1-12-4373/25 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.10.2012. a, Tallinn

Kirjalikus menetluses

Kohtuasja number

1-12-4373

Kohtukoosseis

Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Malle Preimer

Kriminaalasi

T.M süüdistuses KarS § 263 p 1, 4; § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 07.08.2012.a. otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

Svetlana Maripuu

Süüdistatav

T.M

ik XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel,

põhiharidusega, elukoht XXX, ei tööta, varem kriminaalkorras

karistatud kuuel korral, neist viimati:

Saare Maakohtu 31.05.2005. a otsuse alusel 1 aasta 10 kuu 21

päeva pikkuse vangistusega;

Pärnu Maakohtu 09.03.2009. a otsuse alusel KarS §-de 209 lg 2

p1, 345 lg 1, 201 lg 2 p 1; 199 lg 2 p 7, 8, 9, 266 lg 2 p 1, 424, 263

p 3, 121, 274 lg 1 ja 215 lg 2 p 1 alusel kolmeaastase vangistusega,

vabanes karistuse kandmiselt 08.08.2011. a., tõkendiks alates

maakohtu otsuse kuulutamisest vahistamine.

Kaitsja

Eve Grass

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 07.08.2012. otsus osaliselt, nimelt T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 ja

§ 121 järgi mõistetud karistuste ja liitkaristuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 alusel karistuseks 1

aasta 4 kuud vangistust ja KarS § 121 järgi 10 kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõista T.M-ile 2 aastat 3 kuud vangistust. Vähendada mõistetud liitkaristust

1 (6)

karistust 1/3 võrra. Lühendatud karistus on 1 aasta 6 kuud vangistust.

Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Apellatsioonimenetluse kulud – riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu – jääb riigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus tunnistas T.M 7. augusti 2012. a kohtuotsusega süüdi KarS

§ 263 p-de 1 ja 4 ja § 266 lg 2 p 1 järgi, karistades T.M kummagi kuriteo eest 1 aasta 6 kuu

pikkuse vangistusega. Lisaks tunnistas maakohus T.M süüdi KarS § 121 järgi ja mõistis talle

karistuseks 1-aastase vangistuse. KarS §-de 63 lg 2 ja 64 lg 1, 3 alusel mõistis kohus T.M-ile

liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus T.M-ile

mõistetud vangistust ühe kolmandiku võrra 1 aasta 8 kuuni.

KarS § 263 p 1, 4 järgi mõisteti T.M süüdi selles, et ta grupis koos Qga tungis 04.01.2012.a kella

00:10-00:17 vahelisel ajal Kuressaare linnas Tallinna tn 11 asuva maja ees tänaval, kolmandate,

asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul kallale Cle ning peksis jalgadega maas lamavat

kannatanut, tekitades viimasele Kuressaare Haigla SA teate kohaselt kehavigastusi: vasema

silmaümbrise hematoomi, kogu pea ulatuses pindmisi kriimustusi.

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi mõisteti T.M süüdi selles, et ta, isikuna, kes on varem toime pannud

omavolilise sissetungimise, tungis 06.01.2012.a kella 00:30 ebaseaduslikult ja valdaja tahte

vastaselt, sisse Saare mk Aste asulas XXX asuvasse Y.K korterisse, lõhkudes selleks korteriukse.

KarS § 121 järgi mõisteti T.M süüdi selles, et ta, olles tunginud Y.K korterisse, lõi Y.K-d ühel

korral kõva esemega pea piirkonda, tekitades Kuressaare Haigla SA teate kohaselt kehavigastusi:

kuklas 4 pindmist punktitaolist haava.

Mõistetud karistusi põhistas maakohus järgnevalt. T.M on pannud toime kuriteod mitme isiku

vastu. KarS § 266 lg 2 p 1 ja 121 järgi kvalifitseeritud kuriteo pani T.M toime ajal, mil KarS § 263

p 1, 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo suhtes oli juba alustatud kriminaalmenetlust. Kohus arvestas

karistust kergendava asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsust, kannatanu Y.K-le tekitatud

materiaalse kahju hüvitamist; vastutust raskendavaid asjaolusid ei esinenud.

Kohus märkis veel, et T.M on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, teda on karistatud

ka vägivallaga seotud kuritegude eest. Lisaks on T.M korduvalt karistatud väärteomenetluse korras.

T.M on varem toimepandud kuritegude eest kandnud korduvalt vangistuslikku karistust, viimati

vabanes kinnipidamiskohast karistuse kandmiselt 08.08.2011.a. ja juba vaevalt viie kuu

möödumisel karistuse kandmiselt vabanemisest pani toime uued kuriteod, sh. vägivallaga seotud

kuriteod. T.M ei oma käesoleval ajal kindlat töökohta. Esitatud tõend selle kohta, et juhul kui T.M-

i ei karistata reaalse vangistusega, saab ta töökoha, ei veena kohut selle reaalsuses. Kuriteod pandi

2 (6)

T.M poolt toime 2012.a. jaanuaris ja seega on T.M-il olnud piisavalt aega tööle asumiseks.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et T.M-ile rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud.

Kohus leiab, et mõjutamaks T.M edaspidi hoiduma vägivallaga seotud süütegude toimepanemisest,

aga ka õiguskorra kaitsmise huvides on põhjendatud tema karistamine reaalse vangistusega.

Jätkuvalt uute õigusrikkumiste toimepanemine näitab tema ükskõikset suhtumist varasemalt

mõistetud karistustesse.

Kohtu märkis, et T.M-ile mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud. Esiteks

puudub kohtul selleks T.M nõusolek ja teiseks puudub kohtul veendumus, et T.M suudaks

käituda õiguskuulekalt. Kohus leidis, et T.M poolt väljendatud puhtsüdamlik kahetsus ja tekitatud

materiaalse kahju hüvitamine, aga ka eesseisev lapse sünd ei anna alust T.M vangistustest

karistusest tingimisi vabastamiseks.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T.M kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist

T.M-ile mõistetud karistuse osas ja ses osas uue kohtuotsuse tegemist, millega jätta T.M-ile

mõistetud vangistus KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata või asendada T.M-ile mõistetud

vangistus KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga.

Apellatsiooni argumendid on järgmised. Vaatamata asjaolule, et 31.07.2012 toimunud kohtuistungil

kaitsja väljendas seisukohta, et käesoleval juhul esineb ka KarS § 57 lg 1 p-s 9 nimetatud karistust

kergendav asjaolu – leppimine kannatanuga –, ei ole kohus seda karistuse mõistmisel arvestanud

ega põhjendanud, miks kohus leiab, et käesoleval juhul KarS § 57 lg 1 p-s 9 sätestatud karistust

kergendavat asjaolu ei esine.

Nimelt kannatanu täiendaval ülekuulamisel kohtueelses menetluses mainib Y.K, et T.M on tema

ees korduvalt vabandanud, suisa mitu korda. Samuti mainib Y.K, et ta on T.M-ile andeks andnud.

Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohtul oleks tulnud karistuse mõistmisel arvestada

karistust kergendava asjaoluna muuhulgas KarS § 57 lg 1 punktis 9 sätestatud leppimist

kannatanuga.

Apellant on seisukohal, et korduv vabandamine kannatanu ees ning kannatanu ütlused, mille

kohaselt ta on süüdistatavale andestanud tema poolt toimepandud õigusrikkumised näitab ilmselgelt

asjaolu, et süüdistatav on aru saanud enda teo keelatusest ning ta soovib enda poolt tehtut heastada.

Seega isegi juhul, kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole KarS § 57 lg 1 p-s 9 sätestatud karistust

kergendava asjaoluga, oleks kohus pidanud neid asjaolusid arvestama KarS § 57 lg 2 alusel muude

karistust kergendavate asjaoludena.

Kaitsja märgib veel, et KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse

eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv

võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse

mõistmist põhistama. Maakohus on oma otsuses toonud põhiliseks reaalse vangistuse mõistmise

aluseks T.M varasema karistatuse ja asjaolu, et juba vaevalt viie kuu möödumisel karistuse

kandmiselt vabanemisest pani T.M toime uued kuriteod. Apellandi hinnangul ei välista aga

varasem karistatus iseenesest vangistuslikust karistusest tingimisi vabastamist või üldkasuliku töö

kohaldamist. Kohus on reaalse vangistuse kohaldamisel tähelepanuta jätnud asjaolu, et alates

jaanuarist kuni kohtuotsuse tegemiseni s.o. ligi 8 kuu vältel on T.M käitunud õiguskuulekalt.

Puuduvad andmed selle kohta, et T.M ei oleks võimeline kriminaalhoolduse kontrollnõudeid

järgima või üldkasulikku tööd tegema.

T.M elus on toimunud peale jaanuari 2012 suured muutused – ta on leidnud endale elukaaslase,

kes alates aprillist 2012. a ootab last. T.M suhtub enda poolt varasemalt toime pandud tegudesse

kriitiliselt, mida ta väljendas ka kohtuistungil, paludes kohtul anda talle veel viimane võimalus

ennast tõestada. T.M soovib edaspidi hoiduda õigusrikkumiste toimepanemisest ning käituda

seadusekuulekalt, olla toeks enda perele, kasvatada last ja vastutada oma perekonna eest.

3. Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata.

3 (6)

Kohus on T.M-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 nõudeid, so isiku süüd, karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse eesmärke (üld- ja eripreventsioon).

Apellandi väidet, et kannatanu poolt süüdistatavale toimepandud õigusrikkumiste andestamine

näitab ilmselgelt asjaolu, et süüdistatav on aru saanud enda teo keelatusest ning ta soovib enda

poolt tehtut heastada, ei pea prokurör asjakohaseks. Kannatanupoolne andestamine näitab

kannatanu hoiakut, mitte süüdistatava arusaama enda tegude keelatusest.

Kohus on põhjendanud, miks ei ole T.M-ile võimalik mõista rahalist karistust, järgides sellega KarS

§ 56 lg 2 nõudeid. Kohus on otsuses põhjendanud vangistusliku karistuse mõistmise vajadust ja

andnud ammendava hinnangu, miks T.M-ile mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga või

karistusest tingimisi vabastamine (KarS §-d 74,75) on välistatud. Varasematest karistustest T.M

järeldusi teinud ei ole.

4.1 Kohtukolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi

kvalifitseeritud kuritegude puhul tuleb KarS § 57 lg 1 p 9 järgi karistust kergendava asjaoluna

arvestada kannatanuga leppimist. Nagu apellatsioonis märgitud, on kannatanu Y.K ise andnud

ütlusi selle kohta, et T.M on tema ees korduvalt vabandanud ja ta on T.M-ile andeks andnud (tl 22).

Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab leppimine just seda, et süüdistatav on kannatanult

vabandust palunud ja kannatanu on tõepoolest süüdistatavale andestanud.

KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine

kohtu poolt obligatoorne ja kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt

esitatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07; p

6). Käesoleval juhul on maakohus otsusest nähtuvalt karistust kergendavate asjaoludena arvestanud

vaid süü puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanu Y.K-le tekitatud materiaalse kahju hüvitamist.

Kuigi kaitsja on ka maakohtus viidanud leppimisele kui karistust kergendavale asjaolule, ei ole

maakohus selle suhtes otsuses seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks ta seda karistust

kergendava asjaoluna ei arvesta. Seega tuleb asuda seisukohale, et maakohus on alusetult jätnud

kergendava asjaoluna arvestamata. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus KarS § 266 lg 2 p 1

ja § 121 järgi mõistetud karistuste osas tühistada ja mõista T.M-ile nimetatud kuritegude eest uued

karistused. Arvestada tuleb aga sellega, et leppimine on tihedalt seotud kahe ülejäänud kergendava

asjaoluga, mida maakohus on juba arvesse võtnud – süü puhtsüdamliku kahetsemise ja kannatanule

kahju hüvitamisega. Nimelt võib kannatanu ees vabandamist pidada kinnituseks selle kohta, et

süüdistatav tõesti kahetseb tegu siiralt. Ühtlasi on selge, et kahju hüvitamine aitab kaasa

kannatanuga leppimisele. Lisaks tuleb nõustuda prokuröri osutatuga, et leppimine sõltub ka

kannatanust. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks karistuste olulist

kergendamist võrreldes maakohtu poolt mõistetutega ning mõistab KarS § 266 lg 2 p 1 järgi

karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust, KarS § 121 järgi 10 kuud vangistust. Kuigi T.M tekitas Y.K-

le tervisekahjustuse ajal, kui ta oli ebaseaduslikult tunginud viimase korterisse, leiab

ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 63 lg-st 2.

Nimelt ei kattu tegevused, millega üks või teine koosseis täideti, omavahel üldse ja seetõttu ei saa

rääkida ühtsest teost, millega täideti mitu erinevat süüteokoosseisu.

4.2 Kuna ringkonnakohus mõistis T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi uued karistused, tuleb

T.M-ile mõista ka uus liitkaristus. Et mõistetud üksikkaristused jäävad ühte suurusjärku ja

kergemad karistused kogumis ületavad raskuselt raskeimat karistust, ei pea ringkonnakohus

võimalikuks lugeda kergemaid karistusi raskeimaga kaetuks, vaid karistuste liitmisel tuleb

raskeimat karistust suurendada. Seejuures tuleb arvesse võtta, et kuriteokoosseisud, mille järgi T.M

on süüdi mõistetud, kaitsevad osaliselt samu õigushüvesid. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud

karistuste täies ulatuses liitmine. Kuna ringkonnakohus kergendas kahte üksikkaristust kolmest,

peab ka mõistetav liitkaristus olema kergem maakohtu mõistetud karistusest. Samas tuleb

4 (6)

arvestada, et mõlemal juhul vähendas ringkonnakohus karistust vähesel määral. Eelnevast

tulenevalt peab ringkonnakohus kohaseks liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud vangistust. Nimetatud

karistust tuleb vähendada 1/3 võrra, s.o 1 aasta 6 kuuni.

5. Kuigi apellant on viidanud KarS § 56 lg-s 2 sätestatud kohtu kohustusele põhistada vangistuse

mõistmist, kui eriosa säte, mille järgi isikut karistatakse, näeb ette ka kergema karistuse, ei ole

apellatsioonis taotletud kergema karistusliigi – rahalise karistuse – mõistmist. Seda, miks maakohus

ei pea võimalikuks karistada T.M rahalise karistusega, on maakohus ka põhistanud. Seega ei ole

maakohus KarS § 56 lg-t 2 rikkunud. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kaitsja

kohtuvaidluste raames isegi tõdenud, et arvestades T.M isikut ja toimepandud kuritegusid, ei saa

talle mõista rahalist karistust.

Seevastu ei tulene viidatud sättest maakohtu kohustust põhistada seda, miks kohus ei asenda

vangistust üldkasuliku tööga ega jäta karistust tingimisi täitmisele pööramata. Mainitud säte räägib

kohtu kohustusest põhistada eriosanormis ette nähtud karistusliikide, s.o põhikaristuste vahelise

valiku tegemisest. Üldkasuliku töö puhul on aga tegemist asenduskaristusega ja tingimisi karistuse

täitmisele pööramata jätmine ei ole üldse karistuse liik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20.02.2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-02; p 6.1). Nende põhistamist reguleerib KrMS §

312 p 6, mille sõnastusest on karistuse asendamise või karistusest vabastamise küsimuse

käsitlemine otsuses vajalik eelkõige siis, kui kohus otsustab isiku karistusest vabastada või

kohaldada asenduskaristust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.04.2011. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-18-11; p 8.2). Kuivõrd aga kaitsja on maakohtus taotlenud T.M-ile mõistetava karistuse

tingimisi täitmisele pööramata jätmist, pidi maakohus siiski otsuses põhjendama seda, miks ta

vastavat taotlust põhjendatuks ei pea. Seda on maakohus ka teinud. Kohus leidis, et nii eri- kui

üldpreventiivsetel eesmärkidel on põhjendatud T.M karistamine reaalse vangistusega. Otsuses on

toodud välja ka asjaolud, millele maakohtu taoline seisukoht tugineb (varasem karistatus, töökoha

puudumine). Üldkasuliku töö välistas – nagu maakohtu otsuseski märgitud – aga juba see, et

puudus süüdistatava enda nõusolek, ilma milleta KarS § 69 lg 1 kohaselt vangistust üldkasuliku

tööga asendada ei või. Siiski on maakohus otsuses selleski küsimuses esitanud ka sisulised

argumendid.

6. Apellatsioonis on esitatud taotlus asendada T.M-ile mõistetud vangistus üldkasuliku tööga ning

lisatud on süüdistatava kirjalik nõusolek. Seoses nimetatud taotlusega tuleb aga märkida, et seda

karistusseadustik ei võimalda. KarS § 69 lg 1 näeb ette, et üldkasuliku tööga võib asendada isikule

mõistetud kuni 2-aastase vangistuse. T.M-ile mõistetud liitkaristus on 2 aastat 3 kuud vangistust,

mis ületab nimetatud määra. Kuigi kohus vähendas karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 1

aasta 6 kuuni, ei muuda see võimalikuks üldkasuliku töö kohaldamist. KarS § 69 lg 1 räägib isikule

mõistetud karistusest. Karistuse mõistmisena saab kohtukolleegiumi hinnangul käsitada vaid

karistusõiguse sätete alusel karistuse liigi ja määra valikut. KrMS § 238 lg-st 2 tulenev kohustus

vähendada lühimenetluses mõistetud karistust 1/3 võrra ei ole subsumeeritav KarS §-s 56 sätestatud

karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavate asjaolude alla

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.10.2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12; p 9).

7. Sarnaselt maakohtuga ei pea kohtukolleegium põhjendatuks mõistetud vangistuse tingimisi

täitmisele pööramata jätmist. Apellatsioonis on märgitud, et puuduvad andmed selle kohta,

et T.M ei oleks võimeline kriminaalhoolduse kontrollnõudeid järgima. Seoses

sellega tuleb juhtida tähelepanu sellele, et isik vabastatakse karistusest juhul,

kui kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole

vangistuse ärakandmine otstarbekas. Küsimus ei ole mitte selles, kas isik on

võimeline täitma iga üksikut KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuet, vaid

eelkõige selles, kas nende kontrollnõuete järgmine aitab isikul edaspidi käituda

5 (6)

õiguskuulekalt. Maakohus on oma otsuses asunud seisukohale, et T.M puhul ei

ole kohtul piisavat veendumust, et see nii on.

Maakohus on tuginenud sellele, et T.M on varem 6 korral kriminaalkorras karistatud, kusjuures ka

varem on teda karistatud vägivallakuritegude eest. Uued kuriteod pani ta toime juba vaevalt viis

kuud pärast eelmise vangistuse kandmiselt vabanemist ning käesoleva menetluse esemeks olevatest

episoodidest viimase pani toime ajal, kui teises episoodis oli käimas kriminaalmenetlus. Seega ei

olnud T.M mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ära kantud karistused ega

käimasolev kriminaalmenetlus. Maakohus tõi välja ka selle, et otsuse tegemise seisuga T.M ei

töötanud. Kuigi väidetavalt oleks T.M-il olnud võimalik tööle asuda alates 05.08.2012. a, tuleb

nõustuda maakohtu kahtlustega selle väite õigsuses. Apellatsioonis neile maakohtu kahtlustele

vastuväiteid esitatud ei ole. Märkida tuleb veel seda, et kohus W OÜ kirjale kohus tugineda ei või,

kuna KrMS § 233 lg 1 kohaselt arutab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide põhjal. See

tähendab, et kohus võib tugineda tõenditele, mis on kohtule esitatud toimikus ja uusi tõendeid vastu

võtta ei või (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-

07; p 7).

Apellatsioonis on märgitud, et T.M on otsustanud end muuta, kuna ta elukaaslane ootab last. Seda

kinnitava asjaoluna on toodud välja, et T.M ei ole kaheksa kuu jooksul enam uusi süütegusid toime

pannud. Arvestades eespool käsitletud T.M varasemat karistatust ja toimepandud kuritegude

asjaolusid ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaheksa kuud piisavalt pikk ajavahemik tõendamaks, et

süüdistatav on tõepoolest oma käitumist muutnud. Tegemist ei ole oluliselt pikema perioodiga kui

see, mis jäi viimase karistuse kandmiselt vabanemise ja uute kuritegude toimepanemise vahele.

8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 1 ja lg 2 p 4 tühistab

ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse osaliselt, nimelt T.M-ile KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi

mõistetud karistuste ja liitkaristuse osas ning teeb ses osas uue otsuse. Muus osas jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. T.M kaitsja taotles apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest tasu 76,8 eurot, ringkonnakohus rahuldas taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jääb

kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu riigi kanda.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Malle Preimer

6 (6)