4-13-454/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 20.02.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 31.12.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,12,018247

Kaebuse esitanud isik S.R, isikukood: XXX, elukoht XXX Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: S.R, kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor

LÕPPOSA

Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr. . 2302,12,018247 muutmata ning S.R-i kaebus rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 15.03.2013.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis S.R Kadaka tee 61 Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra, sõites kiirusega 75+/-3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. Oma tegevusega rikkus S.R LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Otsuse tegemisel ei arvestanud kohtuväline menetleja isiku Väärteoasi nr.4-13-454

kahetsusega, leides, et see on paljasõnaline ega ole siiras, kuna S.R on varasemalt toime pannud mitmeid erinevaid väärtegusid, millede eest määratud karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma, määratud rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse karistuse asendamist rahatrahviga. Kaebuses märgitakse, et kiiruse ületamine leidis aset ees aeglaselt sõitnud lumesahast möödasõidul, kuna see pritsis S.R-i auto peale liiva ja soola. Karistuse asendamist põhjendab S.R vajadusega kasutada autot tööülesannete täitmiseks, ta töötab eravõttevõtjana metsatöödel ja igapäevasteks tööülesandeks on töö korraldamine raielankidel, mis seisneb masinate ja varuosade kohale toimetamises, toidu toomises jne. Kuna sissetulek põhineb autoga sõitmisel, siis sellest sõltub kogu pere toimetulek.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas olemasolevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Väärteotoimiku materjalidest ja kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta S.R toimepandud rikkumist, vaid tunnistab, et pani väärteo toime ja kahetseb seda.

Kohus leiab, et S.R-i süü talle väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemises on täielikult leidnud tõendamist. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et

09.12.2012.a. kell 22.00 on Kadaka tee 61 Tallinnas mõõdetud S.R-i poolt juhitud sõiduauto Audi Q7 registreerimismärgiga XXX kiiruseks 75 km/h, laiendmääramatus +/-3 km/h.

Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul on 50 km/h. Kiiruse mõõtmiseks kasutati protokolli kohaselt seadet Stalker II MDR nr AS 004016, taadeldud on 13.07.2012, tunnistuse nr TTRSS- 12/00096, testitud on 09.12.2012, seade on töökorras. S.R-i kahetsuskirjast nähtuvalt ei vaidle ta kiiruse ületamisele vastu, seletas, et ületas kiirust möödasõidul ning peale seda kohe pidurdas, vähendades kiirust normi piirini.

Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus tõendatuks, et S.R ületas sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteona.

Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21–

40 kilomeetri tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Kirjeldatud rikkumise eest määrati S.R-ile karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

4 kuuks. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS §-st

56. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, üldja eripreventiivseid eesmärke, mistõttu on põhjendatult võetud arvesse menetlusaluse isiku varasemate karistuste arvu, mis ei suutnud mõjutada isikut seaduskuulekalt käituma, kuna ta on varem määratud rahatrahvid jätnud tasumata, samas aga jätkab uute seadusrikkumiste toimepanemist.

Kohus nõustub seejuures kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et ta ei arvestanud S.R-i kahetsusega ja märgib, et olukorras, kus isik paneb pidevalt toime süütegusid ning jätab nende eest määratud karistused täitmata, on alust seada tema poolt avaldatud kahetsuse puhtsüdamlikkust ja siirust kahtluse alla. Arvestades seda, et isikut on varem korduvalt karistatud nii väärteo, kui ka kriminaalkorras, on ta kahtlemata teadlik nii karistust kergendavaid asjaolusid sätestatavast seaduse sättest kui ka karistuse mõistmisel kehtivatest reeglitest, mis käsivad arvestada kahetsust karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna. Sellest tulenevalt on kohus veendunud, et kahetsuse avaldamisega kavatseb S.R vaid kergendada talle toimepandu eest määratavat karistust.

Kohus leiab, et määratud karistuse asendamiseks rahatrahviga puudub alus. S.R on talle süüks arvatud teo toime pannud tahtlikult. Lubatud suurima kiiruse ületamise asjaolud ei anna alust lugeda S.R-i süüd väheoluliseks. Ees aeglasemalt liikuvast sõidukist möödasõit on lubatav ja võimalik üksnes siis, kui manöövri sooritamise ajal jääb möödasõitva sõiduki kiirus liiklusmärgiga ettenähtud piiridesse, vastasel juhul muutub manööver ohtlikuks ja seab ohtu nii juhi enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja põhjendatult arvestanud S.R-ile määratud varasemaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumise eest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasjast nähtuvalt on menetlusalust isikut varem kokku 29-l korral karistatud väärteokorras, seejuures ka korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Ta on üksnes 2012.aasta jooksul toime pannud 6 liiklusalast väärtegu ning arutatava teo toimepanemise ajal oli tal vähemalt 10 kehtivat karistust lubatud suurima kiiruse ületamise eest. Määravaks asjaoluks on seejuures varasemalt määratud karistuste valdavas osas mittetäitmine. Seega pelgalt rahaline mõjutamine ei ole oma eesmärki saavutanud, s.o ei ole sundinud isikut loobuma uute väärtegude toimepanemisest. Sellega on S.R üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Kohus on veendumusel, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt liiklusseaduse nõuetesse teistele ohtlik.

Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, et S.R, olles teadlik enda varasematest karistustest ja temal lasuvatest perekondlikest kohustustest, oleks pidanud seda hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist ning asjaolu, et töökohustuste täitmiseks on tal juhtimisõigus hädavajalik, ei saanud tulla kaebajale ootamatusena. Kohus on arvamusel, et asjaolu, et sissetuleku kaotamine toob kaasa kogu pere heaolu langemise, ei muuda olematuks raske liiklusalase väärteo toimepanemist.

Eeltoodu alusel on kohus on seisukohal, et S.R-i puhul võib karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohus märgib, et sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid ja ohtlikumaid liikluseeskirja rikkumisi ning selle tagajärjel asetleidva liiklusõnnetusega kaasneb vara hävimine ja tihtipeale ka surma põhjustamine. Sellest lähtuvalt ja arvestades eelpool toodud isiku varasemat käitumist, leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine S.R-i suhtes on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik