1-11-9294/45 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15. august 2012

Kriminaalasja number

1-11-9294

Kohtukoosseis

Paavo Randma, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsus I.A

süüdistuses KarS § 120, § 121, § 266 lg 2 p 3 ja § 424 järgi, kokkuleppemenetluses Määruskaebuse esitaja I.A ; elukoht: XXXX;

, isikukood: XXX

varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud ühel korral

Resolutsioon

Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-9294 jätta muutmata ning esitatud määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

kokkuleppemenetluses süüdi

Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsusega tunnistati I.A

KarS § 120, § 121, § 266 lg 2 p 3 ja § 424 järgi ja mõisteti talle kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 2 aastat 6 kuus vangistust, millest KarS § 74 lg 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele 6 kuud vangistust. Kohus mõistis süüdistatavalt välja ka menetluskulud. Otsuses märgitakse, et I.A menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 435 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 12,15 eurot ja kaitsjatasu 671,73 eurot. Edasiselt leidis kohus, et osa menetluskulusid tuleb KrMS § 180 lg-le 3 tuginevalt jätta riigi kanda. I.A puhul on tegemist töövõimetuspensionäriga, kellel on ka 3 alaealist ülalpeetavat. Arvestades I.A-lt väljamõistetavate menetluskulude suurust ja tema majanduslikku olukorda, on alust arvata, et menetluskulude täielik tasumine käiks talle ilmselt üle jõu. Seetõttu mõistis kohus I.A-lt välja sundraha kolmsada nelikümmend kaheksa (348) eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu üheksa (9) eurot 72 senti ja kaitsjatasu viissada kolmkümmend seitse (537) eurot 38 senti. Samuti märkis kohus, et süüdimõistetul on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe (1) aasta jooksul. 2.

apellatsiooni, milles ta vaidlustab temalt välja

Maakohtu otsuse peale esitas I.A

mõistetud menetluskulusid. Tal on kolm alaealist last, ta ise saab XXXX, mistõttu ei ole tal võimalik menetluskulusid aasta jooksul tasuda, nagu seda kohus määras. Ta saaks teha hooajalist tööd, kuid ta vabaneb vanglast alles septembris ning siis katuseid ei paigaldata. Seetõttu palub ta temalt väljamõistetud menetluskulusid kas vähendada või jätta need riigi kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3.

poolt

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab esmalt, et puudub alus I.A esitatud kaebuse kui apellatsiooni menetlemiseks. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9). Seejuures osundab kriminaalkolleegium, et edasikaebe korra tingimustele on selgesõnaliselt viidatud ka vaidlustatud kohtuotsuses. Ühelegi KrMS § 318 lg-s 4 sätestatud alusele apellatsioonis seejuures ei viidata, mistõttu puudub alus apellatsioonimenetluse läbiviimiseks. 4. Samas osundab ringkonnakohus KrMS § 189 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt juhul, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15.

peatüki

kohaselt

(s.t

määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang I.A poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Tartu Maakohtu 18. juuni 2012 otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul I.A taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses. 5.

taotlus menetluskulude vähendamisest tuleb jätta

Kriminaalkolleegium leiab, et I.A

rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel.

5.1

Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus juba on toiminud selliselt, nagu see oli süüdistatava ja tema kaitsja taotluseks kohtuistungil. Süüdistatava kaitsja osundas maakohtus I.A puudele, mistõttu taotles menetluskulude vähendamist ning nende ositi tasumist ühe aasta jooksul (kd 6, tlk 172). Ja vastavalt sellisele taotlusele on maakohus ka toiminud – menetluskulusid ongi vähendatud ning nende tasumiseks anti aega 1 aasta peale kohtuotsuse jõustumist.

5.2

Teisalt tuleb silmas pidada, et täielikku vabastust menetluskulude tasumisest kehtiv menetlusseadus üldse ei võimalda. KrMS § 180 lg 3 sätestab üheselt, et kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Ehk siis – menetluskulude terviklik riigi kanda jätmine ei ole üldse võimalik.

5.3

Praegusel hetkel tuleks seega kõne alla üksnes menetluskulude täiendav vähendamine ja seda määruskaebuses esitatud argumendil, et isikul puudub piisav sissetulek, s.o menetluskulude tasumine käib talle jätkuvalt ilmselt üle jõu. Kriminaalkolleegium möönab, et sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste vähendamist. Kuid toonitada tuleb sedagi, et sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita.

Seejuures lasub mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus isikul, kes taotleb hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summade vähendamist. Selleks tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Seega oleks I.A pidanud kohtule esitama tõendid oma majandusliku olukorra kohta, kuid sellist tõendamiskohustust ta täitnud ei ole. Nii ei selgu määruskaebusest, kas süüdimõistetul võib olla muud hõlpsalt realiseeritavat vara, mille arvelt tal oleks võimalik kohtuotsusest tulenevaid kohustusi täita.

Kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited menetluskulude täiendavaks vähendamiseks alust.

6. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega täiendavalt pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa (selle kohta vt RKKKm 3-1-1-57-12, p 9). Seega võib käesoleva määruse p-s 5.3 märgitud andmed esitada I.A täitmiskohtunikule, kelle vahendusel saab ta leppida kokku riiklikult aktsepteeritud graafiku menetluskulude tasumiseks.

Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks aga veelkord toonitada, et kuriteos süüdimõistmisega kaasneb vääramatult isikult ka menetluskulude väljamõistmine ning nende terviklik riigi kanda jätmine ei ole juba seaduse sõnastusest tulenevalt võimalik. Süüdistatav pani toime mitu tahtlikku kuritegu ning olles ka juba eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuks, pidi ta mõistma, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kaasneb kohustus tasuda menetluskulud ning seda tuleb teha enda majanduslike võimaluste taustal. Seega on kujunenud olukord I.A enda teadlik valik ning juba on pöördutud pigem erandliku meetme, s.o menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise poole.

Selle täiendavaks rakendamiseks puuduvad käesoleval juhul seega igasugused alused.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja KrMS §-st 390 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud määruskaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus