1-10-3253/71 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kriminaalasja number

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Kohtuistungi toimumise aeg ja

koht

Kriminaalasi

Apelleeritud kohtuotsus

Apellatsiooni esitaja

Prokurör

Süüdistatav

Kaitsja

Tartu Ringkonnakohus

1. juuni 2012, Tartu

1-10-3253

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Agu Timmi

Liina Parv

24. mai 2012, Tartu

K.T. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi Tartu

Maakohtu 1. märtsi 2012 otsus

Süüdistatava kaitsja advokaat Kalju Kutsar

Külli Saks

K.T. , isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: XXXX;

haridus: XXXX; XXXX; kriminaalkorras varasemalt karistamata

Advokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus K.T. süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 1. märtsi 2012 otsusega tunnistati K.T. süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

ja mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimuslikult 3-aastase

katseajaga täitmisele pööramata. Kohtuotsusega rahuldati ka kannatanu (OÜ S M ) tsiviilhagi.

1.1

Kohus arutas K.T. esitatud süüdistust selles, et tema, olles ajavahemikul 08.07.2003

kuni 24.10.2005 OÜ S M (asukohaga XXX) XXXX, tehes endale ja kolmandatele isikutele

alusetuid väljamakseid, omastas ajavahemikul 8.07.2004 kuni 14.09.2005 Tartu maakonnas talle

usaldatud OÜ S M vara järgmiselt:

1. ajavahemikul 22.11.2004 kuni 14.09.2005 kandis ilma õigusliku aluseta OÜ S M

arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXX Hansapangas enda arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX

Hansapangas XXXX tasuna OÜ S M raha kogusummas 178 340 krooni;

2.

08.07.2004 ja 12.07.2004 võttis ilma õigusliku aluseta OÜ S M arvelduskontolt nr

XXXXXXXXXXXX Hansapangas välja raha kogusummas 20 000 krooni, mille kasutamise kohta lasi

raamatupidajal koostada OÜ S M kassa väljamineku orderid, käsitledes väljavõetud summasid endale

makstud XXXX tasuna.

3.

14.09.2005 tasus OÜ S M arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXX Hansapangas Maksu- ja

Tolliameti arveldusarvetele Hansapangas endale alusetult makstud XXXX tasu pealt OÜ S M raha eest

sotsiaalmaksu 77437 krooni ja tulumaksu 56318 krooni, kokku 133 755 krooni;

4. ajavahemikul

08.07.2004

kuni

14.09.2005

võttis

OÜ

S

M

arvelduskontolt

nr

XXXXXXXXXXXX Hansapangas välja raha kokku 195 500 krooni, omastades selle. Nimetatud

rahasumma kasutamise kohta esitas K.T. OÜ S M raamatupidamisele OÜ Ä K arved perioodi

31.07.2003 kuni 01.09.2005 kohta ning lasi raamatupidajal koostada OÜ S M kassa väljamineku

orderid:

-

27.12.2004 order nr 3 summas 32 456 krooni OÜ-le Ä K arvete eest (märkega aastast 2003)

-

28.07.2005 order nr 4 summas 64944 krooni OÜ-le Ä K arvete eest (märkega aastast 2004).

-

07.09.2005 order nr 6 summas 98100 krooni OÜ-le Ä K arvete eest (märkega aasta 2005).

Tegelikkuses K.T. l õigust endale töötasu välja maksta ei olnud, samuti on alusetud väljamaksed

kolmandatele isikutele. Eelkirjeldatud viisil omastas K.T. OÜ S M vara kokku 527 595 krooni, so

võõrast vara suures ulatuses.

Sellega K.T. pani toime KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. isikule usaldatud võõra

vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramise suures ulatuses.

1.2

Süüdimõistvat otsust motiveeris kohus kokkuvõtvalt järgmiselt.

1.2.1 Dokumentaalsete tõenditega leidis kinnitamist, et K.T. on OÜ S M XXXXna müünud

29.06.2004 ühe likvideerimisel oleva äriühingu kinnistu 71 000 krooni eest ja 9.02.2005 neli kinnistut

1 200 000 krooni eest. OÜ S M vara jaotusplaanist nähuvalt vastas jaotussumma, mis lõppeks

osanikele maksti välja rahas, osaku väärtusele - T.O. 2500 krooni ja kolm ülejäänud osanikku 12 500

krooni.

K.T. oli seisukohal, et kuna ta XXXXna tegi tööd ja kandis kulusid, oli tal õigus XXXX tasule ja

kulutuste hüvitamisele. Nende maksmiseks oli tal enamusosanike suuline nõusolek, mistõttu kohtu luba

selleks vaja ei olnud. Süüdistuses nimetatud maksete tegemist ta seejuures ei eitanud.

1.2.2

Kohus asus seisukohale, et K.T. l puudus seaduslik alus OÜ S M (likvideerimisel)

vara arvelt maksta endale XXXXtasu ja teha väljamakseid kolmandatele isikutele, mistõttu ta on

ebaseaduslikult omastanud kokku 527 595 krooni nimetatud äriühingu vara.

ÄS § 206 lg 3 kohaselt määrab kohus XXXXd sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuavad

osanikud, kelle osad esindavad vähemalt 1/10 osakapitalist. Kohus määrab ka XXXXte tasustamise

korra ja tasu suuruse. Erandeid sellest, et kohus XXXX määramisel määrab ka XXXXte tasustamise

korra ja tasu suuruse, ei olnud. K.T. ei ole kunagi sellekohase taotlusega kohtusse pöördunud, et talle

määrataks OÜ S M likvideerimismenetluses XXXX tasu või määrataks kindlaks menetluse

läbiviimiseks vajalike kulutuste suurus. Kuna K.T. l puudus ÄS § 206 lg-s 3 nõutud kohtu määrus

XXXX tasustamise korra ja tasu suuruse kohta, ei olnud tal õigust neid väljamakseid (kaasa arvatud

XXXX tasu pealt maksuametile tulumaksu ja sotsiaalmaksu ülekandmine) teha.

Kohus on seisukohal, et asjakohane ei ole K.T. väide selle kohta, et tal oli õigus endale XXXX tasu

maksmiseks, samuti kulutuste tegemiseks, kuna tal oli selleks enamusosanike nõusolek. Olukorras, kus

XXXX on määratud kohtu poolt, on ainult kohtul selline otsustusõigus. Nii TsÜS § 41 lg-st 2 kui ÄS §

206 lg-st 1 tuleneb, et üldjuhul korraldavad juriidilise isiku likvideerimise juriidilise isiku juhatuse või

seda asendava organi liikmed, kui seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Sellisel juhul on osanikel õigus määrata ka XXXX tasustamise kord, kuna ÄS § 1801 lg 1 on juhatuse

liikmele makstava tasu suuruse ja maksmise kord määratav osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga

nõukogu otsusega. Erandiks on sundlõpetamine TsÜS § 41 lg 2 teise lause ja ÄS § 206 lg 3 kohaselt,

kus XXXX määramise ja tema tasustamise korra otsustab kohus.

1.2.3 Eeltoodust tulenevalt ei oma sisulist tähendust K.T. põhjendused selle kohta, et Suurbritannias

asuvad osanikud olid nõus süüdistuses nimetatud väljamaksete tegemisega. K.T. on seejuures

tunnistanud, et osanike koosolekut kokku ei kutsutud, kuna see ei olnud võimalik osanike vaheliste

halbade suhete tõttu. Kohtus üle kuulatud üks neljast osanikust, T.O. kinnitas samuti, et mingit

koosolekut ei ole kokku kutsutud. ÄS § 173 lg 1 kohaselt on osanikel õigus vastu võtta otsuseid ka

osanike koosolekut kokku kutsumata, kuid sellisel juhul peab juhatus saatma otsuse eelnõu kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama

selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui osanik ei teata nimetatud

tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu. Kohtule ei ole

esitatud ühtegi dokumenti, mis kajastaks osanike otsust XXXX tasu ja kulutuste hüvitamise kohta. Küll

aga nähtub OÜ S M (likvideerimisel) osanike P.O. ja T.O. meilide vahetusest K.T. ga (I kd tl 115-122),

et nad ei olnud osanikena viimase tegevusega rahul.

1.2.4 Kohus nõustub sellega, et XXXXl on õigus likvideerimismenetluses tekkinud kulutuste

hüvitamisele mõistlikus ulatuses. See tuleneb ÄS § 209 lg-st 3, mille kohaselt on XXXXtel lubatud

teha tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks. Samas olukorras, kus XXXX on

määranud kohus, peab kohtul olema võimalik otsustada ka nende suuruse ja põhjendatuse üle. Kohtu

hinnangul tuleneb see õigus ja kohustus samuti ÄS § 206 lg-st 3, mille kohaselt ei otsusta kohus ainult

XXXX tasu suurust, vaid ka XXXX tasustamise korra, st ka kuidas ja kui suures ulatuses tuleb üüri-,

haldus- ja bürookulud arvesse võtta XXXXle tasu määramisel. Käesoleval juhul ei ole kohtul ega isegi

osanikel olnud ülevaadet K.T. poolt tehtud kulutuste kohta. Olemasolevate tõendite alusel ei ole

käesoleva ajani võimalik hinnata, millele tegelikult on kulunud 195 000 krooni OÜ S M

(likvideerimisel) raha. Kui AS S igakuised rendi, telefoni jmt arved Ä K OÜ-le jäid 2000 krooni

piiridesse, siis viimane on S M OÜ-le (likvideerimisel) esitanud kordades suuremad arved, samas ei

nähtu, milles büroo kulud seisnevad. KarS §-s 201 ettenähtud kuriteo koosseisu täitmise seisukohalt ei

oma tähtsust, millele täpsemalt see summa 195 000 krooni kulus, kuna ülaltoodu alusel on kohus

seisukohal, et samamoodi nagu XXXX tasu maksmiseks nii ka kulutuste tegemiseks pidi K.T. l olema

ÄS § 206 lg-st 3 tulenevalt kohtu nõusolek. Kuna seda ei olnud, on väljamaksed tehtud ebaseaduslikult.

1.2.5 Kohus on seisukohal, et K.T. pani OÜ S M (likvideerimisel) vara omastamise toime tahtlikult,

s.o vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. K.T. l on XXXX XXXX. Ta on 11.03.2003. a,

andes nõusolekut OÜ S M XXXXks määramise kohta, kinnitanud, et on töötanud aastaid XXXX ning

omab kogemusi juriidiliste isikute XXXX alal. Seega pidi ta OÜ S M XXXXna pidama vähemalt

võimalikuks, et makstes ilma kohtu nõusolekuta XXXXtasu ja tehes väljamaksed kolmandatele

isikutele, omastab ta sellega võõrast vara.

1.2.6 K.T. põhjendas oma käitumist sellega, et tal oli olemas Suurbritannias elavate OÜ S M

(likvideerimisel) osanike C.P.H. ja K.G.N. nõusolek maksta endale XXXX tasu ja teha

likvideerimismenetluses muid kulutusi. Ta ei esitanud kohtule taotlust põhjusel, et XXXX tasu määrab

kohus ainult juhul, kui osanikud ei ole nõus XXXXt tasustama. 2005. aastal oli olemas vastav

tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatus, mis hakkas kehtima 2006. aasta alguses. Seega peab kohus

hindama, kas tegemist on keelueksimusega KarS § 39 tähenduses - isikul puudub süü, kui ta ei saa aru

oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.

Kohus märkis, et 1.01.2006 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 605 lg 1, mille kohaselt sama

seadustiku §-s 602 nimetatud isik (sh XXXX) võib nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste

hüvitamist ja tasu oma tegevuse eest. Kui isik ei jõua selles juriidilise isikuga kokkuleppele, määrab

kohus tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega. Kuna K.T. pani talle süüks arvatud

omastamisteod toime enne 01.01.2006. a, ei ole viide sellele seadusemuudatusele asjakohane, mistõttu

kohus sellel pikemalt ei peatu. K.T. ei saanud juhinduda toimingute tegemise ajal kunagi tulevikus

kehtima hakkavast seadusest. Juristina pidi see olema talle ilmselge. Sellel ajal kehtis ÄS § 206 lg 3

samas redaktsioonis nagu käesoleval ajal. Nimetatud sättest nähtuvalt määras kohtu poolt määratud

XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse kohus. Kuigi K.T. l oli tema sõnul see esimene

likvideerimismenetlus, oli ta varem tegutsenud pankrotihaldurina, mistõttu pidi tundma sellealast

seadusandlust. Pankrotimenetluses määras kohus tulenevalt pankrotiseaduse §-st 23 samuti ajutise

halduri tasu suuruse, otsustas kulutuste hüvitamise. Oma kompetentsust on K.T. kohtule antud XXXX

nõusolekus ka kinnitanud. Seega pidi K.T. teadma, et OÜ S M likvideerimismenetluses oli XXXXle

tasu maksmiseks vajalik kohtu luba, menetluseks vajalikud kulutused allusid kohtu kontrollile ning

osanike lubadustel, mis ei vastanud ka äriseadustikus kehtestatud osanike otsuse nõuetele, ei ole

õiguslikku tähendust. Ülaltoodu alusel on kohus seisukohal, et tegemist ei ole keelueksimusega.

Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et K.T. võis eksida seaduste tõlgendamisel, oli selline eksimus talle

välditav. Siinkohal on oluline, et XXXXna oli K.T. l kõrgendatud hoolsuskohustus, et viia osaühingu

likvideerimine läbi vastavalt seadusele silmas pidades likvideerimise olemust ja eesmärke. Kahtluse

korral oleks piisanud maakohtule tasu määramise taotluse esitamisest.

1.2.7

Tsiviilhagi osas leidis kohus järgmist. Kaitsja oli seisukohal, et tsiviilhagi on asjas esitanud

isik, kelle selleks puudus õigus. Kaitsja tugineb ÄS § 168 lg 1 p-le 10, mille kohaselt kuulub osanike

pädevusse õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja

määramine. OÜ S M osanikud ei ole otsustanud K.T. vastu nõude esitamist.

Kohus kaitsja sellise käsitlusega ei nõustunud. Tulenevalt TsÜS § 41 lg-st 5 esindavad

likvideerimise ajal juriidilist isikut XXXXd, kes võivad juriidilist isikut esindada kõigi tehingute

tegemisel. ÄS § 209 lg 1, 2 kohaselt on XXXXtel juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole

vastuolus likvideerimise olemusega. XXXXd lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad,

müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. Seega on XXXXle antud laiad volitused, mille

raames ta peab tegutsema likvideeritava osaühingu huvides. Ilmselgelt ei ole likvideeritava juriidilise

isiku huvides piirata XXXX õigusi selliselt, et ta ei saaks äriühingu nimel tsiviilhagi esitada. Kaitsja

loogikast lähtudes ei saaks XXXX osaühingut ka lõpetada, kuna ÄS § 168 lg 1 p 11 kohaselt kuulub ka

see osanike pädevusse. Kohus leiab, et ÄS § 168 lg 1 p 10 säte ei ole likvideerimismenetluses

kohaldatav.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ning K.T. i õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasjas menetluse

lõpetamist seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Apellandi põhiväited on seejuures

järgmised.

2.1

Kaitsja hinnangul olukorras, kus kaks juhatuse liiget, kellele kokku kuulub üle 60% osaühingu

osadest, on K.T. tegevuse heaks kiitnud, ei ole K.T tegutsenud vara omaniku tahte vastaselt. Kuigi

OÜ S M oli likvideeritav äriühing, millele oli XXXX määranud kohus, ei kaotanud osanikud oma

õigusi ning osaühingu vara käsutamise õigus ei läinud kohtule. Seega võib K.T. i tegevus XXXX tasu

väljamaksmisel olla küll eksimus ÄS § 206 lg 3 regulatsiooni vastu, kuid sellest ei tulene, et ta on

toime pannud omastamise KarS § 201 mõttes. Vaidlustatud lahendist ei selgu, millisel õiguslikul alusel

on maakohus asunud seisukohale, et ka likvideerimismenetlusega seotud kulutuste tasumiseks pidi

olema kohtu eelnev luba.

2.2

XXXX tasu ja likvideerimismenetlusega seotud kulutuste hüvitamine on oma olemuselt

erinevad ning nende samastamine on alusetu. Seadus ei kohusta XXXXt korraldama

likvideerimismenetlust oma isiklike vahendite arvel, samuti ei ole mõeldav olukord, kus iga kulutuse

tegemiseks on vajalik kohtu luba.

2.3

Maakohus on möönnud, et K.T. tegi likvideerimismenetluse käigus sellega seotud toiminguid.

Eeltoodut arvestades on ilmne, et tal oli õigus saada oma töö eest tasu. Nimetatud õigust ei eitanud ka

kannatanu ja tema lepinguline esindaja. Seega ei ole vaidlust selle üle, et K.T oli OÜ S M vastu

põhjendatud nõue töötasu osas. Apellandi hinnangul on seega põhjendamatu maakohtu seisukoht, et

kõik süüdistuses nimetatud väljamaksed olid ebaseaduslikud ning käsitletavad omastamisena.

2.4

Maakohus jättis rahuldamata taotluse kutsuda tunnistajatena kohtusse OÜ S M osanikud

K.G.N. ja C.P.H. , kes olid andnud süüdistatavale nõusoleku süüdistuses nimetatud väljamaksete

tegemiseks. Kaitsja hinnangul on kohus selliselt rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes

süüdistatava ilma võimalusest ennast kaitsta. Põhjendamatult on seevastu tõstetud esile

(vähemus)osanike T.O. ja P.O. arvamused.

2.5

Apellant on jätkuvalt ÄS § 168 lg 1 p-le 10 tuginevalt seisukohal, et tsiviilhagi on esitanud isik,

kellel puudus selleks pädevus. OÜ S M osanikud ei ole otsustanud K.T. vastu nõude esitamist.

XXXXl, kes tegutseb vaid ühe osaniku juhiste alusel, puuduvad piisavad volitused eelmise XXXX

vastu nõude esitamiseks.

2.6

Viimasena leiab kaitsja, et kohtuasja menetlemisel on möödunud mõistlik aeg ning see ei ole

sõltunud süüdistatavast. Samuti on kohtueelne menetlus kestnud kaitsjale arusaamatult 5 aastat, mille

vältel ei ole suures osas menetlust läbi viidud. Tähelepanuta ei saa kaitsja arvates jätta asjaolu, et

5.oktoobril 2007 on Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-07-9889 tehtud määruses (jõustunud) märkinud,

et OÜ S M XXXX peab määratlema K.T. le väljamaksmisele kuuluva mõistliku töötasu ning

aktsepteeritavate kulutuste suuruse ning seejärel kaaluma K.T. i vastu hagi

esitamist võimaliku kahju väljamõistmiseks. Seega ei riku menetluse lõpetamine mingil viisil

kannatanu võimalikke huve.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada;

tema huvides esitatud apellatsiooni toetas ka süüdistatav K.T. . Prokurör vaidles apellatsioonile

vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära

menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon

jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

I

4. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Kestva praktika kohaselt on

menetlusõiguses kinnistunud arusaam, et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama kohtuasja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo 3-1-1-21-11, p 18). Ehk siis – kriminaalasja

arutamine teise astme kohtus ei ole maakohtus toimunud menetluse (täiemahuline) dubleerimine.

See arusaam määrab ühtlasi sellegi, kas ja millisel määral peab ringkonnakohus peatuma

argumentidel, mis on maakohtu menetluses ning selle tulemil ka otsuses juba (teise astme kohtu

hinnangul) piisava põhjalikkusega käsitlemist leidnud. Nii on näiteks võimalik, et kui apellatsioon ei

sisalda vaatluse all oleva sündmuse faktilise käsitluse või õigusliku argumentatsiooni osas võrreldes

maakohtus esitatuga midagi uut ning kõigile asjassepuutuvatele kaitse seisukohtadele on esimese

astme kohus ringkonnakohtu hinnangul vastanud piisava põhjalikkusega (ning puuduvad alused

apellatsiooni piiridest väljumiseks), siis võib ringkonnakohtu lahend seadusest (vt KrMS § 342 lg 3

p 2) tulenevalt päädida nn resolutiivotsuse tegemisega, kus leiavad kajastamist ainuüksi sissejuhatus,

resolutiivosa ja menetlusõiguse sätted, millest kohus on juhindunud (motiive ei lisata sellisele

lahendile ka siis, kui keegi kohtumenetluse pooltest peaks vajalikuks realiseerida

kassatsiooniõigust). Oluline on viimasena esitatud seisukoha kinnituseks märkida just asjaolu, et

KrMS § 342 lg 3 p 2 ning § 363 lg 4 p 2, millest viimane reguleerib ning annab Riigikohtu

kriminaalkolleegiumile volituse nn resolutiivotsuste tegemiseks, on enda sõnastuselt ning järelikult

ka seadusandja tahte väljendusena Riigi- ja ringkonnakohtu volituste määratlemisel identsed.

4.1 Kuid isegi siis, kui ringkonnakohus peab vajalikuks teha nn täisotsus, ei tähenda see, et lahend

peaks sisaldama vastuseid kõigile argumentidele, mida apellant on pidanud vajalikuks esitada. Otsuses

nr 3-1-1-92-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium iseenesest tõesti leidnud, et apellatsioonis tõstatatud

küsimustele vastamata jätmisel rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (otsuse p 14). Kuid samas on

selles otsuses ka leitud, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis

toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastanud ning millega

ringkonnakohus nõustub (otsuse p 15.1). Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta

loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei

ole käsitletud (otsuse p 15.2).

5. Käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsust hinnates leiab kriminaalkolleegium, et selles on

enam kui põhjalikult ning kohtu siseveendumuse kujunemist jälgitavalt vastatud kõigile

kaitseargumentidele, mida esitasid nii K.T. kui ka tema kaitsja süüdistust vastustades. Seejuures

ei ole käesoleval hetkel vähimalgi määral vaidluse esemeks toimunu faktoloogia; vaidlusküsimuseks

on ainuüksi tuvastatud situatsioonile antav õiguslik hinnang. Ning nentida tuleb sedagi, et võrreldes

maakohtus esitatud kaitseargumentidega ei sisalda kaitsja koostatud apellatsioon midagi uut; see on

lihtsalt juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamine. Nagu eelnevalt ringkonnakohus juba märkis,

on K.T. i käitumisele antud õigusliku hinnangu osas esimese astme kohtu otsus põhjalikult

motiveeritud ning kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt veatu. Seetõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks vastata uuesti kõigile neile argumentidele, mida kaitsja apellatsioonis sisuliselt lihtsalt

taasesitab; tuleb tunnistada, et maakohtu otsusele ei ole ringkonnakohtul sisulisest küljest midagi uut

ning põhimõttelist lisada. Seetõttu esitas ka ringkonnakohus käesolevas otsuses asjaolude kirjelduse all

maakohtu seisukohad suhteliselt põhjalikult (vt otsuse p 1.2 jj); kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks

neid siinkohal korrata ning toonitab üksnes seda, et need argumendid on jätkuvalt ka käesoleva

kohtuotsuse osiseks. Maakohtu otsusele lisab ringkonnakohus omapoolselt vaid järgmist.

II

6. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et kuivõrd K.T. il oli väidetavalt enamusosanike

luba süüdistuses näidatud summade maksmiseks likvideerimismenetlusega seotud tasu ning kulude

katteks, ei olnud selleks kohtu luba üldse vajalik. Sarnaselt maakohtuga leiab kriminaalkolleegium, et

seaduse sõnastus sellist seisukohta ei toeta. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et käesoleval juhul oli

tegemist ettevõtte sundlõpetamisega ning ÄS § 206 lg 3 ls 1 sätestab, et sellisel juhul määrab XXXXd

kohus. Sama sätte teises lauses määrab seadus, et sellisel juhul määrab kohus ka XXXXte tasustamise

korra ja tasu suuruse. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt tähendab see üheselt, et väljamaksete

tegemine, s.o nende suurus ning ulatus, peab sisuliselt alluma kohtulikule kontrollile ja seda just

johtuvalt asjaolust, et likvideerimismenetluse võimalikud kulud kaetakse seaduse kohaselt

likvideeritava juriidilise isiku vara arvel. Sellise regulatsiooni mõte on suhteliselt hästi avatav just

käesoleva kriminaalasja taustal: sellega soovitakse vältida mh olukorda, kus XXXX bürookulud oleks

ülemääraselt suured ning üldisemalt – et likvideerimismenetluse toimetamisega seotud väljamaksed (sh

XXXX tasu) ei „neelaks“ põhjendamatult kogu ettevõtte varalisi vahendeid. Käesoleval juhtumil aga

just nii see toimunud on; OÜ-le S M kuulunud kinnistute müügist laekus rahalisi vahendeid üle 1 271

000 krooni, võlausaldajate ees oli ettevõttel kohustusi 497 638 krooni ulatuses. Osanike vahel läks

jagamiseks lõppeks aga ainult 40 000 krooni, kuivõrd ülejäänud summad olid kulunud

likvideerimismenetluse kulude katteks.

Eelnevat resümeerivalt võib seega märkida, et väidetav enamusosanike nõusolek on käesoleval hetkel

ilma õigusliku tähenduseta ning järelikult ei ole rikutud ka K.T. i õigusi, kui on Suurbritannias

resideeruvad isikud jäetud tunnistajatena kohtusse kutsumata. Endale tasu maksmise ja kulude

katmisega seotud väljamaksete tegemiseks oli K.T. vajalik kohtu eelnev luba, mida ta aga ei küsinud.

Selles küsimuses ei ole seejuures ka mingisugust vaidlust.

6.1 Selles järelduses ei muuda midagi ka kaitsja tehtud viide TsMS § 605 lg-le 1, mille esimese lause

kohaselt võib XXXX nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma tegevuse

eest ning teine lause määrab, et kui isik ei jõua nendes küsimustes juriidilise isikuga kokkuleppele,

määrab tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega kohus. Esmalt ei kehtinud kõnealune

säte K.T. i poolt teo toimepanemise ajal ning sellele tuginemine on juba seetõttu välistatud, nagu seda

õigustatult märkis ka maakohus.

Teisalt leiab ringkonnakohus, et RKTsK määruses nr 3-2-1-9-11 väljendatud arusaamade (vt määruse

p-d 7 jj) kohaselt on juhul, kui XXXX (viidatud kaasuses erikontrolli teostaja) on määratud kohtu

poolt, jätkuvalt kohustuslik ja seda sõltumata TsMS § 605 lg 1 ls 1 näiliselt teistsugusest

regulatsioonist XXXX tasustamise korra ja suuruse kontroll kohtu poolt. ÄS § 191 lg 3 ja § 206 lg 3

regulatsioon on olemuslikult identne ning osundatud lahendis väljendatud arusaamad on seega

kohaldatavad ka käesoleval juhul (oluline on siinkohal ka osundada, et TsMS § 602, millele §-s 605

otseselt viidatakse, nimetab nii kohtu poolt määratavat erikontrolli läbiviijat kui ka XXXXt). Seega

võib TsMS § 605 lg 1 ls 1 kohaselt XXXX jõuda tõesti juriidilise isikuga kokkuleppele vaatluse all

olevates küsimustes, kuid see ei tähenda, et kokkulepitud kulude/tasude maht ei peaks jätkuvalt alluma

kohtulikule kontrollile. Seda kinnitab ka TsMS § 4772 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt juhul, kui kohus

on nimetanud hagita menetluses eestkostja, hooldaja, XXXX või muu sellise isiku, teostab kohus nende

isikute üle ka järelevalvet, kui seadusest ei tulene teisiti. Selline seisukoht likvideerimismenetlusega

seotud tasude/kulude üle kontrolli teostamise osas tuleneb üheselt ka viidatud RKTsK määrusest nr

3-2-1-9-11, mistõttu jätab ringkonnakohus kaitsja sellekohase väite edasise tähelepanuta. Nimetatud

lahendis on ka selgitatud, et kohtule saab ja tuleb esitada eelnev kalkulatsioon nii tasu kui ka võimalike

kulude osas, mida XXXX peab likvideerimismenetluse käigus kandma. Kohus saab nende üldist

suurusjärku seega n.ö ette aktsepteerida ning alusetu on kaitsja viide, nagu sunnitaks sellisel juhul

XXXXt korraldama menetlust isiklike varade arvel, samuti ei ole sellise toimimise korral vajalik iga

kulutuse tegemiseks eraldi kohtu luba, nagu seda leiab apellant. Küll võimaldab selline toimimine

vältida olukorda, kus XXXX bürookulud kasvavad hüppeliselt 2000 kroonilt üle 10 000 krooni kuus,

nagu see on juhtunud käesolevas kaasuses.

7. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, et kuivõrd K.T. XXXXna tegutses, oli tal

selle eest õigus saada ka tasu ning põhjendamatult loetud ebaseaduslikuks ning käsitletud

omastamisena kõigi väljamaksete tegemist. See ei ole ilmselgelt nii. Erinevaid kulude ja tasuga

seotud väljamakseid tegi K.T. 733 362 krooni ulatuses (1 271 000–497 638–40 000), süüdistuse

kohaselt on ebaseadusliku omastamisena sellest käsitletud aga summat 527 595 krooni. Seejuures on

kannatanu toiminud nii, nagu on seda märgitud 5. oktoobri 2007 maakohtu määruses nr 2-07-9889

(kd 1, tlk 161), millele kaitsja viitab. Nii on selles määruses selgesõnaliselt leitud, et OÜ S M peaks

esitama kohtusse hagi nt kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, nõudes K.T. ilt avaldaja

poolt mõistlikuks peetavat XXXX tasu ületavat summat (kd 1, tlk 161 pöördel; olgu märgitud, et

selles lahendis on maakohus leidnud sedagi, et endale ilma kohtu loata tasu makstes on K.T.

läinud vastuollu TsMS § 605 lg-s 1 märgituga). Selliselt on kannatanu ka toiminud, esitades

käesolevas kriminaalasjas tsiviilhagi 527 595 krooni nõudes (s.o süüdistusega sarnases summas, kd

1, tlk 68), olles seejuures mõistlikuks XXXX tasuks arvestanud 20 000 krooni (kd 1, tlk 65). Seega

on alusetu apellandi väide, nagu ei oleks käesoleva süüdistuse raames arvestatud asjaoluga, et K.

T oli õigus tasule likvideerimismenetluse käigus teostatud toimingute eest; seda on pidanud

silmas nii esitatud süüdistus kui ka kannatanu enda esitatud tsiviilhagis.

Seejuures ei nõustu ringkonnakohus ka kaitsja väitega, nagu oleks tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas

esitanud selleks ilma pädevuseta isik (vt selles osas ka maakohtu seisukohad p-s 1.2.7, millega

ringkonnakohus täielikult soostub). Kohtu poolt määrati OÜ S M XXXXks R.R. (vt kd 2, tlk 167

pöördel jj), tsiviilhagi on esitatud omakorda OÜ S M (likvideerimisel) lepingulise esindaja poolt. Seega

on kaitsja vastavasisuline väide alusetu ning ka selle jätab ringkonnakohus edasise tähelepanuta.

8. Viimasena peatub ringkonnakohus kriminaalmenetluse mõistliku aja küsimusel ning leiab, et

ka selles osas jääb apellatsioon edutuks. Ka selles küsimuses on maakohus esitanud enda enam kui

motiveeritud seisukoha 22. veebruari 2012 määruses (kd 3, tlk 1 jj) ning kriminaalkolleegiumil ei ole

juba seal märgitule midagi põhimõttelist lisada. Määruses on viidatud asjakohasele EIÕKohtu ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale ning põhjendatult asutud seisukohale, et kuivõrd

esimene menetlustoiming K.T. i suhtes tehti alles 18.05.2009, mil ta kahtlustatavana üle kuulati,

algab sellest tärminist ka mõistliku menetlustähtaja hindamine.

8.1 Kuid täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et isegi kui kohus peaks leidma, et

praegusel juhul on riivatud isiku õigust mõistlikule menetlusajale, ei tooks see automaatselt kaasa

kriminaalmenetluse lõpetamist, nagu seda taotleb kaitsja. Nimelt on selline menetluslik toimimine

KrMS § 2742 lg 1 kohaselt alles nn viimaseks lahenduseks; sellele eelnevalt peab kohus kontrollima,

kas seda riivet ei ole võimalik heastada mingil muul viisil. Esmaselt toimub selline heastamine

mõistagi karistuse mõistmise regulatsiooni kaudu, mida iseenesest kinnitab ka seadus; nimelt tuleb

KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendada ka küsimus, kas isikule mõistetavat

karistust tuleb kergendada mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Kuivõrd väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr ning

maakohus on mõistnud K.T. karistuse oluliselt alla selle (ja seda vaatamata kergendavate asjaolude

puudumisele), leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks nn mõistliku aja riive

tuvastama (mida kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas asjas aga ei esine), ei tooks see kaasa isegi

mitte mõistetud karistuse täiendavat revideerimist, saati menetluse lõpetamist, mida taotleb kaitsja.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Agu Timmi