4-12-2254/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-12-2254

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.07.2012, Tallinn

Väärteoasja number

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

4-12-2254

11. juuli 2012, avalik kohtuistung, Tallinn

Kohtukoosseis

eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind

Kohtuistungi sekretär

Tõlk

Kea lemming

Marina Lepiksoo

Väärteoasi

M.M väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 23.05.2012 otsus

Kaebuse esitaja

M.M (ik: xxxxxxxxxxxxxx)

Istungil osalenud isikud

M.M,

kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23.05.2012 otsus M.M väärteoasjas nr 4-12-2254 jätta muutmata.

2. M.M apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 12.07.2012. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Korrakaitsepolitseiosakonna liiklusbüroo liiklusjärelevalvetalituse poolt 22.05.2012 koostatud väärteoprotokolli nr 20120522226801 kohaselt juhtis M.M 22.05.2012 kell 13.44 Tallinnas J. Smuuli teel mootorsõidukit Honda CBR 900RR kiirusega

156 km/h +/- 5 km/h, kui lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega ületas M.M lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 101 km/h. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus menetlusalune isik eelpoolkirjeldatud teoga LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning pani sellega toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2. V™S § 71 alusel saatis kohtuväline menetleja väärteoasja arutamiseks Harju Maakohtule.

Maakohtu otsus

3.

süüdi LS § 227 lg 4 järgi ning

23.05.2012 kohtuotsusega mõistis Harju Maakohus M.M

karistas teda 12-päevase arestiga. Kohus luges M.M kinnipidamise alates 22.05.2012 kella 13.44-st kuni tema vabastamiseni 23.05.2012 karistusaja hulka. Kohus määras, et aresti võib kanda ositi, kuid mitte vähem kui 3 päeva korraga ning kohustas M.M aresti ära kandma hiljemalt 23. juuliks 2012 ning karistuse kandmisele mitteilmumise korral kohaldada M.M suhtes sundtoomist arestimajja. KarS § 50 lg 1 p 2 alusel võttis kohus lisakaristusena M.M-ilt ära sõiduki juhtimise õiguse 6 kuuks. Kohus luges menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise tõendatuks. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud M.M süüd ega tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus leidis, et kuna isiku kohustus on kohandada oma sõidukiirust vastavalt kiiruspiirangutele, siis selle kohustuse tähelepanematusest või kohusetundetusest tingitud järgimata jätmine on väärtegu ning M.M poolt on see toime pandud hooletusest. Muuhulgas on kohus viidanud oma otsuses ka M.M antud ütlustele, mille kohaselt ta oma süüd tunnistab ja kahetseb. Kohus võttis arvesse, et karistusregistri teatisest nähtuvalt on M.M varasemalt korduvalt karistatud nii rahatrahvidega kui lühiajaliste arestidega, kuid M.M ei ole varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud, varem mõistetud karistused ei ole teda mõjutanud õigusrikkumiste toimepanemisest loobuma. Seetõttu leidis kohus, et karistuse eesmärgi saavutamiseks tuleb menetlusalust isikut karistada senisest rangemalt, kohaldades tema suhtes aresti.

Apellatsioon

4.

, kes leiab, et maakohtu

Harju Maakohtu 23.05.2012 otsuse peale esitas apellatsiooni M.M

otsus on põhjendamatu, ühekülgne ja seetõttu ebaseaduslik ning palub otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas, leides, et nii talle määratud arest kui lisakaristus on liialt karmid. Apellant palub teha uue otsuse, millega tunnistada karistust kergendavateks asjaoludeks puhtsüdamliku kahetsuse ja süü tunnistamise. Apellant leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses karistuse mittevastavusega väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule ning samas väärteomenetlusõiguse olulise rikkumuse tõttu. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et karistuse mõistmine on toimunud lähtuvalt KarS §- s 56 sätestatust. KarS § 56 lg 1 (teine lause) kohaselt karistuse määramisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegu toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus, pärast väärteo toimepanemise tuvastamist, süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud väärteole.

Õiguskorra

kaitsmise

huvide

arvestamine

kujutab

endast

üldpreventiivseid kaalutusi. KarS on loobunud negatiivsest ehk hirmutamispreventsioonist, mis seisneb konkreetse isiku karistamisega teistele isikutele hirmutava toime avaldamises. Seevastu positiivne üldpreventsioon seab oma eesmärgiks avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Üldsõnalised osundused väärteo ohtlikkusele ei ole piisavad. Kehtivast kohtupraktikast (RKKKo 13. mai 2004 nr 3-1-1-1- 40-04, p 7; 18. aprill 2011 nr 3-1-1-18-11, p 8.1), tuleneb, et „KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. " Maakohus ei arvestanud, et hetkel on apellandil kindel töökoht ja ta töötab ning sellise pikaajalise aresti kandmise tõttu kaotab ta töökoha, kus ta töötab ajutise töölepingu alusel ja mis on tema ainuke sissetulek. Lisaks eeltoodule leiab apellant, et maakohus on rikkunud V™S § 110 p 5 nõuet, mille kohaselt otsuse põhiosas märgitakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Eeltoodud nõude maakohtu poolt mittetäitmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise VTMS §-de 147 lg 1 p 4, 148 p 3, 150 p 7, 151 p 4 alusel. Oma seletuses ja esitatud apellatsioonis rõhutab apellant, et kahetseb toimepandut ja tunnistab ennast täielikult süüdi. KarS § 57 lg 1 p 4 näeb ette, et karistust kergendav asjaolu on süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus. Arutatavas maakohtu lahendis ei ole kajastatud, miks maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel kergendavateks asjaoludeks süü ülestunnistamisele ilmumist ja puhtsüdamlikku kahetsust, vaid piirdus viitega KarS § 56 lg-le 1. Ühtlasi ei soostu apellant maakohtu poolt mõistetud lisakaristusega, mis tema arvates ei vasta toimepandud teo iseloomule ja tema isikule. M.M on tunnistanud ennast süüdi ning toimepandud väärtegu kahetsenud ja vabandanud. Väärteokaristuse tagajärjel kaotab ta töö. Apellant taotleb lisakaristuse kohaldamata jätmist või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise tähtaja vähendamist kuni kolme kuuni, kuna apellandi töö eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Juhul, kui lisakaristuse tähtaeg jääb kuueks kuuks, siis sel juhul peab apellant sooritama edukalt ja õigeaegselt suulise eksami juhtimisõiguse taastamiseks. Seega apellant leiab, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks ning aresti määramine 12 päevaks on põhjendamatu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Oma apellatsioonis vaidlustab M.M Harju Maakohtu 06.06.2012 otsust karistuse määra osas, leides, et talle põhikaristusena mõistetud 12 päeva pikkune arest ja ka lisakaristusena kohaldatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks on liiga range. Apellandi väitel ei ole talle mõistetud karistus vastavuses väärteo raskusega ja menetlusaluse isikuga. Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu ja leiab, et põhjendatud on maakohtu seisukoht arestkaristuse kohaldamise osas, kuivõrd eelnevate väärtegude eest mõistetud karistused, sh rahatrahvid ja ka lühiajalised arestid, ei ole mõjutanud M.M seadusekuulekalt käituma ega hoiduma toime panemast uusi väärtegusid. Seetõttu on maakohus õigustatult asunud seisukohale, et karistuse eesmärgi saavutamiseks tuleb menetlusaluse isiku suhtes karistusena kohaldada aresti. Kuivõrd M.M on varasemalt juba karistatud ka lühiajalise arestiga on põhjendatud kohtu seisukoht aresti kohaldamises keskmises määras, s.o 12 päeva. Arvestades liiklussüütegude ühiskonnaohtlikkust ja laialdast levikut ning sellest tulenevalt vajadust nende süütegude toimepanemise tõhusamaks tõkestamiseks on põhjendatud ka kohaldada M.M-ile KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Nimetatud lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited, et väärteokaristuse tulemusena kaotab ta töö ja et ta peab sooritama edukalt ja õigeaegselt suulise eksami juhtimisõiguse taastamiseks. See, et seadus näeb ette niisuguse süüteo toimepanemise eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamist, pidi olema M.M-ile teada juba süüteo toimepanemise ajal. Sellele, et sõiduki juhtimisõigusest ilma jäädes võib ta kaotada oma töö ja peab sooritama edukalt ja õigeaegselt suulise eksami juhtimisõiguse taastamiseks, pidanuks M.M mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga süüteo toime, ei saa sellised põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest.

6. Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et maakohus ei ole käesolevas asjas M.M-ile karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid. Maakohus on oma otsuses märkinud, et karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega on maakohus käesolevas asjas arvestanud ka menetlusaluse isiku M.M käitumises karistust kergendavaid asjaolusid, s.o puhtsüdamlikku kahetsust, mis nähtub esiteks sellest, et maakohus on oma otsuses eelnimetatud karistust kergendava asjaolu tuvastanud, märkides, et menetlusaluse isiku 22.05.2012 ülekuulamise protokolli kohaselt (tlk 4) andis M.M ütlusi, et 22.05.2012 sõitis ta motorattaga tööle, hilines ja seoses sellega ületas kiirust ning väga kahetseb toimepandut. Teiseks nähtub see, et maakohus menetlusaluse isiku käitumises karistust kergendava asjaoluga arvestas, ka kohtuotsusega menetlusalusele isikule mõistetud karistuse määrast. Nimelt on kohus kohaldanud nii põhikaristusena aresti kui ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist sanktsiooni keskmises määras, seejuures põhikaristust isegi alla keskmise määra (KarS § 48 näeb ette väärteo eest põhikaristusena kuni 30 päeva aresti ja KarS § 50 lg 1 p 2 võimaldab lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse ära võtta kuni üheks aastaks), ehkki M.M puhul on tegemist isikuga, keda on juba varasemalt arestidega karistatud, kuid kes on sellele vaatamata jätkanud väärtegude toimepanemist. Lisaks on maakohus võimaldanud M.M kanda aresti ositi. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus M.M-ile maakohtu poolt mõistetud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apelleeritud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatu ei anna alust selle tühistamiseks.

7. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes V™S § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.05.2012 kohtuotsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni.

Malle Preimer Ivi Kesküla Sten Lind