1-12-10816/3 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

30. november 2012 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-10816

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 11. oktoobri 2012 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaanus Kuklase (Kuklane) esindaja vandeadvokaat Siiri

Malmbergi (Malmberg) kaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 208 lg-st 6 rahuldada Jaanus Kuklase esindaja vandeadvokaat Siiri

Malmbergi kaebus osaliselt, tühistada

Riigiprokuratuuri

määrus ja kohustada

Riigiprokuratuuri menetlust jätkama.

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo majanduskuritegude talituse menetluses oli kriminaalasi nr

11260104933, milles alustati menetlust 09.11.2011 KarS 201 lg 2 p 2 tunnustel selle kohta, et

OÜ Werrohof Invest juhatuse liige A.U. on 13.08.2009 võõrandanud äriühingule kuulunud kolm

kinnistut (XXX ; XXX ja XXX ) OÜ-le Mederex Grupp OÜ-le, millega tekitas Werrohof Invest

OÜ-le suure varalise kahju.

Lõuna Prefektuur lõpetas prokuratuuri loal 24.08.2012 määrusega kriminaalmenetluse.

J. Kuklane ei nõustunud Lõuna prefektuuri määrusega ja esitas sellele oma esindaja kaudu

10.09.2012 määruskaebuse. Samuti esitas J. Kuklane 17.09.2012 kaebuse täienduse.

Riigiprokuratuur jättis 11.10.2012 määrusega J. Kuklase kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise

määrusele rahuldamata.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

Riigiprokurör leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna selles sisalduvad põhjendused ei

anna alust kriminaalmenetluse jätkamiseks.

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt heidetakse kaebuses küll ette uurimise pealiskaudsust ning

vajalike tõendite mittekogumist, kuid samas pole nimetatud ühtegi konkreetset tõendit, mille

kogumine annaks uut või täiendavat teavet sellisel määral, et see lükkaks ümber juba kogutud

tõendeid kogumis hindamisel tehtud järeldused. Samuti ei ole võimalik aru saada, mida on

olemasolevate tõendite hindamisel valesti hinnatud ja seda sellisel määral, et lugeda tehtud

järeldused ebaõigeks.

Riigiprokurör leidis, et käesoleval juhul ei oma määravat tähtsust see, kas ettevõte tegeles

kinnisvara arendamisega või selle ostmise ja müügiga. Nii on märgitud alates 30.06.2010 küll

ettevõtte põhitegevusalana enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus (ka

majandusaasta aruandes näidatud põhitegevusalana), aga samas on tegevusaladena registrikaardil

märgitud ka kinnisvaratehingud ja ärikonsultatsioonid põhikirjalistel tegevusaladel. Seega ei saa

üheselt öelda, et ühe või teise tehingu/otsuse tegemine ei mahuks ettevõtte tegevusalade alla.

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt heidetakse kaebuses ette, et menetleja ei ole kontrollinud

kutsete saatmist J. Kuklasele. Riigiprokurör leidis, et olukorras, kus menetleja on lõpetamise

määruses möönnud üldkoosoleku kokku kutsumata jätmist, kuigi see oli nõutav ja lugenud selle

tõendatuks, ei ole vaja kontrollida, kas kutseid saadeti või mitte. Kriminaalmenetluse lõpetamise

määruses on jõutud järelduseni, et A.U. ei kutsunud nõutud korras kokku koosolekut ning

J. Kuklane ei saanud realiseerida oma osaniku õigusi. Eeltoodud seisukohast on aga

riigiprokuröri

hinnangul põhjendatult järeldatud, et

selline

kokkukutsumata jätmine

kriminaalõiguslikult kuriteotunnuste esinemise osas ei muuda midagi sisuliselt, sest ka

kokkukutsumise korral oleks tulem olnud sama ehk enamosalus (72 häält) oleks võimaldanud

A.U. vastu võtta kattuvaid otsuseid nagu ta võttis vastu kutsumata jätmise korral. Küll aga võib

see asjaolu omada tähtsust J. Kuklase tsiviilsuhtest tulenevate õiguste kaitsel. Nii on kaebuse

väidetele, mille kohaselt tuleks A.U. tegevust varade võõrandamisel vaadelda tervikuna,

põhjendatud märkida, et kaebuses ei ole märgitud ühtegi J. Kuklase õigust, mida oleks tal

võimalik kaitsta vaid kriminaalmenetluse raames. Kaebuses sisaldab endas asjaolusid, mis

eeldavad ja võimaldavad tsiviilkorras ja –menetluses tuvastamist.

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt heidetakse kaebuses ette, et menetleja pole kontrollinud

teostatud tehingute vajalikkust, põhjendatust ja majanduslikku kasu OÜ-le Werrohof Invest.

Riigiprokurör leidis, et nimetatud küsimustele ei saa anda vastust eraldiseisvalt äriühingu kui

terviku juhtimisele hinnangu andmisest, ja selline otsustus ei ole kriminaalmenetluse ese.

Eraõigusliku juriidilise isiku osalemiseks ning selleks vajaliku tahte kujundamiseks on juriidilisel

isikul vajalikud organid. Osaühingu kõrgemaks organiks on üldkoosolek ning juhtorganiks

juhatus. Kaebuses esitatud etteheited menetlejale on samaaegselt sisulised küsimused sellest, kas

A.U. kui osaniku otsused olid vastavuses ettevõtte huvidega ning edasi, kas üldkoosoleku otsuste

alusel (või ilma) juhatuse poolt tehtud tehingud (lepingud) vastasid kehtivale õiguskorrale.

Riigiprokuröri hinnangul on tegemist küsimustega, mille õiguslik ja sisuline kontroll kuulub

äriühingu enda organite pädevusse. ÄS § 183 kohaselt korraldab juhatus osaühingu

raamatupidamist. Sama seaduse kohaselt peab juhatus koostama majandusaasta aruande, millega

peab olema võimalus tutvuda osanikel ning osanikud peavad selle ÄS § 179 lg 3 kohaselt

kinnitama. Seda, et J. Kuklane oleks vaidlustanud esitatud majandusaasta aruandeid ja/või A.U.

otsuseid selleks ettenähtud korras ja tähtaegadel, materjalidest ei nähtu.

Kaebuse kohaselt pole kontrollitud kinnistute võõrandamise hindade vastavust turuhindadele.

Riigiprokurör märkis, et kinnistu hind on ajas ja majandusolukorras muutuv näitaja, aga samuti

osapoolte vabalt kokkulepitav tingimus ning teisalt tuleb tähele panna ka seda, et kinnistutele

olid seatud hüpoteegid. Riigiprokuröri hinnangul pole vähetähtis ka see aspekt, et kinnistute

omanikuks oli alates 07.08.2009 Mederex Grupp OÜ. Seega kui ostu-müügitehinguga tekitati

kellelegi alla turuhinna müümisega kahju, siis otsest kahju tekitati ja kannatanuks saaks lugeda

Mederex Grupp OÜ. Sama kehtib ka kaebuse väite osas, mille kohaselt on Mederex Grupp OÜ

arvelt tehtud väljamakseid AB-le Varul.

Riigiprokuröri hinnangul ei annaks pangakontode väljavõtete täiendav analüüs praegusel juhul

mingit täiendavat teavet, kuna puudub võimalus neid kõrvutada muude raamatupidamislike

dokumentidega. XXX ja XXX kinnistute müügi eest saadav raha ei pidanudki laekuma Werrohof

Invest OÜ arvele, kuna kinnistud müüs Mederex Invest OÜ. XXX asuv kinnistu on müüdud

koos Mederex Invest OÜ-ga, st 22.06.2010 notariaalse ostu-müügilepinguga Werrohof Invest

OÜ võõrandas Mederex Grupp OÜ osaluse OÜ-le Võru Maja hinnaga 500 00 krooni. Lepingu

kohaselt pidi tasumine toimuma 100 000 krooni kaupa igal aasta alates 20.07.2010 – 20.07.2014.

Seda, et nimetatud summast ei ole midagi tasutud, pole A.U. eitanud. Eeltoodud asjaolud

annavad aluse järelduseks, et osaluse müügist laekumata tasu osas on Werrohof Invest OÜ-l

nõue OÜ Võru Maja vastu.

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt viidatakse kaebuses võimalikule kuriteokoosseisule KarS

§ 3811 järgi, kuna esineb kahtlus, et A.U. on raamatupidamise dokumendid kas hävitanud või

varjab neid. Selline kuriteotunnustega tegu ei ole menetluse käigus tuvastamist leidnud. Nii on

V.V. küll andnud ütlusi, mille kohaselt A.U. talle reaalselt ettevõtte juhtimist ega ühtegi

dokumenti üle ei andnud. Samas A.U. annab ütlusi dokumentide üleandmise kohta ning selle

kohta, et tal ei ole siiani olnud võimalik neid dokumente V.V. käest tagasi saada. Dokumentide

asukoha tuvastamiseks on menetluse käigus läbi viidud kaks läbiotsimist, üks neist 14.08.2012

OÜ Werrohof Invest asukoha ruumides aadressil XXX , Võru linn ning teine, 14.08.2012 A.U.

elukohas aadressil XXX , Võru linn ning A.U. kasutuses olevates sõidukites. Läbiotsimised

tulemusi ei andnud. Isegi, kui asuda seisukohale, et A.U. oli piisavalt aega, võimalust ja ka ehk

huvi raamatupidamise dokumendid hävitada või need peita, ei ole see menetluse käigus kinnitust

leidnud. Teisisõnu, ei ole võimalik üheselt ja kindlalt ümber lükata A.U. ütlusi selle kohta, et ta

dokumendid andis ära ja nende asukohta ei tea ehk pole võimalik omistada talle KarS § 3811 lg 1

koosseisulist tegu.

Riigiprokuratuuri määruse kohaselt ei ole kannatanu, vaidlustades kriminaalmenetluse

lõpetamist, osutanud ühelegi kannatanu põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes

kriminaalmenetluse raames. Riigiprokurör leidis, et karistusõigus peab isikutevahelisse suhetesse

sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest

tsiviilõiguslike vahenditega ning kõnealusel juhul on kaebaja jaoks taolised vahendid olemas.

Kaebuses esitatud taotluste sisu

J. Kuklase esindaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Lõuna Prefektuuri

kohustamist kriminaalasjas menetlust jätkama.

Kaebuse esitaja leiab, et asjaolu, et isiku poolt toime pandud tegudele saab anda tsiviilõigusliku

hinnangu, ei välista kriminaalõiguslikku vastutust Kaebuse kohaselt ei nõustu J. Kuklane

riigiprokuröri seisukohaga, mille kohaselt ei ole õigustatud isiku suhtes kriminaalmenetluse

läbiviimine olukorras, kus kannatanu saab esitada talle kahju põhjustanud isiku vastu

tsiviilnõudeid. Kaebuse esitaja hinnangul ei oma kriminaalmenetluse läbiviimisel tähtsust, kas

kannatanu isik saab talle kahju põhjustanud isiku vastu esitada tsiviilnõudeid või mitte, vaid see,

kas isiku tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja kas isik on talle etteheidetava teo

toimepanemises süüdi.

Kaebuse kohaselt on riigiprokuröri seisukoht, et kaebuses sisalduvad põhjendused ei anna alust

kriminaalmenetluse jätkamiseks, täielikult põhjendamata. Samuti ei ole kaebuse esitaja

hinnangul Riigiprokuratuuri määruses põhjendatud, millised konkreetsed asjaolud välistavad

kriminaalmenetluse või annavad aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kaebuse kohaselt on

kaebaja põhjendanud, milliseid Lõuna prefektuuri määruses sisalduvaid seisukohti ei ole

tegelikult sisuliselt kontrollitud ning välja toonud, et on lähtutud vaid A.U. paljasõnalistest

selgitustest, tegemata isegi katset nende paikapidavust kontrollida. Kaebuse esitaja leiab, et

Riigiprokurör on tähelepanuta jätnud, et kõik kaebuses käsitletud punktid sisaldusid Lõuna

prefektuuri määruses ja olid määruse tegemise aluseks. Seega, kuivõrd Lõuna prefektuuri

määruse aluseks olid J. Kuklase kaebuses käsitletud teemade vaidlustused, siis ei saa väita, et

need ei anna alust kriminaalmenetluse jätkamiseks, kuivõrd nende teemade käsitlus oli menetluse

lõpetamise aluseks.

Kaebuse kohaselt on A.U. teinud OÜ Werrohof Invest varatuks läbi tsiviilõiguslike tehingute,

mis vähemalt osaliselt on J. Kuklase hinnangul näilised, sest reaalselt ei ole tahetud saavutada

mitte tsiviilõiguslikes tehingutes kokkulepitud tagajärgi, vaid tsiviilõiguslike tehingute

kattevarjus võõrandada OÜ-le Werrohof Invest kuulunud vara ilma, et OÜ Werrohof Invest

saaks oma vara eest ühtegi vastusooritust. Eeltoodust tulenevalt ei oma Riigiprokuröri poolt

käsitletud tsiviilõiguslikud nüansid A.U. käitumise hindamisel eraldi otsustavat tähtsust. Samas

Riigiprokuröri poolt käsitletud tsiviilõiguslikud aspektid omavad kogumis tähtsust niivõrd,

kuivõrd need iseloomustavad A.U. käitumismustrit ja aitavad mõista tema käitumise motiive,

mille kontrollimine võimaldab teha A.U. käitumise õiguspärasuse kohta järeldusi.

Lõuna prefektuuri määrusest nähtuvalt on menetleja uurinud J. Kuklaselt ja A.U. ilt, milles

seisnes OÜ Werrohof Invest ärimudel, st millega OÜ Werrohof Invest tegeles. J. Kuklaselt

saadud ütluste kohaselt tegeles OÜ Werrohof Invest endale kuuluva kinnisvara üürileandmisega

ja üüritulu teenimisega, kuid A.U. ütluste kohaselt oli OÜ Werrohof Invest äritegevuse peamine

mõte osta üles spekulatiivset kinnisvara, arendada kinnisvara väheste investeeringutega ja

võõrandada kinnisvara kallimalt edasi. Kaebuse esitaja leiab, et Lõuna prefektuuri määrusest ei

nähtu, et menetleja oleks teinud muid menetlustoiminguid, et kontrollida isikute antud ütluste

usaldusväärsust. Kaebuse kohaselt ei ole õige ka Riigiprokuröri seisukoht, et ei ole vahet,

millega äriühing igapäevaselt tegeles, sest äriühingu põhikirjas sisaldub nimekiri tegevusaladest,

millega ärihing võib tegeleda. Kaebuse esitaja leiab, et seda, kas OÜ Werrohof Invest ka

tegelikult tegeles A.U. poolt väidetud kinnisvara arendusega, ei ole keegi kontrollinud. Samuti ei

ole keegi kontrollinud A.U. väidete õigsust tema poolt tehtud tehingute põhjendatuse kohta.

Vastavalt OÜ Werrohof Invest 2008. ja 2009. aasta majandusaasta aruannetele on OÜ Werrohof

Invest põhitegevusalaks deklareeritud endale kuuluva kinnisvara üürileandmine ning asjas ei

nähtu, et menetleja oleks majandusaasta aruannetele üldse tähelepanu pööranud.

Kaebuse kohaselt ei ole riigiprokurör pööranud tähelepanu asjaolule, et Lõuna prefektuuri

määruse kirjeldavas osas on tsiteeritud A.U. ütlusi koosolekute kokkukutsumise kohta, kuid

põhjendavas osas on ilma igasuguse analüüsita jõutud järeldusele, et J. Kuklase õigusi on

rikutud. Eeltoodu tähendab, et määrus ei ole nimetatud järelduse osas kontrollitav, mis omakorda

näitab, et menetleja on kohtueelse uurimise läbi viinud puudulikult. Kuigi tegemist on ühe

näitega, siis annab see alust arvata, et ka teised menetleja järeldused ei pruugi olla korrektsed,

kuna kriminaalmenetluse lõpetamise põhjustanud järelduste aluseks olevaid asjaolusid ei ole

piisavalt välja selgitatud.

Kaebuse kohaselt on Riigiprokurör arusaamatult väitnud, et kriminaalmenetluse esemeks ei ole

äriühingu juhatuse liikme poolt teostatud tehingute vajalikkuse, põhjendatuse ja majandusliku

kasu uurimine. Kaebuse esitaja leiab, et KarS § 201 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu, st kas

juriidilise isiku vara on tema juhatuse liikme poolt kriminaalselt pööratud kolmanda isiku

kasuks, ei ole võimalik tuvastada, uurimata juriidilise isiku majandustegevust ja tema juhtimist

ning seeläbi tehingute vajalikkust, põhjendatust ja seaduspärasust. Kaebuse kohaselt võib

omastamine toimuda vara võõrandamise teel, st näiliselt seaduspäraste tehingute tegemisega.

Samuti tuleb juriidilisele isikule kuuluva vara osas arvestada, et juriidiline isik on iseseisev

õigussubjekt, kelle vara ei saa kuuluda teisele isikule. Seega ei ole juriidilise isiku vara selle

osaniku, aktsionäri, liikme või juhtivtöötaja vara ning on viimase jaoks alati võõras ning tuleb

OÜ Werrohof Invest vara võõrandamise seaduspärasuse kontrollimisel uurida nii äriühingu

igapäevase majandustegevuse sisu, sellest tulenevalt, kuivõrd juhatuse liikmel on ilma osanike

nõusolekuta õigus teha vaid igapäevase majandustegevusega seonduvaid toiminguid ja tehinguid.

Juhul, kui äriühingu vara võõrandati ilma, et äriühing oleks reaalselt vastusooritust saanud, siis

on tegemist omastamisega. Kaebuse kohaselt ei saa antud juhul vara võõrandamisena vaadelda

ainult A.U. poolt OÜ Werrohof Invest vara üleandmist mitterahalise sissemaksena OÜ-le

Mederex Grupp, vaid ka OÜ-le Werrohof Invest kuuluva Mederex Grupp OÜ osa väärtuse

vähendamist ja Mederex Grupp OÜ osa võõrandamist.

Kaebuse kohaselt on riigiprokurör jätnud tähelepanuta, et A.U. on OÜ Werrohof Invest kontolt

võtnud sularahas välja 18.08.2010 600 000 krooni ja OÜ-le Werrohof Invest kuulunud OÜ

Mederex Grupp kontolt 206 800 krooni, millele ei ole selgitust. J. Kuklane ei ole olnud teadlik,

mida nimetatud rahaga on tehtud, temaga ei ole raha väljavõtmist kuidagi kooskõlastatud.

Arvestades asjaolu, et A.U. on jätkuvalt OÜ Werrohof Invest juhataja ja vastavalt

raamatupidamise seadusele on raamatupidamise kohustuslane kohustatud raamatupidamise

taastama, kui raamatupidamise dokumendid ei ole mingil põhjusel säilinud, siis oleks olnud

asjakohane uurida raha väljaviimist äriühingust. Asjaolu, et raamatupidamise dokumendid ei ole

säilinud, ei anna alust jätta uurimata suures ulatuses raha väljaviimist äriühingust muude

uurimismeetoditega, menetleja ei ole aga A.U. ilt raha äriühingust väljavõtmise kohta isegi ütlusi

küsinud. Juhul, kui raha väljavõtmise kohta puudub selgitus, siis on väga tõenäoline, et raha on

kasutatud äriühinguga mitteseonduvalt ja on ilmselt pööratud kas A.U. enda või kolmanda isiku

kasuks. Arvestades asjaolu, et A.U. on varem kriminaalkorras karistatud väljapressimises,

kehalises väärkohtlemises, ähvardamises ja omavolis, siis esineb täiendav kahtlus, et raha

väljaviimine äriühingust ei ole olnud seaduslik. Vajadusel saab kaaluda ka raamatupidamisliku

ekspertiisi tegemist, kuigi ka ekspertiisita on kannatanu arvates selge, et kinnistud ja raha on OÜ-

st Werrohof Invest välja viidud ilma, et OÜ Werrohof Invest oleks saanud reaalselt ühtegi

vastusooritust.

Kaebuse kohaselt ei ole Riigiprokurör tähelepanu pööranud asjaolule, et KarS § 3811

kuriteokoosseisu toimepanemist ei ole uurimisasutus menetlenud ega uurinud ning pelgalt kahe

inimese ülekuulamise (A.U. ja V.V., kelle ütlused on vastuolus) ja kahe läbiotsimise pinnalt ei

saa teha järeldust kuriteo mittetoimepanemisest. Kaebuse esitaja leiab, et raamatupidamise

dokumente on võimalik otsida ka V.V. käest ja muudest kohtadest, kus A.U. või kolmas isik

hoiab OÜ Werrohof Invest raamatupidamise dokumente. Kuivõrd uurimist peab toimetama

uurimisasutus, siis ei saa J. Kuklane ette kirjutada ega soovitada uurimistoiminguid, kuid ta saab

välja tuua asjaolud, mis osutavad puudulikule uurimistööle.

Kaebuse kohaselt kuulus enne A.U. poolt sooritatud toiminguid J. Kuklasele OÜ Werrohof

Invest 40% osa, mille väärtus oli hinnanguliselt 160 000 eurot. A.U. poolt teostatud tehingutega,

mille tegelik eesmärk ei olnud mitte äriühingute nimel majandustehingute tegemine tavapärase

äritegevuse raames, vaid OÜ Werrohof Invest rahatuks tegemine, võõrandati kogu OÜ-le

Werrohof Invest kuulunud vara selliselt, et OÜ Werrohof Invest ei saanud tehingutest mitte

ühtegi vastusooritust. A.U. tegevuse tagajärjel on OÜ Werrohof Invest muudetud täielikult

rahatuks, A.U. on kõrvaldanud OÜ-st Werrohof Invest ilma mingi seletuseta suurel hulgal

sularaha, millest nähtuvalt on ilmselge, et A.U. on vähemalt osaliselt pööranud OÜ Werrohof

Invest vara oma kasuks. Kannatanu hinnangul esinevad A.U. tegevuses kriminaalsed tunnused,

kuivõrd A.U. tegevusi sünteesides on näha, et tema eesmärk ei ole olnud mitte äriühingute

tavapärase majandustegevuse juhtimine, vaid mõlemale juriidilisele isikule kahju tekitamine

äriühingutest vara väljaviimise teel ilma vastusooritust saamata.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus leiab, et J. Kuklase esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb

osaliselt rahuldada ja Riigiprokuratuuri määrus tühistada. Ringkonnakohtu hinnangul on

Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebus osaliselt põhjendatud ning kriminaalmenetluse

jätkamine vajalik alljärgnevatel põhjustel ja ulatuses.

2. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise määrust

piisavalt põhjendanud, jättes andmata hinnangu sellele, kas A.U. tegevuses võis esineda KarS §

201 järgi omastamise tunnusena äriühingule kuuluva vara enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine.

Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebuses põhjendatult

heidetud ette seda, et menetleja pole hinnanud A.U. poolt teostatud tehingute, s.o kinnistute

müügiga ja ka ettevõtetest suures ulatuses sularaha väljavõtmisega, seotud asjaolusid.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi ettevõtte majandustegevuse kasumlikkusele hinnangu andmine

ei ole tõepoolest kriminaalmenetluse esemeks, tulnuks kontrollida tehingutega kaasnevaid

asjaolusid sedavõrd, kui see on vajalik omastamise koosseisulise tunnuse – enda või kolmanda

isiku kasuks pööramise – esinemise tuvastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur ei

ole nimetatud küsimust oma määruses piisavalt analüüsinud ning on jätnud seega andmata

hinnangu sellele, kas kinnistute võõrandamine ja ettevõtetest sularaha väljavõtmine võisid

vastata omastamise tunnustele. Riigiprokuratuuri määrusest tuleneb vaid, et kinnistute müügist

laekumata tasu on võimalik nõuda tsiviilõiguslikul alusel ning Lõuna Prefektuuri määruses on

üksnes viidatud A.U. ütlustele, mille kohaselt on osade võõrandatud kinnistute müügi eest raha

laekunud, osade eest mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetleja kinnistute müügi eest

raha laekumise küsimuses määruses seisukohta võtnud ning on jätnud tähelepanuta kaebuses

tõstatatud küsimuse, kas OÜ Werrohof Invest on selliste tehingute tulemusel tehtud varatuks

viisil, mis vastab KarS § 201 tunnustele. Samuti ei ole menetleja andnud hinnangut kaebuses

tõstatatud küsimusele A.U. poolt OÜ Werrohof Invest kontolt võetud sularaha osas summas

18.08.2010 600 000 krooni ja OÜ-le Werrohof Invest kuulunud OÜ Mederex Grupp kontolt 206

800 krooni väljavõtmise osas.

Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuril tuleb nimetatud küsimustes tõendeid uuesti hinnata või

vajadusel juurde koguda ning põhjendada, millised asjaolud ja tõendusteave viitavad sellele, et

kinnistute võõrandamise ja sularaha väljavõtmise näol ei ole omastamist toimunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seejuures määravaks kinnistute müümise asjaolu iseenesest,

arvestades A.U. ütlusi seoses ettevõtte majandusliku olukorra raskustega, mis tingisid vajaduse

ettevõttele kuulunud vara võõrandada, kuid seisukoht tuleb võtta selles, kas nimetatud kinnistute

müügist saadud vara jõudis tagasi ettevõtte omandisse või pöörati kinnistute väärtus pärast

tehinguid teiste isikute kasuks. Juhul kui nimetatud tõendusteavet ei õnnestu koguda või

olemasolev tõendusteave välistab A.U. poolt omastamise toimepanemise seoses sellega, et

menetleja hinnangul on olemas objektiivsed selgitused kinnistute müügist saadud vara osas ning

ka väljavõetud sularaha ettevõtte majandustegevuses seadusliku kasutamise osas, tuleb need

selgelt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses välja tuua ning menetlejal oma hinnangut

põhjendada. Ringkonnakohtu hinnangul Riigiprokuratuuri määruses seda käesoleval juhul tehtud

ei ole.

3. Ringkonnakohus ei nõustu ka Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohaga, et

karistusõigus peab isikutevahelistesse suhetesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt

efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Ringkonnakohus peab

põhjendamatuks määruses toodud viidet sellele, et kannatanu ei ole osutanud ühelegi

põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes kriminaalmenetluse raames. Ringkonnakohus

soostub kaebuses esitatud seisukohaga, et kriminaalmenetluse läbiviimisel ei oma tähtsust, kas

kannatanu saab talle kahju põhjustanud isiku vastu esitada tsiviilnõudeid või mitte, vaid see, kas

isiku tegu vastab kuriteo tunnustule.

4. KarS § 3811 järgi A.U. poolt võimaliku raamatupidamise kohustuse rikkumise osas on

ringkonnakohtu hinnangul Riigiprokuratuuri määrus motiveeritud ning ringkonnakohus kaebuse

esitatud etteheitega läbiviidud uurimistoimingute vähesuse osas ei nõustu, arvestades, et

kuriteokaebuses esitatud väidete kontrollimiseks on läbi viidud nii ülekuulamisi kui läbiotsimisi.

KarS § 3811 tunnuste esinemisele antud hinnang võib ringkonnakohtu hinnangul muutuda siiski

juhul, kui kriminaalmenetluse jätkamisel ning tõendite hindamisel ilmneb asjaolusid, mis

annavad alust

ümber

hinnata

ka

võimaliku

raamatupidamise

kohustuse

rikkumise

toimepanemise.

5. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Riigiprokuratuuri määrus tuleb tühistada,

sellele esitatud kaebus osaliselt rahuldada ning Riigiprokuratuuri tuleb kohustada eelpool

osundatus kriminaalmenetlust jätkama.

Tiit Lõhmus

kohtunik