4-13-3226/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.mail 2013.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja)

Väärteoasja number

4-13-3226

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Kohtunik Orvi Tali

Elina Huobolainen

Tõlk

Inta Soms

Väärteoasi

U.E väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 4

järgi

Menetlusalune isik

U.E

isikukood

või

sünniaeg

XXX, elukoht XXX, töötab: DP

Kaitsja

Indrek Sirk

Kohtuvälise menetleja esindaja

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklustalitusmenetlus

esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada U.E Liikluss

eaduse

§ 227 lg 4 järgi ja mõista karistuseks rahatrahv 200

trahviühikut, s.o summas 800 (kaheksasada) eurot.

KarS § 68 lg 2 alusel ümber arvutada väärteomenetluses

kinnipidamisel viibitud aeg, s.o. 21.05.2013.a. kell 14:17

kuni 22.05.2013.a. 14:40., s.o. 1 (üks) päev, s.o. 10

trahviühikut.

Lugeda karistuse hulka väärteomenetluses viibitud aeg ning

lõplikuks karistuseks mõista rahatrahv 190 trahviühikut,

s.o. summas 760 (seitsesada kuuskümmend) eurot. Vabastada U.E koheselt kohtusaalist.

Rahatrahv tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates

otsuse

kättesaadavaks

tegemise

päevast

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

10220034796011

SEB Pank, nr 221023778606 Swedbank, 333416110002

Danske Bank.

Väärteoasi nr. 4-13-3226

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 4100064939

ning selgitus „U.E , väärteoasi 4-13-

3226, rahatrahv“.

Kohtuotsus

pööratakse

täitmisele,

kui

päevast,

mil

kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja

menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui

menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale

kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võib

edasi

kaevata

Tallinna

Ringkonnakohtule,

teatades

kirjalikult

apellatsiooni

esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades

apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil

kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks

kättesaadav. Väärteoasja arutamisel tegi kohus kindlaks: Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo poolt on 21.05.2013.a. koostatud väärteoprotokoll 20130521225201 selle kohta, et U.E 21.05.2013.a. kella 14:17 Harjumaal, Jõelähtme vallas, Tallinn- Narva mnt 29 km liikus Tallinna suunas juhtis mootorsõidukit kiirusega 189km/h +/-6km/h, suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 110 km/h. Ületas lubatud sõidukiirus mitte vähem kui 73 km/h. Carl Christian Rumpff rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime LS § 227 lg 4 järgi ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik U.E tunnistas end kohtuistungil toimepandud väärteos täielikult süüdi ja seletas, et kõik väärteoprotokollis toodu on õige ja jääb menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis toodu juurde. Kahetseb väga. Äärmiselt kahju on, et pani toime rikkumise. Nüüd teab kui kiiresti tuleb Eesti Vabariigis sõita. Tunnistab süüd, kuid korraldajad ei rääkinud kiiruspiirangutest erinevates riikides. On olnud ühe öö arestimaja ja sellist karistust ei soovi kellelegi. Mitte üheski riigis ei karistata isikut kiiruse ületamise eest arestiga. Palub määrata karistuseks rahatrahv. On varem karistamata. Tema ei ole kuinagi politseis olnud ning kindlasti ei riku enam Eesti Vabariigis seadust. Kaitsja leidis, et isik tunnistab end süüdi, seega palun karistada leebema karistusega kui seda palus kohtuväline menetleja. On varem karistamata, kahetseb toimepandut. Samuti palub kaitsja mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. On kindlasti teinud vastavad järeldused toimunust ja ühest ööst arestimaja. Asjaolu, et liiklust rikkus 20 autojuti, ei ole konkreetse isiku karistamisel mingit tähtsust, kuna isiku karistamise aluseks on isiku süü ja teised seadustest tulenevad asjaolud. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi protokollis toodu juurde ning leidis, et U.E ´it tuleks karistada LS § 227 lg 4 järgi arestiga 20 päeva ja võtta ära juhtimisõigus 6 kuuks. Tegemist on väga raske ja ohtliku väärteoga, millega seati ohtu nii enda kui teiste liiklejate elu ja tervis, samuti vara. Leiab, et taoline karistus on põhjendatud. Rallist osavõtjatest

99 autodest, rikkus liiklust 20 autot. Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leiab, et isiku süü temale inkrimineeritud väärteos Liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi on tõendamist leidnud ja seda peale tema poolt süü omaksvõtuga kohtuistungil ka väärteoprotokollis tooduga ( t lk.1);

liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millega tuvastatud lubatust suurem sõidukiirus (t lk.3); menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, millega tunnistab end süüdi temale inkrimineeritud väärteos (t lk.2); teatisega, millest nähtub, et isik on varem karistamata ( t lk.6) ning toimiku teiste materjalidega. Vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel.

Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. U.E ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada U.E ´it edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

KarS § 56 lg 2 kohaselt võib karistusena mõista vangistuse (aresti) ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab aresti mõistmist põhistama eriti põhjalikult ning kaaluma ka alternatiivseid karistusi. Kohtu arvates ei ole kohtuväline menetleja kohtuistungil aresti mõistmist põhistanud ega kaalunud ka teist alternatiivset karistust, s.o. rahatrahvi. Karistuse mõistmine ei tohi aga toimuda meelevaldselt. Seadusandja on Liiklusseaduse § 227 lg 4 sanktsioonis näinud ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuni.

Arvestades karistuse raskust, mille toimepanemise eest on seadusandja ette näinud karistuse ka rahatrahvi näol, mitte vaid aresti näol, siis ainuüksi väärteo raskusest tulenevalt saab kaalumisele tulla ka rahatrahv. Kohus rõhutab, et kui koosseisu sanktsioon näeb lisaks arestile ette ka kergemaliigilise karistuse, võib aresti karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Antud seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-24-07 p 8.

Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06).

Arvestades süü suurust ja menetlusaluse isiku isikut, s.o. tegemist on varem karistamata isikuga, kes töötab ei ole kindlasti kohtu arvates kergemaliigilise karistuse võimalused ebapiisavad ega end ammendanud. U.E ´i eluhoiakus ei peegeldu üldine lugupidamatus õiguskorra vastu, ning tema suhtes ei ole vaja rakendada raskemaid karistusmeetmeid. Käesoleval juhul on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega erilise tähelepanelikkusega vaagida teo tehiolusid. Antud juhul ei esine mingeid erilisi objektiivseid ega subjektiivseid süüd suurendavaid asjaolusid.

Kohus on seisukohal, et kui isiku käitumises puuduvad vahetult väärtegu raskendavad iseloomustavad asjaolud, kas rikkumine oli pigem juhuslikku laadi jt asjaolusid, tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-185-04, RT III 2004, 27, 291, p-d 15-16). Käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja piisavalt põhjendanud, miks on vajalikuks peetud jätta kõrvale rahalise karistuse kui võimaliku sanktsiooniliigi rakendamine ning miks soovitakse kohaldada antud väärteoasja tehioludel vabadust piiravat karistust.

Kohtuvälise menetleja argumentidel leiab kohus, et aresti kui sanktsiooniliigi rakendamine ei ole kohane ega proportsionaalne, arvestades süü suurust ja menetlusaluse isiku isikut. Lisaks ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud kohtuvälise menetleja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus nõustub kaitsjaga, et käesoleval juhul ei oma tähtsust mitu isikut sama ürituse raames liiklust rikkus, kuna kohtuvälisel menetlejal peaks olema teada, et isiku süüküsimuse lahendamisel juhindub kohus esitatud tõenditest, süü suurusest, seadustest ja siseveendumusest.

Kohtuvälise menetleja väitest, et ka teised isikud rikkusid liiklust selle ürituse raames, ei nähtu tõendamiseseme asjaolusid, mis kinnitaksid menetlusaluse isiku süüd temale inkrimineeritud väärteos.

Nimetatud

formuleeringust ei tulene ei menetlusaluse isikut iseloomustavaid andmeid ega muud tema vastutust mõjutavaid asjaolusid ning nimetatud formuleering on sisutühi ning üldist laadi. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Kohus märgib, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud teole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus).

Kvalifikatsiooni LS § 227 lg 4 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisel on oluline vahe, kui suurelt lubatud sõidukiirust ületati. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Carl Christian Rumpff ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 73 km/h võrra, seega LS § 227 lg 4 mõttes miinimumi lähedaselt. Kohus leiab, et U.E ´it on võimalik karistada rahatrahviga arvestades temale inkrimineeritud väärtegu ja süü suurust. U.E ´i isikuandmed ja kahetsus annab kohtule alust ning on piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, süü suurusest, et talle karistuse mõistmisel kohaldada rahatrahvi.

U.E ´it ei ole varem karistatud väärteo eest, ka ei ole vähetähtis, et isik on üldse eelnevalt karistamata nii väärteo-kui ka kriminaalkorras. Rahatrahv omab ilmselgelt U.E ´i suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, seega peab kohus vajalikuks mõista rahatrahvi ning seda sanktsiooni keskmises määra lähedalt. Ka üldpreventiivses mõttes on menetlusalusele isikule mõistetud karistus rahatrahvi näol proportsionaalne ja seaduslik. Kohus leiab, et tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve, kuid karistades isikut konkreetse teo eest ja arvestades süü suurust ja ka eripreventiivseid eesmärke, ei saa ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel mõista isikule raskeimat karistust, s.o. aresti.

Väärteo toimepannud isikule aresti mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, on meelevaldne ja ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Üldsõnalised osutused kohtuvälise menetleja poolt süüteo ohtlikkusele ja asjaolule, et ka teised rallist osavõtjad rikuvad liiklust ei ole piisavad, et mõista menetlusalusele isikule arest, sellist seisukohta toetab Riigikohtu lahend 3-1-1-31-99. Kohtuväline menetleja palus kohaldada ka lisakaristust, s.o. juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Kohus märgib, et lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele.

Seda põhimõtet on toonitanud ka Riigikohus oma lahendites, nt 3-1-1-63-12. Riigikohtus oma lahendites on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et isiku karistamisel korduvalt samalaadsete tegude eest tuleb isikult üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 - RT III 2003, 5, 53, p 7, Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr

- RT III 2005, 24, 248, p 50,

3-4-1-2-05

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a otsus asjas nr

- RT III 2006, 15,

3-1-1-20-06

137, p 9). Käesoleval juhul ei pea kohus vajalikuks kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, kuna isikut ei ole varem üldse karistatud. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusaluse isiku kinnipidamise alus ei saa ega tohi olla õigusriigis formaalne. Kinnipidamisalus kujutab endast kinnipidamise tegelikku ja seaduslikku põhjust. See tähendab, et isikut ei tohi väärteomenetluses kinni pidada mitte mingil muul kinnipidamisalusest hälbival põhjusel, kuid käesolevas väärteoasjas antud põhimõtteid järgitud ei ole.

Käesoleval juhul on menetleja märkinud kinnipidamise aluseks V™S § 44 lg 1 p 1, 3 aluse, s.o. isik püüab põgeneda või isik võib jätkuvalt toime panna väärtegusid. Põhiseaduse §-s 20 sätestatust lähtuvalt ei ole võimalik selle loeteluga laiendada põhiseaduslikke kinnipidamisaluseid. Kinnipidamine on proportsionaalne meede siis, kui V™S § 44 lg 1 p 1-4 sätestatud tagajärgede saabumise võimalus on tõenäoline ning nende ärahoidmiseks ei ole võimalik kasutada leebemaid vahendeid. Kohtule ei ole esitatud materjale mille pinnalt oleks võimalik üheselt tuvastada, et menetlusalune isik püüdis põgeneda või isik võib vabaduses jätkuvalt toime panna väärtegusid, mistõttu on antud väärteoasjas kinnipidamise alus formaalne ja see on kohtu arvates lubamatu.

Mitte ühestki kohtule esitatud materjalist ei nähtu, et isik oleks püüdnud põgeneda, seega märge isiku põgenemisest on ilmselgelt väär ja ei vasta tõele. U.E on varem nii väärteokui ka kriminaalkorras karistamata isik, tegemist on kindlat elukohta ja töökohta omava isikuga, antud asjaolud kujutavad endast selgeid põhjuseid, mida kohtuväline menetleja oleks pidanud arvesse võtma isiku kinnipidamise kaalumisel, kuid millega menetleja, kes vormistas isiku kinnipidamist ei arvestanud. Asjaolu, et menetlusalune isik on esmakordselt pannud toime väärteo ja tegemist on isikuga, kes välisriigi kodanik, kelle elukoht, töökoht ja perekond on Suurbritannias, siis ei saa kohtuväline menetleja automaatselt sellest teha järeldusi, et menetlusalune isik põgeneks või paneks toime uusi väärtegusid, arvestades isiku andmeid.

Kohus märgib, menetleja soov arutada väärteoasja V™S § 71 lg 2 korras ei ole aluseks isiku kinnipidamiseks ja ei ole ühtlasi ka V™S § 44 lg 1 p 1-4 järgi kinnipidamise aluseks. Kohus juhindus KarS § 47, § 57 lg 1 p 3 ning V™S §-dest 83 p 2, 107, 108, 109, 110, 111, 113 sätetest.

Kohtunik