3-26-496/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

09.06.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-496

Haldusasi

I.B kaebus Eesti Töötukassa 31.12.2025 otsuse nr

TVH/25/044643, 02.01.2026 otsuse nr TVT/26/000269 ja

30.01.2026 vaideotsuse nr VO/26/17 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti

läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – I.B

Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja Triin Tamm

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.03.2026 ja 09.03.2026 määrused

Menetluse alus ringkonnakohtus

I.B määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse I.B määruskaebus haldusasjas nr 3-26-496 tehtud Tallinna

Halduskohtu 02.03.2026 määrusele ning 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktidele 1

ja 2.

2. Jätta I.B määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.03.2026 määrus ja

09.03.2026 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

SELGITUSED

Määruskaebuse halduskohtu määruse peale esialgse õiguskaitse ning riigi õigusabi küsimustes

vaatab ringkonnakohtus läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 210 lg 1).

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7, § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU MÄÄRUSED

1. Kaebaja esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) taotluse töövõime hindamiseks ja

töövõimetoetuse määramiseks. Töötukassa tegi 31.12.2025 otsuse nr TVH/25/044643, millega

tuvastas, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud ning 02.01.2026 otsuse nr TVT/26/000269,

3-26-496

millega jättis kaebajale töövõimetoetuse määramata. Kaebaja esitas nende otsuste peale vaide,

mille töötukassa jättis rahuldamata 30.01.2026 vaideotsusega nr VO/26/17.

2. Kaebaja esitas 20.02.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes eelmises punktis

nimetatud ostuste ja vaideotsuse tühistamist ning töötukassa kohustamist kaebaja esitatud

töövõime hindamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja keskseks argumendiks on, et

töötukassa on hinnanud tema töövõimet üksikute võtmetegevuste kaupa, ent ei ole

nõuetekohaselt arvesse võtnud neis võtmetegevustes esinevate piirangute koosmõju

igapäevaelule ja töövõimele. Kaebaja heidab vastustajale ette, et viimane on töövõime

hindamisel liigselt keskendunud tervise infosüsteemis (TIS) kajastatud terviseandmetele, mis ei

kajasta adekvaatselt kaebaja igapäevast võimekust ega koormusega süvenevast valust

põhjustatud tegelikke takistusi töötamisel. Eelkõige leiabki kaebaja, et tema töövõimet pärsivad

valud, millega vastustaja ei ole töövõime hindamisel kohaselt arvestanud. Kaebaja taotles

esialgse õiguskaitse korras töötukassa kohustamist talle töövõimetoetuse määramiseks

kohtumenetluse ajaks, et tagada kaebaja igapäevane eluks vajalik sissetulek, ravimid ja

ravikindlustus. Samuti taotles kaebaja riigi õigusabi.

3. Tallinna Halduskohus tegi 02.03.2026 määruse, millega jättis esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata, leides et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohus pidas

usutavaks, et võrreldes ajaga, mil kaebaja sai töövõimetoetust, on tema majanduslik toimetulek

raskendatud, ent tegemist ei ole vältimatu olukorraga, kuna kaebajal on toimetulekuraskuste

korral õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt toimetulekutoetust ja/või muid kohaliku

omavalitsuse poolt pakutavaid sotsiaaltoetusi. Samuti on kaebajal võimalik võtta end töötuna

arvele ja taotleda töötule ettenähtud meetmete rakendamist. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta

ei jää kaebaja õigused kaitseta. Kaebuse rahuldamise korral peab vastustaja kaebaja töövõimet

uuesti hindama ning puuduva töövõime tuvastamise korral tuleb see määrata tagasiulatuvalt

alates taotluse esitamisest. Esialgse õiguskaitse korras kaebajale töövõimetoetuse määramine ei

tagaks seejuures kaebajale ravikindlustust, kuna ravikindlustuse eelduseks on osalise või

puuduva töövõime tuvastamine, mitte töövõimetoetuse maksmine.

4. Kaebaja esitas halduskohtule 06.03.2026 uue esialgse õiguskaitse taotluse, selgitades, et

tal puudub igasugune sissetulek ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral on ta

sunnitud äraelamiseks võtma laenu, mis süvendab veelgi tema majanduslikku haavatavust.

Samuti taotles kaebaja riigi õigusabi.

5. Tallinna Halduskohus tegi 09.03.2026 määruse, mille resolutsiooni punktiga 1 jättis

kaebaja 06.03.2026 esialgse õiguskaiotse taotluse läbi vaatamata, leides et tegemist on korduva

taotlusega (HKMS § 55), mis ei sisalda juba 02.03.2026 kohtumäärusega lahendatud taotlusega

võrreldes uusi asjaolusid. Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 jättis halduskohus

rahuldamata riigi õigusabi taotluse, kuna kaebaja esiteks ei esitanud 23.02.2026 kohtumääruses

nõutud pangakonto väljavõtteid, milleta ei ole võimlik hinnata kaebaja tegelikku majanduslikku

olukorda. Teiseks leidis halduskohus, et riigi õigusabi taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS)

§ 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata jätta põhusel, et vaidluse sisu ja kaebaja koostatud kaebust

arvesse võttes on kaebaja suuteline kohtumenetluses ise oma õigusi kaitsma ega vaja advokaadi

abi. Halduskohtus kehtiva uurimis- ja selgitamiskohustuse tõttu ei jää kaebaja õigused ilma

advokaadi abita kaitseta.

MÄÄRUSKAEBUS

6. Kaebaja esitas 10.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes

tühistada halduskohtu 02.03.2026 määruse ning 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2

ning teha uus määrus, millega kohaldada esialgset õiguskaitset ning määrata kaebajale riigi

õigusabi. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus menetlusnormi, tehes 02.03.2026 määruse ajal,

2(5)

3-26-496

mil kaebajal ei olnud veel tegelikku võimalust esitada oma seisukohti 23.02.2026 määruse

punktides 6 ja 7 käsitletud küsimustes. Kaebaja rõhutab, et tema majanduslik olukord on

äärmiselt raske, kuna tal puudub mistahes sissetulek. Kohtumenetluse kestel võib kaebajale

tekkida pöördumatu kahju, mis võib oluliselt kahjustada tema elementaarset toimetulekut ja

terviseseisundit ning mida ei ole võimalik hilisema rahalise hüvitisega täielikult heastada.

Töövõimetoetuseta ei ole kaebajal võimalik soetada vajalikke ravimeid. Halduskohtu määruses

viidatud võimalus saada kohaliku omavalitsuse sotsiaaltoetusi ei taga elementaarset

toimetulekut, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamine ainus tõhus ja proportsionaalne

abinõu kaebaja õiguste kaitseks. Samuti ei ole kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja vajab

riigi õigusabi, kuna tal puuduvad vahendid professionaalse õigusteenuse ostmiseks. Vaidlus

puudutab töövõime hindamist ehk eeldab õigus- ja meditsiinialaste küsimuste analüüsi, millega

kaebaja ise hakkama ei saa, samas on vastustajaks riigiasutus, kes kasutab professionaalset

õigusabi. Ilma riigi õigusabita ei ole tagatud poolte võrdsus kohtumenetluses. Kaebajal puudub

pangakonto, mistõttu ei ole tal võimalik esitada kohtu poolt tavapäraselt nõutavat nelja kuu

konto väljavõtet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja määruskaebus tuleb menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine 02.03.2026

määrusele ning 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktile 1 (esialgse õiguskaitse küsimuses) on

lubatav vastavalt HKMS § 252 lõikele 7. Määruskaebuse esitamine 09.03.2026 määruse

resolutsiooni punktile 2 (riigi õigusabi küsimuses) on lubatav vastavalt HKMS § 119 lõikele 1.

Määruskaebus on esitatud 10.03.2023 ning vaidlustatud kohtumäärused on tehtud 02.03.2026 ja

09.06.2026, seega on määruskaebus ilmselgelt tähtaegne (HKMS § 204 lg 1). Määruskaebuse

esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebus

on võimalik läbi vaadata ilma vastustajalt seisukohta küsimata.

8. Määruskaebus jääb rahuldamata.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõikest 1 tulenevalt on esialgse

õiguskaitse sisuks poolelioleva vaidluse ajaks ajutiste meetmete võtmine, et vältida

pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, mille saabumisel kaotaks kaebaja ka

kaebuse hilisema rahuldamise korral võimaluse kaebuse eesmärk saavutada. Osundatud sättest

koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle

otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt kaebaja vajadust esialgse õiguskaitse saamiseks ning

teisalt avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mis räägivad esialgse õiguskaitse

kohaldamisele vastu, samuti anda eelhinnang kaebuse eduväljavaadetele. Esialgse õiguskaitse

kohaldamisel tuleb vältida põhivaidluse ette ära lahendamist, eelkõige sellise olukorra loomist,

mille tagasi pööramine kaebuse hilisema võimaliku rahuldamata jätmise korral oleks

ebamõistlikult keeruline. Esialgse õiguskaitse eesmärk on eelkõige tagada, et kaebaja olukord

kohtumenetluse ajal ei halveneks. Üldjuhul saab esialgne õiguskaitse piirduda seega kaebuse

esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega. Sellisel juhul tuleb esialgse õiguskaitse

kohaldamisest keelduda, kui selle vastu räägib selgelt ülekaalukas avalik huvi või kolmanda

isiku õigused või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Seevastu olukorras, kus esialgse

õiguskaitse kohaldamine ei piirduks kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega, vaid

seisneks kaebaja asetamises paremasse olukorda, peab esialgse õiguskaitse vajadus olema

kaalukam ja kaebuse eduväljavaated vähemalt head. Eelkõige puudutab see kohustamiskaebusi,

millega seoses taotleb kaebaja esialgse õiguskaitse korras sellise haldusakti andmist või

toimingu sooritamist, mida ta taotleb ka kaebusega. Ka ei või esialgse õiguskaitse kohaldamine

asetada kaebajat soodsamasse olukorda kui see, mille ta saavutaks kaebuse rahuldamise korral.

Eeltoodust tulenevalt on kohustamiskaebuse esemeks oleva toimingu sooritamiseks

kohustamine esialgse õiguskaitse korral mõeldav, kui samaaegselt on täidetud kaks tingimust –

3(5)

3-26-496

esiteks, see, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral kaasneks kaebajale väga ränk

tagajärg ning teiseks see, et kaebuse eduväljavaateid saab pidada vähemalt headeks.

10. Siinsel juhul ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral pidada tõenäoliseks

pöördumatu tagajärje saabumist. Halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et puuduse

korral on kaebajal sõltumata oma töövõimest võimalik taotleda toimetulekutoetust ja muid

kohaliku omavalitsuse pakutavaid sotsiaalabimeetmeid, mille abil saab rahuldada minimaalsed

igapäevavajadused.

11. Esitatud kaebust ei saa küll pidada ilmselgelt perspektiivituks, ent selle eduväljavaateid ei

saa pidada ka väga headeks. Kaebaja töövõime hindamist käsitleva otsuse tegemisel võttis

vastustaja arvesse kaebaja töövõimet hinnanud pädeva ekspertarsti arvamust, lisaks on selle

arvamuse vaidemenetluse käigus üle kontrollinud ja heaks kiitnud vastustaja enda ekspertarst.

Toimiku materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja töövõime hindamisel mingisuguseid

olulised asjaolud ilmselgelt tähelepanuta jätnud. Ekspertarsti arvamuses on valuga seonduvat

käsitletud, samuti ka TIS-i kannetest nähtuvaid andmeid, mis puudutavad kaebajale ordineeritud

valuravi ning vastavate ravimite osaliselt välja ostmata jätmist. Töövõime hindamisel ei ole

ekspertarsti ülesanne panna diagnoose, vaid hinnata taotleja varasemate terviseandmete põhjal,

kas kaebaja enda hinnang oma tegevusvõime ja sellega seotud piirangute kohta on objektiivselt

põhjendatav. Töövõime hindamisel peab vastustaja lisaks TIS-i andmetele koguma täiendavat

teavet (nt taotleja raviarstide poole pöördudes) juhul kui TIS-i andmete pinnalt peab tekkima

põhjendatud kahtlus, et need ei kajasta taotleja terviseseisundit adekvaatselt. Kaebaja

terviseseisundit hinnanud arstid – st tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst dr Ö ning töötukassa

ekspertarst dr H on vähemalt esmapilgul nähtavalt piisava põhjalikkusega käsitlenud TIS-i

andmeid, mis puudutavad kaebaja vaevusi seoses valudega ning määratud ravi. Dr H arvamuses

on vähemalt esmapilgul veenvalt põhjendatud, miks ei saa oma erialateadmistele tuginev

ekspertarst nõustuda vaide esitatud etteheidetega. Ringkonnakohtule ei nähtu vaidlustatud

ostustest selliseid ilmseid hindamisvigu, mis lubaksid pidada kaebuse eduväljavaateid vähemalt

headeks. Kaebaja argumente ning vaidlustatud otsuse aluseks oleva ekspertarsti arvamuse

põhjendatust tuleb halduskohtul mõistagi üksikasjalikult kontrollida kaebuse sisulisel

läbivaatamisel. Selles olukorras ei ole aga esialgse õiguskaitse meetmena vaidlusaluse toetuse

summa välja maksmiseks kohustamine enne vaidluse sisulist lahendamist põhjendatud.

Arvestada tuleb ka sellega, et kaebuse rahuldamata jätmise korral osutuks sel juhul alusetult

välja makstud summa tagasi nõudmine tõenäoliselt väga keeruliseks kui mitte võimatuks. Liiati

tuleb silmas pidada, et taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamise korral satuks kaebaja

soodsamasse olukorda, kui see, mille ta võiks saavutada kaebuse rahuldamise korral. Kaebuse

rahuldamise korral oleks kaebaja jaoks parimaks võimalikuks tulemuseks vastustaja

kohustamine taotluste uueks läbi vaatamiseks. Teisisõnu, isegi kaebuse rahuldamine ei tagaks

kaebajale tingimata puuduva töövõime tuvastamist ega töövõimetoetuse määramist. Sellises

olukorras võib esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse toetuse välja maksmiseks kohustamine

tulla kõne alla vaid äärmiselt erandlikel juhtudel, kui asjaoludest nähtuvalt on vastustaja otsuse

õiguspärasuses väga tõsiseid kahtlusi ning kokkuvõttes saab pidada väga tõenäoliseks, et taotleja

(kaebaja) peaks asjaomast toetust saama. Siinsel juhul see nii ei ole. Seega jättis halduskohus

põhjendatult esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus märkis 09.03.2026

määruses õigesti, et 06.03.2026 avalduses ei esitanud kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise

seisukohast asjassepuutuvaid uusi väiteid ega tõendeid, mistõttu võis viimati nimetatud

avalduses sisalduvat esialgse õiguskaitse taotlust käsitleda korduva taotlusena ja jätta see läbi

vaatamata vastavalt HKMS § 55 lõikele 2.

12. Halduskohus võis 09.03.2026 määrusega jätta kaebaja 06.03.2026 avalduses uuesti

sõnastatud esialgse õiguskaitse taotluse jätta läbi vaatamata, kuna kaebaja ei olnud selles esile

toonud mingisuguseid selliseid uusi asjaolusid või tõendeid, millega halduskohus 02.03.2026

määruse tegemisel ei saanud arvestada.

4(5)

3-26-496

13. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei vaja riigi õigusabi. Ringkonnakohus peab

seejuures usutavaks kaebaja väidet, et tema majanduslik olukord ei võimalda õigusabiteenuse

ostmist. Seetõttu on väheoluline, miks kaebaja ei esitanud halduskohtule oma pangakonto

väljavõtet. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma

oma õigusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuna halduskohtumenetluses

kehtib uurimispõhimõte, halduskohus peab asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ise välja

selgitama ning tõendeid koguma ja menetlusosalistelt nende esitamist nõudma, ei ole poolte

võrdsuse tagamiseks vajalik kaebajale tagada advokaadi abi. Kaebaja ei pea kohtule esitatavaid

väiteid ja argumente õiguslikult põhjendama ning õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne.

Töövõime hindamist puudutavas vaidluses ei ole üldjuhul professionaalse õigusabi kasutamine

seega vajalik. Halduskohus osutas õigesti ka sellele, et kaebaja seni esitatud

menetlusdokumendid on koostatud selgelt ja arusaadavalt, mistõttu on usutav, et ka edasise

kohtumenetluse käigus saab kaebaja kohtule esitada kõik asjassepuutuvad argumendid ning

vajadusel vastata kohtu küsimustele. Eelkõige saab kaebaja kohtule selgitada, milliste töövõime

hindamise otsuse tegemisel võetud vastustaja seisukohtadega (sh ekspertarstide hinnangutega) ta

nõus ei ole, millised terviseandmed on jäänud tema arvates arvesse võtmata või mida oleks

vastustaja tema arvates täiendavalt pidanud uurima. Selliste argumentide esitamine ei eelda

süvendatud õigusteadmisi. Selleks ei ole vajalikud ka meditsiinialased teadmised, liiati ei saa

meditsiinialaseid teadmisi eeldada ka riigi õigusabi korras tegutsevalt advokaadilt.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

5(5)