1-12-3197/14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2012, Tallinn

Kriminaalasja number

1-12-3197 (11230117947)

Kohtukoosseis

Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja

Malle Preimer

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Tõlk

Kohtuistungi toimumise aega ja

koht

Svetlana Talli

11. detsember 2012, Tallinn, avalik kohtuistung

Kriminaalasi

O.S-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 7. mai 2012 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav O.S

Prokurör

Õnne Neare-Vaarmann

Süüdistatav

O.S , isikukood XXX, kodakondsus

määratlemata, elukoht XXXXXXX, viibib vahi all Tallinna

Vanglas, algharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras

karistatud

11-l

korral,

sealhulgas:

Harju

Maakohtu

22.08.2006 otsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7 8; § 199 lg 2 p 4,

7, 8 -25 lg 2, 4; § 121 ja § 201 lg 2 p 1 järgi vangistusega 2 aastat 8 kuud; Harju Maakohtu 22.06.2011 otsusega KarS §

199 lg 2 p 4, 8; § 199 lg 2 p 7, 8, 9; § 274 lg 1 ja § 404 järgi vangistusega 9 kuud 10 päeva, vabanes pärast karistuse kandmist 20.10.2011; tõkend vahistamine alates 19.12.2011.

Kaitsja

Advokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 7. mai 2012 kohtuotsus O.S-i suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista O.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks 172 (ükssada seitsekümmend kaks) eurot ja 80 (kaheksakümmend), sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 2(5) Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „O.S“, 1-12-3197“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 20. detsembril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 7. mai 2012 otsusega lühimenetluses tunnistati O.S süüdi KarS §

200 lg 2 p 4 järgi ning karistati vangistusega 4 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 (1 aasta 6 kuud vangistust) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistusaeg karistusaja hulka ning vangistuse alguseks 17.12.2011. O.S-ilt mõisteti menetluskuludena välja määratud kaitsjale makstud tasust 95 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 365 eurot riigieelarve tuludesse.

2. O.S tunnistati süüdi selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna, taas 14.12.2011 kella 11.45 paiku, avanud praokil ukse, sisenes M L le kuuluvasse, XXXX, Tallinnas asuval alal seisvasse haagissuvilasse ja varastas sealt arvuti HP Paviljon maksumusega 150 eurot, millega olid ühendatud kõlarid maksumusega 30 eurot, mobiiltelefoni Samsung maksumusega 129 eurot, ID-kaardi lugeja maksumusega 5,75 eurot, vabakäeseadme maksumusega 31,96 eurot, navigaatori Tom-Tom maksumusega 90 eurot ja fotoaparaadi Olympic vutlaris ja kahe akuga, maksumusega 40 eurot, firma Elisa juhtmevaba seadme internetiga ühendamiseks, materiaalse väärtuseta, kokku üldsummas 476,71 eurot. Kui O.S väljus varastatud asjadega haagissuvilast, tuli tema juurde kannatanu M. L ja haaras O.S õlgadest kinni, üritades teda sellisel viisil kinni pidada, kuid O.S laskus kükakile ja üritades lahti rabeleda, lõi kannatanut mitu korda vasaku käega vastu keha, üritades seejuures lüüa kannatanut paar korda rusikaga vastu nägu, pärast seda tõmbas kannatanut, mille tagajärjel M. L kukkus. O.S lõi kannatanut veel mitu korda rusikatega vastu pead, millega tekitas kannatanule füüsilist valu, pärast seda jooksis minema. Kohus tuvastas, et süüdistatav sisenes haagisesse varguse eesmärgil, mis kasvas kannatanu sekkumise tõttu üle röövimiseks. Just kannatanu suhtes vägivalla kasutamise tõttu sai O.S kannatanule kuuluva fotoaparaadiga sündmuskohalt lahkuda. Kannatanu aktiivse sekkumise tõttu jäid teised esemed sündmuskohale maha. O.S-i ütlusi, nagu jäänuks fotoaparaat talle kogemata või juhuslikult käe külge, ei pidanud kohus eluliselt usutavaks ning need on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud võõra vara hõivamisega. Karistuse mõistmisel leidis kohus, et karistus ei saa olla sanktsiooni alammäära lähedane, kuna O.S-i on varavastaste kuritegude eest korduvalt karistatud ja varasemad korduvad vangistused ei ole teda pannud mõtlema oma teo tagajärgedele. Vabanedes 20.10.2011 viimase vangistuse kandmiselt, pani O.S vaid mõne kuu möödumisel järjekordselt toime uue kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes ei nõustu teo kvalifitseerimisega röövimisena ja talle mõistetud liialt range karistusega. Leiab, et ta ei ole toime pannud röövimist. 3(5) Apellatsiooni kohaselt tema M. L ei löönud, kannatanu lõi hoopis teda ja fotoaparaat jäi juhuslikult tema käe külge. On nõus vangistuse pikkusega, mis jääb vahemikku kahest aastast kahe aasta kuue kuuni.

4. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav kaebuse juurde, süüdistatava kaitsja toetas apellatsiooni, taotledes selle rahuldamist. Prokurör palus jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja O.S-i apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Oma seisukohta põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.

6. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus O.S-i KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistades hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu ning kohtu järeldused on põhjendatud. Apellatsioonist nähtuvalt möönab O.S kannatanult telefoni hõivamist, kuid eitab kategooriliselt kannatanu suhtes vara hõivamisel füüsilise vägivalla kasutamist, mistõttu ei nõustu kohtu poolt tema teole antud juriidilise kvalifikatsiooniga. Sellise väite esitamine ei ole aga kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas kriminaalseadusega, sest KarS §-s 200 sätestatud röövimise koosseis seisnebki võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil.

Andmaks hinnangut apellandi seisukohale, et juhul kui O.S lasubki süü M. L kuulunud telefoni varguses, siis vastaks see pigem avaliku varguse kvalifikatsioonile, mitte mingil juhul aga röövimisele, märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Kohtukolleegium leiab, et O.S-i apellatsioonis toodud väited ei anna alust temale KarS § 200 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimiseks KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. KarS § 199 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlane on kehtestanud tegeliku võimu asja üle. Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks panna toime teine tegu. Käesoleva kriminaalasja tehioludest nähtub üheselt, et O.S õnnestus oma tahe kannatanult telefon kätte saada füüsilise vägivalla abil, samuti kasutas ta füüsilist vägivalda kannatanu endast eemale tõrjumiseks selleks, et säilitada oma valdust võõrale varale ja sellega asja üleminekut takistava vastupanu murdes, põgenes ta kannatanule kuulunud telefoniga sündmuskohalt.

Seega oli O.S-i poolt M. L suhtes tarvitatud vägivald ajaliselt seotud kannatanule kuuluva telefoni hõivamisega, mistõttu tuleb röövimisena subsumeerida süüdlase tegu, kes soovis toime panna vargust, kuid kasutas seda takistama ilmunud isiku suhtes vägivalda, et vara hõivamine lõpule viia. Et O.S tekitas teda varguse toimepanemisel takistada püüdnud kannatanule rusikatega löömisel pea ja keha piirkonda füüsilist valu (I kd, tlk 84, kohtuotsuse lk 4), tõendavad nii kannatanu M. L kui tunnistajate F. T ja A. V ütlused. Apellandi seisukoht selles, et tema kannatanut ei löönud, ei ole seega usaldusväärne ja ümber lükatud kohtuistungil hinnatud tõenditega.

Seega on kohus põhjendanud, miks ta O.S-i talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 4(5) Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-131-

02 väljendatud seisukohale, mille kohaselt vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Füüsiline vägivald on kehalise jõu rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks ja mis võib ilmneda nii kehalises väärkohtlemises, piinamises, kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Kõik need teod on röövimise koosseisust hõlmatud ega moodusta kogumit. Kuid lisaks sellele on kohtupraktikas vägivallaga võrdsustatud igasugust tegevust, millega kannatanult võetakse võimalus vastupanu osutada, so tema tahe murtakse. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu ütlustega tõendatud, et kui ta O.S-i põgenemise takistamiseks süüdistataval kahe käega õlast kinni võttis, hakkas O.S teda vasaku rusikaga lööma keha piirkonda, kokku löödi teda 4-5 korda pea ja keha piirkonda. Peksmisest talle kehale ega näkku jälgi ei jäänud aga pea hakkas valutama. Sellise käitumisega O.S-i poolt on täidetud KarS §

121 süüteokoosseisu e. kehalise väärkohtlemise ettenähtud tagajärje saabumine, mis on vägivallaks KarS § 200 mõttes. Tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus õigesti, et kuritegu, mis algas vargusena, kasvas üle röövimiseks.

7. Tunnistades O.S-i süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, on maakohus karistust mõistes lähtunud KarS §-s 56 sätestatust ning oma järeldusi veenvalt põhjendanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea nende kordamist vajalikuks. Ennekõike peab mõistatav karistus olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut.

Riigikohus on mitmetes lahendites (nr

, p 7 ja

, p 14) rõhutanud, et

3-1-1-40-04

3-1-1-99-06

karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut. Eelnevale tuginedes leidis maakohus põhjendatult, et arvesse võttes süü suurust ning asjaolu, et kannatanule ei tekitatud raskeid tagajärgi, vägivald ei olnud intensiivne ning röövitud vara väärtus ei olnud suur, tuleb O.S-i karistada reaalse vangistusega, kohaldades KarS § 200 sanktsiooni keskmist määra. Nähtuvalt O.S-i isikust, keda on varem kriminaalkorras varavastaste kuritegude (s.h. röövimise) eest korduvalt karistatud, ei ole süüdistatav teinud endale varasematest karistusest järeldusi ja jätkas kuritegelikku käitumist, pannes peale eelmise vangistuse kandmiselt vabanemist vaid mõne kuu möödumisel toime uue kuriteo. Kohtukolleegium nõustub kohtu põhistusega O.S-ile mõistetava vangistusaja määra osas, et mõjutamaks mitte enam uusi kuritegusid toime panema, peab käesolevas asjas mõistetav karistus olema eelmise kohtuotsusega röövimise eest mõistetud karistusajast pikem, kuna lühem karistusaeg ei oleks kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi O.S-ile mõistetud karistus jääb aga tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ja vastab seetõttu täielikult O.S-i teosüüle. Seega puudub alus O.S-ile mõistetud karistuse kergendamiseks apellatsioonis esitatud piirides.

8. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras O.S-i kaitsjale välja maksta kokku 172,80 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatav. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse O.S-i suhtes muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 5(5)

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 7. mai 2012 otsuse O.S-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Urmas Reinola Julia Katškovskaja Malle Preimer