1-25-7429/13 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

10. juuni 2026

Kohtuasja number

1-25-7429

Kohtukoosseis

Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit

Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Veiko Lõometsa süüdistuses KarS § 120 ja § 121

lg 2 p 3 järgi (lühimenetluses)

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. märtsi 2026. a otsus

Apellant

Kannatanu J.E.

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav Veiko Lõomets (isikukood 37201215217, elukoht

XXX, viibimiskoht Viru Vangla (Ülesõidu 1, Jõhvi), Eesti

Vabariigi kodanik, põhiharidus, töötab vangistuse ajal

majandustöödel, varem kriminaalkorras karistatud, viimati Viru

Maakohtu 18. jaanuari 2024. a otsusega)

Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör

Ave Arnim

Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 9. märtsi 2026. a otsus muutmata ja J.E. i apellatsioon rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist

kaitsja ja kannatanu advokaadist esindaja. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Veiko Lõomets ähvardas 22. mail 2025 kell 12.17 Jõhvis Ülesõidu 1 Viru Vangla

tööstushoone garaažis J.E. it. V. Lõomets ütles J.E. ile „Ma löön su maha. Ma löön sul

haamriga pea lõhki“. Ta võttis laualt haamri, liikus sellega J.E. i juurde, haaras tal vasaku

käega paremast õlavarrest ning tegi parema käega haamrilöögi J.E. i pea suunas. J.E. tundis

V. Lõometsa sõnadest ja tegevusest ohtu enda elule. Sellise teoga pani V. Lõomets toime

karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o tapmisega ähvardamise,

kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Haarates vasaku käega J.E. i paremast

õlavarrest, tekitas V. Lõomets talle füüsilist valu ja parema käe deltapiirkonna pindmise

nahamarrastuse mõõtmetega 4 cm x 3 cm. Selle teoga pani V. Lõomets toime KarS § 121 lg

2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, s.o korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu

tekitava kehalise väärkohtlemise.

Maakohtu otsus

2. Maakohtu 9. märtsi 2026. a otsusega tunnistati V. Lõomets süüdi KarS § 120 lg 1 ja §

121 lg 2 p 3 järgi. Talle mõisteti KarS § 63 lg 1 järgi karistuseks 2 kuud vangistust. KrMS §

238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 1 kuu ja 10 päeva

vangistust. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 18. jaanuari 2024. a

otsusega mõistetud karistuse, s.o 1 aasta 1 kuu ja 29 päeva võrra. V. Lõometsa karistuseks

kohtuotsuste kogumis on 1 aasta 3 kuud ja 9 päeva vangistust alates 9. märtsist 2026.

Osaliselt rahuldati kannatanu J.E. i tsiviilhagi, mõistes V. Lõometsalt J.E. i kasuks välja

mittevaralise kahjuna 100 eurot. V. Lõometsalt mõisteti välja menetluskulud 1069,08 eurot.

Maakohtu seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

3. V. Lõometsale ette heidetud teod on tõendatud. Ta tunnistas ähvardamist. KarS § 121 lg

2 p 3 järgi tunnistas ta end süüdi osaliselt. V. Lõomets väitis, et soovis kannatanut üksnes

ähvardada, mitte lüüa. Ta selgitas, et nende koostöö vanglas J.E. iga ei sujunud, sest viimase

arvates ei olnud vaja naiste käske täita, ta kamandas teisi ning otsustas ise, mis tööd ta teeb

või ei tee, tekitas endale ise töötunde, soovides olla tööl nädalavahetustel ja joonistas töö

juures, ehkki töö oli tegemata. Selle peale oligi V. Lõomets vihane, kui otsustas J.E. it natuke

hirmutada. Süüdistatav tegi hommikust saati lillekaste ja kutsus ka kannatanut neid tegema,

ent viimane keeldus, sest see polnud talle huvitav. Hirmutamine käis sõimamisega, midagi

ähvardavat ta ei öelnud.

4. V. Lõometsa süüditunnistamisel tugines kohus lisaks süüdistatava ja kannatanu

ütlustele veel tunnistajate H.S. i ja A.K. ütlustele. Tunnistaja H.S. rääkis, et kui tema läks

koos A.K. ga garaaži, siis niitis J.E. parasjagu muru ning riivas niidukiga aiaposti. Ta

selgitas, et aiapostide vahelt peaks trimmeriga käsitsi niitma teine välitööline, s.o

süüdistatav. Viimane oli tunnistaja garaaži minemise ajal juba ärritunud ning väitis, et J.E.

sundis teda rohtu korjama, ehkki tema ülesanne on teha valmis lillekastid. Tunnistajale oli

teada, et viimased 2-3 nädalat olid suhted J.E. i ja V. Lõometsa vahel pingelised, sest viimase

sõnul kamandas kannatanu teda. Ühel momendil ütles kannatanu midagi V. Lõometsale,

mispeale see ütles kuidagi nii, et ära kamanda, ma löön su maha. Järgmisel hetkel haaras

kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse, nagu hakkaks

ennast kaitsma. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks hoituna ning ta tegi sellega

löögi kannatanu suunas. Tunnistaja L.P. ile rääkis juhtunust kannatanu. Viimasele tekitatud

vigastus (3 x 4 cm suurune marrastus parema käe deltapiirkonnas) on fikseeritud SA Ida-

Viru Keskhaigla 22. mai 2025. a epikriisis. Seal märgitu kohaselt on vigastus kerge ja

paraneb 1 nädalaga. Asitõendi vaatlusprotokollis on 30. juulil 2025 vaadeldud salvestist, mis

kohtule on esitatud ka zip-failina. Tunnistaja J.S. nägi kannatanu õlavarrel nahamarrastust ja

tegi pildid. Neist nähtuvalt on J.E. i paremal õlavarrel visuaalselt nähtav vigastus.

5. V. Lõometsale etteheidetav süüdistus on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud.

Tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule. Teoaktid on ajalises ja

ruumilises mõttes ning loogiliselt seotud ja tuleneb ühisest tahtlusest. Tegu algas verbaalse

ähvardamisega, jätkus haamri võtmisega ja liikumisega kannatanu suunas, tema haaramisega

ning lõppes haamrilöögi tegemisega. Tegu kestis 18 sekundit, millest aktiivne faas oli 5

sekundit.

6. Teod olid tahtlikud. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

2(9)

7. Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi summas 100 eurot. V. Lõometsa tegu on

põhjuslikus seoses J.E. il tekkinud kahjuga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 5 mõttes ei

olnud J.E. i isikuõiguste rikkumine raske ega ulatuslik. Intensiivselt alanud rünnak oli

lühiajaline (18 sekundit), süüdistatav lõpetas oma tegevuse ise. Rikkumise mõju kannatanu

tervisele oli pigem kerge. Kannatanu võttis palderjani, käis ühel korral psühhiaatri ja kahel

korral psühholoogi juures. Puuduvad andmed, et kannatanu heaolu oleks pikemat aega või

püsivalt kahjustatud. Kohtupraktikas algavad deliktiõiguse kergemate rikkumiste puhul

rahalised hüvitised 100 eurost (vt 2023. a valminud kohtupraktika analüüs tsiviilasjades

mittevaralise kahju hüvitiste kohta aastatel 2020–2022). Kriminaalasjades

2018.–2020. a lahendite põhjal tehtud analüüs näitab, et mitmetes asjades, kus isiku

kehavigastused olid kergemad, piirdus hüvitis 50–100 euroga. Lisaks uuris kohus värskemat

kohtupraktikat

(2024–2026), mis samuti eeltoodut kinnitab. Näiteks tsiviilasjas nr 2-23-3153 väänas üks

kinnipeetav teise kipsis kätt, tekitades talle füüsilist valu. Talle määrati mittevaralise kahju

hüvitis 100 eurot. Kriminaalasjas 1-24-5754 ründas üks kinnipeetav vanglas teist ja lõi teda

korduvalt kätega kehasse. Kannatanu kukkumisel aga jätkas peksmist rusikate, põlve ja

jalgadega pähe ning kehasse, millega põhjustas talle erinevaid vigastusi (sh palju

verevalumeid). Talle mõisteti välja 300 eurot. Kriminaalasjas nr 1-25-5074 ähvardas

süüdistatav kannatanu metsa viia, teda kurikaga lüüa ja maja põlema panna. Ta läks

kannatanu elukohta ja nõudis vastu ust trampides kannatanu väljatulemist. Järgmisel päeval

ähvardas ta kannatanut suhtlusrakenduses, läks hiljem kannatanu viibimiskohta ja võttis

sõneluse käigus välja noa. Kannatanu mittevaraliseks kahjuks hindas kohus 200 eurot.

Kriminaalasjas nr 1-24-1953 lõi süüdistatav kannatanut rusikaga näkku, tõmbas ta jopest

pikali ja lõi kahel korral jalaga vastu nina ning kahel korral rusikaga oimupiirkonda.

Kannatanule mõisteti mittevaralise kahjuna välja 100 eurot.

8. Kohus leidis, et J.E. ile põhjustati väheulatuslikku kahju. Tema kannatusi leevendab

osaliselt ka süüdistatava süüditunnistamine ja karistamine. Kannatanule tekitatud valu ja

kahjustused olid aktuaalsed vahetult pärast tegu ning seejärel veel mõnda aega.

9. V. Lõometsale karistust mõistes arvestas kohus KarS §-s 56 sätestatut. Kergendava

asjaoluna arvestas kohus V. Lõometsa süü tunnistamist ja kahetsust. Raskendavaid asjaolusid

kohus ei tuvastanud. Tegemist on üheepisoodilise teoga, milles V. Lõometsa teosüüle vastab

sanktsiooni alammäärale lähenev karistus. Kohus arvestas veel teo tehiolusid. Kannatanule

tekitatud tervisekahjustus – nahamarrastus –, oli kergemat laadi ega kutsunud esile tema

tervise pikemat halvenemist ega muid koosseisuväliseid negatiivseid tagajärgi. Kohus nentis,

et V. Lõometsa on korduvalt karistatud (sh tapmise eest). Impulsiivsus on tema käitumise

oluline riskifaktor. Pärast eelviimast karistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei ole ta

isikuvastaseid kuritegusid toime pannud. Teda karistati hoopis korduvalt mootorsõiduki

juhtimise eest joobeseisundis. Kuriteo pani ta toime karistuse kandmise ajal. Lisaks on V.

Lõometsa kolmel korral karistatud distsiplinaarkorras. Varasemad vangistused ei ole teda

mõjutanud. Süü suurust, süüdistatava isikut ja kergendavat asjaolu arvestades pidas kohus

põhjendatuks karistada V. Lõometsa 2 kuu pikkuse vangistusega.

Apellatsioon

10. Kannatanu J.E. palub tühistada maakohtu otsuse V. Lõometsale mõistetud karistuse ja

tsiviilhagi osas. Ta palub hüvitada tsiviilhagi 2000 euro ulatuses ja karistada V. Lõometsa

KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi seadusest tuleneva keskmise karistusmääraga. Ta

taotleb kriminaalasja lahendamist üldmenetluses või ringkonnakohtus.

11. J.E. it ei teavitatud istungi kuupäevast. Ta toimetati vägisi sama päeva hommikul

videosilla teel toimunud istungile. J.E. ei saanud istungiks valmistuda ja hirmust

3(9)

süüdistatava ees ei soovinud istungil osaleda. Lühikese etteteatamisaja tõttu polnud tal

võimalik istungist osavõtmisest teavitada esindajat.

12. J.E. i arvates oleks ta V. Lõometsa tugevast haamrilöögist pähe surma saanud, kui ei

oleks pead eest ära tõmmanud. Ta vajas pärast rünnakut psühholoogi ja psühhiaatri ravi, sai

trauma ja tervisekahjustuse. Viru Keskhaigla patsiendikaardilt on näha, et ta pidi 6 kuud

ravimeid tarvitama. Psühhiaatri määratud ravi ajal ei olnud J.E. il võimalik teha

traktoristitööd. Teenistusest ilmajäämisega sai ta varalist kahju. Traumast ja stressist

tingituna oli raskendatud pere ja lastega suhtlemine ning peresuhted kannatasid. Õiglane

mittevaralise ja varalise kahju hüvitis on 2000 eurot.

13. V. Lõomets jätkab endiselt J.E. i traumeerimist ja ähvardamist. J.E. kardab, et V.

Lõomets viib kas ise või teiste kinnipeetavate abil ähvarduse täide. Seetõttu on J.E. il

välistatud vanglas töötamine ja sissetuleku teenimine.

14. V. Lõometsale mõistetud karistus on liiga leebe. Teda tuleks karistada vähemalt KarS §

121 lg 2 p 3 järgse keskmise karistusmääraga.

Menetlus ringkonnakohtus

15. Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2026. a määrusega võeti J.E. i apellatsioon menetlusse

ning menetlusosalistele anti võimalus esitada seisukohad, taandused ja taotlused 22. maiks

2026.

16. Kannatanu J.E. jäi apellatsiooni juurde. V. Lõometsa teo tagajärjel sai ta materiaalset

kahju 732,60 eurot seoses saamata jäänud 6 kuu palgaga. Seega on varaline ja mittevaraline

kahju kokku 2000 eurot.

17. Kuriteo tagajärjel halvenes J.E. i tervis. Ta võttis 6 kuud psühhiaatri poolt välja

kirjutatud ravimeid ja käis igakuiselt korduvalt psühholoogi vastuvõtul (mitte kaks korda,

nagu kohtuotsuses kirjas). J. Lõomets ähvardas teda otsese tahtlusega. Seoses ravimite

tarvitamisega ei olnud J.E. il enam võimalik tööl käia. Vanglas sissetuleku puudumise

tagajärjel halvenes kannatanu vaimne tervis. Süüdistatav ei ole kannatanu ees vabandanud

ega tehtut kahetsenud. Ehkki ajaliselt vältas tegu paarkümmend sekundit, tekitas see

kannatanule elukestva trauma.

18. Kannatanule jääb V. Lõometsa varasemat elukäiku ning selle kuriteo asjaolusid arvesse

võttes arusaamatuks vangla käitumine – panna V. Lõomets tööle samasse tööstusesse

garaaži. Kannatanu seevastu ei ole senini saanud tööstusesse tagasi, kuna neil on

süüdistatavaga isolatsioon.

19. Süüdistatav V. Lõomets palub jätta kannatanu apellatsioon rahuldamata.

20. J.E. keeldus istungil osalemisest ja lahkus. Ta ei selgitanud, et ei teadnud istungi

toimumisest. Esindajat J.E. il kriminaalmenetluses ei olnud. Ta ei esitanud hagi juurde

tõendeid ega soovinud kohtuasja arutamisel osaleda. Kohtule ei ole esitatud meditsiinilisi

ravidokumente, mis kinnitaksid J.E. ile psühhiaatrilise ravi määramist või näitaksid, mis

ravimeid ta tarvitab. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et just selle episoodi järel

vajas J.E. psühhiaatrilist ravi. V. Lõomets on kuulnud J.E. i abieluprobleemidest.

21. V. Lõomets kinnitab, et ei soovinud J.E. it surnuks lüüa. Selle 18 sekundi jooksul ei

olnud tal aega midagi planeerida. Videosalvestiski kinnitab, et tegu oli üksnes

hirmutamisega. Ainus tervisekahjustus oli marrastus. Kuigi V. Lõomets käest kinni

haaramist ei mäleta, oleks sellise teo eest tema karistamine pikaaegse vangistusega ilmselgelt

ülemäärane. Tsiviilhagi summa ületab mõistlikkuse piiri. J.E. soovib saada kiiret raha ning

näitab V. Lõometsa halva ja ohtlikuna, tuues välja tema 2014. a vägivallakuriteo. V.

4(9)

Lõomets kinnitab, et ei tegele J.E. i ähvardamise ja traumeerimisega. Viimati nägi ta J.E. it

kaugelt, kui see töötas pesu vahetajana. Neil kahel puudub kokkupuude.

22. Väär on J.E. i väide, et ta ei saanud traktoristina edasi töötada. V. Lõomets eemaldati

töölt. Tööle tagasi pandi ta ajal, mil J.E. viibis Tallinna Vangla avavanglas. J.E. i

vallandamise põhjuseks oli halb tööga hakkama saamine. Seejärel töötas J.E.

pesuvahetajana, ent kõrvaldati töölt. Tallinna avavanglas aga tehti talle 12 ettekannet,

mistõttu ta paigutati tagasi Viru Vanglasse. Vanglas on lisaks tööstusele võimalik teha teisi

töid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja selle tühistamiseks

alust ei ole. Maakohus on piisavalt põhjalikult ja veenvalt argumenteerinud kõiki otsuses

tehtud järeldusi. Kohtukolleegium vastab apellatsiooni väidetele, käsitledes esmalt J.E. i

taotlust kriminaalasja lahendamiseks üldmenetluses (I) ja materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist puudutavaid argumente karistuse ja tsiviilhagi osas (II). Lõpuks võtab

kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III).

(I)

24. J.E. i arvates tuleb kriminaalasi lahendada üldmenetluses. Seda taotlust ei ole ta

põhjendanud. Ringkonnakohus selgitab, et lühimenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja

võib prokuratuuri tagastada kohtu alla andmise staadiumis KrMS § 2351 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi,

kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused või kui kohus ei nõustu kohtuasja

lahendamisega lühimenetluses. Praeguses asjas taotlesid süüdistatav ja tema kaitsja 8.

detsembril 2025 asja lahendamist lühimenetluses (dtl 71) ning sellega nõustus ka prokurör,

kes saatis 31. detsembril 2025 süüdistusakti kohtusse lühimenetluses. Lühimenetluseks ei ole

vaja kannatanu nõusolekut. Kohus andis 26. jaanuaril 2026 V. Lõometsa kohtu alla

lühimenetluses (dtl 85). Väärib väljatoomist, et ka J.E. andis kohtueelses menetluses

nõusoleku lahendada asi kokkuleppemenetluses, s.o lihtmenetluses. Kohtuistungil selgitas

prokurör, et kokkuleppemenetluse välistas V. Lõometsa mittenõustumine J.E. i taotletud

tsiviilhagi summaga.

25. J.E. i väide, et talle ei toimetatud kätte kohtukutset, on õige. Kohtuinfosüsteemist

nähtuvalt ei ole kannatanule saadetud kutset ega tehtud kättetoimetatavaks kohtu alla

andmise määrust. Viimases märgitu kohaselt tuleb J.E. istungil osalemise soovi korral

kutsuda osa võtma video teel. Ringkonnakohus leiab, et kohus oleks pidanud kannatanut

istungi toimumisest teavitama varem, edastades talle kutse. Küll aga ei toonud see rikkumine

kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust ning ei olnud seega oluline KrMS §

339 lg 2 tähenduses, sest J.E. it teavitati kohtuistungi toimumisest ja võimaldati tal istungist

osa võtta. Seda näitab tema osalemine 9. märtsi 2026. a istungi alguses. Sel istungil avanes

tal võimalus avaldada istungil osalemise kohta arvamust või taotleda istungi edasilükkamist.

J.E. vastas selgesõnaliselt, et ei soovi istungist osa võtta, jättes põhjused enda teada. Kuigi

rikuti kohtuistungile kutsumise korda, oli J.E. il võimalus nii istungil osaleda kui ka kohtule

taotlusi esitada. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud J.E. il kohtueelses menetluses

esindajat. Seega ei rikkunud maakohus esindajat kutsumata jättes KrMS § 236 lg-s 1

sätestatud korda, sest kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tal esindajat ei olnud ning

esindaja kutsumist ei taotlenud ta ka maakohtult. Ringkonnakohtulegi esitas J.E. ise nii

apellatsiooni kui ka kirjaliku seisukoha.

(II)

5(9)

26. J.E. taotleb V. Lõometsa karistamist KarS § 120 lg-s 1 ja § 121 lg 2 p-s 3 ettenähtud

keskmise karistusmääraga.

27. Maakohus arvestas karistust mõistes kuriteo asjaolusid. Kannatanu õlavarrele tekitatud

nahamarrastus oli võrdlemisi kerge ja selle tekitas süüdistatav käega, mitte esemega.

Ähvardus piirdus ühe lausega ja löögilaadse liigutuse tegemisega. Tegu oli lühiajaline ega

põhjustanud kannatanule märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi. Maakohus ei tuvastanud

karistust raskendavaid asjaolusid, ent kergendavana tõi välja V. Lõometsa poolt süü

tunnistamise ja teo kahetsemise. Maakohus pööras tähelepanu ka V. Lõometsa isikule, sh tõi

välja tema käitumise karistuse ajal ja varasemad karistused. Tähelepanuta ei jäänud seegi, et

V. Lõometsa impulsiivsus on oluline riskifaktor. Samas leidis kohus, et õiguskorra kaitsmise

eesmärke täidab 2-kuuline vangistus.

28. Kolleegium soostub apellandiga, et süüdistatavale mõistetav karistus on võrdlemisi

leebe, kuid karistuse mõistmisel ongi maakohtul avar kaalutlusruum. Vastavalt Riigikohtu

praktikale on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tegemist siis, kui kohus on teinud

karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel

kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises,

kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises

või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. (Vt nt RKKK 26.01.2021, 1-19-4150/132, p-d

27 ja 28 koos viidetega.) Taolist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud, seega pole

apellatsioonikohtul alust maakohtu otsustust muuta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

mõistnud karistuse seaduses sätestatu piires ja vastavalt oma siseveendumusele ning on

karistusmäära valikut otsuses põhjendanud. Siinjuures arvestab ringkonnakohus, et

maakohus küsitles istungil V. Lõometsa. Sel viisil kujunes maakohtus vahetult veendumus,

et süüdistatavale mõistetav karistus on sobiv. Kinnipeetavale kohaldatavad hüved (nt

avavanglasse paigutamine, tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimaluse avanemine)

sõltuvad karistuse kulgemisest ja tähtaegadest. Seoses uue liitkaristuse mõistmisega luges

kohus V. Lõometsa vangistuse algusajaks 9. märtsi 2026, mis mõjutab negatiivselt ka

tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalusi.

(III)

29. Kannatanu taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja süüdistatavalt 2000

euro väljamõistmist. Sellest osa moodustab varaline kahju, teise osa aga mittevaraline kahju.

30. Hagimenetlusele on omane dispositiivsus: kohus lahendab hageja esitatud nõuet hageja

välja toodud asjaoludest lähtudes. Selline põhimõte on kirjas tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 5 lg-s 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool

ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asja

olusid tõendab.

31. J.E. esitas tsiviilhagi 30. juunil 2025. Selles palus ta hüvitada talle tekitatud moraalse

kahju 2000 eurot vaimsete kannatuste eest, mis tal tekkisid seoses surmahirmu tundmisega

oma elu pärast ning kuriteojärgse stressiga. Tsiviilhagi kohaselt vajas J.E. pärast sündmust

psühholoogi ja psühhiaatri abi. Viimane kirjutas talle välja ravimid, mida ta peab kasutama 6

kuud (dtl 16). 2000 euro suurust moraalset kahju deklareeris ta ka kokkuleppemenetlusega

nõustumisel (dtl 15). 5. detsembril 2025 Viru Ringkonnaprokuratuurile Tallinna Vanglast

lähetatud avalduses nõustus J.E. vähendama tsiviilhagi 1500 euroni, kui see kohe välja

makstakse (dtl 70).

32. TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt on hagi ese hageja selgelt väljendatud nõue. Riigikohus on

hagi eset defineerinud kui hageja protsessuaalset taotlust, milles palutakse kohtult millegi

6(9)

välja mõistmist või tuvastamist ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise (või

rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. Hagi ese on seega

hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuded. Poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi

esemena esitatud, ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada (RKTKo 10.10.2007, 3-2-1-

53-07, p 14; RKTKo 31.10.2007, 3-2-1-86-07, p 11; RKTKo 02.10.2009, 3-2-1-91-09, p 15;

RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 13).

33. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis väitis J.E. esmakordselt, et osaliselt

(arvestuslikult 732,60 eurot) moodustab nõude hoopis varaline kahju, mida ta sai töölt

pooleaastase eemalviibimise tõttu. Kolleegium leiab, et kuna J.E. ei esitanud varalise kahju

nõuet hagiavalduses, siis ei saanud maakohus (ega saa ka ringkonnakohus) seda nõuet

lahendada. Sestap ei käsitle ringkonnakohus neid apellatsiooniväiteid, mis seonduvad J.E. ile

väidetavalt tekitatud materiaalse kahjuga seoses tööst eemal olemisega.

34. J.E. i väited puudutavad tööga seoses ka mittevaralist kahju, mida ta sai vaimse tervise

halvenemise tõttu, sest ei saanud ravimite võtmise tõttu traktoristitööd teha.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole J.E. i töölt eemaldamine otseses põhjuslikus seoses V.

Lõometsa teoga. Viru Vangla haldusteenistuse spetsialist, tunnistaja H.S. rääkis 12. juuni

2025. a ülekuulamisel, et koostas J.E. i kohta erakorralise ettekande ja ta eemaldati töölt, sest

J.E. oli pikema aja jooksul täitnud oma tööülesandeid hooletult ja rikkunud väliala, mida ta

hooldas (dtl 18). Kas see põhjus on asjakohane praegusel ajal, või ei saa J.E. endisel

töökohal töötada, kuna ta on V. Lõometsast isoleeritud, ei ole praeguse menetluse esemeks

ega saa mõjutada väljamõistetavat summat. Kinnipeetava tööd vanglas reguleerib

vangistusseadus. Selle § 39 lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat

kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Ka kannatanu ise

möönab, et vangla lubas V. Lõometsal samas tööstuses garaažis töötamist jätkata, ent ei

võimaldanud seda J.E. il. Vangla otsustused ei ole etteheidetavad süüdistatavale.

35. J.E. i arvates on maakohus eksinud selles, et ta on käinud psühholoogi vastuvõtul kaks

korda, nagu maakohus kirjutas, vaid igakuiselt korduvalt. Kriminaalasja materjalides sellist

väidet toetavad tõendid puuduvad. Kui J.E. soovis seda asjaolu tõendada Viru Keskhaigla

patsiendikaardiga, oleks ta pidanud selle tõendi esitama kohtueelses menetluses või vähemalt

pöörama sellele maakohtu tähelepanu. Õigust tõendite esitamiseks selgitati J.E. ile

kohtueelses menetluses tema ülekuulamisel 9. juunil 2025 (dtl 10). Maakohus lahendas

kriminaalasja lühimenetluses toimiku materjalide põhjal. J.E. maakohtu istungist osa võtta ei

soovinud ja taotlusi ei esitanud. Maa- ja ringkonnakohtu käsutuses ei ole tõendeid, mis

kinnitaksid J.E. i apellatsiooni väidet, et ta käis pärast garaažis toimunud intsidenti igakuiselt

korduvalt psühholoogi vastuvõtul. Küll aga nähtub J.E. i 9. juuni 2025. a ütlustest, et pärast

intsidenti kohtus ta kahel korral psühholoogiga ning pandi kirja psühhiaatri vastuvõtule. Ta

võtab hommikul ja õhtul palderjani tablette (dtl 12).

36. Järgnevalt selgitabki ringkonnakohus, et maakohtu otsustus mõista V. Lõometsalt J.E. i

kasuks välja 100 eurot on põhjendatud.

37. Kohtupraktikas juurdunud seisukoha kohaselt ei saa mittevaralist kahju rahas mõõta.

Seetõttu määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS §

381 lg 6 ja TsMS 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega (RKTKo 20.06.2013, nr 3-2-1-73-

13, p 13 ja 23.06.2023, nr 2-21-5449/19, p 15 ning RKKKo 11.11.2021, nr 1-20-3535/66, p

18).

38. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud faktilised asjaolud –

süüdistatav ähvardas J.E. it sõnaliselt, kasutas ähvarduse ajal haamrit, millega tegi

löögisarnase liigutuse. Löök kannatanut ei tabanud. Kannatanul käest kinni haaramisega

tekitas V. Lõomets J.E. ile 3 x 4 cm nahamarrastuse, mis meditsiinidokumenti arvestades

7(9)

paraneb eelduslikult 1 nädalaga. Sündmus toimus vangla garaažis kahe pealtnägija

juuresolekul ja oli seotud probleemidega süüdistatava ja kannatanu koostöös. Pärast seda

käis kannatanu kahel korral psühholoogi juures ja psühhiaatri vastuvõtul ning pidi 6 kuud

tarvitama ravimeid. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanule

tekitati tervisekahjustus ja ähvardades tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega, rünnati

J.E. i vaimset tervist. Kuna teo toimepanija on V. Lõomets, kelle teo ja tekkinud tagajärje

vahel on põhjuslik seos, siis vastutab ta J.E. ile tekitatud mittevaralise kahju eest.

39. V. Lõometsale tehtud karistusõiguslik etteheide seisneb ühes teos, mis vastab mitmele

süüteokoosseisule. Maakohus arvestas, et J.E. i isikuõiguste rikkumine ei olnud raske ega

ulatuslik. Tema tervisekahjustus oleks eelduslikult paranenud nädalaga. Süüdistatav lõpetas

tegevuse ise, visates haamri käest. Tuginedes J.E. i ütlustele möönis kohus, et V. Lõometsa

poolne rünnak ei tekitanud J.E. ile masendust ega sügavat pikemalt kestvat hirmutunnet.

Ringkonnakohus märgib, et J.E. ile (füüsilisest) tervisekahjustusest tulenev tagajärg oli kerge

ja tsiviilhagis ta seda kahjuhüvitise põhistamisel välja ei toonud.

40. Kannatanu märgib, et V. Lõometsa tegu tekitas talle elukestva trauma. Kui ta ei oleks

pead eest ära tõmmanud, oleks surmav haamrilöök teda pähe tabanud. Ringkonnakohus

möönab, et ehkki V. Lõometsa rünnak toimus äkki ja kohalviibinutele üllatuslikult, ei ole

väide surmavast löögist kooskõlas videosalvestise ega J.E. i enda ütlustega. 9. juuni 2025. a

ülekuulamisel rääkis J.E. , et ta jõudis löögi hetkel mõelda, et tõstab käe kaitseks pea kohale

üles: „kui Lõomets mind haamriga lööb, siis tabab ta minu kätt, aga pea jääb terveks“. J.E. i

ütluste kohaselt tekkis tal reaalne hirm arvates, et „ta päriselt tulebki mind haamriga peksma

ja tapab mu ära“. Edasine sündmuste käik seda kartust ei kinnitanud, sest J.E. i ütlusi

arvestades karjus samal hetkel kõrval olnud H.S. V. Lõometsale, et see lõpetaks, mille peale

„tardus Lõomets paigale, mind ta siiski ei löönud“. Ka V. Lõomets kinnitas kirjalikus

vastuses, et soovis J.E. it üksnes hirmutada ja selle 18 sekundi jooksul ei olnud tal aegagi

midagi planeerida. Sündmuse vahetule pealtnägijale H.S. ile aga tundus, et tegelikult ei

tahtnudki V. Lõomets J.E. ile pihta saada, sest tegelikult käis haamer väga kõrgelt üle J.E. i

pea (dtl 18).

41. Videost nähtuvalt ei jooksnud kannatanu pärast rünnakut ära ega väljendanud muul viisil

surmahirmu. Seega oli V. Lõometsa teo mõju J.E. ile lühiajaline. V. Lõometsa sõnul

„Sellega kõik piirdus. Rohkem midagi ei toimunudki. See oligi kõik. Siis me rääkisime

ülemusega veel juttu ja ülevalt tuli valvur, kes ütles, et ma pean ära minema“ (dtl 44). V.

Lõometsa sõnu kinnitab 30. juuli 2025. a asitõendi vaatlusprotokoll. Sekund pärast

haamrilöögi sooritamist eemaldus V. Lõomets J.E. ist ohutusse kaugusse, s.o oma töölaua

juurde ning viskas haamri käest töölaua alumisele riiulile. Seejärel toimus 30 sekundi vältel

vestlus (dtl 30). Ringkonnakohus leiab, et kui süüdistatava emotsioon vaibus ning ta

kaugenes ja pani haamri käest, siis sel hetkel puudus J.E. il alus karta oma elu ja tervise

pärast.

42. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et iga kuritegu tekitab kannatanule teatud

määral stressi. Samas ei saa kogutud tõendite pinnalt väita, et J.E. i heaolu oleks olnud

pikaajaliselt või püsivalt kahjustatud. J.E. võttis palderjani tablette. Ringkonnakohtule

teadaolevalt on palderjani tabletid leebe looduslik käsimüügiravim, mis aitab kaasa

lõõgastumisele ja toetab inimest stressi ning uinumisraskuste korral.

43. J.E. i kinnitusel kardab ta V. Lõometsa isiklikku või teiste kinnipeetavate vahendusel

teostatavat kättemaksu. Samas ei ole J.E. ka teost aasta möödumisel viidanud ühelegi

konkreetsele asjaolule, millest järeldada V. Lõometsa tahet tekitada kannatanus hirmutunnet.

V. Lõometsa kinnitusel ei tegele ta J.E. i ähvardamisega – neil puudub üldse kokkupuude.

J.E. it on ta näinud vaid kaugelt.

8(9)

44. Samuti on maakohus kahjuhüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse sedagi, milliseid

kahjuhüvitisi on kohus seniajani määranud. Maakohus põhjendas jälgitavalt ja tuginedes

2020. ja 2023. a kohtupraktika analüüsile ning värskemale kohtupraktikale (lahendid

aastatest 2024.–2026), et

kergemate deliktiõiguslike rikkumiste või kehaliste

väärkohtlemiste puhul algavad hüvitise summad 50–100 eurost. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles, et J.E. i isikuõiguste rikkumine on kergemat laadi, mistõttu vastab 100-

eurone hüvitis nii rikkumise raskusele ja ulatusele kui ka kohtupraktikale. Kuna

diskretsiooniõiguse piiresse jääva kahjuhüvitise summa kujunemist on maakohtu otsuses

igakülgselt põhjendatud ja ringkonnakohus kaalutlusõiguse vigu ei tuvastanud, jääb otsus

tsiviilhagi osas muutmata.

(IV)

45. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru

Maakohtu 9. märtsi 2026. a otsuse muutmata ja kannatanu apellatsiooni rahuldamata.

46. J.E. esitas taotluse avaldada jõustunud lahendis üksnes tema nime initsiaalid.

Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 4081

lg-le 2 avaldatakse jõustunud

kohtuotsuses süüdistatava nimi. Teiste isikute nimed ja muud isikuandmed asendab kohus

initsiaalide või tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)