2-24-14499/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

25.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-14499

Kohtuasi

SiteWorx Software USA LLC avaldus DigitalWave

Technologies OÜ pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.01.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

DigitalWave Technologies OÜ (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlausaldaja SiteWorx Software USA LLC (välismaa

registrikood 92-2473028), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Lembit Tedder ja advokaat Anette Jaani

Võlgnik DigitalWave Technologies OÜ (pankrotis,

registrikood

16834204),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tarmo Repp

Pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.01.2025 määrus muutmata.

2. Jätta DigitalWave Technologies OÜ (pankrotis) määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse menetlemise kulud jätta DigitalWave Technologies OÜ

(pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada (pankrotiseaduse (PankrS) § 32 lg 1 ja § 5 lg-d 1

ja 2).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2-24-14499

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SiteWorx Software USA LLC (võlausaldaja) esitas 25.09.2024 Harju Maakohtule avalduse

DigitalWave Technologies OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse kohaselt on võlgnikul võlgnevus võlausaldaja ees 23 913,55 USA dollarit, millele

lisandub viivis. Võlgnik esitas 25.10.2023 võlausaldajale ostutellimuse seadmete soetamiseks.

Võlausaldaja väljastas 12.01.2024 võlgnikule arve maksetähtajaga 12.03.2024. Võlausaldaja

tarnis kauba võlgnikule, kuid võlgnik arvet ei tasunud. Võlausaldaja saatis võlgnikule

05.08.2024 pankrotihoiatuse, millega andis täiendava 10-päevase tähtaja kohustuse

täitmiseks, kuid võlgnik ei ole võlga tasunud.

2. Võlgnik palus jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata ja menetlus lõpetada.

Võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu ja leidis, et vaidlus nõude üle tuleks lahendada

väljaspool pankrotimenetlust. Võlgniku hinnangul ei olnud võlausaldaja põhistanud võlgniku

maksejõuetust. Võlgnikul ei ole maksuvõlga ega esine muid makseraskustele viitavaid

asjaolusid. Võlgnikul on piisavalt vara, et kohustused võlausaldaja ees täita.

3. Ajutise pankrotihalduri Indrek Lepsoo (ajutine haldur) 16.12.2024 aruande järgi on võlgnik

püsivalt maksejõuetu.

3.1. Võlgniku 13.11.2024 seisuga koostatud bilansi kohaselt ei vasta võlgniku omakapital

äriseadustiku § 176 miinimumnõuetele. Võlgnikul on kohustusi kokku vähemalt summas 22

365,67 eurot, millest 22 115,67 eurot on kohustused tarnijate ees ning 250 eurot kohustused

aruandvate isikute ees. Tarnijate ees olevatest kohustustest moodustab 21 854,83 eurot

kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue, mis muutus sissenõutavaks 12.03.2024. Teised

kohustused on väikesed ning on peamiselt tekkinud 2024. aasta novembris. Rahalisi

vahendeid on võlgnikul 225,80 eurot. Võlgniku varud on müügiks ostetud kaubad, mis on

raamatupidamises kajastatud väärtuses 22 339,37 eurot. Võlgnik selgitas, et varud on võetud

arvele soetamisväärtuses, lähtudes konservatiivsuse printsiibist, kuid tema enda hinnangul on

varude võimalik realiseerimisväärtus tegevuse jätkumisel vähemalt 162 078 eurot.

3.2. Ajutise halduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu nii likviidsus- kui ka

bilansitesti järgi ning tegemist ei ole ajutise olukorraga. Kohtusse pöördunud võlausaldajal on

võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue vähemalt summas 21 854,83 eurot, kuid

võlgnikul on likviidset vara selle nõude rahuldamiseks üksnes 225,80 eurot. Võlgniku varud

ei ole likviidne vara, mille arvel saaks ettenähtavas tulevikus täita võlgniku sissenõutavaks

muutunud rahalisi kohustusi. Võlgniku raamatupidamises kajastatud varude väärtus ei vasta

ajutise halduri hinnangul tegelikkusele ning nende varude tegelik turuväärtus ei kata

võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet. Ajutise halduri hinnangul muutus võlgnik

püsivalt maksejõuetuks 12.03.2024, kui muutus sissenõutavaks kohtusse pöördunud

võlausaldaja nõue.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus kuulutas 17.01.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) välja võlgniku

pankroti ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks Indrek Lepsoo. Menetluskulud jäid võlgniku

kanda.

4.1. Maakohus hindas võlgniku maksevõimet esmalt vastavalt PankrS § 1 lg-le 2, s.o

likviidsustesti alusel. Arvestades, et vaidlus võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste

2-24-14499

osas puudub, on määrava tähtsusega see, millises summas on võlgnikul likviidseid vahendeid

nende kohustuste täitmiseks. Olemasolevate likviidsete vahendite all tuleb peamiselt arvesse

võtta raha, tähtajalisi hoiuseid ning ka väärtpabereid, mille kohta on olemas kohese tagasiostu

kohustus. Mitterahaliste vahendite arvestamisel likviidse varana peavad need vahendid olema

kergesti/kiiresti realiseeritavad (rahaks muudetavad).

4.2. Maakohus leidis, et võlgniku varusid ei saa pidada likviidseks varaks. Kohtusse

pöördunud võlausaldaja nõue võlgniku vastu muutus sissenõutavaks 12.03.2024, võlausaldaja

esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 05.08.2024, kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse

30.09.2024 määrusega ning nimetas võlgnikule ajutise halduri 13.11.2024 määrusega. Ajutine

haldur esitas kohtule 16.12.2024 aruande, kus mh märkis, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

Kohus andis võlgnikule kaks korda täiendavat aega likviidsuse taastamiseks / kokkuleppe

saavutamiseks. Seega kui lähtuda võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumisest, on

võlgnikul olnud aega ca 10 kuud, ning kui lähtuda kohtumenetluse algatamisest, siis ca 3,5

kuud, et oma kaubad realiseerida, sh kasvõi osaliselt (piisavalt, et võlausaldaja nõue

rahuldada). Võlgnik ei ole suutnud seda teha. Seda arvesse võttes ei oma ka tähtsust võlgniku

esitatud arved, mis võlgniku hinnangul tõendavad, millise hinnaga on võlgnik varasemalt

suutnud osasid üksikuid võlgniku laos olevaid tooteid realiseerida. Tegelik faktiline olukord

tõendab praegusel juhul, et võlgnik ei ole suutnud väga pika aja jooksul oma kaupa

realiseerida, s.o tegemist ei ole likviidse varaga PankrS § 1 lg 2 tähenduses. Seega saab

võlgniku varadest likviidseks pidada üksnes rahalisi vahendeid summas 225,80 eurot.

Arvestades, et võlgnikul on likviidset vara 225,80 eurot, kuid kohustusi vähemalt 22 365,67

eurot (millest enamik on kohtusse pöördunud võlausaldaja nõue), on võlgnikul likviidset vara

kordades vähem kui sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi. Võlgnik on PankrS § 1 lg 2

tähenduses püsivalt maksejõuetu.

4.3. Kuna võlgnik on püsivalt maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 alusel, ei hinnanud maakohus, kas

võlgnik on püsivalt maksejõuetu ka PankrS § 1 lg 3 tähenduses. Maakohus nõustus aga ajutise

halduri hinnanguga, et võlgniku varud on võlgniku bilansis eelduslikult olulisel määral

ülehinnatud ning nende väärtus ei kata eelduslikult ka võlausaldaja nõuet. Nagu ajutine haldur

esile tõi, siis kinnitab seda nii pikk ajaperiood, mil võlgnik ei ole suutnud varusid realiseerida

isegi mitte sellises summas, et võlausaldaja nõue rahuldada. Lisaks, kui võlgniku varud on

väidetavalt tõesti nii palju väärt, kui võlgnik väidab, ei ole ka mõistetav/usutav, miks võlgniku

osanikud ei ole olnud valmis võlgnikku täiendavalt rahastama ja/või võlausaldaja nõuet ise

rahuldama, et võlgniku pankrotimenetlust vältida.

4.4. Kuna kohus rahuldab pankrotiavalduse, tuleb pankrotimenetluse kulud tasuda

pankrotivarast (PankrS § 150 lg 2). Maakohus määrab menetluskulud kindlaks peale määruse

jõustumist.

Määruskaebus

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja saata asja

otsustamine tagasi maakohtusse või alternatiivselt algatada võlgniku saneerimismenetlus

pankrotimenetluse asemel.

5.1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohtu

pankrotimäärusest puudub võlgniku 07.01.2025 esitatud väidete ja tõendite analüüs, et miks

on maakohus eelistanud antud juhul pankrotimenetlust ning seda olukorras, kus

pankrotimenetluse väliselt oleks võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas määras

võrreldes pankrotimenetlusega. Veelgi enam, ajutise halduri hinnangul puuduvad mõistlikud

2-24-14499

vara realiseerimise võimalused pankrotimenetluse raames selliselt, et võlausaldajate nõuded

saaksid rahuldatud. Ajutise halduri aruande kohaselt moodustavad võlgniku kohustused 22

365,67 eurot, mille katteks on likviidne vara erinevalt ajutise halduri ja maakohtu hinnangust

olemas.

5.2. Võlgnik ei nõustu, et bilansis kajastatud vara jääkväärtusega vähemalt 22 339,73 eurot ei

ole likviidne. Võlgnik on esitanud ajutisele pankrotihaldurile ja kohtule laojäägi, mille

kohaselt on laojääk realiseeritav 162 078 euro eest. Võlgnik on müünud näiteks laojäägiks

olevaid seadmeid LASIC-500 hinnaga 900 eurot tükk hiljuti 25.06.2024. Ainuüksi neid

seadmeid müües on võimalik saada 24 300 eurot (27 x 900) ilma käibemaksuta. Laojäägiks

olevate sarnaste toodete turuhind on suurusjärgus 419 516,35 eurot. Võlgnikul on äärmiselt

keeruline spetsiifilist vara realiseerida pühade- ja puhkuste perioodil ning sellest tingitud turu

madalseisust.

5.3. Kui lähtuda menetluses esitatud reaalsetest müügiarvetest ja laojäägist, siis võlgnik

ilmselgelt maksejõuetu ei ole, sh võlgniku hinnangul on kompromissina pakutud kujul

ajutised makseraskused ületatavad. Antud asjas oleks olnud maakohtul kohane arvestada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st 2 tuleneva regulatsiooniga ja jätta

menetluskulud võlausaldaja kanda.

Menetlusosaliste seisukohad

6. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

7. Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

10. Võlgnik on palunud vaadata määruskaebuse läbi istungil. TsMS § 667 lg 3 esimese lause

järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks istungit

korraldada. Ringkonnakohus ei pea praeguses asjas istungi korraldamist vajalikuks ning jätab

vastava taotluse rahuldamata.

11. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult võlgniku pankroti välja kuulutanud ja ei

ole seejuures rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnatud selgelt ebaõigesti

tõendeid. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

12. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus on jätnud tähelepanuta

tema seisukohad ja tõendid. Maakohus on vaidlustatud määruses põhjendatult leidnud, et

võlgnikul on olnud aega pärast võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumist ca 10 kuud ning

alates kohtumenetluse algatamisest ca 3,5 kuud oma kaupade müümiseks vähemalt määral,

2-24-14499

mis võimaldaks võlausaldaja nõude rahuldada. Arvestades, et võlgnik ei ole olnud selleks

suuteline, ei oma tähtsust võlgniku esitatud arved, millise hinnaga on võlgnik varasemalt

osasid üksikuid laos olevaid tooteid müünud. Võlgnik ei toonud esile, et tal oleks nt teada

mõni potentsiaalne ostja, kes lähiajal oleks olnud valmis soetama tema nimetatud toodet

LASIC-500 kokku 24 300 euro (27 x 900) eest. Üksikute toodete müük kolm kuud enne

võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist ning võlgniku põhistamata prognoos, et varsti võiks

keegi sama hinnaga tooteid piisavas koguses osta, ei veena kohut, et tegemist oleks likviidse

varaga PankrS § 1 lg 2 tähenduses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgnikul oli alates

võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumisest piisavalt pikk aeg (sh aeg, mil ei olnud

puhkuse- ja pühadeperiood) oma väidetavalt spetsiifilise kauba müümiseks vähemalt nõuete

rahuldamist võimaldavas ulatuses ning nii võlausaldaja kui ka kohus andsid võlgnikule selleks

täiendavaid tähtaegu.

13. Samuti ei saa nõustuda võlgniku väitega, et ilma pankrotimenetluseta oleks võimalik

rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Maakohus on tuvastanud, et võlgnikul

puudub likviidne vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgnik ei suutnud

varusid müüa ca 10 kuu jooksul ja puudub igasugune alus arvata, et ta oleks selleks olnud

suuteline lähitulevikus.

14. Maakohus kuulutas seega põhjendatult pankroti välja, kuna võlgnik on püsivalt

maksejõuetu (PankrS § 31 lg 1).

15. Kuna tuvastatud asjaoludel on võlgniku maksejõuetus püsiv, ei saa rahuldada võlgniku

määruskaebuse alternatiivset taotlust saneerimismenetluse algatamiseks (saneerimisseaduse §

8 lg 1 p 1).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Pankrotiavalduse rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud põhjendatult võlgniku

kanda ning need tasutakse pankrotivarast (PankrS § 150 lg 2, RKTKm 10.04.2013, 3-2-1-23-

13, p 12).

17. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja PankrS § 150 lg 2

alusel võlgniku kanda.

18. Kuna maakohus ei määranud võlausaldaja menetluskulusid kindlaks, ei tee seda ka

ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)