2-23-129904/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Geidi Sile, Kairi Piirisild ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

09.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-129904

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi E.O vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.04.2026 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (hageja): Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

Vastustaja (kostja): E.O (isikukood XXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Aktiva Finance

Group OÜ kanda.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-129904

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõla (1500 eurot), intressi (122,49 eurot), haldustasu (46,60

eurot), sissenõudmiskulu (50 eurot), hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise (281,89 eurot) ja edasiulatuva viivise 23,9% põhivõla tasumata osalt aastas. Hageja

nõue tugineb kostja ja AS Inbank Finance vahel 20.10.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingul.

2. Hagiavalduse kohaselt sai kostja 1500 eurot laenu ning rikkus laenu tagasimaksmise

kohustust. Esialgne krediidiandja ütles laenulepingu 22.02.2023 avaldusega üles ja loovutas

nõude hagejale.

Kostja vastuväited

3. Maakohus toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale avalikult kätte.

Kostja menetluses ei osalenud ning hagile vastuväiteid ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 25.04.2026 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla (1500 eurot), sissenõudekulu (50 eurot) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhivõla tasumata osalt alates 23.02.2023. Intressi, haldustasu ja

lepingujärgse viivise tasumise nõuded jäid rahuldamata.

5. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 20.10.2022 laenulepingu nr

L89010214755, mille alusel sai kostja 1500 eurot laenu. Lepingu krediidi kulukuse määr ei

ületanud seaduses kehtestatud ülemmäära. Esialgne krediidiandja rikkus laenu väljastamisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud piisavalt kostja krediidivõimet. Laenu

väljastamisel lähtuti kostja esitatud teabest, kontrolliti kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliameti

andmebaasi põhjal ning veenduti maksehäirete puudumises. Krediidiandja ei kontrollinud

kostja pangakontot, kuigi puudus muu piisav teave kostja krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kostja kohustuste ja igakuiste kulude suurus jäi laenu väljastamise eelselt välja selgitamata.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu mõistis maakohus kostjalt välja üksnes

põhivõla, sissenõudekulu ja seadusjärgse viivise.

6. Menetluskulud jäid TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, arvestades hagi rahuldamise

ulatust ja asjaolu, et tegemist on tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, mille puhul on

tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Isik, kes

hagejale nõude loovutas, aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna sõlmis

krediidilepingu vaatamata krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keelule.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jaotada menetluskulud lähtuvalt nõude rahuldamise

proportsioonist, milleks on 84%.

8. Maakohus ületas diskretsiooni piire, kui jättis kõik menetluskulud poolte endi kanda.

Riigikohtu praktika kohaselt on olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha

maksmisele, põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete

2-23-129904

rahuldamise proportsioonist. Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, miks kulud

tuleks jaotada teisiti. Kuigi esialgne krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet, on leping kehtivalt üles öeldud, kuna kostja ei tasunud kolme järjestikust

osamakset. Hagi esitamise seisuga oli nõue sissenõutavaks muutunud ning hagiavalduse

esitamine oli põhjendatud. Kostja ei näidanud üles valmidust lahendada asi kohtuväliselt.

9. Hageja menetluskulud esimese astme kohtus koosnesid riigilõivust (350 eurot), lepingulise

esindaja kulust (4 t × 169 eurot/t = 676 eurot) ja maksekäsu kiirmenetluse kulust (20 eurot).

Hageja kasuks tulnuks välja mõista hagi rahuldamise proportsiooni arvestades 84/100 × 1046

= 878,64 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse

võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s

2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

11. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt apellatsioonkaebust menetlusse,

kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta

rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

(RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

12. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte

endi kanda. Hageja vaidlustab maakohtu otsust üksnes menetluskulude jaotuse osas (TsMS §

651 lg 1).

13. Pooled kannavad hagi osalise rahuldamise korral TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seejuures on TsMS § 163

lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta

kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda)

ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo

20.12.2022, 2-19-2709/212, p 13). Kohus saab TsMS § 163 lg 1 alusel seega valida mitme

alternatiivi vahel.

14. TsMS § 163 lg 1 eesmärk on tagada kõiki asjaolusid arvestades menetluskulude õiglane

jaotamine. See, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud viisil kohus hagi osalise rahuldamise

korral menetluskulud jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKo 28.09.2020, 2-16-

8751/184, p 31). Maakohus rahuldas hagi ligikaudu 84% ulatuses ja otsustas menetluskulud

jätta poolte endi kanda. Menetluskulude jaotamisel tehtud diskretsiooniotsusesse võib

kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud.

15. Üldjuhul on olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele,

põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise

proportsioonist. Riigikohus on selgitanud, et see ei takista kohtul konkreetses asjas hageja

2-23-129904

rahaliste nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas

lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud

tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31).

16. Maakohtu kaalutlusõigus hõlmas seega võimalust jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel poolte endi kanda.

17. Vaidlustatud otsusest nähtuvad põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust on

sisustatud ja missugustel kaalutlustel langetas maakohus valiku mitme TsMS § 163 lg 1 järgi

võimaliku menetluskulude jaotamise viisi vahel. Maakohus arvestas hagi osalise rahuldamise

ulatust. Täiendavalt võttis maakohus arvesse seda, et tegemist on tarbijakrediidivaidlusega,

mille raames tuvastati, et krediidiandja rikkus kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Esialgne krediidiandja aitas kostja võlgnevuse tekkimisele kaasa, kuna

sõlmis tarbijaga laenulepingu vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes (sarnaselt

TrtRnKo 12.05.2023, 2-22-11447/21, p 8). Kaalutlusotsuse lähtealused on kontrollitavad.

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks

apellatsioonkaebusele, et vaidlustamata asjaoludel väljastas esialgne krediidiandja tarbijale

laenu kontoväljavõtet kontrollimata ning muud piisavat infot omamata (KAVS § 50 lg 4).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

kohustatud enne krediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust ning VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. See kohustus on tarbija seisukohast põhjapaneva

tähtsusega, kuna selle eesmärk on kaitsta tarbijaid ülemäärase võlakoormuse ja maksejõuetuse

ohu eest. Euroopa kohus on rõhutanud vajadust rakendada tarbija krediidivõimelisuse

lepingueelset kontrollimist käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumise korral tõhusaid,

proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, muuhulgas tsiviilõiguslikke sanktsioone (EKo

10.06.2021, nr C-303/20, Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg) SA vs KM).

Menetluskulude poolte endi kanda jätmine tarbijakrediidivaidluses, kus kohus on tuvastanud

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on eelnevaga kooskõlas. Käesolevat vaidlust

ega sellega kaasnevaid menetluskulusid ei oleks tekkinud, kui krediidiandja poleks käitunud

laenu väljastamisel vastutustundetult.

19. Maakohus ei ole menetluskulusid jaotades kaalutluspiire ületanud. Seetõttu ei saaks

apellatsioonkaebust selles esile toodud väidete alusel ilmselt rahuldada.

20. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte. Kuna apellant esitas

apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi

loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

21. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja kanda.

Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ega edasta seda kostjale

seisukoha esitamiseks, ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja

mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad

menetluskulud.

2-23-129904

22. Apellandil on pärast käesoleva määruse jõustumist õigus esitada TsMS § 150 lg 1 p 2

alusel taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb märkida, kellele ja

millisele arvelduskontole tuleb lõiv tagastada.

23. Apellant võib TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt esitada apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)