4-12-1526/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

02. mai 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Väärteoasja number

4 – 12 – 1526 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Vaidlustatud lahend

S.Z-i 10.04.2011.a. kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 20.03.2012.a. otsusele väärteoasjas 2302,12,002726 Kaebuse esitanud isik S.Z, isikukood xxx, elukoht: xxx Kohtuväline menetleja

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6, 11316, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata S.Z-i kaebus ja Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 20.03.2012.a. otsus väärteoasjas 2302,12,002726 muutmata.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema

politseileitnant Kairi Palitsa poolt 20.03.2012.a. väärteoasjas 2302,12,002726 tehtud otsusega tuvastati, et S.Z juhtis 27.02.2012.a. kell 11:42 Harju maakonnas, Harku vallas, Tallinn –

Paldiski tee 24 kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 131 +/- 8 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 33 km/h

Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega sh. tunnistaja ütluste, liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja videosalvestusega.

Menetlusalune isik on esitanud vastulause, milles tunnistab väärteo toimepanemist, selgitab juhtunu asjaolusid ning avaldab kahetsust. Väärteoasi nr.

4 – 12 – 1526

Menetlusalune isik S.Z rikkus seega liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõudeid pannes sellega toime väärteo, millised on kvalifitseeritavad liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja S.Z-ile liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses s.o. 200,00 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 alusel kohaldas lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 1 (üheks) kuuks.

KAEBUSE SISU

S.Z esitas 10.04.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant

Kairi Palitsa 20.03.2012.a. otsusega väärteoasjas 2302,12,002726 määratud lisakaristus s.o. mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks.

S.Z põhjendab esitatud kaebust sellega, et ta tegeleb aktiivselt töö otsimisega ja juhtimisõiguse piiramine taandaks ka võimaliku tööle saamise võimaluse. Samuti on juhtimisõigus oluline lapse ja pere vajalike sõitude hüvaks. S.Z avaldas, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 25.04.2011.a. saadetud kirjalikus seisukohas väärteoasja nr 4 – 12 – 1526 (2302,12,002726) S.Z-i kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime enamohtliku väärteo. Väärteotoimikule lisatud kaebaja poolt esitatud vastulausest nähtub, et sõidukiiruse ületamine oli tingitud soovist sooritada möödasõitu tema ees alla 90 km/h liikuvast sõidukist. Möödasõidul lisas julgelt kiirust, et enne kurvi oma sõiduritta tagasi jõuda, sest kurvist oli lähenemas ka teisi sõidukeid.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et tegemist on tahtliku ja jämeda liiklusreeglite nõuete rikkumisega, mille puhul on karmi karistuse kohaldamine põhjendatud. Isik ei ole endale aru andnud sellest, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. LS § 51 lg 4 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Kaebaja on politseile esitatud vastulauses märkinud, et möödasõidul lisas julgelt kiirust, et enne kurvi oma sõiduritta tagasi jõuda, sest kurvist oli lähenemas ka teisi sõidukeid. See ei ole arvestatav põhjendus möödasõidul kiiruse ületamiseks. Kaebaja ei üritanudki möödasõidu katkestamiseks sõidukiirust aeglustada, et tema ees suurimast lubatud sõidukiirusest aeglasemalt liikunud sõiduki taha naasta, vaid otsustas kohe kiiruse suurendamise kasuks. LS § 53 lg 3 sätestab, et kui möödasõidu katkestanud juht tahab naasta pärisuunavööndisse, peavad tema järel sõitvad sõidukid seda võimaldama. Seega oli S.Z kohustus möödasõidul olles ja vastutulevaid sõidukeid nähes täita LS § 51 lg 4 ja katkestada möödasõit, mitte aga lisada kiirust ja sellega rikkuda LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid.

Kaebaja poolt juhitud sõiduki lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on tõendatud liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, mille kohaselt sõitis 27.02.2012.a kella 11:42 ajal Tallinn-Paldiski tee 24. km sõiduk Saab 9-3 registreerimismärgiga 979 BCS kiirusega 131 +/- 8 km/h, kui lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigus oli 90 km/h. Kaebaja poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Väärteo subjektiivse tunnusena loeb kohtuväline menetleja tuvastatuks tahtluse ja tahtluse liigiks kavatsetuse. Kaebaja seadis endale eesmärgiks möödasõidu lõpetamise vastassuunavööndis lubatud suurimast sõidukiirusest kiiremini sõites ja seda ta ka tegi. Seega tegutses S.Z eesmärgipäraselt ja võttis möödasõidul lubatud suurimat sõidukiirust ületades võttis teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda. Sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest kinnipidamine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea jälgima sõiduki sõidukiirust ja liiklusmärke, siis on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-

07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. S.Z-i karistusregistri väljatrükilt nähtub, et menetlusalust isikut on liiklusalaste väärtegude toimepanemiste eest karistatud 3 (kolmel) korral seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega.

Uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Sellega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Seetõttu leiab menetleja, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik.

Liikluses on suurimaks ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et rahatrahv kui ainus karistusliik on end ammendanud, kuna need ei ole isikule soovitud mõju avaldanud. Kuivõrd kaebuse kohaselt on menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kellel oma igapäeva toimetuste hõlpsamaks realiseerimiseks on vajadus kasutada mootorsõidukit, siis sellisel juhul peab menetlusalusele isikule olema väga hästi teada, et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda võib halvendada tema majanduslikku olukorda ja seada takistusi lähikondlaste eest hoolitsus kohustuse täitmisel.

Olles taolisest riskist teadlik, peab isik ise valima sellise käitumisviisi, et tema majanduslik olukord ei halveneks määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse ära võtmise tõttu. Selline teadmine ei ole aga menetlusalust isikut sundinud hoiduma uue väärteo toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades menetlusalusele isikule määratud karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud S.Z-i karistamine antud rikkumise eest rahatrahviga 200 eurot ja lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1

(üheks) kuuks. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on lisaks õiguskorra kaitsmise huvidele ka menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema.

Kuivõrd menetlusalusele isikule on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja lisakaristus sanktsiooni miinimum määras on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku teo ohtlikkust ja süü suurust arvestades ei saa menetluslause isikule väärteoasjas nr 2302,12,002726 tehtud otsusega määratud karistust kergendada. Arvestades eeltoodut on kohtuväline menetleja seisukohal, et vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas väärteoasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et S.Z on toime pannud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Väärteo toimepanemine on tõendatud nii S.Z-i enda ütlustega esitatud vastulauses, kus ta tunnistab lubatud sõidukiiruse ületamist ning selgitab, et ületas kiirust, kuna valis möödasõiduks vale koha. Ka kohtule esitatud kaebuses ei vaidlusta Indrek pilv süüteo kvalifikatsiooni, vaid karistust. S.Z-i poolt LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud ka

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseiniku Meelis

Moori poolt 27.02.2012.a. koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub, et millest nähtub, et PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseiniku Meelis Moori teostas riikliku järelevalve korras

27.02.2012.a. kell 08:00 S.Z-i

poolt juhitud mootorsõiduki SAAB 9-3, registreerimismärgiga 979 BCS liikumiskiiruse mõõtmist kasutades kiirusemõõteseades Stalker

DSR2X, seerianumber DP009657, KC 031266 (taatlemistunnistus TTRSS-11/00055, 03.07.2011.a.). Kiirusemõõteseade fikseeris kiiruse 131 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus: +/- 8 km/h. Mootorsõiduk ületas lubatud sõidukiirust seega mitte vähem, kui 33 km/h.

Toimepandud rikkumine on ka salvestatud ning CD salvestusega on lisatud väärteoasja materjalide juurde. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Kuna S.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 33 km/h, siis on kohtuvälise menetleja poolt õigesti määratud karistus LS § 227 lg 2 järgi.

S.Z on põhjendanud kiiruse ületamist vajadusega mööda sõita tema ees aeglasemalt liikunud sõidukist.

LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Sellest tulenevalt ei tohi juht ületada kiirust ka möödasõitu teostades. Kohtuvälise menetleja esindaja on oma kirjalikus vastuses osutanud õigesti LS § 51 lõikele 4, mis sätestab, et juhul kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada ning

LS § 53 lõikele 3, mis sätestab, et juhul kui möödasõidu katkestanud juht tahab naasta pärisuunavööndisse, peavad tema järel sõitvad sõidukid seda võimaldama.

Seega kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et S.Z oli kohustus möödasõidul olles ja vastutulevaid sõidukeid nähes täita LS § 51 lg 4 ja katkestada möödasõit, mitte aga lisada kiirust ja sellega rikkuda LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõudeid.

LS § 227 lg 2 näeb mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–

40 kilomeetrit tunnis karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 annab kohtule või kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. S.Z-i on varasemalt karistatud kolmel korral lubatud sõidukiiruse ületamise eest nii LS § 7422 lg 1 kui ka LS § 7422 lg 1 ning talle on määratud karistuseks rahatrahvid, millised on ka täidetud. Kohus märgib, et uue väärteo toimepanemise ajaks ei olnud eelnevad karistused kustunud, seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et rahatrahv kui ainus karistusliik on end ammendanud, kuna isik jätkab väärtegude toimepanemist hoolimata varasematest karistustest. Samuti nõustub kohus väärteootsuses kajastatuga, mille kohaselt asjaolu, et isikul on seoses tööülesannete ja pere vajadustega sõiduki juhtimise õigust peaks isikul iga päev meeles olema ning motiveerima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik tegema kõik järgimaks liiklusnõudeid, millega tagab nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. S.Z oli mootorsõidukit juhtides ja kiirust ületades teadlik sellest, et tema ülalpidamisel nii laps kui perekond kui ka asjaolust, et tal puudub käesoleval ajal töökoht, kui ükski nimetatud asjaoludest ei sundinud teda sõidukiiruse valimisel ettevaatusele.

Kohtuväline menetleja on määranud S.Z-ile põhikaristuse põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohaldanud lisakaristust sanktsiooni

miinimummääras s.o. 1 kuu. Seega on kohtuväline menetleja kohtu hinnangul arvestanud nii S.Z-i kahetsust kui ka tema perekondlikku olukorda. Arvestades S.Z kehtivate karistuste olemasolu samaliigiliste rikkumiste eest, perekonna olemasolu ja töökoha puudumist on kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistus proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning selle muutmiseks puuduvad mõjuvad alused.

Eeltoodust lähtudes jätab kohus S.Z kaebuse rahuldamata ja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsi 20.03.2012.a. väärteoasjas 2302,12,002726 tehtud otsuse muutmata.

Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, 132 punktist 1, § 133, § 134

Leili Raedla Kohtunik