3-26-1036/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

15.06.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1036

Haldusasi

P.H kaebus Saare maakonna jahindusnõukogu

09.02.2026 otsuse ning 12.03.2026 vaideotsuse

tühistamiseks ning Saare maakonna jahindusnõukogu

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – P.H

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.H määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse P.H määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse

peale haldusasjas nr 3-26-1036.

2. Tagastada P.Hle määruskaebuse lisad digitaalse toimiku lehekülgedel 64˗97.

3. Jätta P.H määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse

resolutsioon haldusasjas nr 3-26-1036 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

4. Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.H (kaebaja) esitas Saare maakonna jahindusnõukogule ettepaneku Muhu Jahiseltsi

Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks seoses 2024-2025.

jahiaastal täitmata jäänud metssea ja metskitse küttimiskohustustega.

3-26-1036

2. Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokollilise otsusega otsustati

mitte teha Keskkonnaametile ettepanekut Liiva ja Tamse jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtetuks tunnistamiseks.

3. Kaebaja esitas jahindusnõukogu 09.02.2026 otsuse peale 01.03.2026 vaide. Saare

maakonna jahindusnõukogu vastas kaebajale 12.03.2026 e-kirjaga, et Muhu jahipiirkondade

2025. jahiaasta peamiste probleemliikide, s.o punahirve ja metssea minimaalsed

küttimismahud on täidetud. Jahipiirkonna kasutusloa kehtetuks tunnistamine ei ole

põhjendatud üksikute vaidluste lahendamiseks maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel,

eriti kui seadus näeb ette esmased ja proportsionaalsemad lahendused ulukikahjustuste

ennetamiseks ja heastamiseks. Maaomanikele on jahiseaduses (JahS) ette nähtud võimalus

algatada jahipiirkonna kasutusloa tühistamine maaomanike ühise algatuse korras seaduses

toodud tingimustel. Seetõttu ei ole Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutusõiguse loa

tühistamine proportsionaalne ja jahindusnõukogu 09.02.2026 otsus jätta tegemata ettepanek

Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutusõiguse loa tühistamiseks jääb kehtima.

4. Kaebaja esitas 07.04.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.05.2026),

milles palus tühistada Saare maakonna jahindusnõukogu 09.02.2026 otsus ja 12.03.2026

vaideotsus ning kohustada vastustajat tegema uus otsus.

Kaebaja on maaomanik, kelle kinnistud asuvad Liiva ja Tamse jahipiirkondades Muhu saarel.

Kaebaja on ka Rõttu Kinnisvara OÜ juhatuse liige, kellele kuuluvatel kinnistutel on samuti

tuvastatud ulatuslikke ulukikahjustusi. Muhu Jahiselts väljastab metssea jahilube üksnes oma

liikmetele, mis piirab oluliselt nende jahimeeste ringi, kes saaks metssea küttimisega tegeleda.

Muhu Jahiselts on 2023/2024. ja 2024/2025. jahiaastal järjekindlalt tühistanud kaebaja

metssea jahilubade taotlusi, välistades kaebajal ühisjahi korraldamise. Muhu Jahiselts

väljastab jahipiirkonda üksnes ühe jahiloa korraga ning keeldub uue loa taotluse

menetlemisest enne eelmise kehtetuks muutumist. Kaebaja esitas jahindusnõukogule

04.02.2026 kirjas Saarte Jahimeeste Seltsi kodulehelt pärinevad andmed, mis tõendavad

küttimismahtude süstemaatilist mittetäitmist alates 2019. a-st. Jahindusnõukogu ei ole neid

andmeid hinnanud. Muhu Jahiselts on korduvalt esitanud seireandmetena tegelikkusest

oluliselt väiksemaid metssea arvukuse hinnanguid. 2024/2025. jahiaastal küttimata jäänud

sead koos järelkasvuga on tekitanud kaebaja ja Rõttu Kinnisvara OÜ kinnistutel suure kahju.

JahiS-s sätestatud ulukikahjude hüvitamise kord kehtib olukorras, kus puudub jahipiirkonna

kasutaja tegevuse seos ulukikahjuga. Kahju on tekkinud jahipiirkonna kasutaja tegevusetuse

ja aktiivsete piirangute tagajärjel. Sellises olukorras võib tekkida riigi vastutus JahiS-st

tulenevate kohustuste rikkumise eest, mida jahindusnõukogu on haldusorganina kohustatud

hindama.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 22.05.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

Kaebaja ei ole kasutanud JahiS § 6 p-s 4 maaomanikele ettenähtud võimalust algatada Liiva ja

Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamine, vaid on sisuliselt taotlenud jahipiirkondade

kasutaja väljavahetamist jahindusnõukogu vahendusel (st taotledes, et jahindusnõukogu teeks

sellekohase ettepaneku Keskkonnaametile). Jahindusnõukogu arutas kaebaja taotlust

09.02.2026 koosolekul, kuid ei pidanud selles toodud asjaoludel põhjendatuks ettepaneku

tegemist Muhu Jahiseltsi kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Seejuures on

jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokollis ja 12.03.2026 vastuses kaebaja vaidele

selgitanud, et Muhu jahipiirkondade 2025. jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirve ja

metssea) minimaalsed küttimismahud on täidetud ning tagasiulatuvalt minimaalsete

2(6)

3-26-1036

küttimismahtude mittetäitmine või üksikud vaidlused maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja

vahel ei anna nõukogu hinnangul alust kasutusõiguse loa tühistamiseks.

Jahindusnõukogul on võimalus teha Keskkonnaametile ettepanek jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamiseks, kui rikutakse jahindusnõukogu poolt kokku lepitud uluksõraliste

küttimismahtu (vt JahiS § 9 lg 3 p 3). Sellest ei tulene aga üksikule maaomanikule

subjektiivset õigust nõuda jahindusnõukogult neile meelepärase ettepaneku tegemist. Kui

jahindusnõukogu leiab kollegiaalse organina konsensuslikult, et jahipiirkonna kasutaja ei ole

nende otsuseid (nt kokkulepitud uluksõraliste küttimismahtu) rikkunud või ei too võimalik

rikkumine tingimata kaasa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist kui kõige rangema

meetme kohaldamist, ei ole jahindusnõukogul kohustust Keskkonnaametile sellist ettepanekut

esitada. Jahindusnõukogu poolt kaebaja taotluse alusel Keskkonnaametile ettepaneku

tegemata jätmise näol ei ole tegemist haldusorgani poolt haldusmenetluse tulemusel antud

haldusaktiga, mille tühistamist kaebaja saaks nõuda ega ka haldusakti andmisega lõppevas

menetluses tehtava menetlustoiminguga, mille peale kaebaja saaks HKMS § 45 lg-s 3

sätestatud tingimustel esitada kaebuse. Kaebaja on ekslikult käsitlenud regionaalsel tasandil

jahinduslike küsimustega tegelevat jahindusnõukogu riiki esindava haldusorganina.

Jahindusnõukogu on kollektiivne organ, kes otsustab üksnes konkreetse piirkonna

jahinduslikke küsimusi (sh suursõraliste küttimismahtu) ning teeb riigile oma pädevuse piires

ettepanekuid piirkonda jäävate jahimaade jaotamise ja kasutamisega seonduvalt.

Jahindusnõukogu poolt kaebaja soovitud ettepaneku tegemata jätmine ei võta kaebajalt

võimalust teiste maaomanikega ühiselt taotleda jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist, st

kasutada JahiS-s maaomanikele selleks ettenähtud võimalust. Asjaolu, et konkreetsete

jahipiirkondade osas ei pruugi osutuda võimalikuks JahiS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele

vastava maaomanike ühise taotluse esitamine, ei anna üksikule maaomanikule õigust nõuda

jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist seaduses jahindusnõukogule ettenähtud mehhanismide

kaudu. Eeltoodu ei tähenda, et kaebajal poleks võimalik pöörduda Keskkonnaameti poole

järelevalve algatamise taotlusega, kui kaebaja arvates on jahipiirkonna kasutaja mh tema

õigusi kahjustaval viisil rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevaid kohustusi.

Kaebuse p-st 4.3 nähtuvalt on kaebaja järelevalve teostamiseks Keskkonnaametile taotluse ka

esitanud.

Isegi kui jahindusnõukogu oleks kaebaja taotluses toodud asjaoludel teinud

Keskkonnaametile ettepaneku Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutaja väljavahetamiseks, ei

oleks sellele automaatselt järgnenud Keskkonnaameti poolt kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamist. JahiS § 20 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamise eeldus on jahindusnõukogu põhjendatud ettepanek. Seega tuleb

Keskkonnaametil hinnata talle esitatud ettepaneku sisulist põhjendatust ning sõltuvalt sellest

otsustada kas kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamine või kehtima jätmine. Seevastu, kui

jahipiirkonna maaomanike enamus esitab Keskkonnaametile taotluse jahipiirkonna kasutaja

väljavahetamiseks, puudub Keskkonnaametil vastava otsuse tegemise osas kaalutlusõigus (st

piisab, kui ühise taotluse on esitanud maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51%

jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast). Seega on

maaomanikele endile tagatud tõhus võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine,

kui viimane ei vasta maaomanike ootustele.

Kaebajal on sõltumata sellest, milline jahiselts on jahipiirkonna kasutaja ja kas on algatatud

tema väljavahetamine, õigus taotleda ulukite tekitatud kahju hüvitamist vastavalt JahiS 6.

peatükis (vt § 43 jj) sätestatule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3(6)

3-26-1036

6. Kaebaja palub 25.05.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2026

määrus.

Kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge. Küsimus, kas maaomanikul on subjektiivne õigus

nõuda jahindusnõukogult talle esitatud andmete sisulist hindamist, on vaieldav. Seega tuli

kaebus menetlusse võtta. Jahindusnõukogu koosoleku otsuseid ja vaideotsuseid on võimalik

kohtus vaidlustada. Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et jahindusnõukogu hindaks

sisuliselt talle esitatud andmeid küttimismahtude süstemaatilise mittetäitmise kohta alates

2019. a-st ja teeks põhjendatud otsuse. Maaomaniku subjektiivne õigus tuleneb JahiS §-st 6

(maaomaniku õigused jahinduses) koostoimes põhiseaduse §-ga 32 (omandipõhiõigus).

Küttimismahtude süstemaatiline täitmata jätmine põhjustab kaebajale otsest varalist kahju.

Alternatiivsete vahendite olemasolu ei välista kaebeõigust. Kuna Muhu saarel on olulises osas

maaomanik riik, siis on 51% eramaaomanike ühise taotluse esitamine sisuliselt võimatu.

Jahindusnõukokku nimetatakse maaomanike esindajad Eesti Erametsaliidu soovitusel.

Kaebajal puudub igasugune kontroll selle üle, kes teda seal esindab ja kuidas see isik

hääletab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

9).

8. Kaebaja on esitanud koos määruskaebusega kolm lisa: Õiguskantsleri Kantselei

13.02.2026 kiri nr 14-5/260331/2601295, õiguskantsleri 11.03.2022 kiri nr 6-

1/211741/2201394 ja õiguskantsleri 25.07.2013 seisukoht nr 6-1/130949/1303331.

Ringkonnakohus jätab esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata, kuna nendel ei ole

määruskaebuse lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).

9. Halduskohus tagastas kaebusel HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebaja ei

saa kohtus vaidlustada jahindusnõukogu poolt Keskkonnaametile kaebaja soovitud ettepaneku

tegemata jätmist ning jahindusnõukogu keeldumine ei too kaasa kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumist, mistõttu puudub kaebajal asjas ilmselgelt kaebeõigus.

10. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel on kaebuse

tagastamine lubatav vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt

Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10).

Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleks eelistada kaebuse menetlusse

võtmist ja asja sisulist läbivaatamist (nt Riigikohtu 11.10.2012 määrus nr 3-3-1-35-12, p 12;

Riigikohtu 08.06.2016 määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). Praeguses asjas ei ole kaebeõiguse

puudumine ilmselge.

11. Halduskohus on õigesti järeldanud, et vaidlustatud jahindusnõukogu otsus ei ole

haldusakt. Jahindusnõukogu poolt Keskkonnaametile ettepaneku tegemisest keeldumist saab

käsitada menetlustoiminguna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise menetluses.

Riigikohtu praktikast tulenevalt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku

toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi,

sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus

tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise

(nt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-39-10, p 21; 17.11.2011 määrus nr 3-3-1-64-11, p 9).

Menetlustoimingu vaidlustamise eeldused on praegusel juhul täidetud. Kaebaja väidab, et

4(6)

3-26-1036

jahindusnõukogu 09.02.2026 koosoleku protokolliline otsus, millega jäeti Keskkonnaametile

tegemata ettepanek Liiva ja Tamse jahipiirkondade kasutuslubade kehtetuks tunnistamiseks,

rikub tema JahiS-st maaomanikule tulenevaid õigusi ning omandiõigust. Ringkonnakohtu

hinnangul on kaebajal maaomanikuna JahiS § 6 p-st 4 tulenevalt subjektiivne õigus pöörduda

jahindusnõukogu poole ettepanekuga algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine ning

saada oma ettepanekule sisuline vastus. JahiS § 9 lg 3 p 3 kohaselt kuulub jahindusnõukogu

pädevusse muu hulgas ettepanekute tegemine jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks, kui on rikutud JahiS § 22 lg 1

alusel kokkulepitut (sh jahindusnõukogus kokku lepitud jahiulukite küttimismahtu). JahiS § 9

lg-st 1 tulenevalt moodustatakse jahindusnõukogu regionaalse jahindustegevuse

korraldamiseks ning sinna kuuluvad võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajad ja

maaomanikud, samuti nimetatakse jahindusnõukokku riigi esindaja. Seega toimub JahS § 9 lg

3 p 3 alusel ettepaneku tegemine muu hulgas maaomanike huvides. Maaomanikel endil on

JahiS § 20 lg 2 p 2 kohaselt võimalik algatada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks

tunnistamine ühise taotlusega, mis eeldab, et maaomanikele kuulub vähemalt 51%

jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast. Kaebaja on aga

selgitanud, et Muhu saarel moodustab suure osa maaomanikest riik, mistõttu on JahiS § 20 lg-

le 3 vastava maaomanike ühise taotluse esitamine sisuliselt võimatu. Seega võib osutuda

konkreetses piirkonnas JahS § 20 lg 2 p-s 2 toodud tingimustele vastava maaomanike ühise

taotluse esitamine illusoorseks, mistõttu ei ole teoreetiliselt välistatud sellise maaomaniku

õiguste piirangu põhiseadusevastasus. Eelneva tõttu ei saa kaebeõigust välistada ja

halduskohus on ekslikult tagastanud kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

12. Ringkonnakohus leiab aga, et kohaseks kaebuse tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2

p 21. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise

vähene tõenäosus. Riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral

kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes

õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 22).

13. Kaebajal on õigus pöörduda jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise

ettepanekuga jahindusnõukogu poole ning saada sellel jahindusnõukogu sisuline vastus.

Kaebaja on sellise ettepaneku saanud jahindusnõukogule esitada seonduvalt väitega Muhu

Jahiseltsi poolt täitmata jäetud küttimismahtudega. Asja materjalidest nähtub, et

jahindusnõukogu arutas kaebaja ettepanekut sisuliselt jahindusnõukogu 09.02.2026

koosolekul, kuid ei pidanud ettepanekus toodud asjaoludel Muhu Jahiseltsi jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist põhjendatuks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et

jahindusnõukogu oleks kaebaja ettepaneku läbivaatamisel rikkunud kaebaja õigusi viisil, mis

tooks kaasa kaebusega kaitstavate õiguste intensiivse riive. Kaebajale on 09.02.2026

protokollilises otsuses ja 12.03.2026 vastuses selgitatud, et Muhu jahipiirkondade 2025.

jahiaasta peamiste probleemliikide (punahirv ja metssiga) minimaalsed küttimismahud on

täidetud ning tagasiulatuvalt minimaalsete küttimismahtude mittetäitmise alusel

kasutusõiguse loa tühistamise ettepaneku tegemine Keskkonnaametile ei ole põhjendatud.

Samuti on selgitatud võimalust ulukikahjustuste ennetamise ja hüvitamise mehhanismide

kasutamiseks. Asjaolust, et kaebaja jahindusnõukogu põhjendustega ei nõustu, ei saa

järeldada tema õiguste rikkumist. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et

jahindusnõukogu teeks kaebajale meelepärase ettepaneku Keskkonnaametile. Seega on

kaebaja saanud oma ettepaneku esitada, seda on arutatud ja kaebaja on saanud sellele sisulise

vastuse. Eelneva põhjal on kaebaja õiguste riive väheintensiivne ning kaebuse rahuldamise

5(6)

3-26-1036

tõenäosus väike. Lisaks on kaebaja esitanud samasisulise järelevalve taotluse

Keskkonnaametile.

14. Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)