3-25-2357/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Virgo Saarmets ja Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

12.06.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2357

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada luba

pidada X. X-i kinni kinnipida-miskeskuses

Menetlusosalised

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Ege-Lii Luik

Puudutatud isik X. X , esindaja riigi õigusabi korras

v.adv Anu Toomemägi-Kivistik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.11.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.11.2025

määrus muutmata.

2. Lõpetada X. X-ile riigi õigusabi andmine.

3. Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi

tähemärgiga.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Riigi õigusabi lõpetamise peale ei saa

määruskaebust esitada (VSS § 66 lg 4 teine lause).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maroko kodanikule X. X-ile väljastati Eesti pikaajaline viisa (kehtivusega

06.07.2023–04.07.2024) osalemiseks MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus noorte

projektis, samuti lühiajaline töötamise registreering. Isik viibis Eestis 10.07.2023 kuni umbes

17.06.2024. Oma sõnutsi olid tal töötatud aja eest saada puhkuse päevad ning ta läks reisima.

Ta sõitis Portugali, lootes seal tööd leida, kuid ei õnnestunud. Seejärel suundus Austriasse,

kus elas umbes nädal aega hotellis ning siis esitas rahvusvahelise kaitse taotluse.

3-25-2357

Austria andis 04.11.2024 puudutatud isiku üle Eestile ning PPA pidas ta väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. Küsitlemise käigus

avaldas isik soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus.

Tallinna Halduskohus andis 06.11.2024 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni ning

paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

06.01.2025, kuivõrd isiku suhtes esines välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise

alused. Isiku põgenemise ohtu kinnitavad VSS § 68 p-s 6 nimetatud asjaolud. Halduskohus

pikendas 02.01.2025 määrusega puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega kuni 02.05.2025.

PPA tegi 18.03.2025 otsuse nr 12411050010-1, millega lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasi, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Marokosse ning kohaldas sissesõidukeeldu Eesti

Vabariiki ja Schengeni viisaruumi 5 aastaks.

Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2025 määrusega rahuldamata PPA taotluse kinnipidamiseks

antud loa pikendamiseks ja isik tuli viivitamata vabastada. PPA kohaldas 30.04.2025

puudutatud isikule VRKS § 29 lg 1 p-de 1–4 ja lg 2 alusel järelevalvemeetmeid.

Tallinna Halduskohus rahuldas 10.06.2025 otsusega asjas nr 3-25-875 puudutatud isiku

kaebuse osaliselt ning tühistas PPA 18.03.2025 otsuse nr 12411050010-1 osas, millega

kaebajale tehti kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks.

Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist puudutavas osas jäi kaebus rahuldamata.

Varjupaigataotlejate majutuskeskus teatas 05.07.2025 PPA-le, et puudutatud isik on lahkunud

keskusest omavoliliselt. Leedu piirivalveamet esitas 07.07.2025 PPA-le tagasivõtupalve, mille

kohaselt sisenes puudutatud isik ebaseaduslikult Leedu Vabariiki. Kontrollimisel esitas oma

Maroko Kuningriigi passi, mis oli katki rebitud. Isik selgitas, et elas Eestis, pärast viisa

aegumist Eesti politsei juhendas teda Eestist lahkuma ja isik otsustas minna Hispaaniasse. Isik

selgitas Leedus, et soovis võtta Western Unioniga raha välja ja et ta rebis ise enda passi katki

ilmselt stressi tõttu ega soovinud Eestisse tagasi ega kuhugi mujale minna. Isik kavatses

busside ja rongidega Leetu sõita ja sealt edasi Poola ja siis kuhugi kaugemale.

Leedu andis puudutatud isiku 16.07.2025 Eestile üle. Puudutatud isik selgitas PPA-ga peetud

vestluses, et lahkus Vägeva majutuskeskusest, kuna vajas raha ning tal polnud muud

võimalust. Kuna Eesti Western Unioni filiaalide kaudu ei olnud võimalik vastu võtta

rahaülekannet Marokost, suundus ta Leetu, et kasutada sealset Western Unioni teenust.

Küsimusele, miks ta lahkus Eestist ilma politseilt selleks luba küsimata, vastas isik, et ei

mäletanud oma kohustust küsida Eestist lahkumiseks luba ning tal ei olnud muud valikut,

kuna raha oli otsas. Isik tunnistas, et rebis oma reisidokumendi puruks alkoholijoobes olles,

kuid ei mäleta täpselt, kuidas see juhtus. Isik uskus, et tema kohtumenetlus on veel pooleli ja

seetõttu ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus jõustunud. Isik ei olnud

teadlik, et kaebus jäeti rahuldamata ja alates 11.07.2025 kuulub ta Eestist väljasaatmisele. Isik

tunnistas, et tal puuduvad majanduslikud ja perekondlikud sidemed Eesti ning laiemalt

Schengeni alaga.

PPA koostas 17.07.2025 kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks nr

1052289772 ja kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks.

Tallinna Halduskohus andis 18.07.2025 määrusega loa pidada puudutatud isik kinni ja

paigutada ta KPK-sse VSS-i alusel.

Tallinna Ringkonnakohus võttis 29.08.2025 määrusega asjas nr 3-25-875 vastu puudutatud

isiku apellatsioonkaebusest loobumise avalduse ning lõpetas apellatsioonimenetluse.

2(5)

3-25-2357

Tallinna Halduskohus pikendas 15.09.2025 määrusega puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise

tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 15.11.2025.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 11.11.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada

nelja kuu võrra luba pidada puudutatud isikut kinni.

PPA pöördus 23.09.2025 Maroko saatkonna poole Helsingis, et saada teada

dokumenteerimise seisu. Vastati, et pealinnast ei ole vastust tulnud. PPA tegi 15.10.2025

Välisministeeriumile ettepaneku teha diplomaatiline noot Maroko Välisministeeriumile, et

kiirendada protsessi. Välisministeerium on teavitanud, et on otse suhelnud saatkonnaga, et

lühendada dokumendi väljastamise aega. Hetkel on isiku dokumenteerimine pooleli.

3. Puudutatud isik vaidles kohtuistungil PPA taotlusele vastu. Isik selgitas, et tal oli seoses

rahvusvahelise kaitse taotlusega advokaadiga arusaamatus. Isik on nõus koju minema,

tagajärgedest hoolimata ja palub kinnipidamise korral kiirendada tema tagasisaatmist

koduriiki. Vabanemisel jääks isik ootama Eestisse tema suhtes tehtavat otsust ning leiaks viisi

üürida korter.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 14.11.2025 määrusega puudutatud isiku KPK-s

kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

14.01.2026.

Taotlus tuleb rahuldada VSS § 23 lg 1 p 1 alusel koostoimes VSS § 68 p-dega 5, 6 ja 9.

Puudutatud isik lahkus 05.07.2025 omavoliliselt majutuskeskusest ning peeti Leedus kinni.

Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse vaidluses jättis halduskohus kaebuse rahuldamata, on

põhjendatud järeldada, et isik lahkus Eestist enda väljasaatmise vältimiseks. Kohus arvestab

puudutatud isiku käitumist, mh seda, et isik on oma passi rikkunud ja kasutamiskõlbmatuks

muutnud, eeldatavasti soovides raskendada võimalikku väljasaatmist. Isik on andnud

seletused, mille kohaselt Marokosse ta lahkuda ei soovi, vaid soovib lahkuda kolmandasse

riiki. Seetõttu on põhjendatud järeldus, et ta ei soovi täita lahkumiskohustust (VSS § 68 lg 6).

Isiku hiljem antud seletused, et ta on nõus Eestis menetluses kättesaadav olema, ei ole

usutavad. Nendel asjaoludel kogumis saab jaatada puudutatud isiku puhul piisavalt suurt

põgenemisohtu.

Põhjendatud on pikendada kinnipidamise aega kahe kuu võrra. Kohus võtab arvesse PPA

selgitusi seoses dokumenteerimise võimaliku kestusega, ja seda, et isik on valmis kaasa

aitama dokumenteerimisele. Isik on uuesti kinni peetud alates 18.07.2025 ning tähtaja

pikendamine kuni 14.01.2026 ei muuda kinnipidamist ebaproportsionaalselt pikaks.

5. X. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna

Halduskohtu 14.11.2025 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta PPA

taotlus rahuldamata.

Kinnipidamine peab olema erand, mitte reegel. Kohtu ette toodud asjaoludel ei ole alust

arvata, et puudutatud isik põgeneks. See poleks reaalselt ka võimalik, sest isikul ei ole

kehtivat dokumenti ja ilma selleta ei ole võimalik riigist riiki märkamatult liikuda. Puudutatud

isik on andnud seletused enda lahkumise asjaolude kohta (raha ülekande rahvusvahelise

teenuse vajadus) ja selle kohta, et ta on valmis olema Eestis PPA-le kättesaadav. Kaebaja

kinnituste mitteusutavaks pidamine on põhjendamatu ja kaalutlusviga.

6. Politsei- ja Piirivalveamet palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Pärast majutuskeskusest lahkumist kinnitas puudutatud isik Leedu ametivõimudele, et ta ei

soovinud enam Eestis viibida. Ta avaldab nõusolekut teha koostööd vaid põhjusel, et

vabaneda KPK-st ja lahkuda temale sobivasse riiki. Schengeni alal puudub riikidevaheline

piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Puudutatud isik on varasemalt

3(5)

3-25-2357

liikunud ühest liikmesriigist teise, omamata viibimisalust (sh Portugal, Austria), ning võib

seda teha ka tulevikus sihtriiki liikumiseks. Puudutatud isik tõi ise välja, et selleks on nüüd

Hispaania.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus märgib esmalt, et VSS-i ja VRKS-i sätetele viidatakse siinses määruses

nende halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud sõnastuses (s.o redaktsioonid, mis kehtisid

kuni 11.06.2026). Välja arvatud osas, mis puudutab riigi õigusabi lõpetamist. Tulenevalt

HKMS § 1 lg-s 4 sätestatud põhimõttest kohaldab kohus menetlustoimingu tegemise ajal

kehtivat menetlusnormi. Riigi õigusabi lõpetamise otsustamisele kohalduvad seega VSS-i ja

VRKS-i sätted alates 12.06.2026 kehtivas redaktsioonis.

8. Halduskohtu 14.11.2025 määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei

anna alust tühistada halduskohtu määrust. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega

ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

9. VSS § 2 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Pärast Tallinna Halduskohtu

10.06.2025 otsust asjas nr 3-25-875 ei olnud puudutatud isikul enam seaduslikku alust Eestis

viibida ning ta pidi lahkuma Eestist ja Schengeni alalt. Halduskohus peatas küll oma otsuses

lahkumisettekirjutuse kehtivuse, kuid see ei seadustanud puudutatud isiku riigis viibimist,

üksnes välistas väljasaatmise täideviimise enne kohtuotsuse jõustumist. Vaidlustatud määruse

tegemise ajaks oli halduskohtu 10.06.2025 otsus jõustunud (16.09.2025).

10. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamiseks luba mh VSS § 23 lg 1 p 1 alusel, mille

kohaselt taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni

ja paigutada ta KPK-sse kuni kaheks kuuks, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või

lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning see on eelkõige lubatud juhul, kui esineb

välismaalase põgenemise oht. VSS § 23 lg 11 sätestab: „Halduskohus annab loa välismaalase

kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel, kui käesolevas

seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine

peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal

üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.“ VSS § 68 järgi hinnatakse

välismaalase kinnipidamisel välismaalase põgenemise ohtu.

11. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks

vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid

välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-

20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse ei saa paigutada isikut,

kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja

isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus.

12. Halduskohus tuvastas õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS

§ 68 p 6 kohaselt – PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Isiku senised selgitused tekitasid põhjendatud kahtluse, et ta ei soovi

jääda väljasaatmist ootama Eestis, vaid reisida edasi mujale Euroopasse. Leedus selgitas ta

pärast kinnipidamist, et ei soovi Eestisse jääda ja plaanib edasi liikuda Hispaaniasse. Varem

on ta rännanud Eestist ebaseaduslikult Portugali ja Austriasse. Isik on seega sõna ja teoga juba

näidanud, et ta ei hooli Schengeni alal rändamisel eeskirjadest, vaid liigub paremaid

majanduslikke tingimusi otsides sinna, kuhu ise õigeks peab. Pole alust arvata, et ta oleks

muutnud oma käitumismustrit juhul, kui halduskohus oleks ta KPK-st vabastanud. Isikul

4(5)

3-25-2357

polnud Eestis püsivaid sidemeid, mis võimaldaks prognoosida, et ta leiab endale Eestis

väljasaatmise ootamise ajaks viibimiskoha ja on seal PPA-le vajalikul ajal kättesaadav.

Põgenemise võimalikkuse kohta prognoosi tegemisel ei saa PPA tugineda ainuüksi

puudutatud isiku lubadustele, iseäranis olukorras, kus isik on varem talle osaks saanud

usaldust kuritarvitades Eestist ilma loata ebaseaduslikult lahkunud mujale Schengeni alale.

Passi kasutuskõlbmatuks muutmine annab Schengeni alal seadusliku aluseta viibiva

välismaalase puhul tunnistust sellest, et ta soovib muuta oma väljasaatmise tabamise korral

võimalikult keeruliseks. On eluliselt ebausutav, et keegi rebib passi puruks pelgalt seetõttu, et

ta on alkoholijoobes. Eeltoodud asjaolude tõttu kogumis tuli puudutatud isiku puhul möönda

piisavalt suurt põgenemisohtu, mis õigustas tema kinnipidamist veel kaheks kuuks, tagamaks

tema kättesaadavust PPA-le ajaks, mil väljasaatmine on võimalik riigipiiri ületamist

võimaldavate dokumentide saabumisel täide viia.

13. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

Riigi õigusabi lõpetamine

14. PPA kinnitab vastuses määruskaebusele, et puudutatud isik on 22.12.2025 saadetud Eesti

Vabariigist välja tema kodakondsusjärgsesse riiki. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-test

4, 6 ja 7 järeldub, et kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib

kohus lõpetada isikule riigi õigusabi andmise.

15. RÕS § 1 lg 3 sätestab alates 12.06.2026 kehtivas redaktsioonis, et riigi õigusabi

taotlemisele väljasõidukohustuse asjas kohaldatakse VSS §-s 66 sätestatud erisusi. Alates

12.06.2026 kehtiva VSS § 66 lg 1 redaktsioon näeb ette, et välismaalasel on õigus taotleda

riigi õigusabi mh kinnipidamisega seotud otsuse vaidlustamiseks RÕS-s sätestatud korras.

VSS § 66 lg 4 esimene lause sätestab, et välismaalasele ei anta riigi õigusabi, kui esineb

määruse (EL) 2024/13481 art 17 lg-s 2 sätestatud tingimus. Osutatud määruse art 17 lg 2 p „c“

kohaselt ei pea liikmesriigid edasikaebemenetluses tasuta õigusabi ja esindamist pakkuma, kui

edasikaebus on jõudnud riigisisese õigusega ette nähtud teise või edasisse

edasikaebeastmesse, kaasa arvatud uuesti ärakuulamise ja edasikaebuse uuesti läbivaatamise

korral. Nendest sätetest järeldub, et alates 12.06.2026 ei anta ega jätkata riigi õigusabi andmist

isikule, kes vaidlustab Riigikohtus enda kinnipidamist VSS-i alusel.

16. Eeltoodu alusel tuleb riigi õigusabi andmine RÕS § 17 lg-te 4, 6 ja 7 ning VSS § 66 lg 4

alusel lõpetada. Riigi õigusabi osutanud advokaat vabaneb seega õigusabi andmise

kohustusest alates ringkonnakohtu määruse kättesaamisest (RÕS § 17 lg 6, VSS § 66 lg 4 teine

lause). Kuna puudutatud isikule on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi

tasu ja kulud, siis ei nõuta temalt nende kulude hüvitamist, vaid need jäävad riigi kanda

(HKMS § 118 lg 3). Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud

advokaadi 22.12.2025 taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks lahendab

ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1348, millega luuakse rahvusvahelise kaitse ühine menetlus

liidus ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL (ELT L, 2024/1348, 22.05.2024).

5(5)