2-26-8960/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

10.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-8960

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus

esialgse õiguskaitse korras R.L-ile tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.04.2026 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

R.L-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), psühhiaatriakliiniku valvearst

KT

Puudutatud isik R.L (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.L-i määruskaebus rahuldamata.

2. Täpsustada Harju Maakohtu 24.04.2026 määruse resolutsiooni punkti 3 esialgse

õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 31.05.2026 kell 13.30. Muus osas jätta

Harju Maakohtu 24.04.2026 määrus muutmata.

3. Sõnastada Harju Maakohtu 24.04.2026 määruse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Pikendada R.L-i suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 21.04.2026 kell 13.30

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

3.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3.3. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lugeda lõpetatuks 31.05.2026 kell 13.30 või mõnel eelneval päeval, kui

2-26-8960

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

3.4. Määrus on viivitamata täidetav ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse

täitmist.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst KT esitas

21.04.2026 Harju Maakohtule taotluse kohaldada R.L-ile (puudutatud isik) esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi neljaks päevaks ja

pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 20.04.2026 ning

21.04.2026 kell 13.30 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on

psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele

ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 21.04.2026 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire

depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1), millest tulenevalt on puudutatud isik täiel määral

hõivatud suitsiidile õhutavatest kuulmismeelepetetest, depressiivsetest ja paranoidsetest

luulumõtetest ning ümbritseva luululisest tajust, mistõttu ohustab ta eelkõige enda elu ja

turvalisust. Puudutatud isik haigestus psüühiliselt kõrgkooliõpingute ajal 22 aasta vanuselt

skisofreeniale omase sümptomaatikaga (kommenteerivad, halvustavad kuulmismeelepetted,

paranoidsed suhtumisluulumõtted). Esmakordselt viibis ta haiglaravil 13.09–18.10.2002, mil

tal diagnoositi skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2). Psühhoosivastase ravi toimel

seisund paranes, kuid ka lahkudes esines veel fragmentaarselt kuulmismeelepetteid ja

suhtumisluulumõtteid. Pärast haiglaravi kasutas ta ambulatoorset ravi, jätkas õpinguid ja asus

tööle Järva-Jaani koolis arvutiõpetajana. Ka seal tundis ta õpilaste halvustavat suhtumist

endasse, esines ka fragmentaarselt halvustava sisuga kuulmismeelepetteid. 2005. a detsembris

vahetati puuduliku raviefekti tõttu ravimit. Puudutatud isiku hinnangul ravim sobis, kuid

endiselt kuulis ta halvustavaid kommentaare enda kohta. 2015. aastal asus ta tööle IT

õpetajana Tervishoiu Kõrgkoolis. Samal ajal soovis ta tekkinud kaaluiibe tõttu lõpetada

toetusravi. Seejärel kasutas minimaalsetes annustes toetusravi. Psühhoosielamuste süvenemise

tõttu olid tal lühiaegsed töösuhteid, kuid 2020. aastast polnud ta enam töövõimeline.

Puudutatud isik muutus endassetõmbunuks, kurvameelseks, kadus soov töötada ja usk

endasse ning ta pöördus raviarsti poole sooviga teha eutanaasia. Puudutatud isik viibis

haiglaravil 19.10–08.11.2021, mil tal diagnoositi depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1).

Raviks rakendati kombineeritud psühhoosivastast ja antidepressiivset ravi, mille toimel

enesetunne paranes lühiaegselt. Ravikoostöö parandamiseks on püsivalt korrigeeritud

2-26-8960

raviskeemi, rakendatud väikesi psühhoosivastaste ravimite annuseid kõrvaltoimete

vältimiseks, kaasatud psühholoogi tuge, kuid ravikoostöö pole paranenud ja

rehabilitatsiooniteenustega pole patsient nõustunud. Lisaks depressiivse sisuga avaldustele on

tal püsivad psühhoosielamused, mida ta on haiglaravil viibides varjanud (kodus on

magamistoa seintele kraabitud sõnad nagu "ärakasutamine", "ähvardused", "vägivald",

"orjus", "julmus", "kusehais", "surm"; puudutatud isik saadab raviarstile segaseid ja

paranoilise sisuga kirju "emakas ja munasarjad on eemaldatud, asemele pandud mingi

mädanev metallplaat“ jms). Aastatel 2022–2024 viibis puudutatud isik haiglaravil kuuel

korral, ravi järjepidevuse tagamiseks määrati talle depooravi, mida ta pole jätkanud. Viimastel

aastatel on haiguspildis olnud püsivad suitsiidimõtted. Puudutatud isik on veendunud, et tema

raviarstid, sh perearst, psühholoog ja lähedased soovivad tema surma ning ravimeid

määratakse talle vaid eesmärgiga, et ta sooritaks nende abil suitsiidi. Viimati viibis ta

haiglaravil 27.07–04.11.2025, toimetatuna haiglasse kiirabiga. Puudutatud isik avaldas, et

tema tervis on süvenevalt halvenenud, kõik räägivad, et ta peab tegema enesetapu, kõik

soovivad tema surma, kuna ta ei tööta enam ja teda ei soovita ülal pidada. Puudutatud isik oli

veendunud, et teda tahetakse suunata Koeru Hooldekodusse, kus tekivad lamatised ja ta

mädaneb elusalt.

Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kuulmismeelepetete

tõttu, mis käsivad tal end tappa. Vastuvõtul valvepsühhiaater temaga sõnalist kontakti ei

saanud, kuid puudutatud isik allkirjastas nõusolekuvormi haiglaraviks. Osakonnas oli

puudutatud isik jätkuvalt vaikiv, ei vastanud raviarsti kõnetamisele, ei täitnud korraldusi,

keeldus ravimitest paranoidsete luulumõtete tõttu (on veendunud, et teda tahetakse tappa).

Puudutatud isiku kirjadest nähtuvalt on ta paranoidsetest ja depressiivse sisuga luulumõtetest

hõivatud, esinevad pidevad kuulmismeelepetted ja tung enesetappu sooritada, kuid

usaldamatuse tõttu keeldub igasugusest ravikoostööst. Puudutatud isiku seisundit ja senist

ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine neljapäevase haiglaravi jooksul

sedavõrd, et oleks tagatud tema ohutu iseseisev toimetulek väljaspool tugevalt kontrollitud

ravikeskkonda. Seetõttu taotleb avaldaja kohtult luba puudutatud isikule tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ka pärast seda ning talle psühhoosivastase, rahustava ja

meeleolu stabiliseeriva toimega ravi ning elekter-impulssravi haiglatingimustes 40 päeva

vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusest.

3. Harju Maakohus kohaldas 22.04.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse alates 21.04.2026 kell 13.30 kuni 25.04.2026, andes loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.

4. Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku, tema raviarsti ja puudutatud isikule määratud

esindaja ära.

Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et tema vaimne tervis läks halvaks siis, kui ta oli seal

haiglas erinevates osakondades kolm ja pool kuud ravil. Pärast seda ta enam toime ei tulnud.

Puudutatud isik avaldas, et ta võib haiglasse jääda, kuid tal on ravi suhtes korralduslikud

küsimused. Ta peab saama haiglast välja iga päev, et kõndida Tallinnas kaks tundi, tal on

asjaajamisi. Puudutatud isiku sõnul tahetakse teda hooldekodusse panna ja oodatakse juba

seal.

Puudutatud isiku raviarsti sõnul räägib puudutatud isik, et teda oodatakse Koeru

Hooldekodusse selleks, et tema pealt raha teenida. Puudutatud isik saatis arstile e-kirja

nimetusega „surmateatis“ ning küsis, millal ta peab surema.

2-26-8960

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

5. Puudutatud isiku raviarst esitas 24.04.2026 arvamuse, mille kohaselt on vajalik tahtest

olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub

koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on ta psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus pikendas 24.04.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest, s.o alates 21.04.2026 kell 13.30. Kohus määras, et tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 31.05.2026 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on

teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja

vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis

maakohus riigi kanda.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire –

depressiivne skisoafektiivne häire ning tema ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Tema käitumine on suitsiidile õhutavatest kuulmismeelepetetest, depressiivsetest

ja paranoidsetest luulumõtetest ning ümbritseva luululisest tajust hõivatuna ebaadekvaatne ja

ettearvamatu. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eelkõige iseendale (suitsiidohtlik). Tema

mõtlemine ja käitumine on psühhoosist juhitud. Puudutatud isik ei ole võimeline oma elu

sellises seisundis korraldama. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja

viivitusega võib kaasneda oht nii puudutatud isikule endale kui ka ümbritsevatele.

Vabatahtliku ravi korral võib puudutatud isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi

katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides.

Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas,

millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani,

ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus

puudutatud isiku tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

8. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on talle määratud ravi liiga pikaajaline. Keskmine

ravi peaks puudutatud isiku väitel olema 21 päeva, mida ka Tervisekassa rahastab. Puudutatud

isiku sõnul on tal juba praegu hea olla. Viimati viibis ta haiglas 3,5 kuud ja võttis juurde 12

kilo, mis ei ole tema jaoks hea. Kodus ei söö ta kunagi kolm korda päevas sooja toitu ja see ei

sobi talle. Lisaks mõjus viimane ravi talle selle pikkuse tõttu halvasti ja seepärast ta sattuski

haiglasse, sest ei paranenud ravist. Puudutatud isik on nõus olema ravil kuni 21 päeva. Samuti

ei ole puudutatud isiku hinnangul tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused,

2-26-8960

mistõttu ei ole tema haiglasse paigutamine tahtevastase ravi kohaldamiseks põhjendatud ega

seaduslik.

9. Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite arvamuse ja raviarsti arvamuse põhjal seisukohale, et

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtevastase psühhiaatrilise ravi

määramiseks olid täidetud. Avaldaja lisas, et alates käesoleva aasta märtsikuust saatis

puudutatud isik taas süüdistavaid ja suitsiidiplaanidega e-kirju psühhiaatriakliiniku arstidele.

Psühhoosielamustest põhjustatud hirmutunde tõttu toimetati ta kiirabikorras haiglasse, kus

hospitaliseeriti algselt 20.04.2026 valvepsühhiaatri poolt tema enda nõusolekul. Osakonnas

oli puudutatud isik suitsiidile õhutavatest kuulmismeelepetetest ja paranoidsetest kahjustus-

luulumõtetest täiel määral hõivatud, ülimalt vaenulik, keeldus igasugusest suhtlusest ja

ravimite manustamisest, mistõttu 21.04.2026 kell 13.30 vormistati talle tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi otsus. Puudutatud isik on vaatamata senisele ravile jätkuvalt väga

vaenuliku oleku ja ründava käitumisega meditsiinipersonali suhtes, süüdistab ja sõimab

töötajaid, et need kahjustavad teda ja sunnivad end tapma, saadab igapäevaselt arstidele e-

kirju, mis on pealkirjastatud „Elulõpp“, „Surmaeelne aeg“, „Elulõpu teema“ jms, milles

väidab, et raviarstid käsivad tal end tappa, ähvardavad temast vabanemise ettekäändel saata ta

hooldekodusse ning et ta kavatseb selle vältimiseks ise endalt elu võtta. Puudutatud isiku

turvalisuse tagamiseks vajaliku kestva psühhoosivastase ravikuuri läbiviimine on võimalik

üksnes tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et maakohtu 24.04.2026 määruse resolutsiooni punkti 3 tuleb täpsustada

esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas jääb maakohtu määrus

muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses

ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga

659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Kohus võib paigutada isiku avaldaja taotlusel TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt

täidetud, 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning 3) on

olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku

paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata

psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib

esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui

see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

2-26-8960

13. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks olid

täidetud kõik tingimused TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses.

13.1. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire PsAS § 11 lg

1 p 1 tähenduses, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Avaldaja taotlusest ja sellele lisatud psühhiaatrite KE ja KT 21.04.2026 arvamusest nähtuvalt

esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – depressiivne skisoafektiivne häire (F25.1).

Oma psüühikahäirest tingituna on puudutatud isik täiel määral hõivatud suitsiidile õhutavatest

kuulmismeelepetetest, depressiivsetest ja paranoidsetest luulumõtetest ning ümbritseva

luululisest tajust. Psüühilise seisundi tõttu ei ole puudutatud isik võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku kaebuses väljendatud hinnang

enda tervisele, mille kohaselt on tal juba praegu hea olla, ei ole kooskõlas asja materjalidest

nähtuva puudutatud isiku terviseseisundiga. Avaldaja on vastuses määruskaebusele (dtl 59–

60) kinnitanud, et puudutatud isik on vaatamata senisele ravile jätkuvalt väga vaenuliku oleku

ja ründava käitumisega meditsiinipersonali suhtes, süüdistab ja sõimab töötajaid, et need

kahjustavad teda ja sunnivad end tapma, saadab igapäevaselt arstidele e-kirju, mis on

pealkirjastatud „Elulõpp“, „Surmaeelne aeg“, „Elulõpu teema“ jms, milles väidab, et

raviarstid käsivad tal end tappa, ähvardavad temast vabanemise ettekäändel saata ta

hooldekodusse ning et ta kavatseb selle vältimiseks ise endalt elu võtta. Seega ei saa väita, et

PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi

pikendamiseks oleks puudunud või määruskaebemenetluse jooksul ära langenud.

Arstide hinnangut puudutatud isiku tervislikule seisundile ei lükka ümber ka kaebuse väited,

mille kohaselt sattus puudutatud isik käesolevalt haiglasse seetõttu, et viimane 3,5 kuu

pikkune ravi mõjus talle selle pikkuse tõttu halvasti ning ta ei paranenud ravist. Psühhiaatrite

21.04.2026 arvamuse kohaselt haigestus puudutatud isik psüühiliselt skisofreeniale omase

sümptomaatikaga juba kõrgkooliõpingute ajal, s.o 22-aasta vanuselt ning avaldaja on vastuses

kaebusele märkinud, et puudutatud isiku psüühiline seisund on alates 2022. aastast süvenevalt

halvenenud puuduliku ravikoostöö tõttu.

13.2. Puudutatud isik ohustab enda psüühikahäirest ajendatuna viivitamatu haiglaravita

eelkõige iseenda elu ja tervist PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses.

Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või

tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-16, p 14).

Kolleegiumi hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik järeldada, et puudutatud isik

kujutab psüühikahäirest tingitud kuulmismeelepetete ja luulumõtete tõttu reaalset ohtu iseenda

elule ja tervisele. Psühhiaatrite 21.04.2026 arvamusest nähtuvalt on puudutatud isiku

haiguspildis viimastel aastatel olnud püsivad suitsiidimõtted, puudutatud isik on veendunud,

et tema raviarstid, sh perearst, psühholoog ja lähedased soovivad tema surma ning ravimeid

määratakse talle vaid eesmärgiga, et ta sooritaks nende abil suitsiidi. Avaldaja on vastuses

määruskaebusele avaldanud, et puudutatud isik saatis käesoleva aasta märtsikuust taas

süüdistavaid ja suitsiidiplaanidega e-kirju psühhiaatriakliiniku arstidele ning saadab

igapäevaselt arstidele e-kirju, mis on pealkirjastatud „Elulõpp“, „Surmaeelne aeg“, „Elulõpu

teema“ jms, milles väidab, et raviarstid käsivad tal end tappa, ähvardavad temast vabanemise

ettekäändel saata ta hooldekodusse ning et ta kavatseb selle vältimiseks ise endalt elu võtta.

Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse samuti

kuulmismeelepetete tõttu, mis käsivad tal end tappa. Arvestades puudutatud isikul esinevaid

2-26-8960

suitsiidile õhutavaid kuulmismeelepetteid ning depressiivseid ja paranoidseid luulumõtteid,

leiab kolleegium, et puudutatud isik kujutas tahtevastase ravi pikendamisel reaalset ohtu enda

elule ja tervisele.

13.3. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei ole võimalik osutada

vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata

ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema

psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust.

Samuti on puudutatud isik psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt varasemalt korduvalt talle

pakutud ravist keeldunud. Psühhiaater KE 24.04.2026 arvamusest esialgse õiguskaitse

pikendamise kohta (dtl 34) nähtub, et puudutatud isikul ei olnud jätkuvalt koostöövalmidust

raviks. Ka on avaldaja vastuses määruskaebusele selgitanud, et puudutatud isik keeldub

jätkuvalt igasugusest ravikoostööst, mistõttu on tema turvalisuse tagamiseks vajaliku kestva

psühhoosivastase ravikuuri läbiviimine võimalik üksnes tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas.

Neil asjaoludel leidis maakohus põhjendatult, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada

psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades.

14. Ülaltoodud kaalutlustel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule

esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi pikendamise eeldused olid

täidetud. Erinevalt kaebuses väidetust ei anna asja materjalid ka alust järeldada, et puudutatud

isiku puhul piisanuks praegusel juhul 21-päevasest ravist. Maakohus on puudutatud isiku

suhtes kohaldatud tahtevastase ravi pikendamise otsustuse tegemisel põhjendatult lähtunud

muu hulgas vastavas taotluses ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamuses toodust. Avaldaja ja

psühhiaatrid arvestasid tahtevastase ravi tähtaja pikendamise taotlemisel nii puudutatud isiku

tervislikku seisundit kui ka senist ravikogemust. Kohtu ette toodud asjaoludel puudub alus

arvata, et puudutatud isik paranenuks 21-päevase ravi tulemusena sedavõrd, et olnuks tagatud

tema ohutu iseseisev toimetulek väljaspool tugevalt kontrollitud ravikeskkonda. Puudutatud

isiku suhtes kohaldatud tahtevastase ravi ning selle kestuse põhjendatuses veenab ka

puudutatud isiku suhtes 27.05.2026 tehtud ekspertiis ning asjaolu, et praeguseks on

puudutatud isik seisundi muutumatuse tõttu paigutatud Harju Maakohtu 29.05.2026

määrusega tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile kuni kolmeks kuuks alates 31.05.2026.

15. Kolleegiumi arvates tuleb siiski maakohtu määrust täpsustada, kuna määruse resolutsiooni

punktis 3 on jäänud märkimata tahtevastase ravi lõpetamise kellaaeg.

Maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset õiguskaitset 40 päevani alates

puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 21.04.2026 kell

13.30 ning määras lugeda ravi lõpetatuks määruse resolutsiooni p 3 kohaselt hiljemalt

31.05.2026. Seejuures ei märkinud maakohus resolutsiooni p-s 3 ravi lõpetamise kellaaega.

TsMS § 534 lg 5 esimesest lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse

tahtest olenematu haiglaravi alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase

ravi kohaldamise kohta, seega praegusel juhul 21.04.2026 kell 13.30. Isiku esialgse

õiguskaitse rakendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista

päevades ja tundides kombineeritult määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja

fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS § 62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), võis puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega TsMS § 534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni

31.05.2026 kell 13.30 (vt ka RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades

täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise

2-26-8960

lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt

31.05.2026 kell 13.30.

16. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

17. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2

järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1

esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)