1-11-4887/27 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2013, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-11-4887

Kohtukoosseis

Paavo Randma, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 28. jaanuari 2013

määrus vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata

jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Erkki Peekmanni (Peekmann) kaitsja

advokaat Eve Laine määruskaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 390 ringkonnakohus määras:

1. Jätta Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2013 määrus muutmata ning süüdimõistetu Erkki

Peekmanni kaitsja advokaat Eve Laine määruskaebus rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Ann Saar kaudu 96 eurot, sealhulgas käibemaks 16 eurot, advokaat Eve Lainele tema

poolt Erkki Peekmannile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. KrMS §-de 175 lg 1 p 4 ja 187 lg 2 alusel välja mõista Erkki Peekmannilt

menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Eve Laine poolt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest 96 eurot riigituludesse.

4. Erkki

Peekmannil

tasuda

väljamõistetud

summa

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Erkki Peekmann

1-11-4887, menetluskulud“.

Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 alusel advokaadi vahendusel Tartu

Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul

alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud

1. Tartu Maakohtu 28.01.2013 määrusega jäeti Erkki Peekmann temale Harju Maakohtu

02.05.2011 otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata.

E. Peekmann tunnistati süüdi Harju Maakohtu 02.05.2011 otsusega KarS § 146, § 1771 lg 1,

§ 178, § 182 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat ja 4 kuud vangistust.

Karistuse kandmise aja algus oli 04.11.2010 ja lõpp on 04.03.2015.

Esimese astme kohtu määruse sisu

2. Maakohus leidis, et E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole

põhjendatud.

2.1 Maakohus on seisukohal, et E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegseks vangistusest

vabastamiseks on olemas formaalne alus ja ka materiaalseid aluseid, kuid kuriteo asjaolud ja

süüdlase isik ei võimalda tema vabastamist KarS § 76 lg 2 p 2 sätestatud esimesel võimalusel.

Formaalseks aluseks on see, et esimese ja teise astme kuritegude eest mõistetud karistusest on

kantud üle 2/3 karistusajast ja see võimaldab vabastamist elektroonilise järelevalveta.

2.2 Materiaalseteks alusteks on kindla elukoha olemasolu. Töökoha olemasolu ei ole

kriminaalhooldusametnik kinnitanud, kuid E. Peekmannil on vara ning seetõttu on tal

elatusallikas vara üürist saadavast tulust. Ainuüksi elukoha ja elatusallika olemasolu ei ole

küllaldane materiaalne alus.

2.3 Maakohus on seisukohal, et E. Peekmanni vangistusest tingimisi ennetähtaegse

vabastamise küsimuse lahendamisel on määravaks tema senised eluviisid ja kuriteo asjaolud.

E. Peekmanni eluviise iseloomustab varasem karistatus õiguskorraga kaitstud mitmete

erinevate õigushüvede vastu suunatud kuritegude eest. Ta kannab karistust esimese astme

kuriteo eest. Tema kuritegudega ohustatud isikuteks on lapseealised. Arvestades kuriteo

eripära on selle korduvusel suur tõenäosus. Maakohtul ei ole andmeid, et eelmise tingimisi

enne tähtaega vabastamise küsimuse arutamisest möödunud lühikese aja jooksul on tekkinud

uued olulised asjaolud, millest on alust järeldada uute kuritegude toimepanemise riski

vähenemist. Vanglas on läbitud küll sotsiaalprogramm, kuid ka sellest ei ole võimalik riski

vähenemist järeldada. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga selles, et kantud karistuse

osaga ei ole täidetud karistuse preventiivne eesmärk. E. Peekmannil on küll lähedased isiku,

kuid ta elab neist eraldi. Seetõttu ei ole alust järeldada lähedaste mõju kuritegude riski

vähendamiseks. Positiivne on kinnipeetava soov vabaduses ravile minna. See võimalus jääb

talle ka edaspidi. Käitumisele karistuse kandmise ajal ei ole E. Peekmannile midagi ette heita,

kuid see asjaolu ei kaalu üles kuriteo asjaolusid.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

3. Maakohtu määrusele on esitanud määruskaebuse E. Peekmanni kaitsja, kes taotleb

maakohtu määruse tühistamist ning E. Peekmanni vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamist. Juhul, kui kohus ei pea nimetatud taotluse rahuldamist põhjendatuks, palub

kaitsja lühendada E. Peekmanni tingimisi enne tähtaega vabastamise uuesti arutamise

tähtaega.

3.1 Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud E. Peekmanni tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamise formaalseid ja materiaalseid eeldusi. Kaitsja märgib, et

E. Peekmanni poolt toime pandud kuritegude puhul on tegemist II astme kuritegudega.

Materjalid E. Peekmanni ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks on kohtule esitatud pärast

½ karistusaja ärakandmist.

3.2 Kaitsja on seisukohal, et maakohus on E. Peekmanni eluviise hinnanud üksnes tema

varasema karistatuse kaudu, jättes põhjendamatult tähelepanuta kõik muud isiku senist

elukäiku iseloomustavad asjaolud, mille osas E. Peekmannile ei ole midagi ette heita.

3.3 E. Peekmanni on varasemalt karistatud Tallinna Linnakohtu 14.12.2001 otsusega. Harju

Maakohtu 02.05.2011 otsusega temale inkrimineeritud süütegude algus on 2009.a talv. Seega

on eelneva süüdimõistmise ja uute kuritegude toimepanemise vahe 8 aastat. Kuritegude

vahele jääva ajavahemiku pikkust arvestades ei ole varasemale karistatusele käesoleva

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel määrava tähenduse omistamine põhjendatud.

3.4 Kaitsjale jääb arusaamatuks, millised uued olulised asjaolud lisaks eeskujulikule

käitumisele ning tööhõives, vestlustes ja spetsiaalses sotsiaalprogrammis osalemisele võiksid

vangistuses viibiva isiku puhul veel karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamise

hindamisel olulisust omada. E. Peekmann on läbinud spetsiaalselt seksuaalkurjategijatele

mõeldud programmi viimase mudeli „Uus suund“. Kaitsja ei pea õigeks maakohtu seisukohta,

et ka sotsiaalprogrammi läbimine pole selline asjaolu, millest võiks uue kuriteo riski

vähenemist järeldada.

3.5 E. Peekmann on esmakordselt vangistuses ning on oma süüst täielikult aru saanud,

teadvustab enda probleeme ja omab tõsist tahet nendest vabaneda. Ta on täitnud kõik

individuaalses täitmiskavas vangla poolt temale püstitatud ülesanded. Karistus on tema suhtes

oma eesmärgi täitnud ja seda kinnitab vanglapoolne toetus tema ennetähtaegsele

vabanemisele.

3.6 E. Peekmann kinnitas valmisolekut tingimusteta alluda kõikidele kriminaalhoolduse

nõuetele ja lisakohustustele. Eelmise süüdimõistmise järel tegi ta läbi spetsiaalse ravi

psühhoterapeudi juures. Ravi tulemuslikkust kinnitab asjaolu, et 8 aasta jooksul ei pannud ta

toime uusi kuritegusid. Ta on kokku leppinud ravi taasalustamise pärast vanglast vabanemist.

E. Peekmannil

on

olemas

elatusallikas,

elukoht

ja

toetav

tugivõrgustik.

Kriminaalhooldusametniku ettekandest nähtub, et E. Peekmannil on oma lähedastega säilinud

head ja toetavad suhted.

3.7 Juhuks, kui ka ringkonnakohus ei pea käesoleval hetkel E. Peekmanni tingimisi

ennetähtaegset vangistusest vabastamist põhjendatuks, taotleb kaitsja ennetähtaegse

vangistusest vabastamise materjalide uuesti esitamise tähtaja lühendamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 14.02.2013 määrusega määrati määruskaebus lahendamisele

kirjalikus menetluses. Prokurörile ja süüdimõistetule anti kirjalike seisukohtade esitamiseks

aega kuni 21.02.2013.

Seisukohad esitas süüdimõistetu E. Peekmann, kes palub arvestada asjaoluga, et Tallinna

Linnakohtu 14.12.2001 otsusele eelnes pikaajaline eeluurimine, mistõttu oli tema poolt toime

pandud kuritegude vahel ligikaudu 9 aastat. E. Peekmann viitab ka psühhoterapeudi

arvamusele, mille kohaselt peaks vanglas läbitud sotsiaalprogrammi ja psühhoteraapia vahele

jaama võimalikult lühike aeg. Samuti on tal olemas pikaajaline töökogemus ning vabanedes

kavatseb ta asuda tööle.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja määruskaebusega, nõustub maakohtu

põhjendustega ja leiab samuti, et E. Peekmanni vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamine ei ole põhjendatud.

6. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegse vabastamise

formaalseid aluseid. KarS § 76 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus teise astme kuriteo

toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastada, kui süüdimõistetu on ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast.

Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohus on ekslikult märkinud, et E. Peekmann

kannab käesoleval hetkel karistust I astme kuriteo eest. E. Peekmann on karistatud KarS

§ 146, § 1771 lg 1, § 178 ja § 182 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest, mille

puhul on tegemist II astme kuritegudega. Seega on vangla kinnipeetava iseloomustuses

asjakohaselt märgitud E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse

avanemise kuupäevaks 04.01.2013, mil E. Peekmann kandis ära poole talle mõistetud

karistusest. Seega on käesolevaks hetkeks täidetud KarS § 76 lg 1 p-s 2 sätestatud formaalne

alus tingimisi ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks.

7. Seoses E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise materiaalsete

alustega märgib kohtukolleegium, et maakohus on E. Peekmanni puhul õigesti käsitlenud ja

hinnanud KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid. Maakohtu sellekohased põhistused on

veenvad ja ringkonnakohus nõustub nendega. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning

käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib

süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

7.1 Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et E. Peekmann on vangistuses teinud

edusamme,

osaledes

seksuaalkurjategijatele

mõeldud

sotsiaalprogrammis,

töötades

majandusabitöölisena ning hoidudes distsiplinaarrikkumiste toimepanemisest. Samuti on

positiivne kindla elukoha ja toetavate sugulaste olemasolu. Samas tuleb KarS § 76 lg-s 3

sätestatud asjaolusid hinnata nende kogumis, mistõttu ringkonnakohus leiab, et E. Peekmanni

positiivselt iseloomustavad asjaolud ei kaalu üles tema varasemat elukäiku ning kuritegude

asjaolusid.

7.2 E. Peekmanni on 2 korda kriminaalkorras karistatud. Varasemalt on teda karistatud

alaealise kaasatõmbamise eest joomisele ning sugukõlvatu tegevuse eest noorema kui

kuueteistkümneaastase isiku suhtes. Käesoleval hetkel kannab ta karistust sugulise kire

rahuldamise eest lapseealisega, alaealise kasutamise eest erootilise teose valmistamisel,

lapsporno hoidmise eest ning alaealise kallutamise eest alkoholi tarvitamisele. Kuigi

määruskaebuses on kaitsja välja toonud, et E. Peekmanni eelneva süüdimõistmise ning uute

kuritegude toimepanemise vahe on 8 aastat, ei muuda see asjaolu, et E. Peekmanni karistati

alaealiste vastu suunatud kuritegude eest, kuid E. Peekmann pani toime uued alaealiste

seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod veel ajal, kui eelmine karistus ei olnud

kustunud. Seega, kuigi E. Peekmann läbis edukalt talle Tallinna Linnakohtu 14.12.2001

otsusega kohaldatud katseaja, ei saa väita, et nimetatud karistus oleks avaldanud talle soovitud

mõju, kuna E. Peekmann jätkas samalaadsete kuritegude toimepanemist.

7.3 Ringkonnakohtu veendumust ei kummuta ka E. Peekmanni sedastatud asjaolu, et ta

soovib vabanedes ennast ravida psühhoteraapias ning vanglas läbitud sotsiaalprogrammi ja

psühhoteraapia vahele ei tohiks jääda pikka ajavahemikku. Kriminaalhooldaja arvamusest

nähtuvalt on E. Peekmann läbinud eelmise süüdimõistmise järel ravi psühhoterapeudi juures,

kuid vaatamata sellele pani ta järjekordselt toime samalaadseid seksuaalse iseloomuga

kuritegusid lapseealiste isikute vastu.

7.4 Kohtukolleegium leiab, et käesoleval hetkel ei ole E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegne

vangistusest vabastamine põhjendatud ka tulenevalt kuritegude raskusest. Harju Maakohtu

02.05.2011 otsusest nähtuvalt pani E. Peekmann kuritegusid toime pikema aja vältel, s.o

mitmeid kuriteoepisoode 2009.a suvest kuni 04.11.2010 täpselt tuvastamata aegadel. Samuti

nähtub kohtuotsusest, et E. Peekmann pani kuritegusid toime nelja lapseealise kannatanu

suhtes. Seega, arvestades E. Peekmanni kuritegude raskust, on tema tingimisi ennetähtaegne

vangistusest vabastamine käesoleval hetkel ennatlik. Nimelt on E. Peekmanni ära kantud

karistuse aeg – ligikaudu 2 aastat ja 4 kuud vangistust – ebaproportsionaalselt lühike aeg

võrreldes talle mõistetud karistusega – 4 aastat ja 4 kuud vangistust – ning tema käesoleval

hetkel tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud.

Ringkonnakohus märgib, et süüdlase ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel peab

kohus arvestama ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning sellest lähtuvalt on kohtul õigus raske

kuriteo toime pannud isiku ennetähtaegsest vabastamisest keelduda.

7.5 Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et karistus on

E. Peekmanni suhtes eripreventiivse eesmärgi täitnud. Karistuse eripreventiivseks eesmärgiks

on arvestada võimalustega mõjutada isikut edaspidistest õigusrikkumistest hoiduma. Kuigi

E. Peekmann on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi ning hoidunud distsiplinaarrikumiste

toimepanemisest, mis on positiivsed asjaolud, on karistuse eripreventiivse eesmärgi oluline

osa ka isiku veendumuse kinnitamine, et kuriteole järgneb karistus ning nimetatud karistus

tuleb isikul ära kanda. E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine

olukorras, kus ta on ära kandnud ligikaudu poole talle mõistetud karistusest, ei saada

kohtukolleegiumi hinnangul E. Peekmannile piisavalt tugevat signaali tema poolt uute

kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks.

8. Seoses kaitsja poolt esitatud taotlusega vähendada E. Peekmanni tingimisi ennetähtaegse

vangistusest vabastamise võimaluse arutamise tähtaega, märgib ringkonnakohus järgmist.

VangS § 76 lg 3 kohaselt edastab kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel

KarS § 76 lg 1 p 2 või lg 2 p 2 alusel vanglateenistus VangS § 76 lg-s 1 nimetatud materjalid

uuesti kohtule ühe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse

jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamiseks

pikemat või lühemat tähtaega. Seega määrab kohus ise asja uueks arutamiseks tähtaja, kui ta

peab seda vajalikuks lähtudes süüdimõistetu kandmata jäänud karistuse kestusest, KarS § 76

lg-s 3 sätestatud kriteeriumidest ja ajast, mis kohtu arvates on vajalik kinnipeetava poolt

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Ringkonnakohus, kaaludes nimetatud

asjaolusid, ei leia, et E. Peekmanni puhul esinevad erandlikud asjaolud, mis tingiksid VangS

§ 76 lg-s 3 sätestatud tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise uuesti arutamise

tähtaja lühendamist.

9. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

10. E. Peekmann peab KrMS § 187 lg 2 alusel hüvitama menetluskulu, milleks on advokaat

E. Laine kaitsjatasu 96 eurot maakohtu määrusega tutvumise ja määruskaebuse koostamise

eest.

Paavo Randma

Mati Kartau

Maarika Kuusk