1-10-3253/56 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-3253

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Määruse tegemise aeg ja koht

Kriminaalasja number

Kohtukoosseis

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tartu Ringkonnakohus

26. märts 2012 Tartu (kirjalik menetlus)

1-10-3253

Paavo Randma, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Tartu Maakohtu 22. veebruari 2012 määrus

Süüdistatava K.T. kaitsja advokaat Kalju Kutsari

määruskaebus Tartu Maakohtu 22. veebruari 2012

määrusele.

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 2. veebruari 2012 määrus muutmata ja K.T. kaitsja advokaat

Kalju Kutsari määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada

määruskaebuse

Riigikohtule

kümne

päeva

jooksul

alates

vaidlustatavast

kohtumäärusest teada saamisest.

Asjaolud

Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi K.T. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

K.T. kaitsja esitas 20.02.2012 Tartu Maakohtule taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses

mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Taotluse kohaselt on süüdistuses kirjeldatud

tegudest möödunud 6,5 aastat ning kriminaalasja lõpliku lahendamise aeg ei ole prognoositav

ja seetõttu on möödunud kohtuasja menetlemise mõistlik aeg.

K.T. ei ole menetlust takistanud – ta on esitanud omapoolsed seisukohad ja argumendid ja

neid kinnitavad tõendid, mida ei ole peetud vajalikuks arvestada. Kriminaalasjas on kestnud

kohtueelne

menetlus

peaaegu

aastat,

kuna

enamus

kriminaalasjas

kogutud

dokumentaalsetest tõenditest saadi OÜ XXX likvideerijalt ning selleks ei olnud vaja aastaid

kestvat menetlust. Kriminaalasjas on tehtud enamus menetlustoiminguid 2006. a ja 2010. a

vahetult enne kriminaalasja kohtusse saatmist ning ülejäänud perioodidel ei ole kohtueelset

menetlust sisuliselt läbi viidud. Kuna K.T. on menetluse ajal haigestunud ning tal on

välja kujunenud püsiv terviserike, siis kriminaalasja menetluse jätkumine võib tema

tervislikku olukorda edasiselt halvendada.

Tartu Maakohus jättis 22.02.2012 määrusega rahuldamata K.T. kaitsja taotluse kriminaalasja

menetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega.

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus tuvastas, et menetlus kriminaalasjas on kulgenud järgmiselt: 01.06.2006 esitas OÜ

XXX (likvideerimisel) osaniku P.O. esindaja Leonid Tolstov Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

kuriteoavalduse K.T. tegevuse OÜ XXX likvideerijana kontrollimiseks ja kahtluse tema

poolt äriühingu raha omastamises. Esimene toiming K.T. osavõtul tehti 02.08.2006, kui

koostati dokumentide üleandmise vastuvõtmise akt, millega Lõuna Politseiprefektuuri

Kriminaalosakonna Majanduskuritegude talituse politseivaneminspektor T. Kotke võttis vastu

ja OÜ XXX endine likvideerija K.T. andis üle tema kätte OÜ XXX likvideerimise käigus

usaldatud ning ka tema poolt OÜ XXX likvideerimise käigus koostatud dokumendid.

18.05.2009 kuulati K.T. esmakordselt kahtlustatavana üle ning tema suhtes kohaldati

tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 12.03.2010 koostas prokuratuur süüdistusakti ning

saatis kriminaalasja K.T. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi arutamiseks Tartu

Maakohtule.

Tartu Maakohtu 11.05.2010 otsusega tunnistati K.T. süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Tartu

Ringkonnakohtu 25.11.2010 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Riigikohus tühistas 08.04.2011 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 25.11.2010 ja Tartu

Maakohtu 11.05.2010 otsused ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

Otsuse kohaselt rikkus Tartu Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, alustades

kohtulikku arutamist vahetult päras eelistungit, ilma, et selleks oleks olnud süüdistatava ja

kaitsja nõusolek.

Tartu Maakohtus toimus 25.08.2011 kriminaalasja eelistung ning Tartu Maakohtu 26.08.2011

määrusega määrati kriminaalasi arutamisele 20-23.02.2012 ja 28.02.-02.03.2012. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt tuleb ebamõistliku menetlusaja peale esitatud

kaebuse lahendamisel siseriiklikel kohtutel kohaldada konventsiooni põhimõtteid kooskõlas

EIK praktikaga (Flieger vs Poola, kohtuotsus 22.06.2010, avaldus nr 36262/04). Seega tuleb

ebamõistliku menetlusaja rikkumise sisustamisel eelkõige pöörduda EIK praktika poole ning

sellest tulenevalt anda hinnang, kas käesolevas kriminaalasjas on rikutud õigust

kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. EIK praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see

periood, mida RIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada tuleb,

kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on

inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva

asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime

kuriteo (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-10 p 25; Malkov v. Eesti, otsus 04.02.2010, p 56).

Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või

toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid

mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-10 p 25) ning

tuleb arvestada just sellise ametivõimu tegutsemisega, mis tekitab isikus, keda on alust

kahtlustada kuriteos ja selle kahtlustuse põhjal on kriminaalmenetlus alustatud, tunde, et teda

võidakse kahtlustada kriminaalkuriteos (Kangasluoma v. Soome, otsus 20.01.2004, p 26).

Kohtumenetluse kulgemist käivitavaks menetlustoiminguks on mh loetud dokumentide

võetust (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31.05.2005 p 27), kus isikutel arestiti kuriteokahtluse

tekkimise korral võimuesindajate poolt suures ulatuses nendele kuuluvaid dokumente.

Kriminaalasjas alustati menetlust 01.06.2006 esitatud kuriteoavalduse alusel. 02.08.2006

andis OÜ XXX endine likvideerija süüdistatav K.T. Lõuna Prefektuurile üle kõik tema

valduses olevad OÜ-ga XXX seotud dokumendid. 03.08.2006 andis Lõuna Prefektuuri uurija

K.T. lt saadud OÜ XXX dokumendid üle Tartu Maakohtu 10.03.2006 määrusega tsiviilasjas

nr 2-05-23423 OÜ XXX likvideerijaks määratud Rutt Rebasele. Tartu Maakohtu 10.03.2006

määrusega tsiviilasjas nr 2-05-23423 määrati, et OÜ XXX suhtes tuleb läbi viia täiendav

likvideerimine ning likvideerijaks määrati Rutt Rebane. 15.03.2007 esitas OÜ XXX

lepinguline esindaja Tartu Maakohtule avalduse endise likvideerija K.T. tasu määramise

küsimuse lahendamiseks. Tartu Maakohtu 05.07.2007 määrusega jäeti avaldus läbi vaatamata.

Määruste kohaselt oli tsiviilasjas menetlusosaliseks puudutatud isikuna K.T. , kes on

nimetatud menetlustest teadlik olnud.

Kuna 2007. a lahendati tsiviilmenetluses jätkuvalt OÜ XXX likvideerimisega seotud

küsimusi, sealhulgas K.T. kui endise likvideerija tasu küsimust, puudus K.T. l alus enne talle

ametliku kahtlustuse esitamist eeldada, et OÜ-ga XXX seoses toimuvas kriminaalmenetluses

kahtlustatakse teda mingi kuriteo toimepanemises. Kriminaalmenetluse tulemus võis olulisel

määral sõltuda tsiviilmenetluses vastu võetud otsustustest. Prokurör möönis istungil, et

menetlus seisis ka selle taga, et oodati kohtulahendit, millega määratakse likvideerija tasu.

Maakohus asus seisukohale, et mõistliku menetluseaja alguspunktiks ei saa lugeda 02.08.2006

ka seetõttu, et Lõuna Prefektuuri tegevust OÜ XXX dokumentide vahendamisel uuele

likvideerijale ei saa käsitleda sunniviisilise võetusena eelpool viidatud EIK otsuse T.K. ja S.E.

v. Soome kontekstis, kuna K.T. andis politseile üle OÜ XXX dokumendid, mille valdamise

õigus tal puudus. Äriregistri kande kohaselt olid OÜ XXX dokumentide hoidjad P.O. ning

T.O.. Seega ei saanud selline Lõuna Prefektuuri tegevus mõjutada K.T. õiguslikku olukorda

ning arusaamist tema suhtes tekkinud kahtluste osas, kuna politsei poolset tegevust ei saa

käsitleda sellise ulatusliku K.T. õigussfääri tungimisena, mida saaks lugeda ametlikuks

süüdistuse esitamiseks konventsiooni art 6 lg 1 mõttes. Esimene menetlustoiming, millega

K.T. sai teadlikuks konkreetselt tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, on tema

kahtlustatavana ülekuulamine 18.05.2009 ning samal päeval kohaldatud tõkend elukohast

lahkumise keelu näol. Seega on kriminaalmenetlus, mida tuleks arvesse võtta mõistliku

menetlusaja hindamisel määruse tegemise hetkeni kestnud 2 aastat 9 kuud ja 5 päeva.

Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust

hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest

kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste

(riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses

kaalul (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-10, p 30; ja nt König v. Saksamaa, otsus 28.06.1978,

p-d 99 ja 111; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 03.06.2010, p 42).

Maakohus nõustus kaitsja seisukohaga, et käesolev kriminaalasi ei ole keerukas ning

kriminaalasja raskuspunkt seisneb süüdistatava tegudele juriidilise hinnangu andmises, mitte

asja mahukusest tulenevatel menetlustakistustel. Süüdistusakti kohaselt on asjas kohtusse

kutsutud kolm tunnistajat, dokumentaalseteks tõenditeks on põhiliselt K.T. poolt 02.08.2006

esitatud OÜ XXX dokumendid ning OÜ-ga XXX seotud tsiviilasjade materjalid. Seega on

tegemist keerukuselt keskmise varavastase kuriteoga, kus tõendamiseseme asjaolud on selged.

Kriminaalasja teistkordsel arutamisel viibis eelistungi määramine seetõttu, et K.T. soovis

kaitsjat vahetada, ta ei saanud kätte kohtu 26.04.2011 kirja, mis tuli tagasi märkega, et K.T.

ei ela kohtule antud aadressil. 27.07.2011 teatas K.T. meili teel, et ta soovib kaitsja

määramist riigi õigusabi korras. Selliste takistuste tõttu oli võimalik eelistung pidada 4 kuud

pärast Riigikohtu poolt kriminaalasja tagastamist maakohtule. Kohtuistungiks aja leidmine

osutus keerukaks, kuna kohtunikul olid määratud mahukad üldmenetluse asjad arutamisele nii

2011. a septembris kui oktoobris ning kaitsja oli seotud pikaajalise kohtuistungiga alates

01.11.2011 kuni 2012.a jaanuari lõpuni, mistõttu oli istungiks võimalik planeerida aeg alates

20.02.2012.

Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole K.T. oma

käitumisega põhjustanud kohtumenetluse olulist venimist ning ei ole ka rikutud K.T. õigust

mõistlikule menetlusajale. Kuna kriminaalasi saadeti Riigikohtu otsusega esimese astme

kohtule tagasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei saa lugeda 2 aastat ning 9 kuud

kestnud kriminaalmenetlust selliseks, mis on nii ulatuslikult rikkunud K.T. õigusi, et annaks

aluse lõpetada kriminaalasi mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Arvestades senist

kohtumenetluse kulgu, kriminaalasja keskmist keerukust ja mahukust, on võimalik

kriminaalasi lahendada lõplikult mõistliku menetlusaja jooksul.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

K.T. kaitsja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning

kriminaalasja menetluse lõpetamist mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu.

Määruskaebuse põhjenduste järgi on maakohus ekslikult arvestanud mõistliku menetlusaja

kulgemise algust alates K.T. kahtlustatavana ülekuulamisest.

Kaitsja leiab, et kriminaalasja menetluse alguseks tuleb lugeda 02.08.2006 kui K.T. poole

pöördusid Lõuna Politseiprefektuuri töötajad ning soovisid temalt saada OÜ XXX

dokumente. K.T. andis dokumendid politseinikele üle. Kaitsja ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et tegemist oli vaid dokumentide vahendamisega endiselt likvideerijalt uuele

ning see ei mõjutanud K.T. õiguslikku olukorda. Dokumendid võeti K.T. lt ära kriminaalasja

menetluse käigus ning vastavast asjaolust teavitati ka K.T. t. Kuna K.T. oli eelnevalt olnud

OÜ XXX likvideerijaks, siis oli üheselt mõistetav, et kriminaalmenetlus puudutas vahetult

teda.

Samas ei selgitatud K.T. konkreetse kahtlustuse sisu ning tal ei olnud võimalik kasutada

kahtlustatava õigusi. Asjaolu, et järgneva ca 3 aasta jooksul ei peetud vajalikuks K.T. t

kahtlustatavana üle kuulata, ei mõjuta mõistliku menetlustähtaja kulgemist, kuna K.T. oli

teadlik tema suhtes toimuvast menetlusest.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata

konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest:

1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja

4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul.

Maakohus on nõustunud, et käesolev kriminaalasi ei ole keerukas ning tõendamiseseme

asjaolud on selged. Sellele vaatamata on kohtueelne menetlus kestnud alates menetluse

alustamisest kuni kahtlustatava ülekuulamiseni peaaegu 3 aastat. Prokurör selgitas

kohtuistungil, et üheks menetluse venimise põhjuseks oli asjaolu, et oodati lahendit

tsiviilasjas, millega oleks määratud kindlaks K.T. töötasu suurus OÜ XXX likvideerijana.

Kuna sellist lahendit ei tehtud, siis otsustati menetlust kriminaalasjas jätkata. Seega on

menetluse venimine tingitud sellest, et kohtueelses menetluses ei suudetud anda K.T.

tegevusele juriidilist hinnangut ning otsustada, kas tema käitumises esinevad kuriteo

tunnused.

Kaitsja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuna K.T. andis vabatahtlikult uurijale üle kõik

OÜ XXX dokumendid ning tema suhtes ei rakendatud sunnimeetmeid, siis ei alanud ka

mõistliku menetlustähtaja kulgemine. Selline lähenemine asetab seaduskuuleka isiku, kes teeb

kohtueelse menetlejaga koostööd, halvemasse olukorda võrreldes sellise kahtlustatavaga, kes

püüab tõendeid varjata ning kelle suhtes on vaja rakendada sunniabinõusid (näit. läbiotsimine

või kahtlustatavana kinnipidamine). Asjaolu, et isikut hoitakse teadmatuses talle etteheidetava

tegevuse sisust ning talle ei esitata kahtlustust, ei saa olla õigustuseks kohtueelse menetleja

tegevusele ning ei välista mõistliku menetlusaja kulgemist.

Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et K.T. kriminaalasja arutati esmakordselt Tartu

Maakohtus 2010.a kevadel ning 11.06.2010 otsusega mõisteti ta süüdi. 08.04.2011 otsusega

tühistas Riigikohus ringkonnakohtu ja maakohtu otsused menetlusõiguse normide rikkumise

tõttu ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks. Seega ei ole K.T. takistanud

kohtumenetlust. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades on mõistlik menetlustähtaeg K.T.

suhtes möödunud ning kriminaalmenetlus kuulub KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetamisele.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohtusse saabusid 19.03.2012 kriminaalasja nr 1-10-3253 toimikud koos

K.T. kaitsja määruskaebusega Tartu Maakohtu 22.02.2012 määruse peale.

Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja toimikutega tuvastas, et Tartu Maakohtu 22.02.2012

määrusega jäeti rahuldamata K.T. kaitsja poolt 20.02.2012 maakohtule esitatud taotlus

kriminaalasja menetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega.

Tartu Maakohtu 01.03.2012 otsusega (tervikotsus avaldatud 19.03.2012) mõisteti K.T. süüdi

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ja karistati 8 kuu vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusel ei pöörata

mõistetud vangistust täitmisele, kui K.T. ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus on teinud kriminaalasjas otsuse ja

mõistnud

K.T.

esitatud

süüdistuses

süüdi,

ei

ole

mõistlik

lahendada

eraldi

määruskaebemenetluses kriminaalasja mõistliku menetlusaja küsimust, vaid seda tuleb teha

apellatsioonimenetluses. Toimiku materjalidest nähtuvalt on K.T. kaitsja esitanud

02.03.2012 teate apellatsiooniõiguse kasutamise kohta.

Mõistliku menetlusaja küsimuse lahendamine määruskaebemenetluses ajal, kui on tehtud juba

süüdimõistev kohtuotsus üksnes pikendaks veelgi kriminaalmenetluse kestust.

Tulenevalt eeltoodust jätab ringkonnakohus juhindudes KrMS §-st 390 vaidlustatud

kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Mati Kartau