7 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.november 2012 Paide

Väärteoasja number

4-12-2797

Kohtunik

Sirje Lahesoo

Väärteoasi

M.D

kaebus Politseija Piirivalveameti

otsusele väärteoasjas nr 2510.12.001670

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet

Lääne prefektuuri korrakait-

sebüroo Paide politseijaoskonna kaudu, asukoht Tallinna 12

Paide, esindaja Üllar Kütt, politseijaoskonna juht

Menetlusalune isik (kaebaja)

M.D , isikukood xxx, elukoht xxxxx x

xxxx xxxx xxxx xxxx xxxxxxxx

RESOLUTSIOON

1.

Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

05.06.2012

otsus

väärteoasjas

nr

2510.12.001670 M.D karistamise kohta LS § 227 lg 4 alusel muutmata.

2. M.D kaebus jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse võib advokaadi vahendusel kassatsiooni korras vaidlustada Riigikohtus. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kassatsioon esitatakse Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS

05.06.2012 tegi Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Paide politseijaoskonna teenistuse vanem Üllar Kütt otsuse väärteoasjas nr 2510.12.001670, millega karistas M.D Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, so 6 eurot ja lisakaristusena LS § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et tema 13.04.2012 kell 03.58 Järva maakonnas Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa mnt 77,3 km-l juhtis mootorsõidukit xxx xxxx registreerimismärgiga xxxxxx kiirusega 151+-6 km/h teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h, ületades seega l ubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 75 km/h. Sellega rikkus M.D LS § 16 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kiirus mõõdetud statsionaarse automaatse kiirusmõõteseadmega PSS 638227.

KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID

M.D vaidlustas eelmärgitud otsuse määratud rahatrahvi (põhikaristuse) osas. Menetlusalune isik kinnitas kaebuses, et juhtis vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas sõidukit kiirusega 151+-6 km/h ja ületas sellega antud teelõigul lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 75 km/h. M.D palus talle määratud rahatrahv tühistada või kui see ei ole kohtu arvates võimalik, siis trahvisumma oluliselt vähendada ning võimaldada tal trahvi maksmine ositi alates jaanuarist 2013 . Rahatrahvi ositi tasumist põhjendas menetlusalune isik asjaoludega, et ta õpib Kehtna MTK viimasel kursusel ning tal puudub iseseisev sissetulek. Kaebaja leidis, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel järginud karistuse määramise põhimõtteid, kuna pole karistuse kohaldamisel arvestanud menetlusaluse isiku majandusliku olukorraga, mida oleks KarS § 57 lg 2 kohaselt võimalik arvestada kergendava asjaoluna. Ka ei selgitanud kohtuväline menetleja kaebajale trahvi ositi tasumise võimalust. Kaebaja märkis, et kahetseb oma tegu ning juhtimisõiguse äravõtmine on teda piisavalt mõjutanud ohtlikke rikkumisi enam mitte toime panema. Menetlusalune isik kinnitas kohtule, et ei soovi asja arutamist kohtuistungil (tlk11-13).

2 (3)

Väärteoasi nr 4-12-2797

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD

Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et M.D kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kaebuse esitaja süü vaidlustatud otsuses märgitud v äärteo toimepanemises on tõendatud. Rahatrahv on määratud LS § 227 lg 4 järgi sanktsiooni keskmises määras, lisakaristus aga LS § 227 lg 5 p 3 sätestatud minimaalseks tähtajaks.

Kohtuväline

menetleja märkis, et lubatud sõidukiiruse ületamisega mitte vähem kui 75 km/h võrra, pani esmaseid juhilube omav menetlusalune isik toime eriti liiklusohtliku teo, kuna kiiruse ületamine toimus pimedal ajal piiratud nähtavusega teelõigul, kus lubatud sõidukiiruseks oli kehtestatud 70 km/h. Menetlusalune isik pani väärteo toime tahtlikult ega ole kiiruse ületamist millegagi põhjendanud. Menetlusalune isik omab 19 kehtivat väärteokaristust erinevate rikkumiste eest, millest kolm on liiklusalased. Varasemad karistused ei ole mõjutanud teda seadusekuulekalt käituma. Karistuse mõistmisel on arvestatud, et karistust raskendavad asjaolud puudu vad, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud menetlusaluse isiku kahetsust.

Kohtuväline

menetleja pidas võimalikuks lahendada asi kirjalikus menetluses (tlk 32-33).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

1. LS § 16 lg 2 kohaselt liikleja peab juhinduma reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast. Asjas uuritud tõendid kogumis kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik otsuses märgitud ajal, kohas ja viisil rikkus LS § 16 lg 2 nõuet sellega, et ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h ja seda mitte vähem kui 75 km/h võrra. Sellega pani menetlusalune isik toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Juhtimisõigust omava isikuna teadis menetlusalune isik ja pidi teadma, et lubatud sõidukiiruse ületamisega rikub ta seaduses sätestatud käitumisnormi ja paneb sellega toime õiguserikkumise. Eeltuvastatud asjaolud kinnitavad, et M.D pani toime vaidlustatud otsuses kirjeldatud teo, tegi seda tahtlikult, on teo toimepanemises süüdi ning tema väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi.

2. LS § 227 lg 4 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

2.1. Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga

150 trahviühiku ulatuses, st sanktsiooni keskmises määras. Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel arvestanud, et esineb karistust kergendav asjaolu (menetlusaluse isiku kahetsus) ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud.

2.2. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et kohtuväline menetleja ei arvestanud karistuse määramisel tema majandusliku olukorraga, st et ta õpib ning tal pole sissetulekut. KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Lisaks tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Nimetatud põhimõtted kohalduvad nii põhikui lisakaristuse määramisele. Kohus on juba tuvastanud, et menetlusalune isik pani toime kõrge ühiskonnaohtlikkusega süüteo ja seda tahtlikult. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei esine. KarS §

57 lg 1 p 3 sätestatud kergendavat asjaolu (menetlusaluse isiku kahetsus), on menetleja karistuse määramisel arvestanud. Seega on menetleja karistuse määramisel arvestanud seaduses sätestatud asjaoludega. Menetlusaluse isiku võimalik halb majanduslik olukord ei ole asjaolu, mida kohtuväline menetleja otsuse tegemisel kohustuslikult peab arvestama. Menetlusaluse isiku võimalik halb majanduslik olukord pole iseenesest ka karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. Menetlusalusele isikule oli enda majanduslik olukord teada ajal, mil ta otsustas toime panna õiguserikkumise. Samuti oli menetlusalusele isikule teada, et õiguserikkumisele võib järgneda karistus, sealhulgas ka suur rahatrahv. Kõigist neist asjaoludest teadlikuna oli menetlusalusel isikul võimalus jätta õiguserikkumine toime panemata. Seda aga menetlusalune isik ei teinud. Vastupidi. Vaatamata võimalikele tagajärge-

3 (3)

Väärteoasi nr 4-12-2797

dele asus menetlusalune isik väärtegu toime panema. Sellega võttis menetlusalune isik endale ise täieliku vastutuse võimalike tagajärgede eest. Arvestades, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu; et varasemate väärtegude eest määratud karistused ei ole suutnud mõjutada teda seadusekuulekalt käituma; et menetlusalune isik jätkab uute liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist; et käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime väärteo, mis kujutab suurt ohtu nii menetlusaluse isiku enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, on põhikaristuse määramine sanktsiooni keskmises määras igati õigustatud. Põhikaristuse määramisel ei ole menetleja rikkunud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Põhikaristus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ja kohtu hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane. Kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust karistuse osas ei tühistada ega ka määratud karistust vähendada.

3. Põhikaristusele lisaks on menetleja karistanud menetlusalust isikut ka lisakaristusega, st LS § 227 lg 5 p 3 alusel võtnud temalt ära juhtimisõiguse tähtajaga 6 kuud. Menetlusalusel isikul on kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste väärtegude eest (karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1), millest kaks on täitmata. Eelnevad karistused ei ole aga mõjutanud menetlusalust isikut hoiduma edasisest väärtegude toimepanemisest. M.D on esmased juhiload, seetõttu ka tema sõidukogemused suhteliselt vähesed ning liiklusohu hindamine ilmselgelt ebapiisav. Eeltoodut arvestades on menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse kohaldamine eripreventiivsetel kaalutlustel tema seadusekuulekale käitumisele mõjutamiseks ja õiguskorra kaitsmise huvides igati õigustatud ning põhjendatud. Lisakaristuse õiguspärasust ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise.

4. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohtuväline menetleja on rikkunud menetlusnorme sellega, et ei ole teda teavitanud võimalusest tasuda rahatrahvi osade kaupa. Esitatud materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on 07.05.2012 andnud menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte väärteoprotokolli ärakirja, mille tagaküljel on märgitud menetlusaluse isiku õigused, muuhulgas ka õigus 15 päeva jooksul väärteoprotokolli ärakirja kättesaamisest esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid, samuti õigus mõjuvatel põhjustel esitada taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. Esitatud materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusalune isik esitanud kohtuvälisele menetlejale taotlust rahatrahvi ositi tasumise võimaldamiseks. Kui menetlusalune isik sellise taotluse oleks menetlejale esitanud, saanuks menetleja seda otsuse tegemisel arvestada. Ilma vastava taotluseta puudus menetlejal otsuse tegemisel alus määrata rahatrahvi tasumine ositi.

5. Kõike eeltoodut kogumis arvestades jätab kohus väärteomenetluse seadustik (VTMS) § 132 p 1 alusel kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja M.D kaebuse rahuldamata. Kuna kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ega tee ise asjas uut otsust, puudub kohtul õiguslik alus ja võimalus otsustada rahatrahvi tasumist ositi. VTMS § 202 lg 3 sätestab, et kaebemenetluses maakohtus tehtud jõustunud kohtuotsuse pöörab täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja. VTMS § 209 lg 2 kohaselt, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega on menetlusalusel isikul õigus esitada karistusotsuse teinud kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamiseks.

Sirje Lahesoo

Kohtunik