4-12-3359/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. septembril 2012. a Tartu kohtumajas

kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-12-3359

Kohtunik

Peet Teidearu

Väärteoasi

P.V kaebus Lõuna Prefektuuri 05. juuli 2012. a

otsusele väärteoasjas nr 2780,12,003341

Kaebuse esitaja

P.V (IK: xxx; elukoht: XXXX)

Kohtuväline menetleja

Lõuna Prefektuur

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus OTSUSTAS: Rahuldada P.V kaebus. Tühistada Lõuna Prefektuuri 05. juuli 2012. a otsus väärteoasjas nr 2780,12,003341 osas, millega määrati P.V-le LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristus, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks (1) kuuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust saab kassatsioonikorras vaidlustada, teatades sellest kirjalikult seitsme (7) päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest alates Tartu Maakohtule. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Lõuna Prefektuuri 05. juuli 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2780,12,003341 (tl 3-4) karistati P.V liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 2 sätestatud rikkumise toimepanemise eest LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis P.V 20. juunil 2012. a kell

09.50 Tartu maakonnas Puhja vallas Tartu – Viljandi - Kilingi-Nõmme mnt 21. kilomeetril asulas mootorsõidukit kiirusega 79+/-3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Sellega rikkus P.V LS § 15 lg 1 p 2 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud tunnistaja A.S. ütlustega ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Otsuse kohaselt on P.V puhul karistust kergendavaks asjaoluks kahetsus ja raskendavad asjaolud puuduvad.

19. juulil 2012. a saabus Tartu Maakohtusse P.V kaebus (tl 1-2), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri 05. juuli 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2780,12,003341 määratud lisakaristuse, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tühistamist. Kaebuse esitaja tunnistab väärteo toimepanemist, kahetseb seda ning lubab edaspidi kiirusepiiranguid hoolikamalt tähele panna ja neist kinni pidada. Ta on tasunud ära ka väärteo eest määratud rahatrahvi, kuid palub tühistada lisakaristuse, kuna see on vajalik nii tema majandustegevuses kui ka vaimuliku ametit, elukohta ja perekondlikku olukorda arvestades. Kaebuse esitaja sõnul nõuab tema põhitöö igapäevast sõiduki juhtimist ning vastava õiguse puudumine mõjutaks oluliselt nii tema enda kui ka tema kaastööliste sissetuleku teenimise ja kohustuste täitmise võimalusi. Samuti on juhtumisõiguse olemasolu vajalik vaimulikutöös erinevate koguduste pidevaks külastamiseks ning ema sagedaseks haiglasse toimetamiseks. Kuna kaebuse esitaja elukoht ei asu linnas, siis raskendaks juhtimisõiguse puudumine tal oluliselt ka toidu ning muu olmekauba kojutoomist. 27. augustil 2012. a esitas P.V kaebusele ka lisadokumendid (tl 10-33), mis tõendavad tema majandustegevust, XXXX ning tema ema käike XXXX.

25. septembril 2012. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht P.V kaebusele (tl 35). Kohtuväline menetleja nõustub väärteootsusega määratud lisakaristuse tühistamisega, kuivõrd kaebuse esitaja on põhjalikult selgitanud, miks on juhtimisõiguse olemasolu tema jaoks vajalik ning on avaldanud, et saab oma väärteo raskusest aru, kahetseb seda, on teinud vajalikud järeldused ning lubab edaspidiselt kiirusepiirangutest rangelt kinni pidada. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 40) nähtub, et P.V poolt juhitud mootorsõiduki Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXXX liikumiskiiruseks on 20. juunil 2012. a kell 09.50 Tartumaal Puhjas Tartu – Viljandi tee 21. kilomeetril kiirusemõõteseadmega JLS 37 Stalker II MDR AS004117 mõõdetud 79 km/h laiendmääramatusega +/- 3 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Tunnistaja A.S. ütlustest nähtuvalt teostas tema 20. juunil 2012. a Puhja alevikus koos piirkonnapolitseinik Ilmar Alaga teenistusülesannete täitmisel liiklusjärelevalvet ning peatas 09.50 ajal kinni sõiduauto Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXXX, mille sõidukiiruseks fikseeriti kiirusemõõteseadmega 79 km/h. Sõidukijuhiks osutus P.V, kes tunnistas lubatud sõidukiiruse ületamist.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et P.V kaebus on põhjendatud, tuleb rahuldada ja Lõuna Prefektuuri 05. juuli 2012. a otsuse väärteoasjas nr 2780,12,003341 temale määratud lisakaristuse osas tühistada. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja tunnistaja ütlustest nähtub P.V poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 79 +/- 3 km/h. Samuti nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kuna ka P.V ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõude rikkumine. LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21–40 km/h.

Kuna

Lõuna

Prefektuuri

liiklusjärelevalve

kiirusemõõteseadme

kasutamise

protokollist nähtuvalt oli P.V poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval asulasisesel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h ning temal mõõdeti sõidukiiruseks 79 +/- 3 km/h, siis tuleb järeldada, et P.V ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 26 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks P.V poolt LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõude rikkumisega LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri 05. juuli 2012. a väärteootsuses väärteoasjas nr 2780,12,003341 märgitud ajal, kohas ja viisil. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani P.V LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toime vähemalt hooletusest.

Isik paneb süüteo teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli kohustatud. Kõik liikluses osalejad peavad olema liigeldes hoolikad ja tähelepanelikud ning järgima liiklusregulatsiooni, sh peab juht järgima kiirusepiiranguid ja seda seadvaid liiklusmärke.

P.V on kaebuses tunnistanud, et pani väärteo toime seetõttu, et oli liigeldes hoolimatu ega pannud tähele kiirusepiirangut seadvat liiklusmärki, et oma sõidukiirust vastavalt sellele alandada. Seega, kui ta oleks liiklusolukorda ja seda reguleerivaid märke jälginud tähelepanelikumalt, siis oleks ta pidanud nägema, et sõidab asulasisesel teel, kus on lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h ning vastavalt sellele oma sõidukiirust alandama. Kuna ta aga seda ei teinud, siis rikkus ta temale kui liiklejale tulenevat üldist hoolsuskohustust ja pani sellega hooletusest toime väärteo.

Kohus ei ole tuvastanud P.V puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et P.V puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema kahetsusega.

LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 227 lg 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada P.V LS § 227 lg

2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Tegemist on sanktsiooni esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt P.V-le määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid, sealhulgas tema kehtivat väärteokaristust samasuguse teo eest. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada P.V-le väärteo toimepanemise eest ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol üheks kuuks. Kohus nõustub, et tegemist on raske rikkumisega, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara ning seega võib isiku suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine, eriti kui isikut on ka varasemalt samasuguse teo eest karistatud. Samas aga tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamise puhul arvestada ka sellega, et lisakaristusega kaasnevad tagajärjed ei oleks isiku või ka tema lähedaste suhtes ebamõistlikult rasked ning oleks proportsioonis lisakaristusega taotletava eesmärgiga. Käesoleval juhul leiab kohus, et arvestades P.V kaebuses väljatoodud asjaolusid temal juhtimisõiguse olemasolu vajalikkuse osas ning selle äravõtmisega ilmselt kaasnevaid ebaproportsionaalselt raskeid tagajärgi nii isikule endale kui ka temaga seotud isikutele, ei ole lisakaristuse kohaldamine tema suhtes põhjendatud.

Kohtunik