3-25-3887/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

15.06.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3887

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada

XX kinnipidamiskeskusesse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.10.2025 määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei ja Piirivalveamet, esindaja Margit

Paas

Puudutatud isik – XX

Menetluse alus ringkonnakohtus

XXi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta XXi määruskaebus menetlusse.

2. Jätta XXi määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.10.2025

määrus muutmata.

3. Vabastada XX määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse

sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused talle vene keelde.

4. Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi

tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 29.07.2022 otsusega nr 62207290028-1 Ukraina

Vabariigi kodanikule XXile ajutise kaitse kuni 29.07.2023, mida pikendati hiljem kuni

03.03.2025.

2. Tartu Maakohus tunnistas 15.09.2025 otsusega kriminaalasjas nr 1-25-273 puudutatud

isiku süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures

3-25-3887

koguses ebaseaduslik käitlemine, mis on toime pandud grupi poolt) järgi ning mõistis talle

karistuseks 5 aastat vangistust, mis jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane 5-

aastase katseaja vältel toime uut kuritegu. Lisakaristusena mõistis kohus isikule Eesti

Vabariigist väljasaatmise ning kohaldas Eesti Vabariiki sissesõidukeeldu tähtajaga 5 aastat.

Kohtuotsus jõustus puudutatud isiku suhtes 01.10.2025.

3. PPA pidas puudutatud isiku 01.10.2025 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS)

alusel 48 tunniks kinni. Tartu Halduskohus rahuldas 02.10.2025 määrusega asjas nr 3-25-

3208 PPA taotluse ja andis väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-

de 1 ja 3 alusel loa pidada puudutatud isik kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse

(KPK) kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.12.2025.

4. Puudutatud isik esitas 31.10.2025 PPA-le taotluse ajutise kaitse pikendamiseks. PPA

pidas isiku välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 62 lg 6 p 2 alusel

48 tunniks kinni.

5. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 31.10.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba

pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse VRKS § 361 lg 1, lg 2 p-de 4, 5 ja 6

ning § 362 lg 3 alusel kaheks kuuks.

Puudutatud isik on pannud toime kuriteo, mis otseselt ohustab avalikku korda ja

ühiskondlikku turvatunnet. Kuriteo toimepanemine näitab, et ta on valmis ka uuesti seadust

rikkuma. Isikule mõisteti viis aastat vangistust, seega pani ta Eestis toime raske kuriteo.

Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks

avalikule korrale (RKHKo nr 3-17-1545, p 27). Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK)

hinnanud uimastikuriteod rasketeks kuritegudeks (C vs. Belgia, 26.05.1996, p 29). Riigikohus

on märkinud, et varasemast praktikast lähtudes on kuritegude jätkuva toimepanemise oht suur

nn sõltuvuskuritegude puhul, nagu selleks on narkokuriteod. Kuna sedalaadi kuritegude

toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest asjaoludest, siis võib

põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise kahtluse pinnalt prognoosida selliste

kuritegude jätkumise ohtu (RKKKm nr 3-1-1-108-09, p 10.1). Elamisloa pikendamise

menetluses peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav. Puudutatud isiku viibimine sel

ajal KPK-s on vajalik riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise huvides, kuna vabaduses

viibides võib ta jätkata kuritegude sooritamist ning olla jätkuvalt ohtlik avalikule korrale Eesti

Vabariigis. Kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu, et PPA-l oleks võimalik

tagada isiku kättesaadavus menetluse ajaks ning hilisemaks võimalikuks väljasaatmise

menetluseks.

6. Puudutatud isik vaidles 31.10.2025 kohtuistungil taotlusele vastu. Ta tõi välja, et on

ainult oletus, et ta võib kuritegusid toime panna. Isikul on olemas Eestis elukoht. Samuti

soovib ta töötada. Ta võib end politseis registreerimas käia. Tartus elab puudutatud isiku isa,

kes on haige ja kelle eest isik peab hoolitsema. Puudutatud isikul oleks vabaduses lihtsam

tõestada, et ta pole tagaotsitav, et saada Ukraina pass. Ta soovib ajutist kaitset vaid selleks, et

välja saada ja Eestist ära sõita.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.10.2025 määrusega PPA taotluse ning andis loa

pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.12.2025.

VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaselt võib ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejat halduskohtuniku

loal kinni pidada ja kohustada KPK-s viibima, kui see on vajalik riigi julgeoleku ja avaliku

korra kaitsmise huvides. Sätte kohaldamine saab olla põhjendatud üksnes olukorras, kus

2(6)

3-25-3887

esineb piisav alus arvata, et isiku puhul esineb mõni VRKS § 57 lg-s 1 loetletud alustest, mis

annab PPA-le õiguse keelduda temale ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest või

tunnistada tema elamisluba kehtetuks (vt VRKS § 58 lg 1 p 4). VRKS § 57 lg 1 p 5 alusel

võib PPA keelduda ajutise kaitse kohaldamisest ning ei anna elamisluba välismaalasele ega

pikenda seda välismaalasel, kes on lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja

kes ohustab ühiskondlikku turvalisust. VRKS § 57 lg 2 kohaselt lähtub PPA kaalumisel

proportsionaalsuse põhimõttest ning arvestab konkreetse välismaalase tegusid.

Puudutatud isik saabus Eestisse sõjapõgenikuna ja riik andis temale kui abivajavale isikule

ajutise kaitse, kuid isik kuritarvitas temale antud usaldust ning pani Eestis toime KarS § 184

lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo. Isikut süüdistati isikute grupi poolt suures koguses narkootilise

aine ebaseaduslikus käitlemises, sealjuures leidis kriminaalasjas tuvastamist, et puudutatud

isik pakendas ja peitis narkootilisi ja psühhotroopseid aineid peidikusse vähemalt 460 korral

ajavahemikul 10.05.2024–03.08.2024, st tegemist on laiaulatusliku narkoäris osalemisega.

Isikule mõisteti karistuseks viis aastat vangistust. Sama kohtuotsusega on isikule kohaldatud

KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga

Eesti Vabariiki 5 aastaks. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku viibimine KPK-s on vajalik riigi

julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise huvides, kuna vabaduses viibides võib isik jätkata

kuritegude sooritamist ning olla jätkuvalt ohtlik avalikule korrale.

Selleks et isiku kinnipidamine oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb igal

üksikjuhtumil arvestada isikuga seotud olulisi asjaolusid. PPA ja kohtud ei saa

prognoosotsuse tegemisel loobuda isiku varasema käitumise hindamisest. Isiku ohtlikkuse

prognoosimisel tuleb lisaks ohtlikkust tõendavatele asjaoludele võtta arvesse ka tema kasuks

rääkivaid olulisi asjaolusid (nt perekondlikud sidemed, majutuskoha või piisava sissetuleku

eeldatav olemasolu jms). Kui isiku suhtes on varem toimunud menetlusi, nagu praegusel

juhul, tuleb kasutada ka neis menetlustes kogutud andmeid (RKHKm 17.04.2020 nr 3-19-

1068/39, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). TrtHKm nr 3-25-3208 kohaselt näitab

toimepandud kuriteo iseloom, et isik on valmis õigusnorme eirama enda huvide teenimise

nimel. Lisaks leidis kohus, et kuigi isikul elab Tartus isa, elab tema ema Itaalias ja seetõttu

esineb tema põgenemise oht. Siinses asjas andis puudutatud isik kohtuistungil samuti mõista,

et soovib minna Eestist ära. Puudutatud isik aga keeldub minemast Ukrainasse. Eeltoodu

kohaselt on jätkuvalt oht, et vabaduses olles võib ta liikuda teise riiki, vältimaks tema

väljasaatmist Ukrainasse. Võttes arvesse isiku soovi igal juhul vältida tema väljasaatmist

Ukrainasse ning karistatust raskes narkokuriteos, on põhjendatud isikut KPK-s

julgeolekukaalutlustel kinni pidada. Puudutatud isikuga seotud asjaolud kogumis annavad

kokkuvõttes piisava aluse järeldada, et oht avalikule korrale on piisavalt tõsine. Kui isikut ei

oleks väljasaatmise eesmärgil vanglast vabastatud, kannaks ta jätkuvalt vanglakaristust. Ka

selle tõttu on tema kinnipidamine õigustatud.

Isikuga seondub põgenemisoht, mis ei võimalda kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.

Asjas nr 3-25-3208 on isiku põgenemisoht leidnud tõendamist. Isik ei soovi Ukrainasse kui

oma kodakondsusjärgsesse riiki tagasi minna, sest tal pole seal enam kodu ja ta ei taha sõtta

minna. Isik soovib, et ta saadetaks välja mõnda teise riiki. Ta soovib esitada taotlusi Lätti,

Soome ja teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Isikul ei ole oma Eestis elava isaga sedavõrd

tugevat emotsionaalset sidet, et saaks võimatuks pidada isiku Eestist põgenemist. Välistada ei

saa võimalust, et isikul ja tema emal oli plaan koos Eestist Itaaliasse minna.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3(6)

3-25-3887

8. XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.05.2025 määrus ja

vabastada ta KPK-st.

Puudutatud isikut ei saa Ukrainasse tagasi saata vastavalt Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-le 3 ja non-refoulementʼi põhimõttele.

Ainuüksi karistatus ei anna kinnitust kuritegude toimepanemise ohust, kui isik ei ole hiljem

rikkumisi toime pannud ja puudub individuaalse retsidiivsusriski analüüs. Kohus pole

põhjendanud, miks ei oleks muud järelevalvemeetmed piisavad. Puudutatud isikul on siin

perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Ta on valmis lahkuma Eestist vabatahtlikult, kui saab

Poolas biomeetrilise passi. Kohtumäärus kordab PPA põhjendusi ning isikul ei olnud reaalset

võimalust kaitsta halduskohtu istungil oma õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et VSS-i ja VRKS-i sätetele viidatakse siinses määruses

nende halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud sõnastuses (s.o redaktsioonid, mis kehtisid

kuni 11.06.2026).

11. PPA ja halduskohus tuginesid puudutatud isiku kinnipidamisel VRKS § 62 lg 6 p-le 2,

mille kohaselt võib ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejat halduskohtu loal kinni pidada ja

kohustada KPK-s viibima, kui elamisloa taotleja viibimine KPK-s on vajalik riigi julgeoleku

ja avaliku korra kaitsmise huvides. Välismaalase KPK-s kinnipidamise legitiimne eesmärk

saab olla üksnes ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamine ja Eestist väljasaatmine

(põhiseaduse (PS) § 20 lg 2 p 6). Siinsel juhul oli puudutatud isiku vabaduse võtmise aluseks

vajadus kaitsta avalikku korda ajal, mil tema ajutise kaitse taotlus oli menetlemisel ning riigil

oli takistatud täita jõustunud kohtuotsusest tulenevat kohustust puudutatud isik toimepandud

kuriteo eest mõistetud karistuseks Eesti Vabariigist välja saata. EIÕK art 5 lg 1 p „f“ kohaselt

on kinnipidamine lubatud seaduses kindlaksmääratud korras mh selleks, et vältida isiku loata

sissesõitu riiki või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või -andmiseks. EIK on

23.04.2024 otsuses asjas nr 71008/161 (p-d 60–69, 74) leidnud, et riigisisese õiguse norm, mis

võimaldab võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabadust riigi julgeoleku ja avaliku korra

kaitsmiseks, on kooskõlas EIÕK art 5 lg 1 p-ga „f“, tingimusel et selles punktis toodud

eesmärgil ning kinnipidamisel on piisavalt tihe seos. Euroopa Kohus on otsuses C-601/15

PPU: J. N., leidnud, et kuni 11.06.2026 kehtinud direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 esimese

lõigu p „e“, mis lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada riikliku julgeoleku või

avaliku korra kaitsmise huvides, on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 6, mis

on samane EIÕK art 5 lg 1 p-ga „f“ (harta art 52 lg 3). Ringkonnakohus märgib, et direktiivi

2013/33/EL art 8 lg 3 esimese lõigu p „e“ on samasuguse sõnastuse ja eesmärgiga nagu

VRKS § 62 lg 6 p 2. Et EIÕK art 5 lg 1 p „f“ kattub PS § 20 lg 2 p-s 6 toodud alusega, tuleb

ringkonnakohtu hinnangul pidada VRKS § 62 lg 6 p-i 2 PS-ga kooskõlas olevaks. Oluline on

aga, et sätte kohaldamisel võetaks arvesse juhtumi asjaolusid ja see ei viiks

ebaproportsionaalse tulemuseni, mida kohus kontrollib järgmiseks.

12. PPA oli asunud tegema toiminguid, et täita Tartu Maakohtu 15.09.2025 otsust, millega

kohaldati puudutatud isikule lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos Eesti

Vabariiki sissesõidukeeluga viieks aastaks. Kohtuotsus jõustus selles osas 01.10.2025. VSS §

14 lg 21 kohaselt välismaalane, kellele kohus on lisakaristusena mõistnud väljasaatmise,

1 Kättesaadav arvutivõrgus: M.B. v. THE NETHERLANDS.

4(6)

3-25-3887

saadetakse riigist välja ilma lahkumisettekirjutust tegemata. PPA 01.10.2025

lahkumiskohustuse sundtäitmise protokollis (asjas nr 3-25-3208 PPA taotluse lisa 10) oli

sihtriigiks määratud Ukraina.

13. VSS § 76 lg 3 sätestab, et välismaalast, kellel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni

või Euroopa Liidu liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks, kohustatakse lahkuma

sellesse riiki. Kui välismaalane seda kohustust ei täida või välismaalase väljasaatmine on

avaliku korra või riigi julgeoleku huvides, tehakse talle ettekirjutus lahkuda Eestist VSS § 17

lg-s 1 sätestatud vastuvõtvasse riiki. Ringkonnakohus leiab, et see norm kehtib ka juhul, kui

lahkumisettekirjutust erandina ei tehta ja väljasõidukohustus sundtäidetakse otse kohtuotsuse

alusel. Vaatamata sellele, et Ukraina sõjapõgenikul kui ajutise kaitse saajal on üldjuhul õigus

ise valida, millises liikmesriigis ta taotleb ajutist kaitset ning seda ei väära ka asjaolu, et tal on

mõnes teises liikmesriigis ajutise kaitse taotlemine pooleli (vt Euroopa Kohtu 27.02.2025

otsus asjas nr C-753/23, Krasiliva), ei ole tal õigust nõuda võimalust minna Eestist

lahkumiskohustuse täitmiseks omal valikul mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki, kui riik

on otsustanud ta välja saata avaliku korra või riigi julgeoleku huvides (VSS § 76 lg-s 3 toodud

erand). Selline tingimus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega – tagasisaatmisdirektiivi2 art 6

lg-ga 2. Schengeni toimimise põhimõtteid arvestades ei oleks põhjendatud, et kolmanda riigi

kodanik, kelle puhul on kindlaks tehtud, et ta ohustab liikmesriigi avalikku korda või

julgeolekut, võiks sellest liikmesriigist väljasaatmise korral lihtsalt asuda vabalt elama teise

liikmesriiki.

14. VSS § 76 lg-s 3 viidatud VSS § 17 lg 1 kohaselt on viibimisaluseta Eestis viibiv

välismaalane kohustatud lahkuma või ta saadetakse välja: 1) tema kodakondsusjärgsesse riiki;

2) transiidiriiki Euroopa Liidu või kahepoolse tagasivõtulepingu või muu kokkuleppe kohaselt

või 3) kolmandasse riiki tingimusel, et välismaalane soovib sinna lahkuda ja ta seal vastu

võetakse. Asja materjalidest ei nähtu, et Eestil oleks mõne Euroopa Liidu riigiga kokkulepe

puudutatud isiku vastuvõtmiseks või oleks puudutatud isik soovinud lahkuda mõnda muusse

Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni välisesse riiki peale Ukraina ja ta võetaks seal

vastu.

15. Seega oli võimalik PPA-l maakohtu otsus täita üksnes puudutatud isiku väljasaatmisega

kodakondsusjärgsesse riiki Ukrainasse. Ringkonnakohtu praktikas ei ole välistatud Ukraina

kodanikust süüdimõistetud kurjategija KPK-s kinnipidamist muu hulgas tulevase võimaliku

Ukrainasse väljasaatmise tagamise eesmärgil (nt 04.05.2026 määrus asjas nr 3-26-1174).

Jõustunud kohtuotsusega otsustatud väljasaatmise kooskõla non-refoulementʼi põhimõttega

hinnatakse väljasaatmise hetke seisuga. Asjaolu, et Ukrainas võib isikut ees oodata kohustus

osaleda riigikaitses, ei takista kuriteo toimepanemise eest karistuseks mõistetud väljasaatmist,

kuna tegemist on iga kodaniku põhiseadusliku kohustusega oma riigi ees ja puudub alus

arvata, et puudutatud isikut sunnitaks Ukraina armees toime panema sõjakuritegusid (vrd

RKHKo 3-23-935/27). Puudutatud isikul on lisaks võimalik PPA-le teada anda mõni muu

Euroopa Liidu ja Schengeni konventsiooni liikmesriigi väline kolmas riik, kuhu ta sooviks

lahkuda ning kus ta vastu võetaks. Kolmandasse riiki väljasaatmist võimaldavat

reisidokumenti saab puudutatud isik Ukraina saatkonnalt taotleda ka KPK-s viibides.

16. Ebaõige on puudutatud isiku väide, et temast avalikule korrale lähtuvat ohtu ei ole kohus

nõuetekohaselt tuvastanud. Puudutatud isik on Tartu Maakohtu 15.09.2025 otsusega

tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses

ebaseaduslik käitlemine, mis on toime pandud grupi poolt) järgi ning talle mõisteti karistuseks

5 aastat vangistust. Tegemist on esimese astme kuriteoga, mille eest mõisteti ka karm karistus.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, 16. detsember 2008, ühiste nõuete ja korra kohta

liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.

5(6)

3-25-3887

Asjaolu, et kaebaja vabanes edasise vangistuse kandmiselt tingimisi, oli ilmselt tingitud

sellest, et lisakaristuseks mõisteti talle väljasaatmine. Selliselt võimaldas kohtuotsus

kriminaalasjas elimineerida Eestis avalikku korda ähvardava ohu samaväärselt puudutatud

isiku vangistusega, s.o tal ei olnuks enam võimalik narkokuritegude toimepanemist ja

rahvatervise ohtu seadmist jätkata. PPA on asjakohaselt põhistanud narkokuritegude

retsidiivsusriski üldiselt, viidetega asjaomastele Riigikohtu lahenditele. Vaidlustatud

kohtumääruses on asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud puudutatud isiku poolt kuritegude

toimepanemisega jätkamise ohtu seoses tema toime pandud kuritegudega ja tema isikuga ning

sellega, miks ei maanda ohtu perekondlikud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub nende

põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Ringkonnakohus rõhutab, et

puudutatud isik pakendas ja peitis narkootilisi ja psühhotroopseid aineid peidikusse vähemalt

460 korral ajavahemikul 10.05.2024–03.08.2024, s.t tegemist on ulatusliku ja süsteemse,

mitte juhusliku narkoäris osalemisega. Pärast tabamist pole ta vabaduses viibinud, mistõttu ei

ole asjakohane rääkida sellest, et pärast nende kuritegude toimepanemist, mille eest ta on

süüdi mõistetud, pole ta enam õigusrikkumisi toime pannud. Olukorras, kus maakohtu poolt

põhjendatuks peetud karistust pole veel täide viidud, ongi kinnipidamine vajalik selleks, et

puudutatud isikul ei tekiks enam võimalust Eestis rahvatervist ohustavaid raskeid kuritegusid

toime panna.

17. Puudutatud isiku avaliku korra kaitse eesmärgil kinnipidamise lubamist kaheks kuuks ei

ole alust pidada ebaproportsionaalseks. Nii vaidlustatud määruses kui ka selles viidatud Tartu

Halduskohtu määruses asjas nr 3-25-3208 on ümber lükatud puudutatud isiku väited tema

perekonnaelu riivega seoses ja ringkonnakohus järgib neid. Asjaolu, et puudutatud isik ei

nõustu halduskohtute määrustes veenvalt põhistatud järeldustega, ei tähenda, et kohtud oleks

milleski eksinud. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole puudutatud isiku puhul

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks ega tagaks sama tõhusalt avaliku korra

kaitset.

18. Halduskohtu 31.10.2025 istungi salvestise järgi sai puudutatud isik kohtule esitada oma

vastuväiteid PPA taotluses toodud väidetele ja toimus sisukas arutelu. Samuti oli tal võimalik

esitada kõik oma vastuväited määruskaebuses. Ringkonnakohus kontrollib tuvastatud asjaolud

ja tehtud järeldused üle täielikult. Puudutatud isik ei taotlenud endale esindaja määramist.

Seega ei ole PPA-le loa andmise otsustamise menetluses tema menetluslikke õigusi rikutud.

19. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu 31.10.2025 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)