

Õige ei ole väide, et süüdistatav oli tema kinnipidamisel tarvitanud narkootilist ainet.

A. Korjuse bioloogiliste vedelike uuringul narkootilisi või psühhotroopseid aineid ei leitud

ning narkojoovet ei esinenud.

Meelevaldne on järeldus, mille kohaselt A. Korjus kinnitas ülekuulamisel, et hoidis oma

korteris narkootilist ainet oma tarbeks. A. Korjuse kohtueelses menetluses antud ütluste

kohaselt tõi nii kaalud kui ka roosaka ja kollaka pulbri 12.12.2004 tema elukohta tema tuttav,

nimega Igor, kes tahtis neid asju A. Korjuse elukohas paar päeva hoida. Samuti ei ole

millegagi tõendatud, et A. Korjus ebaseaduslikult käitles (valdas) oma korteris suures koguses

narkootilist ainet mitmesugustes pakendites ning korteri erinevates asukohtades, milline

asjaolu viitab otseselt sellele, et narkootiline aine on korterisse toodud eri allikatest ja eri

aegadel. Iga järgneva koguse valdamine kinnitab teo korduvust ja KarS § 184 lg 2 p 2

kvalifikatsiooni. Selline järeldus ei põhine asjas uuritud tõenditel ja A. Korjuse ütlustel.

Puuduvad tõendit, mis kinnitaksid, et narkootilist ainet oli A. Korjuse elukohta toodud

erinevatel aegadel, seega korduvalt, ning et see aine pärines erinevatest partiidest ning seda

korteris süüdistatava poolt ka käideldi. Läbiotsimisel korterist äravõetud kaaludelt ei ole

leitud narkootilise ega psühhotroopse aine jälgi, mis viitaksid korteris narkootilise aine

kaalumisele, pakendamisele või muule taolisele tegevusele, mis oleks seotud narkootilise aine

käitlemisega. Seega ei ole A. Korjusele süüksarvatav tegu kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 p 2

järgi, vaid KarS §-s 184 lg 1 ettenähtud teona. Korduva käitlemisena KarS § 184 lg 2 p 2

mõttes ei saa käsitleda narkootilise aine laialipaigutamist korteris erinevatesse asukohtadesse.

KarS § 184 lg 1 alusel A. Korjuse süüditunnistamisel ei ole võimalik temale mõista KarS § 53

alusel varalist karistust, milline nähakse lisakaristusena ette üksnes sama paragrahvi lg 2 p-s 2

ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Antud juhul tuleks lähtuda KarS § 184 lg 1

sanktsiooni alammäära lähedasest karistusest, kuivõrd A. Korjus on tunnistanud enda süüd

narkootilise aine valdamises ja vabatahtlikult andnud läbiotsimisel tema valduses olnud

narkootilise aine politseiametnikele välja. Arvesse tuleb võtta, et A. Korjust ei ole varem

samaliigilise süüteo toimepanemise eest karistatud, mille tõttu puudub alus arvata, nagu oleks

ta analoogiliste kuritegude toimepanemisega tegelenud süstemaatiliselt.

A. Korjus esitas iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o

kvalifitseerida tema süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ümber KarS § 184 lg 1 järgi

ning vähendada temale mõistetud karistust.

Apellatsiooni kohaselt on süüdistus üles ehitatud oletustele ning on tõendamata. Tema ei ole

narkootilise aine levitamises osalenud. Tunnistajad ja kaassüüdistatav A.A. on samuti

kinnitanud, et A. Korjus ei ole osalenud narkootilise aine levitamises.

Arvestatud ei ole asjaolu, et apellant andis ise narkootilise aine välja, mida tuleks lugeda

koostöövalmiduseks, mis on kergendav asjaolu. Samuti ei saa olla nõus rahalise karistuse

mõistmisega, kuna puudus varalise kasu saamine narkootilise aine müügist.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel.

Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära

süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei

kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid

ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate

tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

süüditunnistamise ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ning karistuse kergendamist.

Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides

ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste

ümberhindamist. Samuti ei ole alust mõistetud karistust kergendada.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab A. Korjuse

osas oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 348-350). Seejuures on otsuses sisuliselt

antud hinnang kaitsja taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 319-321). Samu

taotlusi suures osas korratakse ka kaitsja apellatsioonis (II kd lk 359-364), kus leitakse, et

maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus ei tuvastanud

maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjenduste ja järeldustega A. Korjuse süü tõendatuse kohta KarS § 184 lg 2 p 2

järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuriteo kvalifitseerimise osas

materiaalõigust õigesti kohaldanud.

Apellatsioonides leitakse, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohus ei

nõustu nende väidetega.

Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib

järgmist:

KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude

tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi

tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja

lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 60 lg 2

kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et

tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks

seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb

konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei.

Maakohus on loetlenud süütõendid (II kd lk 348-349), mis kinnitavad A. Korjuse osalemist

narkootilise aine käitlemisel. Apellatsioonides maakohtu järeldusega ei nõustuta ja leitakse, et

kaassüüdistatava A.A. ütluste alusel ei saa A. Korjust süüdi mõista, kuna A.A. ei tea, et just

A. Korjus oli see isik, kellelt ta Tallinnast narkootikume sai. Tunnistaja A.P. ei kinnitanud

A.A. väiteid, et raha tuli maksta narkootilise aine eest. A.P. ütluste kohaselt A.A. maksis

raha A. Korjuse arvele seetõttu, et A.P. oli A. Korjuselt raha laenanud. Maakohus ei ole

kohtuotsuses A.P. ütlustele hinnangut andnud ja kaitsja arvates on sellega rikutud KrMS §

312 p 2 nõudeid, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Ringkonnakohus nõustub sellega, et maakohtu otsuses ei ole antud hinnangut

tunnistaja A.P. ütlustele, kuid antud juhul see asjaolu ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ega too kaasa kohtuotsuse tühistamist. A.P. ütlused on

üks tõend antud asjas kogutud tõenditest ja kuna ülejäänud tõendeid on hinnatud ning A.P.

ütlused ei ole sellised, mida ei saaks teiste tõendite kaudu kontrollida, siis on maakohtu

otsuses tõendeid kogumis hinnates kaudselt ka A.P. ütlustele hinnang antud. Ka

ringkonnakohus saab A.P. ütlustele hinnangut anda, sest KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt

ringkonnakohtu kohtulahend võib tugineda tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja

mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. A.P. maakohtus antud ütlustest nähtub (II kd lk

299-301), et ta oli A. Korjusele raha võlgu. A.A. pidi seda tasuma ülekannetega A. Korjuse

pangaarvele. Samas täpset summat A.P. ei tea, öeldes: „Üle 20 tuhande, 25 võib-olla“ (lk

300). Kas võlg on makstud, seda ta ei tea. A.A. pidi võlga tasuma võimaluste piires,

tunnistaja teab, et mingid summad maksti ära. Samas A.A. on vastanud küsimusele, et kas ta

tasus A.P. eest tema võlgu, kui A.P. oli Eestist ära – „Ei ole tasunud“ (II kd lk 253).

Küsimusele, et millega seoses ta siis raha A. Korjuse pangaarvele tasus, on A.A. vastanud:

„Et saan selle eest amfetamiini“ (II kd lk 255). Ringkonnakohus leiab, et A.A. neid ütlusi

kinnitavad ka maakohtu otsuses viidatud kirjalikud tõendid (II kd lk 348-349).

Ringkonnakohus leiab, et A.P. ütlused ei lükka ümber A.A. ütlusi, mis on kooskõlas eelpool

viidatud kirjalike tõenditega. A.P. ütlustele hinnangut andes arvestab ringkonnakohus ka

seda, et antud kriminaalasjast on eraldatud A.P. osas eraldi kriminaalasi (II kd lk 96). Seega

tuleb suhtuda tema ütlustesse kriitiliselt. Mis puutub väitesse, et A.A. ei tea, et just A. Korjus

oli see isik, kes talle narkootikume saatis, siis see ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega.

A. Korjus ei eita, et ta A.A. ga telefoni teel suhtles ja tema käest pangaülekannetega raha sai,

kuid seda väidetavalt A.P. le antud võla katteks. Küll aga eitab ta A.A. le narkootiliste ainete

saatmist (II kd lk 302-303). A. Korjuse ütlused on ümber lükatud A.A. ütlustega (II kd lk

250-255), mille kohaselt A.P. tegeles narkootiliste ainete müügiga. Kui A.P. läks välismaale,

siis ta tegi A.A. le ettepaneku, et viimane tegeleks narkootiliste ainete müügiga edasi. A.A.

nõustus ja siis A.P. selgitas, kuidas ja kust narkootilist ainet tellida. A.P. jättis A.A. le

telefoninumbri, kuhu tuli helistada. Sellele numbrile helistades A.A. ütles tellitava

narkootilise aine koguse ja peale tellimist saadeti Tallinnast bussiga pakk Tartusse S. Bostoni

nimele, kes siis pakil järel käis. Kui paki sisuks olev narkootiline aine oli maha müüdud, siis

saadud raha A.A. saatis pangaülekandega A. Korjusele, kelle arveldusarve numbri oli samuti

A.P. talle jätnud. A.A. ütlusi kinnitavad maakohtu otsuses viidatud (II kd lk 346-347)

kõneeristused ja Cargobussi kviitungid ning pangakontode väljavõtted. Mis puutub väitesse,

et A.A. suhtles seoses pakkide saatmisega telefoni teel mehega, kes rääkis eesti keeles, A.

Korjus aga eesti keelt ei valda, siis A. Korjus selgitas maakohtus (II kd lk 302) ja kinnitas

seda ka ringkonnakohtus, et A.A. ga telefoni teel suhtlemisel ta kasutas inimeste abi, kes

valdavad eesti keelt. Seega eesti keele mitteoskamine ei takistanud A. Korjusel telefoni teel

A.A. ga suhtlemist.

Kaitsja on analüüsinud A.A. ütlusi, pangakontode väljavõtteid ja amfetamiini saatmise aegu

ning on tulnud järeldusele, et ülekannete tegemise ja narkootilise aine saatmise vahel ei ole

omavahelist loogilist seost. Kaitsja leiab, et ülekannete ja narkootilise aine saatmise ajad ei

kattu ning samuti ei kattu saadetud kogused ja nende eest eelduslikult tasumisele kuuluvad

summad. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt viidatud ajad, kogused ja summad ei

pidanudki kattuma. Maakohus tuvastas (II kd lk 345 ja 349), et S. Boston võttis igast

saadetisest 1-2 grammi endale tarvitamiseks, seega ta ei andnud edasi kõike A.A. lt saadud

narkootilist ainet. Samuti tuvastati (II kd lk 346), et ühe grammi amfetamiini hinnaks oli S.

Bostonil 200-250 krooni, mõnikord ka odavamalt. Veel tuvastati (II kd lk 346), et A.A. ei

kandnud A. Korjusele kohe kaupa saades raha üle. Raha saatis ta siis, kui pakis sisaldunud

amfetamiin oli realiseeritud (II kd lk 349). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega,

sest need vastavad faktilistele asjaoludele ning A.A. ja S. Boston ei ole maakohtu otsust ka

vaidlustanud. S. Bostoni osalemist A. Korjuse ja A.A. vahelises sidemes kinnitab ka

läbiotsimisprotokoll, mille kohaselt A. Korjuse elukohast leiti muuhulgas ka ruuduline

paberileht, millel on nimi Sigrid Boston ja nr 55964113 (I kd lk 148). A. Korjus selgitas

ringkonnakohtus, et need andmed oli talle andnud A.P. juhuks, kui A. Korjus ei saa väidetava

võla tasujat A.A. t kätte. Kuna A.A. eelpool viidatud ütluste kohaselt (II kd lk 253 ja 255) ta

mitte ei tasunud A.P. võlga A. Korjusele, vaid tegi rahaülekandeid saadud amfetamiini eest,

siis ringkonnakohus ei loe A. Korjuse selgitust S. Bostoni andmete omamise kohta

usaldusväärseks.

Maakohus on otsuses (II kd lk 348-349) märkinud, et A. Korjuse korteri läbiotsimisel leitud

halli värvi Radiolinja kilekott, millel peal kiri: saaja Sigrid Boston, aadress Tartu, saatja A.O.

ja mis on pakendatud minigrip kotti, viitab A. Korjuse poolt narkootilise aine Tartusse

saatmisele, kusjuures ettevaatusabinõuna on saatjana märgitud Orlovi nimeline isik. Kaitsja

märgib, et selline maakohtu järeldus ei tugine uuritud tõenditele, kuna läbiotsimisprotokollis

(I kd lk 146-148) kirjeldatud kilekotti ei kajastu. Kohtuotsuses ei sisaldu ka viidet toimiku

lehele, millest nimetatud asjaolu nähtuks. Prokurör palus ringkonnakohtus nimetatud tõendi

kohtuotsusest välja jätta, sest seda ei leitud A. Korjuse korteri läbiotsimisel. Ringkonnakohus

nõustub sellega, et nimetatud kilekotti ei leitud A. Korjuse korteri läbiotsimisel. Samas on see

aga tunnistatud asitõendiks (I kd lk 3) ja seda on vaadeldud (I kd lk 29-30). Maakohus on

nimetatud tõendid avaldanud (II kd lk 313). Seega on tegemist maakohtus uuritud tõendiga ja

sellele saab hinnangut anda. Seda on maakohus ka teinud, märkides (II kd lk 346-347), et

Cargobussi kviitungitest tulenevalt on Tallinnast saadetud Tartusse S. Bostoni nimele

pakikesi. Paki sisu ei ole vedaja kontrollinud. Paki saatjatena on märgitud suvalised

perekonnanimed ning pakkide saatjate ankeetandmed saatedokumentidel puuduvad. Õige on

kaitsja väide, et pakkide saatjana pole kunagi märgitud A. Korjuse nime, kuid ringkonnakohtu

arvates see ei ole asjaolu, mis välistaks, et pakke ei saanud saata A. Korjus, sest tema juurest

leiti S. Bostoni, kelle nimele pakid saadeti, isikuandmed (I kd lk 148). Õige on ka kaitsja

väide, et asjas teostatud ekspertiiside tulemina antud arvamustest lähtuvalt ei ole tuvastatud A.

Korjuse ja A.A. juurest leitud narkootilise aine või muude esemete omavahelisi seoseid (I kd

lk 177-179). Samas aga maakohus on näidanud tõendite kogumi (II kd lk 348-349), mis

kinnitavad A. Korjuse osalemist narkootilise aine käitlemisel. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus tuli tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldusele, et A. Korjus saatis A.A. le

S. Bostoni nimele pakke saates narkootilist ainet ning sai peale selle äramüümist A.A. lt oma

pangaarvele raha. A. Korjus ei ole avaldanud, et keegi teine isik kasutas tema pangaarvet,

samuti ei ole ta viidanud, et tema pangaarvele A.A. lt saadetud raha oleks läinud Igori

nimelisele isikule või kellelegi teisele. Seega amfetamiini eest saadetud raha sai just A.

Korjus, kes on kontole saadetud raha välja võtnud samal päeval. Maakohus ei tuvastanud (II

kd lk 349), et A. Korjus oleks Tallinnas XXX korteri andnud üürile Igori nimelisele isikule.

Seega on paljasõnalised A. Korjuse väited (II kd lk 302-303), et ta andis oma korteri

narkootikumide hoidmiseks Igori nimelisele tuttavale, kes tõi sinna nii narkootikumid kui

kaalud. Samas A. Korjus kinnitas, et ta võttis endale amfetamiini väidetava Igori poolt hoiule

toodud koguse hulgast ja kasutas selleks ka kaalusid (II kd lk 303). Kaitsja väidab, et

meelevaldne on maakohtu järeldus, mille kohaselt A. Korjus kinnitas esimesel ülekuulamisel,

et hoidis oma korteris narkootilist ainet oma tarbeks. See väide ei vasta tuvastatud asjaoludele,

sest tegelikult maakohus ei viita A. Korjuse esimesele ülekuulamise protokollile, vaid

maakohtu otsuses on märgitud (II kd lk 349 ülalt teine lõik), et kahtlustatavana kinnipidamise

protokollis 14.12.2004 on A. Korjus oma allkirjaga tõendanud, et tema korteris Tallinnas

XXX on ainult temale kuuluvad isiklikud esemed, kellegi teise vara seal ei ole. Sellest

maakohus järeldas, et A. Korjus tunnistas enda korterist leitud suure koguse amfetamiini ja

heroiini enda omaks. Nimetatud protokoll ei ole ülekuulamine. Kahtlustatavale selgitati, et tal

on õigus nimetada isik, kellele uurimisasutus annab hoiule tema järelevalveta vara. Samuti

paluti kahtlustataval teatada, millise vara uurimisasutus hoiule peab andma ning kus see vara

asub. Nende selgituste peale A. Korjus vastas (I kd lk 139), et XXX korteri võtmed tuleb

anda hoiule tema emale. Veel ütles ta, et antud korteris on tema isiklikud esemed ja muud

vara ei ole. Kahtlustatavana kinnipidamise protokoll maakohtus avaldati (II kd lk 313) ja

seega sai selles kajastatule hinnangut anda. Küll aga ei avaldatud kaitsja poolt apellatsioonis

viidatud (II kd lk 2-3) A. Korjuse 15.12.2004 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli. Kuna

seda tõendit maakohtus ei uuritud, siis KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt ei saa ringkonnakohus

sellele tugineda.

Kaitsja märgib, et õige ei ole kohtuotsuses sisalduv väide, et A. Korjus oli tema

kinnipidamisel tarvitanud narkootilist ainet, sest seda ei kinnita arsti otsus. Ringkonnakohus

nõustub kaitsjaga. Maakohus on otsuses märkinud (II kd lk 349), et arstlik ekspertiis (lk 142-

143) kinnitab, et A. Korjus oli tema kinnipidamisel narkootilist ainet tarvitanud. Maakohtu

see järeldus ei vasta faktilistele asjaoludele. A. Korjuse joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise 15.12.2004 akti kohaselt (I kd lk 142-143) tal narkootilise/psühhotroopse aine

tarvitamise tunnuseid, joovet ei esine. Bioloogiliste vedelike uuringu akti kohaselt (I kd lk

144) A. Korjuselt 15.12.2004 kell 11.05 võetud uriiniproovist narkootilisi aineid ei leitud.

Kaitsja leiab, et millegagi ei ole tõendatud maakohtu järeldus (II kd lk 350), et A. Korjus

ebaseaduslikult käitles oma korteris suures koguses narkootilist ainet mitmesugustes

pakendites ning korteri erinevates asukohtades, mis viitab sellele, et narkootiline aine on

korterisse toodud eri allikatest ja eri aegadel. Iga järgneva koguse valdamine kinnitab teo

korduvust ja KarS § 184 lg 2 p 2 kvalifikatsiooni. Kaitsja väidab, et ei ole ühtegi tõendit, mis

kinnitaks, et narkootilist ainet on A. Korjuse elukohta toodud erinevatel aegadel, seega

korduvalt, et see aine pärineb erinevatest partiidest ning et seda korteris A. Korjuse poolt ka

käideldi. Seejuures kaitsja viitab sellele, et läbiotsimisel korterist äravõetud kaaludelt ei leitud

(I kd lk 174-175) narkootilise ega psühhotroopse aine jälgi, mis viitaksid korteris narkootilise

aine kaalumisele, pakendamisele või muule taolisele tegevusele, mis oleks seotud narkootilise

aine käitlemisega. Vastuseks eeltoodule ringkonnakohus märgib, et maakohus on näidanud (II

kd lk 350) kirjalikud tõendid, mis kinnitavad, et A. Korjuse korterist leiti erinevatest partiidest

narkootilist ainet, mis paiknesid korteris erinevates kohtades. Sellist otsest tõendit, mis

kinnitaks, et narkootiline aine on korterisse toodud eri allikatest ja eri aegadel, maakohtu

otsuses tõepoolest ei ole näidatud. KrMS §-st 61 lg 2 tulenevalt kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus ongi tõendeid kogumis hinnates leidnud

(II kd lk 350), et kuna A. Korjus valdas oma korteris ebaseaduslikult suures koguses

narkootilist ainet mitmesugustes pakendites ning korteri erinevates asukohtades, siis see

viitab, et narkootiline aine on korterisse toodud eri allikatest ja eri aegadel ning iga järgneva

koguse valdamine kinnitab teo korduvust. Mis puutub väitesse, et läbiotsimisel A. Korjuse

korterist äravõetud kaaludelt ei leitud narkootilise aine jälgi ning seega pole alust A. Korjust

süüdi mõista narkootilise aine käitlemises, siis ringkonnakohus märgib, et A. Korjus ise

kinnitas maakohtus (II kd lk 303), et ta võttis endale amfetamiini väidetava Igori poolt hoiule

toodud koguse hulgast ja kasutas selleks ka kaalusid. Lisaks sellele leidis tõendamist, et ta

korduvalt saatis pakendatud amfetamiini Tallinnast Tartusse.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väidetega, et A. Korjuse süü KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ei ole

tõendatud ning et tegemist olevat kuriteoga KarS § 184 lg 1 järgi, kuivõrd ei ole tuvastatud, et

narkootiline aine kuulus A. Korjusele ning et ta omandas selle aine edasiandmise ja käitlemise

eesmärgil, vaid üksnes hoidis seda enda elukohas. Ringkonnakohus märgib, et A. Korjust

süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p 2 järgi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus

omandamises, valdamises ja edasiandmises isikuna, kes on varem toime pannud

narkootikumidega seotud süüteo (II kd lk 339-340). Nimelt süüdistatakse teda Tallinnast

kuuel korral Tartusse amfetamiini saatmises. Lisaks süüdistatakse teda Tallinnas oma

elukohas suures koguses amfetamiini ja heroiini hoidmises. Kuna tema poolt kuuel korral

ajavahemikul 01.09.2004 kuni 11.11.2004 amfetamiini saatmine leidis tõendamist (II kd lk

349-350), siis on A. Korjuse näol tegemist KarS §-s 184 lg 2 p 2 näidatud isikuga, st isikuga,

kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo.

Maakohus on põhjendanud (II kd lk 351-352), miks A. Korjust tuleb KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

karistada küllaltki pikaajalise vangistusega ja KarS § 53 alusel ka varalise karistusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Need on ka kooskõlas Riigikohtu otsuses

nr 3-1-3-14-03 väljendatud seisukohaga, et karistuse mõistmisel narkosüütegude puhul tuleb

arvesse võtta, mitmel korral isik omandas narkootilist ainet ning kas ta tegi seda omakasulistel

eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. Pikaajalise

varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootiliste ainete edasiandmine on õiguslikult

eriti taunitav. KarS § 184 lg 5 kohaselt kohus võib kohaldada käesolevas paragrahvis

sätestatud süüteo eest lisakaristusena varalist karistust. Seega ei ole asjakohane kaitsja väide,

et KarS § 184 lg 1 järgi süüditunnistamisel ei ole võimalik KarS § 53 alusel varalist karistust

mõista ning et see on lisakaristusena ettenähtud üksnes KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

süüditunnistamisel. Asjas kogutud tõenditele ei vasta ka A. Korjuse väide, et talle polnud

alust rahalist karistust mõista, kuna puudus varalise kasu saamine narkootilise aine müügist.

Apellatsioonides väidetakse, et A. Korjusele tuleb mõista kergem karistus kui seda on

maakohtu poolt mõistetud 6 aastat vangistust. Väidetakse, et A. Korjus on tunnistanud enda

süüd narkootilise aine valdamises ja vabatahtlikult selle läbiotsimise käigus välja andnud.

Seda palutakse lugeda kergendavaks asjaoluks, kusjuures arvestada ka seda, et A. Korjus

olevat eeluurimise ajal aidanud kaasa asja uurimisele. Veel palutakse arvestada, et A. Korjust

ei ole varem analoogiliste kuritegude toimepanemise eest karistatud. Maakohus ei tuvastanud

(II kd lk 351), et A. Korjus oleks oma süüd tunnistanud ja uurimisele igakülgselt

kaasaaidanud, küll aga tegid seda A.A. ja S. Boston. Ka ringkonnakohus ei tuvastanud

karistust kergendavaid asjaolusid A. Korjuse suhtes. Maakohtus A. Korjus tunnistas end süüdi

ainult ühes punktis, st selles, mis tal kodust ära võeti (II kd lk 240). Samas ta aga järjekindlalt

väitis (II kd lk 302), et tegelikult keegi Igor tõi oma narkootikumid tema juurde hoiule ja ta on

süüdi vaid selles, et lubas narkootikumide hoidmiseks oma korterit kasutada.

Ringkonnakohtus A. Korjus jäi maakohtus antud ütluste juurde. Ringkonnakohtule ei esitatud

mingeid selliseid asjaolusid, mida maakohus ei oleks A. Korjusele karistust mõistes teadnud.

Kuna ta pani antud kuriteo toime katseajal, mil ta oli ennetähtaega vabastatud vangistusest,

siis on igati põhjendatud talle karistuseks 6 aastase vangistuse mõistmine, arvestades, et

sanktsioon on tegelikult 3-15 aastat vangistust.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale

makstud tasudest seoses tema osalemisega kohtuistungil. Seega on A. Korjus kohustatud

hüvitama kulud õigusabile 3009 krooni ulatuses, mis olid osutatud advokaat M. Mõttuse

poolt.

Mati Kartau Tiit Lõhmus Aarne Sarjas