1-13-3632/2 · Tartu Ringkonnakohus

1-13-3632

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

6. mai 2013 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-3632

Kohtukoosseis

Mati Kartau

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 20. märtsi 2013 määrus kaebuse

rahuldamata jätmises

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Triinu Latiku (Latik) esindaja vandeadvokaat Küllike

Nammi kaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätta Riigiprokuratuuri 20. märtsi 2013 määrus muutmata

ja Triinu Latiku esindaja vandeadvokaat Küllike Nammi kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

Kriminaalasjas alustati menetlust Ida Prefektuuris 21.10.2011 KarS § 117 lg 1 tunnustel

selles, et 21.09.2011 suri oletatavalt arstide hooletuse tõttu SA Tallinna Lastehaiglas eelnevalt

SA Rakvere Haigla järelevalve all olnud 02.04.2009 sündinud M.I. .

14.05.2012 lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse

puudumisel, kuna ei tuvastatud, et meditsiinitöötajad, kes M.I. i raviga tegelesid, oleksid

pannud toime mõne KarS eriosas sätestatud kuriteo.

Menetlusotsuse jättis 05.07.2012 Riigiprokuratuur jõusse kannatanu esindaja kaebuse

läbivaatamisel.

30.08.2012 määrusega Tartu Ringkonnakohus tühistas Riigiprokuratuuri 05.07.2012

määruse ja kohustas kriminaalmenetlust jätkama ning korraldama ekspertiisi M.I. ile arstiabi

andnud meditsiinitöötajate tegevuse hindamiseks. Täiendava menetluse käigus määrati

arstliku vea tuvastamiseks komisjoniline kohtuarstlik ekspertiis.

12.02.2013 lõpetas uurimisasutus kellelegi kahtlustust esitamata ringkonnaprokuratuuri

loal kriminaalmenetluse KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse

puudumise tõttu, põhistades oma otsust järgmiselt.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli M.I. i surma põhjuseks mädane meningiit, mis tüsistus

peaajuturse ning ajutüve pitsumisega. Ekspertiisiks esitatud materjalide põhjal ei saa M.I. i

haigusjuhtumiga kokkupuutunud meditsiinitöötajate tegevust hinnata arstlikuks veaks.

Pneumokokktekkeline meningiit on ajukelmete põletikuline protsess, mida tekitav bakter

võib leiduda nii tervete täiskasvanute (5-10%) kui ka laste (20-40%) ninaneelus. Meningiit

võib välja kujuneda ülemiste hingamisteede viirushaiguste foonil. Pneumokokk-

inflektsioonidel puuduvad ealised piirid, kuid sagedamini haigestuvad nõrgestatud

immuunsüsteemiga isikud, nende hulgas väikelapsed ja eakad. Sellest bakterist põhjustatud

haigused on raske kuluga ja võivad viia tõsiste tagajärgedeni. Pneumokokkmeningiidi korral

on suremus 10-30% fulminantse ehk ülikiire kuluga meningiidi puhul oluliselt kõrgem.

Kuna M.I. il esialgselt tuvastatud kliinilised sümptomid ei olnud spetsiifilised meningiidile

ning võivad esineda ka teiste raske üldseisundiga kulgevate haiguste puhul (sh kõrge

palaviku korral) puudub objektiivne alus seostada haiguse letaalset lõpet arstliku veaga.

Kuna ka täiendavate menetlustoimingutega ei tuvastatud, et meditsiinitöötajad, kes

ajavahemikul 19.09.2011-26.09.2011 M.I. iga kokku puutusid ja temaga tegelesid, oleksid

tegutsenud kergemeelselt või hooletult või lapse elu tahtlikult ohtu seades, siis puudub nende

tegevuses KarS § 117 lg 1 koosseisuline asjaolu/subjektiivne külg/ja menetlus kuulub

lõpetamisele.

Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaidlustas kannatanu M.I. i ema Triinu

Latik selle Riigiprokuratuuris oma esindaja vahendusel, taotledes menetluse jätkamist.

Kaebuse kohaselt eelnimetatud ekspertiis tehti ühekülgselt, selle tegemisel ei arvestatud kõiki

kogutud tõendeid ning see sisaldab ebaõigeid andmeid.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

Riigiprokuratuur jättis 20.03.2013 määrusega T. Latiku esindaja kaebuse rahuldamata.

Riigiprokurör ei pidanud vajalikuks täiendavate menetlustoimingute teostamist, s.o arstide

ning T. Latiku perekonnaliikmete ülekuulamist. Eksperdid on pidanud haigusloos kajastatud

informatsiooni piisavaks, kujundamaks oma arvamust. Ka T. Latik ega tema esindaja pole

senise menetluse käigus haigusloos kajastatut kahtluse alla seadnud. Seega saaksid arstid, kes

ise on kõnealuse haigusloo koostamisega seotud, kinnitada vaid seal kajastatut ning eeldada,

et nad võiksid ca 1,5 aastat hiljem anda selliseid uusi asjaolusid sisaldavad ütlusi, mis oleksid

vastuolus haigusloos kajastatuga ja/või võiksid senist menetlusotsust mõjutada, pole millegagi

põhjendatud. Pereliikmete ütlused ei saaks anda tõendamise seisukohalt mingit uut infot.

Kaebuse esitaja märgib ka ise, et pereliikmed said informatsiooni T. Latikult, kes on

ülekuulatud ja andnud ka kaebemenetluses detailseid selgitusi lapse seisundi osas. Seega

saavad pereliikmed vaid korrata juba senises menetluses fikseeritut.

Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohaga, nagu oleks eksperdiarvamuse aluseks

vaid meditsiinidokumentides kajastatu. Kuigi taolistes kriminaalasjades ongi kõige

objektiivsem ja usaldusväärsem tõend meditsiinialane dokumentatsioon, töötavad eksperdid

läbi kõik ekspertiisiks esitatud materjalid, nagu ka antud juhul tehti, kuid märgivad akti

arvamuse kujundamiseks vajaliku osa, mitte ei kirjuta toimikut ümber. Antud juhul oli

ekspertide käsutuses kogu olemasolev tõendusmaterjal (toimik) ning lähtutud on arvamuse

andmisel kõikidest ekspertiisiks esitatud materjalidest, kusjuures esmatähtsad on objektiivselt

tuvastatud ja dokumenteeritud kliiniline leid ning uuringute tulemused, mitte hilisemad

subjektiivsed hinnangud.

Kaebuse esitaja tõstatab küsimuse, miks ei tehtud dr M-A.V. poolt täiendavaid

uuringuid välja selgitamaks, millisel põhjusel lapse vereroov põletikku näitab ning on

seisukohal, et kuna AS Rakvere Haigla EMO-s tehtud vereproov kinnitas põletiku olemasolu

juba kella 07.30 ajal, mis on meningiidi tunnus, lubati lapsel kergemeelselt koju minna.

Riigiprokurör sedastas, et ekspertide komisjon on aktis märkinud, et dr M-A.V. poolt M.I. ile

19.09.2011 ajavahemikus kell 08.45 - 09.30 tagatud meditsiiniline abi oli vastavuses lapsel

tuvastatud tervisliku seisundiga, mis oli stabiilne ning vajas jälgimist dünaamikas. Nimetatud

ajaperioodil ei esinenud näidustusi lapse vältimatuks hospitaliseerimiseks. Dr M-A.V.

määras M.I. ile 19.09.2011 kliinilisest leiust lähtudes vajalikud uuringud. Neuroinfektsioonile

iseloomulikud sümptomid ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud. Dr M-A.V. poolt

palaviku alandamiseks ordineeritud ibuprofeen oli raviks asjakohane. Kodusele ravile

määramisel arvestas raviarst lapse üldseisundit ning vanemate valmisolekut vajadusel

adekvaatselt reageerida seisundi halvenemisele. Otseseid näidustusi hospitaliseerimiseks siis ei

olnud.

Eeltoodust võib järeldada, et palaviku tõusu alusel saab arvata, et tegemist on põletikuga, kuid

ei saa kindlalt diagnoosida meningiiti. Meningiidi tõestamiseks on vajalik lumbaalpunktsiooni

teostamine. Materjalidest nähtuvalt Rakvere Haiglas esinesid lapsel ülemiste hingamisteede

põletikule sobivad sümptomid: palavik, neeluringi hüpereemia, vereanalüüsis esines kerge C

reaktiivse valgu (põletiku näitaja) tõus. Ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide alusel

neuroloogilised jm haiguslikud nähud, mis viitaksid meningiidile (valguskartus, loidus,

krambid) patsiendil puudusid. Patsiendi tervislik seisund oli stabiilne ja vajas dünaamilist

jälgimist. Raviarst soovitas jälgida haiget ambulatoorselt ja negatiivse dünaamika korral

pöörduda raviasutusse.

Kaebuse esitaja arvates dr V.P. arstina oleks pidanud emalt saadud teabe kohaselt suutma

diagnoosida lapsel meningiidi ning sellise diagnoosi ka saatekirja märkima ning sellest ka SA

Tallinna Lastehaiglat teavitama. Riigiprokurör märkis vastuseks, et tegemist on kaebuse

esitaja, kes teadaolevalt ei oma meditsiinilisi eriteadmisi, subjektiivse hinnanguga. Kolmest

erialaspetsialistist koosnev ekspertkomisjon on märkinud dr V.P. tegevuse hindamisel

järgmist: „M.I. viibis AS Rakvere Haigla haiglas 19.09.2011 kell 17.04 kuni 17.22, misjärel

toimetati edasi SA Tallinna Lastehaiglasse. Viktoria V.P. poolt patsiendi suunamine kõrgema

etapi raviasutusse oli põhjendatud ja vastavuses patsiendi seisundiga sellel ajahetkel - lapsel

esines selgelt väljendunud neuroloogiline leid koos krambisündroomi ja teadvushäirega. M.I.

i tõsist üldseisundit arvestades ei määranud V.P. 19.09.2011 AS Rakvere Haiglas lapsele

täiendavaid uuringuid, vaid fikseeris objektiivse leiu ning sellest lähtudes suunas patsiendi

koheselt edasi kõrgema etapi raviasutusse. Ekspertiisiks esitatud materjalidest ei nähtu lapse

edasi suunamisega põhjendamatut viivitamist V.P. poolt“.

Riigiprokurör nõustus ekspertide arvamusega ja täiendavalt lisas, et kriminaalasja materjalidest

nähtuvalt st ka ekspertidele teadaolevalt T. Latik ei kasutanud lapse seisundi kirjeldamisel

sõna „kuklakangestus" nagu kaebuse esitaja väidab, vaid kirjeldas lapse seisundit nii nagu

tajus ja oskas sõnades edasi anda, kuid sellest kirjeldusest ei olnud arstidel, sh dr V.P. il

võimalik üheselt välja lugeda, et tegemist oli kuklakangestusega või üldse kindlalt

neuroloogilise sümptomaatikaga. Somnolentsus ja kontaktivõimetus, mida lapse ema märkis,

on küll tõsised haigussümptomid, kuid mitte ainuspetsiifilised meningiidile. Antud juhul

arstid hindasid lapse rasket seisundit õigesti - laps vajas üleviimist kõrgema etapi raviasutusse

ja seda ka tehti.

Riigiprokurör on sarnaselt ekspertidega seisukohal, et meditsiinis pole võimalik tegeleda

ennustamisega st antul juhul ei saa öelda, et 4 tundi varem alustatud antibakteriaalne ravi

oleks päästnud lapse elu. Ekspertiisiaktist nähtuvalt „seoses vastava erialase pädevusega

arstide hõivatusega viibis mõnevõrra lumbaalpunktsiooni teostamine - dr E. konsultatsioon

osutus võimalikuks kell 21.05, misjärel nimetatud diagnostiline protseduur koheselt ka

teostati. Kas varasem lumbaalpunktsioon oleks mõjutanud haiguse edasist kulgu, ei ole

võimalik tagasiulatuvalt kindlaks teha". Samas, kui ka õnnestub leida haigla organisatoorses

tegevuses puudujääke, pole ikkagi võimalik öelda, et Tallinna Lastehaigla kiirema tegutsemise

korral oleks laps jäänud elama. Riigiprokurör tugines ekspertide järeldusele, et ekspertiisiks

esitatud materjalide põhjal ei saa M.I. i haigusjuhtumiga kokkupuutunud meditsiinitöötajate

tegevust hinnata arstlikuks veaks.

Meningiit areneb tihti ülemiste hingamisteede viirusliku haiguse foonil ning esimesed haiguse

sümptomid on ebaspetsiifilised. Tapa Kiirabi kiirabikaardi nr 56/11/2451 põhjal 19.09.2011

5.01 esinesid M.I. il viirusinfektsiooni tunnused (temperatuur 39,4—39,2, nohu, köha). AS

Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardi nr R199917 andmetel

19.09.2011 kl 07.27 saabus M.I. haiglasse. Tal esinesid ülemiste hingamisteede põletikule

sobivad sümptomid: palavik, neeluringi hüpereemia, vereanalüüsis esinesid kerge CPR

(põletiku näitaja) tõus. Ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide alusel neuroloogilised jm

haiguslikud nähud, mis viitaksid meningiidile (valguskartus, loidus, krambid) patsiendil

puudusid. Patsiendi tervislik seisund oli stabiilne ja vajas dünaamilist jälgimist. Raviarst

soovitas jälgida haiget ambulatoorselt ja negatiivse dünaamika korral pöörduda raviasutusse.

Riigiprokurör leidis, et täiendavate menetlustoimingutega pole võimalik saada senist

menetlusotsust mõjutada võivat teavet. Ka eksperdid on pidanud nende käsutusse antud

materjali arvamuse andmiseks piisavaks, vastasel juhul oleksid nad pöördunud

uurimisasutuse poole täiendava materjali taotlusega. Eeltoodust saab järeldada, et kaebuse

esitaja taotletud menetlustoimingutega võimalik saadav teave, mis ei saa olla kardinaalselt

erinev senistest tõenditest, ei muudaks eksperdiarvamust, mis antud asjas on peamiseks

menetlusotsust kujundavaks tõendiks.

Kõike eeltoodut arvestades leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 200 ja

§ 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetada, kuna M.I. i

raviga puutumust omavate meditsiinitöötajate tegevuses ei ilmne KarS § 117 ega ühegi teise

KarS eriosas sätestatud süütegude koosseisulisi tunnuseid.

Kaebuses esitatud taotluste sisu

T. Latiku esindaja vandeadvokaat K. Namm esitas Riigiprokuratuuri 20.03.2013 määruse

peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri

kohustamist kriminaalmenetlust jätkama.

Kaebuse esitaja leiab, et kriminaalasja igakülgseks ja põhjalikuks uurimiseks on vaja teha

täiendavaid menetlustoiminguid. Kaebuse esitaja märgib, et ta taotles 03.08.2012 esitatud

kaebuses Tartu Ringkonnakohtule tegevusekspertiisi tegemist, et saada vastus küsimusele, kas

meditsiinitöötajate tegevus M.I. i ravil ning tema haiguse diagnoosimisel oli õige. Kuna

ekspertiisi

tegemisel

on

lähtutud

ainult

meditsiinilistest

dokumentidest,

mitte

kahtlustatavate/tunnistajate ütlustest, ei ole ekspertiisi järelm õige, st. ekspertiisi tegemisel

oleksid pidanud eksperdid arvestama ka M.I. i ravinud ning temaga kokkupuutunud

meditsiinitöötajate ütlusi selle kohta, kuidas nad ravisid, millistel põhjustel just selliseid

ravivõtteid kasutati. Kuna üle ei kuulatud teise etapi raviasutuse, s.o. SA Tallinna Lastehaigla

arste, ei ole ka võimalik igakülgselt välja selgitada, miks ja kelle süül ei osutatud nimetatud

raviasutuses M.I. ile mitte mingisugust ravi üle nelja tunni. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

ekspertiisi tegemisel tuleb lähtuda kõikidest kriminaalmenetluses kogutud tõenditest, sh. nii

meditsiinitöötajate kui ka kannatanu poolt antud ütlustest.

Tapa kiirabitöötaja E. V. , kes kuulati üle 14.03.2012 ning kes puutus kokku M.I. iga

esimesena (s.o 19.09.2011 öösel kell 5, kui lapsel ilmnesid esimesed haigustunnused) on

andnud ütlusi, et korra käis läbi mõte, et lapsel võib olla meningiit, seda just kõrge palaviku

pärast. Seega ilmnesid M.I. il meningiidi tunnused juba kella 4 ajal öösel, ometi oldi

Tallinna Lastehaiglas veel kella 21.05 ajal (s.o 17 tundi peale esimeste tunnuste ilmnemist)

kahtleval seisukohal, mis on lapsel viga. Ekspertiisi tegemisel ei ole aga E. V. ega ka teiste

last ravinud isikute ütlustega arvestatud.

Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et eksperdid on pidanud haigusloos

kajastatud informatsiooni piisavaks kujundamaks oma arvamust. Taastamaks olukorra, mis

toimus 19.09.2011 kella 4-st kuni lapse surmani, kus lapse tervist kontrolliti erinevate

meditsiinitöötajate poolt ning välja selgitamaks, miks laps suri, tuleb võtta ekspertiisi

tegemisel aluseks last ravinud ja lapsega kokkupuutunud meditsiinitöötajate ütlused. Kaebuse

esitaja peab seega vajalikuks M.I. i ravinud SA Tallinna Lastehaigla arstide ülekuulamist,

samuti kaebuse esitaja perekonnaliikmete ülekuulamist, kes olid vahetult kursis lapse raviga

ja haiglas toimuvaga.

Kaebuse esitaja leiab, et käesoleval juhul, kui lapse ema pöördus juba teist korda

meditsiiniasutusse (AS Rakvere Haigla) põhjuseks lapse kõrge, ravimitele mitte alluv palavik

ning vereproov kinnitas lapse organismis põletikunäitu, siis last raviv dr M-A.V. oleks

pidanud jätma lapse haiglasse jälgimisele, mitte peale palaviku alandamist ravimite abil

lubama kodusele režiimile.

Riigiprokuröri poolt esitatud väide, et meningiidi diagnostikas on vajalik seljaajuvedeliku

uuring, on iseenesest õige, kuid teades, et AS’s Rakvere Haigla puudub sellise uuringu

läbiviimiseks vajalik personal ja aparatuur, siis seda enam oleks pidanud arstid tähelepanu

pöörama muudele sümptomitele ning selleks jätma 2,5 aastase lapse haiglasse jälgimisele.

Kaebuse esitaja leiab, et haiguse õigeaegseks ja esmaseks diagnoosimiseks olid AS Rakvere

Haigla arstidel kõik võimalused ning vähemagi kahtluse korral oleks tulnud M.I. koheselt

saata teise etapi raviasutusse ehk SA-sse Tallinna Lastehaigla. Kaebuse esitaja on arvamusel,

et käesoleval juhul jäeti tähelepanuta kõik meningiidile viitavad sümptomid ning väga

kergekäeliselt leiti, et tegemist on viirushaigusega. Kui arstid oleksid suhtunud oma

kohustusse last ravida kohusetundlikult, oleks laps õigeaegselt saadetud haiglasse, kus on

võimalused täpseks diagnoosiks.

Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et kuna lapse ema ei kasutanud

sõnaselget väljendit „kuklakangestus“, siis ei olnud dr P. võimalik üheselt välja lugeda, kas

tegemist on kuklakangestusega või üldse kindla neuroloogilise sümptomiga. Lapse ema

selgitas piisavalt arstile lapse tervislikku seisundit, sh seda, et laps on somnolentne ja

kontaktivõimetu, mis kõik otseselt viitavad meningiidile. Seega kinnitab nimetatud asjaolu

kaebuse esitaja väidet, et etteheidetav tegu, mis võis tuua kaasa lapse surma, on see, et dr P. ,

hoolimata sellest, et lapse ema T. Latik kirjeldas arstile, millise asendi laps oli võtnud, ning et

lapsel esinesid väga selged meningiidile viitavad tunnused (kuklakangestus, somnalentsus,

loidus), arvas arst, et tegu oli krambihooga (samas ülekuulamisel antud ütlustes on ta

kinnitanud, et nende poole pöördudes lapsel krampe ei olnud). Kaebuse esitajale jääb

arusaamatuks see, et kogu teave lapse tervisliku seisundi kohta saadi lapse emalt (tunnistajate

ütlustest nähtuvalt), kuigi laps oli sel päeval juba eelnevalt kahel korral olnud

meditsiinitöötajate järelvalve all ning temale oli ka ravi antud. Seega leiab kaebuse esitaja, et

dr P. arstina oleks pidanud emalt saadud teabe kohaselt suutma diagnoosida lapsel meningiidi

ning diagnoosi saatekirja ka märkima. Samuti oleks tulnud Tallinna Lastehaiglat ka teavitada

meningiidi kahtlusega lapse saabumisest, et haigla oleks selleks valmis olnud. Tähelepanuta

on jäetud tunnistaja S.K. ütlused, et laps oli Rakveres enne Tallinna saatmist tund aega.

Samuti kirjeldas ta lapse seisundit, et laps oli somnolentne ja kontaktivõimetu. Seega ei saa

nõustuda, et laps viibis AS Rakvere Haiglas kell 17.04 - 17.22. Kiirabikaardi järgi anti

Rakvere kiirabibrigaadile korraldus patsiendi transpordiks Tallinna Lastehaiglasse 19.09. kell

17.59 s.o. üle poole tunni hiljem, kui tehti otsustus lapse saatmiseks kõrgema etapi

raviasutusse.

Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuriga, et käesoleval juhul ei ole võimalik selgitada,

kas 4 tundi varem alustatud antibakteriaalne ravi oleks päästnud lapse elu. M.I. jäeti Tallinna

Lastehaiglas ilma igasuguse ravita kuni kella 22.00. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kui

laps saabus haiglasse kell 19.09 ja koheselt oli meningiidi kahtlus, siis miks alustati lapse

raviga alles 4 tundi hiljem.

Ekspertiisiaktist ei ole võimalik saada vastust, et kui lapse raviga oleks alustatud

viivitamatult, kas sellega oleks ära hoitud lapse surm. Kaebuse esitaja leiab, tegemist ei ole

ennustamisega, nagu väidab Riigiprokuratuur, vaid küsimusega – miks ja milliste arstide süül

ei alustatud koheselt M.I. i raviga ning kas raviga hilinemine põhjustas M.I. i surma. Tuleb

välja selgitada, kelle tegevusetuse tõttu selleks ajaks juba väga selgete meningiidi tunnustega

laps jäi Tallinna Lastehaiglas ilma vajalikust ravist 4 tunni vältel. Kaebuse esitaja on seoses

eeltõstatatud küsimusega taotlenud üle kuulata Tallinna Lastehaigla arstid K.P. , Z. ja M. E. ,

mida pole tehtud.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt seoses vastava erialase pädevusega arstide hõivatusega viibis

mõnevõrra lumbaalpunktsiooni teostamine, väljavõttest haigusloost ei nähtu, millal

lumbaalpunktisoon teostati, kuid see ei saanud olla enne kui kell 22.00, s.o siis 3 tundi peale

haiglasse tulemist. Seega ei saa nõustuda, et vajalik protseduur viibis vaid mõnevõrra, kuna

selle tegemiseks kulus üle 3 tunni. Arvestades sellega, et meningiit on kiire kuluga haigus

nagu seda on ka rõhutatud – siis on väga oluline, et raviga alustataks viivitamatult.

Kaebuse esitaja märgib, et meningiidikahtluse korral kontrollivad meedikud alati

kuklakangestust ehk seda, kas haige saab lõua rinnale suruda. Seega tõstatub küsimus, miks ei

kontrollitud lapse kuklakangestust Rakvere Haiglas ega Tallinna Lastehaiglas. Samas dr P. ,

kes on ülekuulamisel ise kinnitanud, et on kokku puutunud meningiidihaigete lastega ning

kellele T. Latik selgitas kõiki sümptomeid, ei kontrollinud kuklakangestust. Alles kella

21.00 kuni saabus neuroloog dr Z, kes koheselt kui last nägi, küsis valvearst K. P käest, kas

lapse kaela on katsutud, mille peale valvearst ütles – et ei oska seda teha, kuna ei ole ammu

teinud. Selle peale katsus lapse kukalt neuroloog ning avaldas kahtlust, et tegu on

meningiidiga ning soovitas anda rahustit, mille tagajärjel laps rahunes natuke. Lapse ema

kutsus korduvalt appi valvearsti K. P ning alles peale seda kui tuli tagasi neuroloog dr Z, viidi

laps kella 22.00 ajal intensiivravipalatisse ning alles siis nähtuvalt haigusloost nr S7541 2011

tuvastati lapsel kuklakangestus.

Nii E.V. kui ka A.R. mõlemad kahtlustasid lapsel meningiiti, ometi aga selle diagnoosi sai

laps alles Tallinna Lastehaiglas ning seda alles kell 22.00, kui lapse tervis oli juba

pöördumatult kahjustunud. Arstid M-A.V. , Viktoria P. ega ka Tallinna Lastehaiglas lapse

vastuvõtnud arst K.P. ei suhtunud patsienti kohusetundlikult ja ettenägelikult. Seega on

kaebuse esitaja seisukohal, et arstide puhul oli tegemist hoolimatu suhtumisega patsienti, kuna

jäeti tähelepanuta selged meningiidile viitavad sümptomid ning selle tagajärjel viibis ravi.

Kaebuse esitaja viitab meningiidi tunnustele – palavik, valguspelgus, kuklalihastekangestus,

teadvuse hägustumine. Kõik viidatud allikas kirjeldatud haigustunnused esinesid M.I. il -

seega oleksid vastava eriala spetsialistid (arstid) pidanud olema koheselt suutelised panema

õige diagnoosi ning määrama ravi. Haige lapsega tegeles vähemalt ca 6 meditsiinitöötajat

18 tunni vältel, kuid alles Tallinna Lastehaiglas 21.09.2011 kell 22.00. diagnoositi

dr Zutzenko poolt lapse surma põhjustanud haigus - bakteriaalne meningiit. Kaebuse esitaja

on seisukohal, et õigeaegse tegutsemise korral oleks saanud M.I. i surma vältida.

Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri arvamusega, et täiendavate menetlustoimingutega

ei ole võimalik saada senist menetlusotsust mõjutada võivat teavet. Kaebuse esitaja leiab, et

käesolevas kriminaalasjas tuleb teha täiendav ekspertiis, kusjuures ekspertiisi tegemiseks on

vaja eelnevalt üle kuulata Tallinna Lastehaiglas M.I. iga tegelenud arstid ja kaebuse esitaja

perekonnaliikmed, kes viibisid koos T. Latikuga haiglas ning kellele ta andis pidevalt teavet

lapse tervisliku seisundi, arstide tegevuse jms kohta (T.Z. ja L.K. ). Peale seda teha täiendav

ekspertiis, mille tegemisel võtta ekspertiisimaterjalide hulka kõik kriminaalmenetluses

kogutud tõendid (sh ütlused).

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja nr 11240105395 materjalidega, leiab, et T. Latiku

esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 200 kohaselt kui kohtueelses menetluses ilmneb KrMS

§-s 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus

uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. KrMS § 199

lg 1 p 1 sätestab kriminaalmenetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise.

Seega on kohtueelses menetluse kriminaalmenetluse lõpetamine õiguspärane, kui ilmneb, et

puudub kriminaalmenetluse alus.

KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus on

Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse

advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus

KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse

lõpetamise tühistamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad

asjaolud. Samas peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib

kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

2. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse põhjendused ei anna alust kriminaalmenetluse

jätkamiseks ning täiendavate menetlustoimingutega ei ole võimalik saada senist

menetlusotsustust mõjutada võivat teavet.

3. Tartu Ringkonnakohus kordab oma 30.08.2012 määruses nr 1-12-7412 väljendatud

seisukohta, et kõnealuses kriminaalasjas on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ning

meditsiinitöötajate tegevuse hindamisel M.I. i diagnoosimisel ja ravimisel oluline tugineda ka

meditsiinilistele eriteadmistele. Käesolevaks hetkeks on kriminaalasjas läbi viidud

komisjoniline kohtuarstlik ekspertiis, mille käigus hinnati meditsiinitöötajate tegevust

erinevatel ravietappidel.

3.1 Surnu ekspertiisaktis nr 4 (30.01.2013) kajastatud eksperdiarvamuse kohaselt (lk 6-7,

tlk 85-86) TÜ Kliinikumi Lastekliiniku arst-õppejõud M-A.V. poolt M.I. ile 19.09.2011

ajavahemikus 08.45-09.30 tagatud meditsiiniline abi oli vastavuses lapsel tuvastatud tervisliku

seisundiga, mis oli stabiilne ning vajas jälgimist dünaamikas. Nimetatud ajaperioodil ei

esinenud näidustusi lapse vältimatuks hospitaliseerimiseks. M-A.V. määras M.I. ile

19.09.2011 kliinilisest leiust lähtudes vajalikud uuringud: vereanalüüsidega tuvastati

põletikulise protsessi olemasolu organismis, millele iseloomulikud kliinilised tunnused

esinesid ka M.I. il (palavik, neeluringi punetus). Neuroinfektsioonile iseloomulikud

sümptomid ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud. M-A.V. poolt palaviku alandamiseks

ordineeritud ibuprofeen oli raviks asjakohane. Eksperdiarvamuse kohaselt oli M-A.V. tegevus

19.09.2011 ajavahemikus kell 08.45-09.30 vastavuses patsiendi tervisliku seisundiga.

3.2 M.I. viibis AS Rakvere Haiglas 19.09.2011 kell 17.04 kuni 17.22, misjärel toimetati ta

edasi SA Tallinna Lastehaiglasse. Eksperdiarvamuse kohaselt AS Rakvere Haigla erakorralise

meditsiini osakonna arsti V. P. i poolt patsiendi suunamine kõrgema etapi raviasutusse oli

põhjendatud ja vastavuses patsiendi seisundiga sellel ajahetkel - lapsel esines selgelt

väljendunud neuroloogiline leid koos krambisündroomi ja teadvusehäirega. M.I. i tõsist

üldseisundit arvestades ei määranud V. P. 19.09.2011 AS Rakvere Haiglas lapsele

täiendavaid uuringuid, vaid fikseeris objektiivse leiu ja sellest lähtudes suunas patsiendi

koheselt edasi kõrgema etapi raviasutusse. Ekspertide hinnangul vajas laps rasket üldseisundit

arvestades kohest suunamist kõrgema etapi raviasutusse, kus on paremad diagnostika- ja

ravivõimalused ning kvalifitseeritud eriarstiabi. Ekspertiisiks esitatud materjalidele tuginedes

ei tuvastanud eksperdid lapse edasi suunamisega põhjendamatut viivitamist V. P. i poolt.

3.3 Eksperdiarvamuse kohaselt M.I. saabus SA Tallinna Lastehaiglasse 19.09.2011 kell

19.09, kuid seoses vastava erialase pädevusega arstide hõivatuse tõttu viibis mõnevõrra

lumbaalpunktsiooni teostamine. Dr E. konsultatsioon osutus võimalikuks kell 21.05, misjärel

nimetatud diagnostiline protseduur koheselt teostati. Ekspertide hinnangul ei ole võimalik

tagasiulatuvalt kindlaks teha, kas varasem lumbaalpunktsiooni läbiviimine oleks mõjutanud

haiguse edasist kulgu.

3.4 Kokkuvõtvalt leidsid eksperdid, et M.I. i surma põhjus oli mädane meningiit

(ajukelmepõletik), mis tüsistus peaajuturse ning ajutüve pitsumisega. Ekspertiisiks esitatud

materjalide põhjal ei saa M.I. i haigusjuhtumiga kokkupuutunus meditsiinitöötajate tegevust

hinnata arstlikuks veaks.

4. Kaebuse esitaja leiab, et M.I. il esinesid juba 19.09.2011 varahommikul sümptomid, mille

põhjal oleksid arstid pidanud diagnoosima M.I. il meningiidi, seega oluliselt varem, kui seda

tegelikkuses tehti. Ringkonnakohus soostub Riigiprokuratuuriga, et nimetatud küsimuse

lahendamisel tuleb tugineda eriteadmistele, s.o käesolevas asjas läbiviidud ekspertiisi

eksperdiarvamusele. Sellele tuginedes leiab kohus sarnaselt Riigiprokuratuuriga, et puudub

alus seostada M.I. i surma arstliku raviveaga. Samuti on kolmest kohtuarst-eksperdist koosnev

ekspertkomisjon leidnud, et tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas varasem ravi oleks

lapse elu päästnud.

5. Seoses kaebuse esitaja väitega, et ekspertiisi läbiviimisel on lähtutud ainult meditsiinilistest

dokumentidest, tuleb märkida, et ekspertiisiks esitati kogu kriminaalasja nr 11240105395

toimik, s.o kogu olemasolev tõendusmaterjal ning SA Tallinna Lastehaigla haiguslugu

nr 7541. Seega on põhjendatud riigiprokuröri väide, et ekspertiisi tegemisel ja

eksperdiarvamuse andmisel lähtusid eksperdid kõigist ekspertiisiks esitatud materjalidest,

mistõttu ei nõustu kohus kaebuses esitatud väitega, et ekspertiisi tulemus on ebaõige.

6. Kaebuse esitaja taotleb AS Tallinna Lastehaiglas M.I. iga tegelenud arstide ja M. Latiku

perekonnaliikmete ülekuulamist, misjärel tuleb kaebuse esitaja hinnangul läbi viia täiendav

ekspertiis.

Ringkonnakohus

selgitab,

et

uurimistoimingu

eesmärgiks

on

koguda

tõendamiseseme asjaolude kohta teavet, millest lähtudes tuleb hinnata ka uurimistoimingu

läbiviimise vajadust. Kohus soostub Riigiprokuratuuriga, et arstid, kes on seotud haigusloo ja

meditsiiniliste dokumentide koostamisega, saaksid kinnitada vaid juba nendes dokumentides

fikseeritut. Samuti, kuna T. Latiku pereliikmed said lapse terviseseisundi kohta informatsiooni

T. Latikult endalt, kes on kriminaalmenetluses üle kuulatud ja andnud üksikasjalikke ütlusi,

on põhjendatud Riigiprokuratuuri väide, et pereliikmed saavad korrata vaid juba menetluses

fikseeritut.

7. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et esineb vajadus täiendava ekspertiisi läbiviimiseks.

Teostatud ekspertiisi läbiviimisel on eksperdid tutvunud kriminaalasja materjalidega,

sealhulgas M.I. i haiguslooga seotud meditsiiniliste dokumentidega. Analüüsides arstide

tegevust ja M.I. i haiguse kulgu, leidsid kohtuarst-eksperdid, et lapse surma ei ole võimalik

seostada raviveaga. Kuna pole alust arvata, et kaebuse esitaja poolt taotletud täiendavate

ülekuulamiste tulemusena oleks võimalik koguda uut teavet tõendamiseseme asjaolude kohta,

on vähetõenäoline ka asjaolu, et uue ekspertiisi määramisel jõuaksid eksperdid teistsugusele

järeldusele kui surnu ekspertiisiaktis nr 4 (30.01.2013).

8. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et M.I. i ravinud meditsiinitöötajate

tegevuses ei ilmne kuriteokoosseisu tunnuseid ning seega on kriminaalmenetluse lõpetamine

põhjendatud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Seega jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 20.03.2013 määruse muutmata ja kaebuse

rahuldamata.

Mati Kartau

kohtunik