1-13-4986/2 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2013, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-4986 (12922900070)

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 24. aprilli 2013 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gert–Erik Rudissaare (Rudissaar) esindaja advokaat Roman

Levini (Levin) kaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 6 ringkonnakohus määras:

1. tühistada Riigiprokuratuuri 24. aprilli 2013 määrus ning rahuldada Gert–Erik

Rudissaare esindaja advokaat Roman Levini kaebus Riigiprokuratuuri

nimetatud määrusele,

2. kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalasjas nr 12922900070 menetlust jätkama

ja tegema järgnevaid menetlustoiminguid: täiendavalt üle kuulama Gert–Erik

Rudissaar, J.U. ja R.J. , selgitamaks välja ähvardamise toimepanemise asjaolusid

ning sündmuse teisi võimalikke pealtnägijad.

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud

1. Tartu Vangla menetletavas kriminaalasjas esitati 17.12.2012 J.U. kahtlustus KarS § 121

järgi selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, 19.11.2012 kella

21 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone 9. osakonnas kasutas kaaskinnipeetav G.-E.

Rudissaare suhtes füüsilist vägivalda, lüües G.-E. Rudissaart kahel korral käega pea

piirkonda, tekitades füüsilist valu ning tervisekahjustusi – ninaluu murd, turses ninajuur ning

turses vasak näopool.

Kriminaalasjale liideti episood KarS § 120 tunnustel selles, et G.-E. Rudissaare ütluste

kohaselt J.U. 11.11.2012 kella 16:45 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone 9. osakonna

kambris nr 3008 ähvardas teda tapmisega.

2. 12.03.2013 (põhistused 27.03.2013) menetluse osalise lõpetamise määrusega lõpetas

uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1-200 alusel

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 11.11.2012 aset leidnud väidetava tapmisega

ähvardamise osas.

3. G.-E.

Rudissaar

vaidlustas

kriminaalmenetluse

osalise

lõpetamise

määruse

Riigiprokuratuuris, kuid Riigiprokuratuur jättis 24.04.2013 määrusega G.–E. Rudissaare

kaebuse rahuldamata.

4. G.-E. Rudissaare kaitsja esitas Riigiprokuratuuri 24.04.2013 määrusele kaebuse Tartu

Ringkonnakohtule.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

5. Riigiprokuratuuri

määruse

kohaselt

lõpetas

uurimisasutus

kriminaalmenetluse

ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 11.11.2012 aset leidnud

väidetava tapmisega ähvardamise osas. 07.12.2012 ülekuulamisel avaldas G.-E. Rudissaar, et

11.11.2012 kutsus J.U. teda enda kambrisse rääkima, podises midagi ja tegi paar ähvardavat

liigutust. G.-E. Rudissaar küsis J.U. käest, mida ta tõmbleb ja hakkas kambrist väljuma. G.-E.

Rudissaar nägi silmanurgast, et J.U. haaras pliiatsi ning tahtis selle G.-E. Rudissaarele kõrri

lüüa. G.-E. Rudissaar keeras ennast ümber ja J.U. ei löönud teda. G.-E. Rudissaar avaldas, et

temal J.U. suhtes pretensioone ei ole ning soovis, et see asi ära lõpetataks.

Täiendaval ülekuulamisel 25.02.2013 avaldas G.-E. Rudissaar, et 11.11.2012 kutsus J.U. teda

kambrisse, kus vehkis ja tegi ähvardavaid liigutusi. Kambrisse tuli ka üks seksuaalkuriteo

sooritanud kinnipeetav, kelle nime G.-E. Rudissaar ei tea. J.U. karjus ja tegi ähvardavaid

liigutusi. G.-E. Rudissaar ütles J.U. le, et mida ta vehib, kui ta lööma peaks, siis on ta

esimene, kes julgeolekusse läheb, kuna olevat teada, et J.U. käib korduvalt

julgeolekuosakonnas vestlemas ja vajalikku informatsiooni jagamas. J.U. vehkis kätega ja

tegi G.-E. Rudissaare suunas ähvardavaid liigutusi. G.-E. Rudissaar ütles J.U. le, et „mõttetu

jutt“ ja hakkas kambrist väljuma. Ta nägi silmanurgast, kuidas J.U. haaras kapi pealt

pliiatsitaolise eseme ning karjus G.-E. Rudissaarele: “Tapan su piider“ ning tegi samal ajal

järsu liigutuse kõri suunas. J.U. oli G.-E. Rudissaare selja taga ja viimase hinnangul oli

reaalne oht tema elule ja tervisele, arvestades J.U. poolt toime pandud kuritegusid. G.-E.

Rudissaar oli seljaga J.U. poole, kuid löögi hetkel keeras ta J.U. poole ning löök oli suunatud

G.-E. Rudissaare kõri poole. G.-E. Rudissaar astus koridori, kuhu J.U. järgnes. J.U. ütles

seda vene keeles, kuid G.-E. Rudissaar sai aru, et J.U. ütles:“ Ma tapan su, piider“. Seejärel

kõndis G.-E. Rudissaar eemale.

Menetleja küsimusele, kas G.-E. Rudissaar pöördus peale 11.11.2012 kambris nr 3008 tema ja

J.U. vahel aset leidnud intsident vangla administratsiooni poole ning teavitas

administratsiooni juhtunust, vastas G.-E. Rudissaar eitavalt. Tunnistaja S.Š. ütluste kohaselt

oli J.U. rohkem omaette, ei olnud agressiivne, oli rahulik ning E-9 sektoris oli kolm-neli

inimest, kellega J.U. suhtles, kuid kellegagi tal konflikte ei olnud. J.U. l G.-E. Rudissaarega

mingit läbikäimist kuni J. Rudissaare poolse provotseerimiseni ei olnud. G.-E. Rudissaar

heitis J.U. üle nalja, nimetades teda „van dammeks“ ja „klouniks“, kuid miks, S.Š. ei tea.

Niipalju, kui S.Š. nägi, jäi J.U. rahulikuks ning tema juuresolekul pole mingit ähvardamist

olnud.

Tunnistajana Y.Z. ütluste kohaselt on J.U. vaikne ja rahulik, kuid suhtub eestlastesse halvasti.

Teised kinnipeetavad ei suhtunud J.U. sse eriti hästi, temaga hoiti distantsi, kuid midagi näkku

ei öeldud. G.-E. Rudissaar on muidu rahulik ja ei tülita kedagi, kuid võib teha nalju, millest

teised ei pruugi aru saada. Y.Z. hinnangul oli G.-E. Rudissaare ja J.U. vaheline läbisaamine

vaenulik. Kui tuldi spordisaalist, siis G.-E. Rudissaar oli konkreetselt J.U. le öelnud, et „van

damme tuleb“. J.U. oli G.-E. Rudissaare oma kambrisse kutsunud ja küsinud, keda G.-E.

Rudissaar „van dammeks“ nimetab, millele G.-E. Rudssaar oli vastanud, et J.U. on „van

damme“, mille tagajärjel tekkis kambris nr 3008 tüli. Kuna kambris oli olnud veel R.J. , siis

G.-E. Rudissaar hakkas kartma ja ei löönud J.U. t. Seejärel oli J.U. võtnud laua pealt pliiatsi

ja tahtis selle G.-E. Rudissaarele kaela lüüa, öeldes „löön sulle kohe pliiatsi kõrri“, kuid G.-E.

Rudissaar jooksis minema.

Seega on tõendamist leidnud, 11.11.2012 kella 16:45 paiku Tartu Vangla eelvangistushoone

9. osakonna kambris nr 3008 konflikt J.U. ja G.-E. Rudissaare vahel toimus. Tunnistaja Y.Z.

ütlused kinnitavad G.-E. Rudissaare ütlusi selles osas, et J.U. haaras laualt pliiatsi ja ütles G.-

E. Rudissaarele, et lööb viimasele kohe pliiatsi kõrri. Vastuolud on G.-E. Rudissaare

07.12.2012 ja 25.02.2013 antud ütlustes. Nimelt on G.-E. Rudissaar väitnud 07.12.2012

ülekuulamisel, et J.U. tahtis talle pliiatsi kõrri lüüa, kuid G.-E. Rudissaar pööras ennast

ümber ja J.U. ei löönud teda. 25.02.2013 antud ütlustes väidab G.-E. Rudissaar, et löögi

hetkel keeras ta ennast J.U. poole ja löök oli suunatud G.-E. Rudissaare kõri poole. Seega on

G.-E. Rudissaar andnud hilisema ülekuulamise käigus selgelt erinevaid ütlusi J.U.

tegutsemise osas. Seega on menetleja hinnangul usaldusväärsed nii Y.Z. ütlused, mis ühtivad

G.-E. Rudissaare poolt algselt antud ütlustega, mille kohaselt J.U. ähvardas G.-E. Rudissaart,

kuid ei teinud G.-E. Rudissaare suunas reaalset löögiliigutust. Seega on kogutud tõendeid

arvesse võttes võimalik väita, et J.U. tegevuse eesmärk oli G.-E. Rudissaart hirmutada.

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on kriminaalmenetlusega tuvastatud, et J.U. ähvardas G.-

E. Rudissaart tapmisega, kuid küsimus on selles, kas G.-E. Rudissaarel oli alust karta

ähvarduse täideviimist. Ähvardamine on kriminaalkorras karistatav ainult siis, kui on olemas

alus karta ähvarduse täideviimist, st ähvardamine peab kannatanus tekitama pidevat kurnavat

hirmutunnet, mistõttu kannatanu hinnangul peaks ähvarduse sisuks olnud kahju tekitamine

vältimatult ka saabuma. Kokkuvõtlikult on asutud seisukohale, et kannatanu enda ütlustega on

ümber lükatud asjaolu, nagu tekitanuks J.U. poolt toime pandud tapmisega ähvardamine

kannatanus reaalset hirmutunnet.

Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustu G.-E. Rudissaar kriminaalmenetluse

lõpetamisega ja taotleb selle jätkamist, märkides, et (tsitaat) „menetleja üritab siin viljeleda

peent lingvistilist mängu ja tegemist on ilmselge faktide moonutamisega“. Kaebaja väitel on

ta soovinud menetluse lõpetamist 19.11.2012 episoodis. Tema väitel on J.U. teda

selgesõnaliselt ähvardanud tapmisega ning arvestades J.U. isikut, oli kaebajal „põhjust enam

kui küll tema ähvardusi tõsiselt võtta“. Kaebaja pole rahul ka sellega, et pole saanud

menetlejalt „adekvaatset“ vastust 11.11.2012 juhtunu videosalvestise osas.

Riigiprokurör leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning

kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks.

Kaebuses ei heideta ette ühegi menetlustoimingu tegemata jätmist ega taotleta ka täiendavate

menetlustoimingute tegemist ning ka riigiprokurör ise ei tuvastanud kriminaalasja

materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda. Seega, kaebuse esitaja nõustub,

et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes

olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust, milles kaebuse esitaja

uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuri seisukohaga ei nõustu. Võttes arvesse, et

süüdistuskohustusmenetluse

käigus

kriminaalmenetluse

lõpetamise

seaduslikkuse

ja

põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis

kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks

ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale.

Riigiprokuratuur viitas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-59-11 välja toodud seisukohtadele ning

leidis, et kõnealusel juhul ei saa pidada ohtu G.-E. Rudissaare elule ja/või tervisele reaalseks.

Puudub informatsioon, et J.U. oleks varem kaebaja suhtes vägivaldselt või muul viisil

häirivalt käitunud. Ka sündmuse järgselt pole ta väidetava ähvarduse täideviimiseks mingeid

samme astunud. 19.11.2012 toimunud füüsiline konflikt, kus käesolevaks ajaks on mõlemale

esitatud kahtlustus KarS § 121 järgi. KarS § 120 koosseisu realiseerimine eeldab, et

kannatanul peab olema reaalne alus karta selle täideviimist ning see peab tekkima vahetult

pärast väidetava ähvarduse teatavaks saamist. Reaalse ohu tekkimisel oma elule või tervisele

on loogiline, et isik võtaks viivitamatult midagi ette enda kaitseks. Kaebaja seda kõnelausel

juhul ei teinud. Seega on kaebaja väited reaalsest ohust enda tervisele ja/või elule on ümber

lükatud eelkõige tema enda käitumisega (tegevusetusega) sündmusele järgnevalt. Pole

eluliselt usutav, et isik, kelle elu on väidetavalt ohus, ei teavita sellest ei vangla juhtkonda,

oma kontaktisikut ega uurimisorganeid politsei või prokuratuuri näol. J.U. tegevus muutus

kaebaja silmis kuritegelikuks alles pärast seda, kui seoses 19.11.2012 tema ja J.U. vahelise

konfliktiga esitati kaebajale kriminaalasjas 12922900066 kahtlustus KarS § 121 järgi J.U.

kehalises väärkohtlemises.

Asjakohane pole kaebaja väide nagu oleks ta 07.12.2012 ülekuulamise soovinud menetluse

lõpetamist vaid 19.11.2012 episoodis. Protokollist nähtuvalt „11.11.2012 kutsus J.U. mind

enda kambrisse rääkima. Ta podises midagi ja tegi minu suunas ähvardavaid liigutusi.

Küsisin, mida ta tõmbleb ja hakkasin kambrist väljuma. Nägin silmanurgast, et ta haaras

pliiatsi ning tahtis selle minule kõrri lüüa. Keerasin ennast ümber ja ta ei löönud mind. Minul

J.U. suhtes pretensioone ei ole, soovin, et see asi ära lõpetataks.“ Kaebaja seisukoht selles

osas muutus pärast 18.12.2012 talle endale ülalviidatud kahtlustuse esitamist. Seonduvalt

videosalvestisega tuleb märkida, et kriminaalasja materjalidest (tl.70), millega kaebaja on

täies mahus tutvunud 02.04.2013, nähtuvalt kinnitab vangla, et kõnealune videosalvestis ei ole

säilinud.

Kaebuses esitatud taotluste sisu

6. G.-E.

Rudissaare

esindaja

taotleb

Riigiprokuratuuri

määruse

tühistamist

ja

Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust J.U. suhtes KarS § 120 järgi jätkama.

6.1. Kaebuse esitaja hinnangul on kriminaalasjas olemasolevate tõendite pinnal alust esitada

J.U. le kahtlustus KarS § 120 järgi seoses 11.11.2012 kl 16.45 paiku Tartu Vangla

eelvangistushoone

9. osakonna

kambris

nr

3008

toimunud

tapmisähvardusega.

Kriminaalmenetluse osaline lõpetamine J.U. suhtes ei ole õigustatud. Prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruses on pandud kahtluse alla, kas G.-E.

Rudissaarel oli alust karta ähvarduse täideviimist. Vaidlustatavast Riigiprokuratuuri määrusest

ei selgu üheselt, kas Riigiprokuratuur nõustub Tartu Vangla ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

seisukohaga, et J.U. poolne G.-E. Rudissaare tapmisega ähvardamine on tuvastatud. Ka ei ole

arusaadav, kas ja millise seisukoha on Riigiprokuratuur võtnud seoses prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruses kirjeldatud väidetavate vastuoludega G.-E.

Rudissaare 07.12.2012 ja 25.02.2013 antud ütlustega.

Seoses väidetavate vastuoludega märgib kaebuse esitaja, et tema hinnangul tegelikult sisulisi

vastuolusid G.-E. Rudissaare poolt 07.12.2012 ja 25.02.2013 antud ütlustes ei ole. Kannatanu

on mõlemal ülekuulamisel kirjeldanud, kuidas J.U. haaras pliiatsi ning tahtis selle G.-E.

Rudissaarele kõrri lüüa, samas 25.02.2013 täpsustanud, milliseid liigutusi J.U. seejuures tegi.

Lisaks G.-E. Rudissaare enda ütlustele on J.U. poolt pliiatsi haaramine ning tapmisega

ähvardamine tõendatud ka tunnistaja Y.Z. ütlustega. Eelnevast tulenevalt on kaebuse esitaja

hinnangul piisavalt tõendatud asjaolu, et 11.11.2012 ähvardas J.U. G.-E. Rudissaart tappa.

Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruses on muuhulgas leitud, et

kogutud tõendeid arvesse võttes on võimalik väita, et J.U. tegevuse eesmärk oli G.-E.

Rudissaart hirmutada, ähvardades G.-E. Rudissaart tapmisega. Sellise väite esitamise alus

jääb kaebuse esitajale arusaamatuks. Ka määruse koostaja ju möönab, et tapmisähvardus

tegelikult tehti. Sellises olukorras ning eelkirjeldatud tõendite pinnal ei ole alust rääkida

hirmutamisest, vaid konkreetsest teost, mis hõlmas nii pliiatsi haaramise, sellega kannatanu

poole löögiliigutuse tegemise ning suulise ähvardamise.

Kaebuse esitaja juhib tähelepanu G.-E. Rudissaare 25.02.2013 ülekuulamise protokollile,

millest nähtuvalt on kannatanu andnud ütlusi selle kohta, mis toimus vahetult pärast seda kui

J.U. oli haaranud pliiatsi ning teinud sellega liigutuse G.-E. Rudissaare poole: „Astusin

koridori, kuhu ta järgnes mulle, seistes keset koridori, uks avatud ja tehes ähvardavaid

liigutusi ja ta karjus veel kõvemini: „Tapan su piider“. Olin temast mõni samm eemal. Ta

ütles kõike vene keeles, kuid saan aru, et ta ütles „ma tapan su piider“. Ma arvan, et seda

nägid pealt umbes 20-30 kinnipeetavat, kuna kinnipeetavad tulid spordisaalist ning soe vesi

tuleb alles kella 17.30 ajal.“ Seega nähtub kannatanu ütlusest, et tapmisähvardused jätkusid ka

pärast seda, kui kannatanu oli astunud kambrist välja koridori ning ähvardamist nägi pealt

suur hulk kinnipeetavaid. Kaebuse esitajale ei ole teada, kas kriminaalmenetluse käigus on

küsitletud 11.11.2012 toimunud tapmisähvarduse episoodiga seonduvalt võimalikke

pealtnägijaid. Samuti ei ole kaebuse esitajale teada, kas kriminaalmenetluse käigus on

11.11.2012 toimunud tapmisähvarduse episoodiga seonduvalt küsitletud kinnipeetav R.J. i,

kes Y.Z. ütluste kohaselt viibis intsidendi ajal J.U. kambris. Ka ei ole kaebuse esitajale teada,

kas kriminaalmenetluse käigus on 11.11.2012 toimunud tapmisähvarduse episoodiga

seonduvalt küsitletud J.U. t. Juhul, kui seda ei ole tehtud, on kaebuse esitaja hinnangul

tegemist alusetult tegemata jäetud menetlustoimingutega KrMS § 208 lg 2 punkt 5 mõttes

ning kaebuse esitaja taotleb nimetatud menetlustoimingute tegemist.

Vaidlustavas

Riigiprokuratuuri

määruses

viidatakse

lühidalt

G.-E.

Rudissaare

Riigiprokuratuurile esitatud kaebusele ning märgitakse, et „Kaebaja ei ole rahul ka sellega, et

pole saanud menetlejalt „adekvaatset“ vastust 11.11.12 juhtunu videosalvestise osas“.

Kaebuse esitaja peab kannatanu tõstatatud küsimust 11.11.2012 videosalvestise kohta täiesti

põhjendatuks. Kaebuse esitaja selgitab, et talle teadaolevalt oli 11.11.2012 tapmisähvarduse

intsidendi osas olemas Tartu Vangla poolt tehtud videosalvestis. Ei prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusest ega vaidlustatavast Riigiprokuratuuri

määrusest ei selgu, kas kriminaalmenetluses on seda salvestist vaadeldud ning kas ja millist

antud kriminaalmenetluse tõendamiseseme seisukohast olulist informatsiooni on salvestise

vaatlemisel saadud. Arvestades asjaoluga, et eeldatavalt on tegemist kriminaalasjas olulise

tõendiga, siis Riigiprokuratuuri sedastust, et vangla kinnitusel ei ole kõnealune videosalvestis

säilinud, ei saa pidada asjakohaseks ega ammendavaks vastuseks.

Kaebuse esitaja hinnangul kriminaalasjas juba olemasolevate materjalide põhjal leidnud

piisavalt tõendamist, et 11.11.2012 toimus J.U. poolt G.-E. Rudissaare tapmisega

ähvardamine. Seega tuleb edasi leida, kas G.-E. Rudissaar võis võtta ähvardust veenvana.

G.-E. Rudissaar on nii Tartu Vanglas antud ütlustes kui Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses

selgitanud, et kartis J.U. t, kuna teadis tema sooritatud kuritegusid. Kaebuse esitaja märgib, et

üheks asjaoluks, millel kannatanu kartus põhineb, võib olla ka süüdlase varasem käitumine, sh

varasem karistatus. J.U. isik ja tema poolt toimepandud kuriteod on Tartu Vanglas viibivatel

kinnipeetavatel üldteada. Olukorras, kus tapmisähvarduse teeb isik, keda on karistatud raskete

isikuvastaste kuritegude eest ning kes on kannatanule teadaolevalt ka enne inimesi tapnud, on

kannatanul ilmne põhjus tunda hirmu oma elu ja tervise pärast ning pidada tapmisähvardust

reaalseks. Kaebuse esitaja hinnangul tunduks sellise isiku poolt tehtud ähvardus reaalne ka

keskmisele mõistlikule kõrvaltvaatajale. Jääb arusaamatuks, miks Riigiprokuratuur ei ole seda

kannatanu esitatud argumenti tõsiselt võtnud ning jätnud niivõrd olulise asjaolu sisuliselt

analüüsimata.

Vaidlustatud määruses on Riigiprokuratuur esitanud väite, mille kohaselt 11.11.2012

sündmuse järgselt pole J.U. väidetava ähvarduse täideviimiseks mingeid samme astunud.

19.11.2012 toimunud J.U. poolset rünnakut G.-E. Rudissaare vastu Riigiprokuratuur selliseks

sammuks ei pea. Kaebuse esitaja Riigiprokuratuuri eelnimetatud väitega ei nõustu.

11.11.2012 tapmisähvardusega alanud konflikt viis otseselt 19.11.2012 sündmuseni - G.-E.

Rudissaarele kallaletungimiseni J.U. poolt. Samas ei oma KarS § 120 koosseisu

realiseerimise seisukohast tähtsust asjaolu, kas J.U. pärast 11.11.2012 tapmisähvardust tegi

mingeid samme selleks, et ähvardust realiseerida. Kaebuse esitaja ei nõustu ka

Riigiprokuratuuri väitega, nagu oleks kannatanu väited reaalsest ohust enda tervisele ja/või

elule ümber lükatud sellega, et kannatanu ei teavitanud ähvardusest vangla juhtkonda, oma

kontaktisikut ega uurimisorganeid. Ka juhul, kui G.-E. Rudissaar ei pöördunud kohe teatega

ähvardusest vanglaametnike poole, ei saa sellest järeldada, nagu poleks ta 11.11.2012

intsidendi käigus ja pärast seda tõsiselt kartnud oma elu ja tervise pärast.

Riigiprokuratuuri määruse lõpuosas toodud viide G.-E. Rudissaare 07.12.2012 toimunud

ülekuulamise protokollile ei ole asjakohane. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et

protokollist ei nähtu G.-E. Rudissaarele esitatud küsimusi. Seega puuduvad tegelikkuses

andmed selle kohta, millise konkreetse episoodi osas (kas 11.11.2012 või 19.11.2012)

kannatanu 07.12.2012 pretensioone ei omanud. Seega tuleb lähtuda G.-E. Rudissaare hiljem

antud täpsustustest, et ta pidas silmas 19.11.2012 episoodi. Samuti ei ole asjakohane

Riigiprokuratuuri viide sellele, nagu oleks kaebaja seisukoht muutunud pärast 18.12.2012

talle endale kahtlustuse esitamist. Kaebuse esitaja rõhutab, et ka juhul, kui Tartu

Ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et G.-E. Rudissaar ei hakanud kartma J.U. poolt

tapmisähvarduse täideviimist, tuleks kriminaalmenetluse käigus kontrollida, kas tegemist võib

olla KarS § 120 kirjeldatud süüteo katsega.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus tuleb

rahuldada, Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kriminaalmenetlust jätkata.

KrMS § 208 lg 6 sätestab, et kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse alustamiseks või

jätkamiseks on alust, tühistab ta Riigiprokuratuuri määruse ja kohustab Riigiprokuratuuri

alustama või jätkama kriminaalmenetlust.

8. Riigiprokuratuuri määrusest nähtub, et tõendamist on leidnud, et 11.11.2012 kella 16:45

paiku Tartu Vangla eelvangistushoone 9. osakonna kambris nr 3008 konflikt J.U. ja G.-E.

Rudissaare vahel toimus ning tunnistaja Y.Z. ütlused kinnitavad G.-E. Rudissaare ütlusi selles

osas, et J.U. haaras laualt pliiatsi ja ütles G.-E. Rudissaarele, et lööb viimasele pliiatsi kõrri.

Samuti on prokuratuur leidnud, et J.U. tegevuse eesmärk oli G.-E. Rudissaart hirmutada ning

vaidluse all on vaid küsimus sellest, kas G.-E. Rudissaarel oli alust karta ähvarduse

täideviimist. Prokuratuuri hinnangul on kannatanu enda ütlustega ümber lükatud asjaolu, nagu

tekitanuks J.U. poolt toime pandud tapmisega ähvardamine kannatanus reaalset hirmutunnet.

Riigiprokuratuur ei ole kannatanu ütlusi ähvarduse kartmise kohta pidanud usaldusväärseks

seetõttu, et kannatanu soovis J.U. suhtes ähvardamise tunnustel kriminaalmenetluse

algatamist alles pärast seda, kui tema enda vastu kriminaalasi algatati.

8.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda prokuratuuri poolt seni tuvastatud ja määruses

välja toodud asjaolud järeldada, et kannatanul ei olnud alust karta ähvarduse täideviimist ning

puuduvad asjaolud, mis annaksid alusta arvata, et ähvarduse iseloom oli selline, mis tekitaks

hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. Prokuratuur on tõendeid hinnates jõudnud järeldusele,

et ähvardamine pliiatsi hoidmise ja verbaalselt väljendatud hoiatusega pliiats kõrri lüüa

toimus ning vaidlus on vaid selles, kas kannatanul tekkinud hirmutunne on tõendatud ja

ähvardamine kvalifitseeritav KarS § 120 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda vaid

G.-E. Rudissaare esialgsed ütlused ja soov kriminaalmenetlust mitte algatada teha järeldust, et

tal ähvardamise tagajärjel hirmutunnet ei tekkinud, kuna objektiivsele kõrvalseisjal oleks J.U.

kui raskete isikuvastaste kuritegude eest karistust kandva kinnipeetava selgesõnaline ähvardus

hirmutunde tekitanud ning kriminaalmenetluses ei ole piisava põhjalikkusega välja selgitatud

asjaolusid, mis võimaldaksid G.-E. Rudissaarel hirmutunde ja hiljem antud ütluste

usaldusväärsuse välistada.

Arvestades, et G.-E. Rudissaare ütlused ei ole olnud järjekindlalt ühetaolised, ta on esmalt

soovinud asja mitte menetlemist ning alles hiljem andnud ütlusi ähvarduse üksikasjade ja selle

kartmise kohta, tulnuks ringkonnakohtu hinnangul selgitada välja G.-E. Rudissaare ütlustes

esinenud vastuolude põhjused ning küsitleda põhjalikumalt 11.11.2012 ähvardamise

toimepanemise osas ka J.U. t ja võimalikku tunnistajat R.J. i. Kriminaalasja nr 12922900066

materjalidest nähtuvalt on põhjalikult uuritud küll G.-E. Rudissaare ja J.U. vahel 19.11.2012

toimunud kaklust, kuid 11.11.2012 konflikti osas J.U. t üksikasjalikult küsitletud ei ole.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lähtuda vaid G.-E. Rudissaare esialgsetest ütlustest, mille

kohaselt tal J.U. le etteheiteid ei ole, kuna J.U. le kahtlustuse esitamine ei saa sõltuda vaid

sellest, kas kannatanu võimalikule kuriteo toimepanija karistamist soovib või mitte. Samuti ei

saa vaid esialgse soovi pinnalt kriminaalmenetlust mitte algatada teha põhjapanevaid järeldusi

selle kohta, et G.-E. Rudissaar ähvardust tõsiselt ei võtnud. Seega tuleks nii kannatanu

hilisemate ütluste usaldusväärsuse hindamiseks kui ka sündmustest objektiivsema

ettekujutuse saamiseks läbi viia täiendavalt ülekuulamised.

Kuigi R.J. on 21.12.2012 toimunud ülekuulamisel väitnud, et ta ei ole varem näinud, kas J.U.

on G.-E. Rudissaart ähvardanud, tuleks kontrollida Y.Z. ütlusi selles osas, kas R.J.

ähvardamise hetkel üldse kambris viibis ning selgitada välja, mida R.J. sündmuse kohta

mäletab. Muuhulgas on jäänud selgusetuks, kas pärast ähvardust G.-E. Rudissaar kõndis J.U.

kambrist eemale või jooksis minema nagu tunnistajana üle kuulatud Y. Zhbanov on väitnud

ning kas ähvardamine jätkus koridoris, kus teised kaaskinnipeetavad seda võisid pealt näha.

Seega tuleks välja selgitada, kas ähvardused jätkusid ka pärast seda, kui kannatanu oli astunud

kambrist välja koridori ning kas seda nägi pealt suur hulk kinnipeetavaid nagu kannatanu on

väitnud. Alles seejärel saaks kujundada hinnangu G.-E. Rudissaare ütluste usaldusväärsuse ja

J.U. tegevuses ähvardamise tunnuste esinemise kohta.

8.3. Ringkonnakohtu hinnangul annaks J.U. poolse ähvarduse üksikasjade ning G.-E.

Rudissaare reaktsiooni ja ähvarduse järgse käitumise väljaselgitamine täiendavat teavet

eelkõige selle kohta, millise intensiivsuse ja tõsidusega viimane rünnet tajus. Samuti

võimaldaks täiendav G.-E. Rudissaare, J.U. ja tunnistaja R.J. i ülekuulamine veenduda nii G.-

E. Rudissaare kui ka Y.Z. ütluste usaldusväärsuses. Juhul, kui G.-E. Rudissaare

täiendavad selgitused ütluste erinevuste põhjuste kohta on veenvad ning kogutud tõendid

kinnitavad G.-E. Rudissaare versiooni ähvarduse tõsiseltvõetavuse kohta, on menetlejal

rohkem infot otsustamaks kannatanu usaldusväärsuse küsimuse üle. Seega tuleb

ringkonnakohtu

hinnangul

teha

täiendavaid

menetlustoiminguid

toimunu

kohta

laiapõhjalisema ja detailsema ülevaate saamiseks ning vaid seni tuvastatud asjaolud

ähvardamise koosseisu tunnuste esinemist välistada ei võimalda. Kuna aga Riigiprokuratuuri

määrusest nähtuvalt vanglal kuriteosündmusega seotud videosalvestist säilinud ei ole, ei ole

seda ka võimalik uurida, mistõttu kolleegium kaitsja etteheiteid Riigiprokuratuuri määrusele

videosalvestise käsitlemata jätmise kohta põhjendatuks ei pea.

9. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus G.–E. Rudissaare esindaja kaebuse ning

kohustab Riigiprokuratuuri kriminaalasjas menetlust jätkama.

Aarne Sarjas

kohtunik