1-12-8064/3 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

5. september 2012 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-8064 (12210000050)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 25. juuli 2012 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svenn Waaksi (Waaks) esindaja vandeadvokaat Tõnu

Meidra kaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 jätta Svenn Waaksi esindaja

vandeadvokaat Tõnu Meidra kaebus Riigiprokuratuuri 25. juuli 2012 määrusele

rahuldamata.

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

S. Waaks esitas Politsei- ja Piirivalveametile avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks

politseinike ja piirivalvurite suhtes, kes ei osutanud tema isale A.U.W. 04.05.2011

sündmuskohal esmaabi.

Politsei ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo Lõuna sisekontrollitalitlus keeldus oma

30.05.2012 teatisega kriminaalmenetluse algatamisest.

11.06.2012 registreeriti Lõuna Ringkonnaprokuratuuris S. Waaksi esindaja kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti sisekontrollibüroo poolt 30.05.2012 koostatud teatise peale mitte alustada

kriminaalmenetlust S. Waaksi avalduse alusel.

Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis 12.06.2012 määrusega kaebuse rahuldamata.

S. Waaksi esindaja esitas 25.06.2012 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse

Riigiprokuratuurile.

Riigiprokuratuur jättis 25.07.2012 määrusega kaebuse rahuldamata ja kriminaalasja

alustamata.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine kuriteotunnuste puudumise

alusel on põhjendatud ja seaduslik.

Riigiprokuröri hinnangul ei ole vaidlust asjaolus, et A.U.W. oli pärast tulevahetust

politseiametnikega 04.05.2011 Piusa külas eluohtlikus seisundis ja vajas meditsiinilist

esmaabi ning kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalidest nähtuvalt A.U.W. esmaabi

ei antud.

Riigiprokurör nõustub nii alustamata jätmise teatises kui ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

määruses väljendatud seisukohaga, et vaatamata abi andmata jätmisele ei ole politseiametnike

tegevuses KarS § 124 kuriteo tunnuseid, kuna nimetatud kuritegu eeldab abita jätmist vaid

õnnetuse või üldise ohu korral, millega aga käesoleval juhtumil tegemist ei olnud.

Riigiprokurör märgib, et PPA erimenetleja teatise kohaselt ei ole ka tegemist mõnele teisele

kuriteokoosseisule vastava käitumisega. Riigiprokuröri hinnangul järeldub sellest, et

menetleja on kaalunud ka teisi võimalikke isikuvastaseid kuritegusid (nt KarS §-d 113, 117,

123). Kõik seda liiki isikuvastased kuriteod eeldavad riigiprokuratuuri määruse kohaselt seda,

et isikul oleksid olnud oskused ja võimalused eluohtlikus seisundis viibinule esmaabi osutada.

Riigiprokurör märgib, et vaidlust ei ole asjaolus, et T.T. kutsus koheselt pärast tulevahetust

välja kiirabi (kell 13.04), kuid asukoha keerukuse tõttu saabus see sündmuskohale alles 13.45,

kui A.U.W. oli juba surnud. Materjalist nähtuvalt viibisid haavatud A. U. W. vahetus

läheduses politseinik J.K. ja piirivalvurid A.V. ning R.K. J.K. tegeles kogu aeg

kaitsepolitseinik T.L. esmaabi andmisega, mistõttu ei olnud temal võimalust A.U.W. aidata.

A.V. selgitas 03.05.2012 alustatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel, et uurides A.U.W.

seisundit üritas haavatu teda hoopis pudeliga visata ja solvas venekeelse sõnaga „urod“

(tõlkes värdjas). Selle peale andis A.V. piirivalvur R.K. korralduse valvata kannatanut kiirabi

saabumiseni. R.K. selgitas distsiplinaarjuurdlusel, et A.U.W. vajas kindlasti esmaabi, kuid

talle seda ei osutatud, sest tegeleti sel ajal raskelt haavatud kaitsepolitseiametnikuga.

Juhtiv riigiprokurör ei nõustu eelnevate menetlejate seisukohaga selles osas, et A.V.

solvamine tähendas seda, et kannatanu ei olnud enesele esmaabi andmisega nõus.

Riigiprokurör märgib, et A.U.W. oli eluohtlikus seisundis, mistõttu ei olnud ta enam pädev

otsustama abi osutamise üle ning seda oleks tulnud esimesel võimalusel teha. Samas on

erisüüteomenetleja

põhistanud

kriminaalmenetluse

alustamata

jätmise

teates,

et

esmaabiandmise eelduseks on vastava koolituse läbimine. Riigiprokurör märgib, et Lõuna

prefektuurist

saadud

andmetest

selgus,

et

sündmuskohal

viibinud

isikutest

oli

esmaabikoolituse läbinud vaid J.K. ja piirivalvur R.P. Materjalidest nähtuvalt tegeles J.K. abi

andmisega T.L. ja R.P. aitas haavatud G.K., viies ta kiiresti Tartusse operatsioonile. Seega ei

olnud neil võimalust abistada A.U.W. Piirivalvurid A.V. ja R.K. ei olnud esmaabikoolitust

saanud ega osanud seega nii raske haavatuga muud teha, kui teda valvata. Kaebaja leiab, et

kannatanu elu oleks päästnud verejooksu peatamine, kuid selle teostamiseks ongi vaja

ametnikele vastavat koolitust. Riigiprokuröri hinnangul on erisüüteomenetleja põhjendatult

märkinud, et puutudes kokku raskelt viga saanuga, tuleb kõigepealt kiirabi välja kutsuda

(mida tehtigi) ja kui ei oska ise midagi ette võtta, siis parem on mitte hakata katsetama, kuna

valed abivõtted võivad kaasa tuua veelgi raskemad tagajärjed. Seega ei olnud riigiprokuröri

hinnangul piirivalvurite tegevusetuses tahtlust kannatanule surma põhjustamiseks.

Kaebaja väidab, et A.U.W. vigastused oleksid olnud kiire esmaabi ja kohese operatiivse

sekkumise korral ravitavad. Riigiprokurör selle järeldusega ei nõustu, viidates SA Tartu

Kiirabi vastusele, mille kohaselt olid A.U.W. vigastused nii eluohtlikud, et politsei poolt

esmatasandil esmaabi osutamine ei oleks võimaldanud patsiendil ellu jääda. Kokkuvõtvalt

leiab riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamiseks S. Waaksi kuriteoteate alusel ei ole

seaduslikku alust ning sellega seoses ei ole vajalik ka asitõendite säilitamine, mida kaebaja

taotles.

Kaebuses esitatud taotluste sisu

S. Waaksi esindaja taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse

algatamist. S. Waaksi esindaja taotleb ka A.U.W. riiete säilitamist ja asitõenditena

kriminaalasja juurde võtmist.

Kaebuse esitaja hinnangul ei ole proportsionaalne, et kõik isikud, kes oskasid esmaabi anda,

tegelesid vaid T. L. abistamisega või täitsid muid kõrvalisi ülesandeid ega uurinud

sidevahendi teel, kuidas A.U.W. abi anda. Kaebuse esitaja märgib, et T.L. elu on sama

kaaluga, kui A.U.W. elu ning piirivalvurid oleksid saanud omavahel ülesandeid nii jagada, et

A.U.W. oleks esmaabi osutatud. Kaebuse esitaja hinnangul oleks A.U.W. esmaabi võinud

anda piirivalvur P. või mõni piirivalvekordonist kutsutav piirivalvur, kes oleks osanud

esmaabi anda. Kaebuse kohaselt on A.U.W. abikaasa kiirabimeedik ning tema hinnangul

oleks kiire esmaabi võinud tema abikaasa päästa.

Kaebaja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et kiire esmaabi ei oleks nagunii aidanud, märkides,

et A.U.W. surma põhjuste kohtuarstlikust ekspertiisiaktist ilmneb, et surma põhjuseks oli

lasuvigastuste tagajärjel tekkinud äge verekaotus, mis kaebuse esitaja hinnangul tähendab, et

A. U. W. lasti vereks tühjaks joosta. Kaebuse esitaja hinnangul ilmutasid riigi teenistuses

olevad ametnikud vähemalt poole tunni jooksul kuritegelikku hooletust ja ükskõiksust

A.U.W. suhtes ja piirdusid liikumisvõimetu raskelt haavatu valvamisega, kes nagunii ise

poleks kuhugi saanud minna. Kaebuse kohaselt põhjustati ootamisega A.U.W. piinu ja valu.

Kaitsja rõhutab, et pärast tulistamist elas A.U.W. veel vähemalt pool tundi ning suri enne

kiirabi kohalejõudmist.

Kaebuse kohaselt näitab ekspertiisiakt, et A.U.W. oli kolm eluohtlikku tervisekahjustust, kuid

ükski neist ei põhjustanud surma, A. U. W. puudusid massiivsed siseorganite vigastused ning

ükski lasuvigastus eraldi võetuna ei kujutanud endast eluks sobimatut kahjustust. Kaebuse

esitaja hinnangul oleksid vigastused olnud kiire esmaabi ja kohese operatiivse sekkumise

korral ravitavad. Kaebuse kohaselt ei ole prokurör analüüsinud väidet, et T.L. , kelle

vigastused olid raskemad ja kes sai kohest esmaabi elas kuni 16.00-ni. Kaebuse esitaja väidab,

et kui A.U.W. oleks saanud kohest esmaabi ja tema verejooksud suletud, oleks ta elanud

vähemalt hospitaliseerimiseni ning edasine ellujäämine oleks juba sõltunud operatsioonidest

ja haigla võimalusest.

Kaitsja leiab, et käesoleval juhul oli olemas KarS § 124 tunnusena õnnetusjuhtumi laadne

ootamatu sündmus, st tulistamine, mille põhjused pole lõpuni selged. Kaitsja palub lisaks

kohtul kaaluda ka, kas esinevad mõne muu KarS eriosa kuriteo tunnused.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus leiab, et S. Waaksi esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb

jätta rahuldamata ja kaebuses esitatud seisukohad ei anna alust kriminaalmenetluse

alustamiseks ning täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks.

2. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, et prokuratuur on põhjendatult

jätnud kriminaalmenetluse alustamata seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega.

Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur põhjalikult selgitanud, miks politsei- ja

piirivalveametnike tegevuses kuritegude tunnuseid ei tuvastatud ja nõustub Riigiprokuratuuri

vastavate seisukohtadega ning ei pea seetõttu vajalikuks neid tervikuna korrata märkides

vastuseks kaebusele järgnevat.

3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 04.05.2011 sündmuse asjaolusid arvestades alust kaebuse

esitaja väidetele, et politsei- ja piirivalveametnikud oleksid saanud A.U.W. esmaabi anda,

kuid ei teinud seda hooletusest ja ükskõiksusest ning esmaabi oleks suutnud A.U.W. elu

päästa.

Kaebuses esitatud seisukohad viitavad sellele, nagu oleksid sündmuskohal viibinud politsei-

või piirivalveametnikud pannud tegevusetusega toime A.U.W. surma põhjustamise KarS §

117 lg 1 järgi, olles kohustatud esmaabi andmisega A.U.W. surma ära hoidma.

Tegevusetusega ettevaatamatusest surma põhjustamise eest vastutuse tekkimine eeldab aga

politsei- ja piirivalveametnikel A.U.W. suhtes kaitsegarandikohustuse olemasolu, esmaabi

andmise nõutavust sellises olukorras samas eluvaldkonnas töötavalt kohusetundlikult ja

ettenägelikult isikult, eeldatavust ehk objektiivset võimalikkust ja seda, et esmaabi andmine

oleks suutnud ära hoida tagajärje – A.U.W. surma saabumise. Lisaks eeltoodule eeldaks see

muuhulgas isiku arusaamist tal lasuvast esmaabi andmise kohustusest ning hoolsuskohustuse

rikkumist kergemeelsusest või hooletusest.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole A.U.W. vigastuste iseloomu arvesse võttes ka alust arvata,

et A.U.W. elu oleks suudetud päästa juhul, kui kohapeal viibinud meditsiinihariduseta isikud

oleksid püüdnud tema verejooksu peatada. Ringkonnakohtu arvates viitab ekspertiisiakti nr

154 arvamuses ja SA Tartu Kiirabi poolt menetlejale antud vastuses väljatoodu sellele, et ka

esmaabi oskustega inimese poolt esmase abi andmine sündmuskohal ei oleks A.U.W. elu

suutnud päästa, kuna lasuvigastuste tagajärjel tekkinud intensiivse verejooksu sulgemine

(sisemine ja väline verejooks) oleks vajanud operatiivset meditsiinilist sekkumist.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et A.U.W. lasuvigastused ei olnud

eluohtlikud, kuna A.U.W. surnu ekspertiisiakti nr 154 arvamuse kohaselt tekitasid mitmed

temal esinenud lasuvigastused isegi eraldivõetuna eluohtliku tervisekahjustuse. Ekspertiisiakti

kohaselt oli A.U.W. surma põhjuseks lasuvigastustest tekkinud äge verekaotus ning tal

esines lasuvigastusi muuhulgas kõhus, rindkeres, seljas, maksas ja vasakus kopsus.

Ringkonnakohus viitab ka SA Tartu Kiirabi poolt menetlejale antud vastusele, mille kohaselt

olid A.U.W. vigastused nii eluohtlikud, et politsei poolt esmatasandil esmaabi osutamine ei

oleks võimaldanud patsiendil ellu jääda. Seega ei oleks ringkonnakohtu hinnangul ka juhul,

kui sündmuskohal viibinud ametnikud oleksid püüdnud käepäraste vahenditega kiirabi

saabumiseni enam kui neljakümne minuti jooksul A.U.W. verejooksu peatada neil see

õnnestunud ning nad ei oleks saanud A.U.W. surma ära hoida.

4. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määrusega selles, et kuna sündmuskohal

viibinud isikutest esmaabikoolituse läbinud J.K. ja piirivalvur R. P. tegelesid vastavalt abi

andmisega haavatud T.L. ule ja G.K. , ei olnud neil samaaegselt võimalik A.U.W. abistada.

Seetõttu välistaks ka kohustuste kollisioon nende vastutuse A.U.W. esmaabi andmata jätmise

eest ning nende tegevuses § 117 või muude süütegude tunnuste esinemise.

Kuna teistel sündmuskohal viibinud isikutest oskusi esmaabi andmiseks ei olnud, käitusid nad

ringkonnakohtu hinnangul õigesti, kutsudes A.U.W. kiirabi ja valvates tema seisundi üle

kohapeal. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sündmuskohal viibinud isikutele, kellel esmaabi

andmise oskused puudusid, ette heita, et nad oleksid pidanud omaalgatuslikult telefoni teel

küsima juhiseid A.U.W. verejooksu peatamiseks olukorras, kus kiirabisse helistati, kiirabile

telefoni teel üksikasjalikult sündmuskohal viibinud isikute vigastusi kirjeldati ja sealt

vastavaid konkreetseid korraldusi ei antud. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul,

arvestades mitmete kannatanute eluohtlike vigastuste iseloomu, asetleidnud sündmuse

erakorralisust ja kohapealset kriisiolukorda, alust kaebuse etteheiteks, et mõni kohapeal

viibinud isikutest oleks pidanud tulema mõttele helistada piirivalvekordonisse, et leida sealt

esmaabi oskustega inimene.

Ringkonnakohus leiab, et väited politsei- ja piirivalveametnike ükskõiksuse kohta

A.U.W. elu suhtes on alusetud ning kaebuse esitaja etteheited ei arvesta A.U.W. vigastuste

iseloomu ja sündmuskohal valitsenud pingelist kriisiolukorda, kus A.U.W. poolt avatud

tulevahetuse tagajärjel hukkus üks politseiametnik ja sai lasuvigastuste tagajärjel

tervisekahjustusi

mitu

politseiametnikku.

Sündmuskohal

viibinud

politseiametnike

ülekuulamise protokollide kohaselt põgenesid nad ründe järel õue, kus kutsusid kiirabi ja

tuvastasid üksteise vigastuste ulatuse. Ringkonnakohus märgib, et politseiametnike ütlustest

nähtub, et kõik kohapeal viibinud isikud käitusid oma oskuste ja teadmiste kohaselt parimal

võimalikul viisil, ilmutades pingelises olukorras teiste haavatute kõrval tähelepanelikkust ja

muret ka A.U.W. suhtes, kes käitus ka haavatuna sündmuskohal viibinud isikute suhtes

agressiivselt, visates tema seisundit uurida püüdnud A. V. pudeliga.

5. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine eeltoodust tulenevalt politseinike ja piirivalvurite

tegevuses A.U.W. 04.05.2011 sündmuskohal esmaabi mitteosutamisel ka muude kuritegude

tunnuseid,

kuna

A.U.W.

tulistati

kriminaalasjas

kogutud

tõendusteabe

kohaselt

politseiametnike poolt hädakaitseseisundis pärast seda kui A.U.W. avas nende pihta tule.

Politseiametnikele esmaabi andnud isikutel ei olnud kohustuste kollisiooni tõttu võimalik

A.U.W. aidata ning sündmuskohal viibinud isikutel ei olnud oskusi ega reaalseid võimalusi

lasuvigastustega A.U.W. verejooksude peatamiseks tõhusat esmaabi anda.

Kuna ringkonnakohtu hinnangul puuduvad sündmuskohal viibinud isikute tegevuses kuriteo

tunnused ja seega alus kriminaalmenetluse alustamiseks, ei ole vajalik ka kaebaja poolt

taotletud esemete (A.U.W. riided) säilitamine asitõenditena, milline otsustus oli tehtud P.

Waaksi kriminaalasjas.

6. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub

alus, Riigiprokuratuuri määrus tuleb jätta muutmata ja sellele esitatud kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Tiit Lõhmus

kohtunik