4-12-4098/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja)

Otsuse tegemise aeg ja

koht

25.02.2013 Tallinnas

Väärteoasja number

4-12-4098 (2302,12,010357)

Kohtukoosseis

Kohtunik Janika Kallin

Kohtuistungi sekretär

Helle Koppel

Väärteoasi

M.D kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse

30.07.2012

otsuse

väärteoasjas nr 2302,12,010357 tühistamises.

Kaebaja

M.D

isikukood: XXX; EV kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht:

XXX; töökoht: OÜ TF

Kaitsja

Allen-Illimar Putnik

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales volitatud esindaja Hannes Küünarpuu.

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 1, § 133-135 kohus o t s u s t a s: 1.) Jätta M.D kaebus rahuldamata. 2.) Jätta muutmata Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 30.07.2012 otsus väärteoasjas nr 2302,12,010357.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Motiveeritud kohtuotsus edastatakse poolte istungil esitatud nõusoleku kohaselt poolte eposti aadressidele 26.02.2013 hiljemalt kella 15:00. Kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav samuti Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleis 26.02.2013 hiljemalt kella 15:00. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Selgitada, et M.D peab oma juhiloa edastama Maanteeametile 5 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud: 11.07.2012 väärteoprotokolli nr 2012971137402 kohaselt M.D (isikukood: XXX) juhtis 11.07.2012 kella 15:46 paiku Harjumaal Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla tee 30 kilomeetril suunaga Pärnu poole mootorsõidukit Volvo r/n XXX kiirusega 117 km/h +/- 4 km/h.

Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. M.D rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja pani toime LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo. 17.07.2012 Väärteoasja ebaselguste lahendamise määruse kohaselt märkis menetleja 11.07.2012 väärteoprotokollis nr 20129711372402 ekslikult sõiduki Volvo registreerimisnumbriks XXX. Määruse alusel loeti sõiduki õigeks registreerimisnumbri märgiks XXX. Määruse koopia edastati menetlusalusele isikule. Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 30.07.2012 otsuse alusel väärteoasjas nr 2302,12,010357 karistati M.D LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so 200,00 EUR;

LS § 227 lg 5 p 1 alusel kohaldati lisakaristust ning M.D-lt võeti juhtimisõigus ära 1 kuuks. Menetleja hinnangul oli M.D väärtegu tõendatud, isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud menetleja hinnangul puudusid. Kaebaja seisukoht ja taotlus: M.D esitas kohtule kaebuse. Kaebuse kohaselt ei nõustu M.D kohtuvälise menetleja otsusega alljärgnevatel põhjustel:

1) Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollil puudub protokollija allkiri;

2) Kaebaja väärteo tõendamisel on kohtuväline menetleja tuginenud üksnes kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile ja protokolli koostanud politseiametniku I. Ponjakina ütlustele. Kaebaja hinnangul on I. Ponjakina näol tegemist menetlejaga, kes ei saa kohtupraktika kohaselt olla asjas tunnistajaks. Täiendavaid, objektiivseid tõendeid kohtuväline menetleja kogunud ei ole;

3) Kaebaja vaidleb menetleja esitatud tõenditele vastu, asjas ei ole kogutud ühtegi objektiivset tõendit, mis viitaks sellele, et kaebajale tutvustatud mõõteseadme näit on saadud just tema sõiduki kiiruse mõõtmisel;

4) Kohtuväline menetleja ei ole oma 30.07.2012 otsuses võtnud seisukohta menetlusaluse isiku vastulauses esitatud väidete suhtes. Eeltooduga on rikutud VtMS § 74 lg 1 p 8, § 72 lg 2, §

108 nõudeid. Kaebaja esitas taotluse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja asjas väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebaja hinnangul puuduvad väärteoasjas küllaldased tõendid, mille alusel saaks kohus tõsikindlalt tuvastada, et M.D pani toime talle süüksarvatava väärteo. Kohtuväline menetleja on eiranud KrMS § 7 lg 3 väljendatud põhimõtet, puudused ei ole kõrvaldatavad väärteoasja arutamisel kohtus. Kohtuväline menetleja on M.D väärteoasjas rikkunud väärteomenetlusõigust ning väljakujunenud kohtupraktikat arvesse võttes tuleb sellist rikkumist lugeda oluliseks VtMS § 150 lg 2 mõttes. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole kaebus põhjendatud, menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ja 30.07.2012 otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et M.D-le süüksarvatav väärtegu on asjas kogutud tõenditega tõendatud, asja menetlemisel ei ole rikutud VtMS sätestatut. Kohtuväline menetleja osundas, et kiirust mõõtnud politseiametnik I. Ponjakina ei ole väärteoasjas menetlejaks. Menetlust toimetas M. Moor. I. Ponjakina tegevus riikliku järelevalve teostamisel sõidukite kiirust mõõtes on käsitletav haldustoiminguna. M.D poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmisel järgiti asjaomaste õigusaktide nõudeid, mõõteseade oli taadeldud ning mõõtetulemus jälgitav. Kaebaja väide, et mõõdetaval teelõigul liikus teisi sõidukeid, on ümber lükatud tunnistaja ütlustega. I. Ponjakina tegi mitu kontrollmõõtmist, mõõteseadme näit oli stabiilne. Tõendid: Kohtuistungil andis ütlusi kaebaja, tunnistajad I. Ponjakina, V. Puhk, menetleja M. Moor, kohtuistungil avaldati ja uuriti järgmisi väärteoasjas kogutud materjale:

-

11.07.2012 väärteoprotokoll;

-

30.07.2012 otsus;

-

11.07.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll;

-

Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-12/00045;

-

20.02.2012 viidi läbi vaatlus, tutvumaks kaebaja sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutatud mõõteseadme tööpõhimõtetega;

-

M.D karistusregistri õiend. Kohtu seisukoht: Väärteoasjas on vaidlus selles, kas 11.07.2012 Harjumaal Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla tee 30 kilomeetril kella 15:46 liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnik I. Ponjakina saab olla käesolevas väärteoasjas tunnistaja. Kohus, tutvunud väärteoasja toimikuga ning kuulanud istungil ära 11.07.2012 patrullitoimkonna liikmed I. Ponjakina ja M. Moori, asub seisukohale, et kaebaja väide, mille kohaselt I. Ponjakina ei saa käesolevas väärteoasjas tunnistajana ütlusi anda, ei ole õige. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on 11.07.2012 väärteoprotokolli koostanud ja menetlustoiminguid läbi viinud M.

Moor. M. Moori poolt kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et tema vormistas 11.07.2012 materjale, I. Ponjakina tegeles kiiruse mõõtmisega. Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et 11.07.2012 mõõtis kaebaja poolt juhitud sõiduki liikumiskiirust I. Ponjakina. Samuti puudub vaidlus selles, et I. Ponjakina koostas 11.07.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Seega fikseeris I. Ponjakina mõõtjana haldustoimingu käigus vahetult tajutu ning I. Ponjakina saab anda tunnistajana ütlusi kiiruse mõõtmise asjaolude kohta. Nimetatud seisukoht on väljendatud ka RKKo lahendis nr 3-1-1-29-05:

„Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Seejuures tuleb arvestada väärteomenetluse eripäraga, milleks on asjaolu, et mitmete rikkumiste puhul kontrollitakse rikkumise olemasolu järelevalve käigus läbiviidud mõõtmisega. Kriminaalkolleegium leiabki, et kohtuvälise menetleja ametnik on talle kiirusemõõtmise käigus teatavaks saanud asjaolu sõiduki mõõdetud kiiruse fikseerinud nõuetekohaselt kiiruse mõõtmise aktis. Maakohus pidas aga vajalikuks kiirust mõõtnud politseiametniku ülekuulamist saamaks lisaandmeid selle kohta, kuidas kiiruse mõõtmine toimus.“ Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kaebajale süüksarvatav väärtegu on tõendatud üksnes tunnistaja I.

Ponjakina ütlustega ja sama ametniku poolt koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Tunnistaja M. Moor andis ütlusi selle kohta, et enne seda, kui ta asus väärteoasja materjale koostama, näitas I. Ponjakina talle kiirusmõõteseadme tablool fikseeritud näitu, tunnistaja selgitas, et näidu näitamine on alus materjali koostamisele. Kohtu arvates ei ole M. Moorile ette heidetav, et ta kaebajat puudutavat näitu istungil ei mäleta – arvestades igapäevaselt liiklusjärelevalvega tegeleva politseiametniku töömahtu on mõistlik eeldada, et teatud aja möödudes ei suuda ametnik konkreetset numbrinäitu meenutada.

Kohtu hinnangul on kaebaja etteheited selles, et sündmuskohal ei kogunud menetleja täiendavaid tõendeid, osaliselt põhjendatud. Kaebaja sõidukis viibis ka kaasreisija V. Puhk. Väärteoasja toimikus puuduvad andmed selle kohta, et V. Puhk oleks sündmuskohal tunnistajana üle kuulatud. Kohus märgib, et kohtuvälisel menetlejal lasub VtMS järgi tõendite kogumise kohustus, sh ka võimalikud menetlusalust isikut õigustavad tõendid. 20.02.2013 toimunud kohtuistungil kuulati V. Puhk tunnistajana üle, seega on menetleja viga kohtumenetluses kõrvaldatud.

Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebaja asus 11.07.2012 väärteoprotokollis märgitud sündmuskohal ning peeti liiklusjärelevalvet teostanud I. Ponjakina poolt kinni. Pooled vaidlevad selles, kas I. Ponjakina poolt mõõteseadmel fikseeritud sõidukiirus kajastab kaebaja poolt juhitud sõiduki kiirust. 11.07.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt teostati 11.07.2012 kella 15:46 Harjumaal Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla tee 30 kilomeetril riikliku järelevalve korras M.D poolt juhitud mootorsõiduki Volvo r/n XXX liikumiskiiruse mõõtmist.

M.D sõiduk liikus Pärnu suunas. Liiklusjärelevalve käigus kasutati kiirusmõõteseadet UltraLyte (nr 014750, seade testitud 11.07.2012 kella 07:40, seade töökorras, seadme paigaldus mõõtmise ajal käes). Mõõdetav sõiduk liikus 1 sõidurajal, üksinda, kiirendas intensiivselt ja lähenes. Seadme lugem 117 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 4km/h. Seega ületas M.D mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 23 km/h. Mõõtekaugus 374m. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu.

Protokollis on märkus, mille kohaselt on mõõtja teinud kontrollmõõtmisi – 1 näit 113 km/h, 2 näit 116 km/h, 3 näit 117 km/h. Protokollile on alla kirjutanud mõõtja I. Ponjakina. Protokollil ei ole protokollija allkirja. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli päisest nähtuvalt on I. Ponjakina omakäeliselt fikseerinud protokollis mõõtmistulemuse ning protokolli allkirjastanud üksnes mõõtjana. Kohtuistungil selgitas I. Ponjakina, et tema koostas 11.07.2011 kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Kohus leiab, et juhul, kui kiirust mõõdab ja protokolli koostab üks ja sama ametnik, ei ole kohtu hinnangul protokollija lahtri allkirjastamata jätmine selline puudus, mis tooks kaasa mõõteseadme kasutamise protokolli täieliku tühisuse.

Mõõtevahendi

taatlustunnistusega

nr

TTRSS-12/00045

on

tõendatud,

et

11.07.2012

liiklusjärelevalve teostamisel kasutatud mõõteseade oli nõuetekohaselt taadeldud. Kaebaja väitel ei kuulunud 11.07.2012 liiklusjärelevalve käigus fikseeritud näit tema poolt juhitud sõidukile, sest tema sõidukiirus oli nõuetekohane. Kaebaja selgituste kohaselt võis I. Ponjakina ekslikult fikseerida tema taga sõitnud sõiduki kiiruse. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja V. Puhk andis ütlusi selle kohta, et nad sõitsid kaebajaga Märjamaale. Kaebaja oli roolis, nad vestlesid. Liiklus ei olnud väga tihe – võrreldes tavalise liiklusega oli natuke vähem, kuid kindlasti oli nende ees kaugemal üks auto ja mingi aja pärast järgnes ka üks sõiduk.

Liikumiskiirus oli ühtlane, nad sõitsid stabiilse kiirusega – kiirendust ei olnud. Tunnistaja arvates ei olnud kiirus ülemäärane. Tunnistaja I. Ponjakina selgitas, et kaebaja sõiduk tuli sirgel üksi, ta nägi teisi autosid, kuid need olid päris kaugel – seadme mõõteulatusest väljas. Kui ta ei eksi, siis kaebaja sõiduk kiirendas. Kohtu hinnangul kinnitavad märkused 11.07.2012 kiirusmõõteseadme protokollis tunnistaja V. Puhki ütlusi selles, et kaebaja sõiduki kiirus oli stabiilne – I. Ponjakina tehtud kontrollmõõtmistest nähtub, et erinevate mõõtmiste käigus saadud tulemite arvnäitajad ei ole väga erinevad ning taolisi kõikumisi kiiruses ei pruugi sõidukis viibija tajuda.

Kohtu hinnangul kinnitavad tunnistaja V. Puhki ütlused asjaolu, et liiklus ei olnud tihe. Märkimist väärib, et tunnistaja I. Ponjakina ei eita, et kaebaja sõiduki taga liikusid teised sõidukid, tunnistaja selgitas, et teiste sõidukite kauguse tõttu ei olnud võimalik nende liikumiskiirust mõõta. Kohus leiab, et tunnistaja V. Puhk ei andnud istungil valeütlusi, kuid märgib, et omavahelise vestluse käigus ning sõiduki stabiilse liikumiskiiruse korral ei pruugi tunnistaja olla üldse teadlik, kui suur on sõiduki tegelik liikumiskiirus. 20.02.2013 tutvus kohus koos pooltega 11.07.2012 liikusjärelevalve käigus kasutatud mõõteseadme tööpõhimõtetega.

Kohtuväline menetleja selgitas, et seade on lasertüüpi mõõteseade, mis on varustatud optilise sihikuga - nn „punane täpp“. Täpp suunatakse läheneva sõiduki numbrimärgi keskele, sealt saab kõige kiiremini tulemi. Kohtu hinnangul on tõendatud, et 11.07.2012 kasutatud seade on laser-tüüpi kiirusmõõteseade, millega saab mõõta konkreetse sõiduki liikumiskiirust. Kaebaja väide, et 11.07.2012 mõõtis menetleja kiirust ebatasaste pinnavormidega maanteel ning pinnavormide eripärast võis tuleneda mõõteviga, ei ole kohtu arvates põhjendatud: kiirusmõõteseadme tööpõhimõtteid tutvustati sündmuskohale sarnastes oludes; olustiku vastavusega nõustusid nii kaebaja kui viimase kaitsja.

Asjaolu, et kaebaja seadme proovimisel jäi oma seisukoha juurde, mille kohaselt ei saanud 11.07.2012 mõõdetud kiirus kuuluda tema sõidukile, ei muuda seadme UltraLyte tööpõhimõtteid. Kohus asub seisukohale, et tunnistaja I. Ponjakina ütlustega on tõendatud, et juhul kui seadme kiir ei ole suunatud konkreetsele sõidukile, annab seade veateate; kaebajale ja kohtule demonstreeriti tunnistaja ütlustes kirjeldatud olukorda ning mõõtja tabloole ilmus veateade. Kaebaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette asjaolu, et kohtuväline menetleja ei ole 30.07.2012 otsuses arvestanud kaebaja poolt vastulauses esitatut.

Kohus märgib, et väärteotoimikus sisalduvate kaebaja vastulausete sisu on oma põhiolemuses väide, et kaebaja sõitis 11.07.2012 lubatud piirkiirusega ning mõõdetud kiiruse näit ei kajasta kaebaja sõiduki liikumiskiirust. 30.07.2012 otsuses on menetleja märkinud, et „kiiruse mõõtmine toimus laser tüüpi seadmega UltraLyte, mis fikseerib konkreetselt ainult just selle sõiduki kiirust, millele on seadme optiline lasersihil suunatud (fikseerides nii mõõdetava sõiduki kiiruse kui ka kauguse mõõtjast) ja seega on välistatud eksimise võimalus.

Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik“. Kohtu hinnangul on eeltooduga menetleja vastanud kaebaja vastulauses esitatud põhilistele etteheidetele ja menetleja ei ole seega rikkunud kaebaja poolt osundatud VtMS nõudeid. Eeltoodu alusel on kohtu arvates 11.07.2012 kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, tunnistajate ütlustega ning paikvaatluse käigus tuvastatuga tõendatud, et M.D ületas 11.07.2012 lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra; kaebaja tegu on seega kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi.

LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni; LS § 227 lg 5 p 1 järgi võib menetleja LS § 227 lg 2 järgi sätestatud süüteo toimepanemise korral kohaldada lisakaristust – sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1-3 kuuni. KarS § 56 järgi tuleb karistuse mõistmisel arvestada puudutatud isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

M.D ei ole oma süüd tunnistanud. Seega on menetleja põhjendatult märkinud, et kaebaja karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul on kaebaja süü keskmisest suurem. Kaebaja poolt ületatud sõidukiirus jääb küll LS § 227 lg 2 teokoosseisu alamäära lähistele, kuid kohus märgib, et seadusandja on pidanud vajalikuks paigutada lubatud sõidukiiruse ületamise kuni 20 km/h LS § 227 lg 1 teokoosseisu raamidesse. Osundatud süütegude võimalik sanktsiooni ülemmäär on 30,00 eurot, samuti ei ole seadusandja LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude korral pidanud vajalikuks süüdlaste suhtes lisakaristuse võimalikku kohaldamist.

Kohtu hinnangul on kaebaja poolt ületatud sõidukiiruse määr asulavälisel teel ohtlik: kohus loeb üldteada asjaoluks, et kiiruse suurenemisel pikeneb sõiduki peatumisteekond. Asulavälisel teel võivad juhti ootamatult segada kõrvalised faktorid, on äärmiselt oluline, et juht suudaks vajadusel kiiresti reageerida ning sõiduki peatada. Arvestades M.D süü suurust ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist, on kohtuvälise menetleja poolt isikule sanktsiooni keskmises määras mõistetud rahatrahv kohtu arvates kohane, rahatrahvi vähendamiseks alus puudub.

Kohtuväline menetleja on oma 30.07.2012 otsuse alusel pidanud vajalikuks kaebaja suhtes LS §

227 lg 5 p 1 alusel lisakaristuse kohaldamist, kaebajalt on juhtimisõigus ära võetud 1 kuuks. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja põhjendatult leidnud, et kaebajat on varasemalt sarnaste rikkumiste eest karistatud ning kaebaja ei ole kohaseid järeldusi teinud. Seega on kaebaja isikut ja teosse suhtumist arvesse võttes vajalik lisakaristuse kohaldamine. Samuti tuleb lisakaristuse kohaldamisel arvesse võtta üldpreventiivseid aspekte. Kohtu arvates on lubatud sõidukiiruse ületamise igapäevases liikluses kahetsusväärselt levinud ning seega peab riik andma selge signaali, et taoline käitumine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ning korduvalt kiiruse ületamises süüdi mõistetud isikute puhul tuleb kohaldada lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kaebajale on lisakaristus määratud LS § 227 lg 5 p 1 sanktsiooni alammääras, mis on kohtu hinnangul kohane. Kohtunik: