4-26-505/22 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuni 2026 Jõhvis

Väärteoasja number

4-26-505 (244024004802)

Kohtunik

Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu

Tõlk

Valentina Michelson

Väärteoasi

K. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri

29.01.2026 üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr

244024004802, millega K. S. tunnistati süüdi KarS § 262 lg 1

järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200

eurot

Menetlusalune isik

K. S., isikukood XXX, XXX kodakondsusega, elukoht XXX,

e-post XXX , töökoht XXX

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri esindaja T. P.

Kohtuistungi toimumise aeg

06.05.2026 Jõhvis

RESOLUTSIOON

VTMS § 132 p 1, § 134, § 135, § 155, § 156, kohus

OTSUSTAS:

Jätta K. S. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 29.01.2026 üldmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 244024004802 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

Rahatrahv 200 eurot tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates kohtulahendi väljakuulutamisest

Rahandusministeeriumi arvelduskontole:

Swedbank – EE932200221023778606;

SEB Pank – EE891010220034796011;

Luminor Pank – EE701700017001577198;

LHV Pank - EE777700771003813400.

Kohustuslik on märkida viitenumber 10220265007618.

Kohtuotsus rahatrahvi kohta pööratakse täitmisele, kui menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies

ulatuses tähtaegselt tasunud, välja arvatud juhul, kui menetlusalune isik või tema kaitsja on otsuse

peale tähtaegselt kaebuse esitanud.

Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse kättesaamisest.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule

kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest ehk hiljemalt

16.06.2026

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või

tema advokaadist esindajal.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav´09.06.2026

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel

(ehk 10.07.2026) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna Jõhvi piirkonnagrupi uurija T. P.

koostas 31.12.2025 väärteoprotokolli väärteoasjas nr 244024004802, mille kohaselt 23.08.2024

kella 20.52 paiku aadressil XXX asuvas X, ehk avalikus kohas, K. S. käitus R. A.t häirival viisil,

keda ta oma tegevusega solvas ja hirmutas, nimelt väljendas ta ennast R. A. suhtes korduvalt

ebasündsaid väljendeid kasutades. Samuti häiris ja hirmutas K. S. selline käitumine teisi X olnud

isikuid. Antud tegevusega pani K. S. toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, kus

avalikus kohas on keelatud käituda teisi isikuid häirival viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga

või muul moel solvata või hirmutada.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 29.01.2026 otsusest nähtuvalt pani K. S.

väärteoprotokollis kirjeldatud tegevusega toime avalikus kohas käitumise nõuete rikkumise, millega

rikkus korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu ja pani toime karistusseadustiku

(KarS) § 262 lg 1 järgi ettenähtud väärteo. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati K. S. KarS §

262 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot.

Kohtuväline menetleja märgib, et ei nõustu menetlusaluse isiku poolt 04.01.2026 ja 11.01.2026

esitatud vastulausete väidetega. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusele isikule

inkrimineeritud väärtegu, mis on kvalifitseeritud karistusseadustiku § 262 lg 1 tunnustel on

menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja tõendatud. Väärtegu on tõendatud tunnistajate R. A., V.

V.i ja A. N. I. ütlustega. Lisaks kuulati 06.08.2025 tunnistaja V. V. täiendavalt kaugülekuulamise

teel üle. Samuti on rikkumine tõendatud 07.08.2025 teostatud asitõendi vaatlusprotokolliga ning

eelnevalt 16.07.2025 teostatud asitõendi vaatlusprotokolliga. Karistuse määramisel on arvestatud

kergendavate asjaolude puudumist, ja et rikkumine on toime pandud avalikus kohas ning

menetlusalune isik oma süüd ei tunnista.

15.02.2026 registreeriti Viru Maakohtus K. S. kaebus kohtuvälise menetleja 29.01.2026 otsuse

peale väärteoasjas nr 244024004802. Kaebaja seisukohad on alljärgnevad.

Kaebuse esitaja on tõstatanud küsimuse tõendi (heli- ja videosalvestiste) lubatavuse kohta. Kaebaja

leiab, et X heli- ja videosalvestised on kogutud õigusvastaselt. Helisalvestamine kujutab endast

isikuandmete töötlemist ja andmetöötlus peab vastama andmekaitsenõuetele, kuid antud salvestiste

seaduslikkus on vaidlustatud ja seda menetleb Andmekaitse Inspektsioon.

Otsusest ei ole tuvastatav kellele väljend „cын животного“ suunatud oli. Kuna antud väljendi

adressaat ei ole tuvastatav ei ole ka objektiivne külg nõuetekohaselt tõendatud.

Menetleja möönis, et R. A. kasutas avalikus ruumis ebatsensuurset väljendit, mis on tuvastatav ka

heli- ja videosalvestiselt, kuid järeldas, et antud väljend ei olnud suunatud menetlusaluse isiku vastu.

Samas ei ole kohtuväline menetleja selgitanud miks ühe isiku sõnakasutust on käsitletud avaliku

korra rikkumisena ja teise isiku sõnakasutust mitte ning millistel konkreetsetel asjaoludel tuvastati

või välistati väljendite adressaat. Seega on sama tõendit hinnatud vastuoluliselt.

Menetleja on jätnud välja selgitamata tunnistaja V. V.i ja R. A. vahelise suhte staatuse, tuues

selgituseks eraelu puutumatuse. Samas on sekkutud eraelu puutumatusesse seadusevastaselt kui on

heli- ja videosalvestatud inimesi, sh alaealisi lapsi neid hoiatamata ja nende loata. Taoline tõendite

valikuline ja ebajärjekindel hindamine seab kaebuse esitaja hinnangul kahtluse alla otsuse

põhjendatuse ning rikub tõendite objektiivse hindamise põhimõtet.

R. A. menetluslikku staatust on käsitletud kohtuvälises menetluses ebajärjekindlalt (algselt

kannatanuna, seejärel tunnistajana) ning menetleja ei ole selgitanud milline on R. A. menetluslik

staatus käesolevas asjas.

Puuduvad sõltumatud tunnistajad. Ükski X külastajatest ei teatanud avaliku korra rikkumisest.

Oluliseks tunnistajaks on antud pubi töötaja V. V., keda ei saa kaebuse esitaja hinnangul pidada

täielikult sõltumatuks kolmandaks isikuks ja teine tunnistaja A.-N. I. on samuti pubi töötaja. Seega

on kahtluse all väide, et tegemist oleks avaliku korra rikkumisega laiemas mõttes.

Käsitletud ei ole kõiki olulisi tõendeid ning tõendeid on kajastatud valikuliselt. Ostutšekilt nähtub

pubi töötaja nimega D., keda ei küsitletud. Tunnistajana kuulati üle lisaks kaebuse esitaja abikaasa,

kuid tema ütlusi otsuses sisuliselt ei hinnatud ning arvesse ei võetud.

Kuna väärteokoosseis ei ole nõuetekohaselt tõendatud ning menetluses esinevad olulised

menetluslikud puudused, palubki kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja

väärteomenetlus lõpetada. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja saata sama asi uueks arutamiseks.

26.03.2026 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kutsuda kohtuistungile tunnistaja D. (X töötaja,

kelle nimi on kajastatud 23.08.2024 F OÜ arvel nr 1032919) ning X omanik, kes edastas

kohtuvälisele menetlejale video- ja helisalvestised. Ühes taotlusega edastati kohtule ka Andmekaitse

Inspektsiooni 04.11.2025 nr 2.2-9/25/3431-2 vastus selgitustaotlusele, Andmekaitse Inspektsiooni

09.03.2026 nr 2.1-1/26/11-18-6 menetluse lõpetamine isikuandmete kaitse asjas ja K. S. taotlus X

esindajale, milles K. S. taotles pubi omanikult oma andmete (sh 23.08.2024 heli- ja videosalvestiste)

kustutamist.

Kohtuliku arutamise käigus on tunnistaja A. N. I. tuvastatud, et D. nimi seisab tšekil ekslikult, see

ilmneb tšekile, kui sama isik on kassa mingil põhjusel avanud esimesena, tegelik teenindaja oli

23.08.2024 just tunnistaja ise, mitte D.. Kohtuliku arutamise käigus loobus kaebuse esitaja F

OÜ omaniku ülekuulamisest ja ka kohus ei näinud selleks vajadust. Muud kaebuse esitaja mainitud

dokumendid on kas väärteotoimikus juba olemas või ei oma asja arutamise seisukohalt tähtsust ( nt

kaebuse esitaja avaldus(ed) OÜ Fle kustutada temaga seotud isikuandmed)

06.05.2026 kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise

aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kars § 262 lg 1 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest.

Koosseisutüübilt on tegemist viitelise (RKKK 4-16-6493/) formaalse väärteokoosseisuga.

Objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine.

Väärteoprotokollist nähtuvalt on K. S. oma käitumisega rikkunud KorS § 55 lg 1 p 2 nõudeid, mille

kohaselt on keelatud avalikus kohas käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist

isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Seega, viitelisele kooseisule

esitatavad nõuded on selles mõttes menetleja poolt täidetud, rikutud norm on selgelt näidatud.

Avalikuks kohaks loetakse KorS § 54 mõttes määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või

määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk.

Väärteomaterjalidest nähtub, et juhtum leidis aset X aadressil XXX. Seega, tegemist on koha ja

ruumiga, kus osutatakse toitlustusteenust. Selles osas vaidlust ei ole.

Teise isiku all ( KorS § 55 lg 1 p 2 mõttes) mõeldakse isikut, kes ei ole õigusrikkumisega seotud.

Alles selliste isikute juuresolek ja nende häirimine või ohtu seadmine võib tuua kaasa vastutuse

antud väärteo järgi. Seetõttu pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt

kaasa tuua süüdlase käitumise hinnangut avaliku korra rikkumisena (RKKK 3-1-1-93-14 p 8; 3-1-1-

15-17 p 23) ning tuleb lisaks tuvastada, et sellega häiriti piisavalt intensiivselt (RKKK 3-1-1-60-10 p

14) juhuslike, asjasse puutumata isikute rahu (RKKK 3-1-1-24-07 p 6.1). Selle kindlakstegemine

sõltub igal üksikjuhul teo asjaoludest ja eripärast ning tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal

tuvastada. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti,

pidades mh silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi (RKKK 3-1-1-78-05 p 7.3; 3-1-1-33-11).

Süüdistuses on näidatud, et isik mitte ainult solvas ja tekitas hirmu R. A.le, kelle poole ta pöördus

sõnavõtuga isiklikul põhjusel, vaid lisaks „ K. S. käitus R. A.t häirival viisil, keda ta oma tegevusega

solvas ja hirmutas, nimelt väljendas ta ennast R. A. suhtes korduvalt ebasündsaid väljendeid

kasutades. Samuti häiris ja hirmutas K. S. selline käitumine teisi X olnud isikuid“.

Sellest lähtuvalt leiab kohus, et isikule väärteoprotokollis esitatud süüdistus avaliku korra

rikkumises on nö kohtukõlblik ehk selles on näidatud kõik vajalikud faktilised asjaolud selleks, et

kohus saaks anda teole oma õigusliku hinnangu.

Nüüd näitab kohus, millised tõendid olid kohtuliku arutamise käigus uuritud ja millised faktilised

asjaolud on kohtu poolt tuvastatud.

Vaidlust ei ole faktilises asjaolus, et 23.08.2024 viibis menetlusalune isik avalikus kohas baar-

restoranis F AS.

Vaidlust ei ole asjaolus, et ettevõttes töötas nõudepesijana tol ajal R. A., kes on menetlusaluse isiku

endise abikaasa tütar. 23.08.2024 seisuga oli R. A. alaealine.

Vaidlust ei ole, et ühel hetkel viibis R. A. müügisaali ruumis leti taga ja kõrval olid leti taga

teenindaja A. N. I. ja kliendina baarileti juures klienditoolil istunud V. V. (kes on ka AS F

teenindaja ametis, kuid sel päeval viibis seal kliendina).

Vaidlust ei ole, et menetlusalune isik tuli leti juurde ja pöördus R. A. poole sõnavõtuga.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja R. A. selgitas, et menetlusalune isiku ja tema suhted olid

„kohutavad“. Ta oli isikule kasutütar. Ajast, mil ema ja menetlusalune isik koos enam ei elanud, ei

olnud tal suhtlemist menetlusaluse isikuga. Ema ja menetlusaluse isiku vahel on kohtuasju olnud.

23.08.2024 oli ta tööl köögis ja tuli leti taga, töö oli tehtud ja ta tahtis laadida telefoni ja rääkida

töökaaslastega. Ta nägi, et müügisaalis on menetlusalune isik.

Menetlusalune isik tuli leti juurde ja pöördus tema poole sellise väljendiga, et ta on „tvar“

(venekeelne sõna, arvestades konteksti eesti keeles „elukas“/ „elajas“) ja „looma tütar“, sõimates ja

rääkides ebameeldivusi, et tunnistaja müüs ennast raha eest. Menetlusalune isik rääkis kõva

häälega, peaaegu karjus, seistes rahulikult leti juures, aga sõnad rahulikud ei olnud, ta rääkis

kõrgendatud toonil. Tunnistaja oli tunnistajaks teistes asjades ja kriminaalasjades ehk isik võib

olla seoses sellega hakkas teda sõimama. Tal tekkis häbitunne, et tööl nüüd taas seda kõike teada

mis peres juhtus. Samuti tekkis hirmutunne. Ta ei tahtnud kuulata isikut ja läks kööki. V. V. ja A.

N. I. olid kõrval selle juures ja neile oli ka kuulda kõike, aga ta ei mäleta, kas nad reageerisid

olukorrale. Võis olla nii, et V. ja I. ei oodanudki sellist käitumist ja neil tekkis hirmutunne, sest

tema ka ei oleks jõudnud midagi öelda õigel ajal. Ta mäletab, et köögis teda rahustati, ta nuttis.

Pärast juhtumit ta jäi tööle ja töötas veel kas 1 või 2 tundi. Kodus ta rääkis juhtunust emale.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja A. N. I. kinnitas, et baaris toimus juhtum seoses

menetlusaluse isikuga ja ta mäletab järgmist. Ta oli teenindaja. Menetlusalune isik oli müügisaalis,

lõpuks ta tuli leti juurde ja palus arvet, tunnistaja hakkas arvet korrastama. Teatud momendil tuli R.

A. köögist leti juurde. Sel hetkel ütles isik midagi sellist, et tunnistaja ei saanudki kohe aru, kelle

poole pöörduti ja miks. Ta vaatas isiku suunas ja nägi, et isik nagu pöördub R. A. poole. Edasi ta

nägi, et R. A. oli hirmus või üllatanud, võttis oma telefoni ja läks kööki. Tunnistaja ei saanud aru,

mis toimus. Lõpuks ta läks laua juurde arvega, isik hakkas talle rääkima asju, millest oli võimalik

aru saada, et perekondlikud probleemid, et elasid koos, ta kasvatas R. A.t ja R. käitus tema puhul

nagu alatult, midagi sellist. Tunnistaja läks R. juurde kööki, küsis mis juhtus, R. selgitas olukorda.

R. A. nuttis. Tunnistaja selgitas, et täna ta ei mäleta sõnu, millega isik pöördus, möödus 2 aastat, aga

ta kuidagi pöördus R. poole. Ta ei mäleta, et oleks mingi halvustav tähendus, aga tunnistajal tekkis

korraks ebameeldiv tunne. Kuna R. nuttis, küsis tunnistaja, kas kõik siiski korras, R. vastas, et jah.

Võimalik et R. ei osanud, ei teadnud kuidas olukorras käituda ja nuttis. Tunnistaja sai jätkata oma

tööga, kuigi lihtsalt murettekitav tunne oli. Tunnistaja kinnitas küsimustele vastates, et tõepoolest

ta mäletab, et R. oli ehmunud näoga ja isik veel ütles mine siis siit ära.

Kohus esitas tunnistajale küsimusi seoses videovalvega baaris. Tunnistaja kinnitas, et videovalve

olemas, töötajad on sellest teadlikud, tema arvates kaameraid on mitu, üks on leti juures ja teine

müügisaalis. Videosalvestamisest seega ta teadlik, kuid ta ei tea, kas ka heli salvestatakse.

Tunnistaja selgitas, et kaamerate kasutamine on tema arvates loogiline baaris, et hiljem tuvastata,

mis tegelik olukord. Baaris eraldi turvameest ei ole. Konflikti tekkimisel on korraldatud nii, et

vajadusel helistada omanikule ja edasi otsustatakse, kas kutsuda politsei vms. Baari omanik, M. L.,

kuidagi ise sai teada, et juhtus selline intsident ja küsis, mis ja kuidas juhtus.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V. V. kinnitas, et mäletab järgmisi asjaolusid. Õhtul tuli ta F

baari, ta istus baarileti juures kliendina, võttis ühe joogi. Ta töötab selles baaris teenindajana, kui

sel päeval ei olnud tema tööaeg. Leti juurde tuli menetlusalune isik, vist arve maksmiseks. Ta

märkas, et R. istub ka sel ja hakkas tema kallal lõugama. Ta kasutas solvavaid sõnu nagu vene

keeles životnoje, tvar ( loom, elajas) ja mida siin teed. R. läks ära ja hakkas köögis nutma.

Tunnistaja mäletab, et läks R.t rahustama. Pärast seda ta tuli köögist välja ja menetlusalune isik oli

veel baaris ja ikka ei olnud rahul. Tunnistaja oli seisundis, mida ise nimetab šokiks, ta vaatas, kuhu

olukord edasi areneb. R. ei teinud ju midagi, aga menetlusalune isik suhteliselt kõva häälega karjus.

Tunnistaja ei osanud reageerida. Öelda aga selliseid sõnu noorele neiule, seda kuulda oli väga

ebameeldiv. Tal tekkis nagu tegutsemise paus, ta arvas, et kui ütleb midagi saab vastu ka. Tema

arvates kogu sündmus oli 5-7 minutit. R. ka ei osanud reageerida ja läks kööki ja kohe hakkas

nutma. Kuna tunnistaja ka töötab teenindajana, siis tema esimene reaktsioon oli, äkki tekib kaklus.

Oli tekkinud rõve tunne, tunnistaja mõtles, et kui midagi siin toimub, kas ta läheb vahele või mida

ta ütleb. Tunnistaja kinnitab, et ta ei lahkuks baarist ja kui olukord eskaleeruks, siis ta sekkuks.

Vastates menetlusaluse isiku küsimusele kinnitas tunnistaja, et , kuna ta oli klient tol õhtul, mitte

teenindaja tööajal, siis ta ei saanud isiku välja viia. Samuti vastas tunnistaja menetlusaluse isiku

küsimusele, kas tegu häiris teda, jaatavalt – jah teda häiris, isik karjus alaealise tüdruku peale, see

häiris baari teenindajat tema arvates.

Samuti selgitas tunnistaja, et ta on teadlik, et baaris ka videovalve, heli- ja videosalvestamine ja

ukse peal ühes kohas on vastav silt paigaldatud ja tol ajal oli ka vastav silt.

Tunnistajana ülekuulatud A. S. kinnitas et koos abikaasaga olid baaris F, tähistasid pulmapäeva, oli

õhtusöök ja selle juurde vein. Kõik oli korras. Abikaasa käis leti juures arvet küsimas, tuli tagasi.

Kõik oli rahulik. Kui tuli teenindaja arvega, hakkas abikaasa rääkima teenindajale oma endise pere

asjadest. Tunnistaja kinnitas, et kui läksid välja, küsis ta abikaasalt, miks oli vaja seda kõike võõrale

inimesele rääkida. Tunnistaja ei olnud baaris millegagi häiritud.

Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik selgitas ütlustes, et tõepoolest, ta lähenes leti juurde

ja nägin R. A. Ta ütles R.le, et isegi loom ei hammusta kätt, mis toidab ja veel ütles, mine siit ära.

Ta tahtiski küsida R.lt lihtsalt ( edasi isik selgitas ja püüdis selgitada kohtus oma eraelulisi ja

perekondlikke asju). Ta ise ei leia, et ta oleks millegagi avalikku korda rikkunud, ta ei kakelnud, ei

väljendanud ennast valjusti ebatsensuurselt, keegi ei kutsunud politseid.

Menetlusalune isik selgitas kohtule, et aastate jooksul on tal raske leppida sellega, et pere oli

lõhutud, lapsed on isata ja endine abikaasa ja tema tütar valetasid kogu aeg tema peale.

Kohtuistungil olid uuritud salvestised.

Kaebuses ja kohtuistungil on menetlusalune isik seadnud kahtluse alla salvestise kui tõendi

lubatavuse ja leidnud, et salvestis on saadud põhiõiguse rikkumisega, tema ei olnud salvestamisest

teadlik ja temalt ei ole keegi tema isikuandmete töötlemiseks nõusolekut küsinud.

Kohus peatub selles küsimuses.

Kohus isikule selgitab, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas videosalvestis, ning

foto või film või muu teabetalletus ( seega ka helisalvestis). Lisaks võib tõendina kasutada KrMS §

63 lg 2 alusel ka muid lg 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud kui need on saadud kuriteo kaudu

või põhiõiguse rikkumisega.

Väärteomenetluses on norm VTMS § 31 lg 1, mille kohaselt tõendite kogumisel ja tõendamisel

järgitakse kriminaalmenetluse sätteid, kui VTMS ei sätesta teisiti. VTMS § 31 lg 2 näeb ette, et

menetleja võib nõuda füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt dokumendi, eseme või muu objekti

esitamist. Seega video- ja/või helisalvestise kasutamine tõendina väärteomenetluses on iseenesest

lubatav ja salvestise nõudmisel ja saamisel on süüteomenetluses selgelt saamist lubav õiguslik

alus.

Kohus märgib sedagi, et kohtupraktikas on turvakaamerate salvestiste tõendina kasutamine on

ühtlasi aktsepteeritav, kuna salvestised annavad võimaluse kontrollida ja tuvastada faktilisi

asjaolusid, vt Riigikohtu lahend 1-18-7276/80 p 17, ja kohtud senini ei näinud turvakaamerate

salvestiste tõendina kasutamises süüteomenetluses sisse programmeeritud ebaproportsionaalsust,

võrreldes isiku andmete kaitse huvidega.

Sisuliselt taganeb menetlusaluse isiku argument salvestise kui lubamatu tõendi kohta sellele, et

salvestamisel on tegemist reeglina isikuandmete töötlemisega, mis allub oma normistikule ega peaks

olema süüteomenetluses lubatud mingi muu reegli alusel kui seda isikuandmete töötlemist

puudutav õigusliku regulatsiooni alusel. Isiku argument on arusaadav ja väärib kaalumist.

Vaidlust ei olegi, et käesolevas asjas on kõneallolevad salvestised tehtud turvakaamerate abil,

turvalisuse eesmärgil. Seda kinnitasid kohtuistungil mõlemad tunnistajad, I. ja V.. Ei ole alust

arvata, et turbasalvestamine toimus mingil muul eesmärgil, välja arvatud turvalisus, ja et see oleks

korraldatud ilmselt ebaproportsionaalsel viisil, riivates isikute õigusi turvalisuse eesmärke silmas

pidades kuidagi intensiivsemalt, kui seda oleks eesmärgi saavutamiseks vajalik. Selliseid

asjaolusid ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud.

Menetlusaluse isikuga tuleb kindlasti nõustuda osas, et isikut tuvastada võimaldav toiming ja selle

talletamine tähendab isikuandmete töötlemist 2016/679 isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)

mõttes. Samas ei ole õiguslikult põhjendatud isiku seisukoht, et ilma isiku nõusolekuta pole lubatud

üldse isiku andmeid töödelda mis tahes vormis ja viisil. Selles osas on isikuandmete töötlemise

küsimuses välja kujunemas kohtupraktika, lahend 3-23-1409/38 punktid 17.2, 17.3., 17.4,. 18.,

19.2., 19.3, mis osutab kontrollmehhanismile, mille järgi kontrollida ja tuvastada, et 1) andmete

töötlemisele peab olema õigustatud huvi, 2) töötlemine on eesmärgi elluviimiseks vajalik ja 3)

andmekaitsesubjekti huvid ei kaalu üle huve andmeid töödelda.

Väärteoasja raames, kus isikule on esitatud suhteliselt selge ja kergema laadi süüdistus, ei hakka

kohus laiemat hindama menetlusaluse isiku andmete töötlemise kõiki nüansse ja kas töötlemise

käigus olid mis konkreetsed reeglid rikutud ( see ei ole süüteomenetluse eesmärk ja ülesanne), kuid

tõdeb, et kindlasti toitlustamis- ja meelelahutusettevõttel ( milleks on ka baar-restoran F) on

põhjendatud huvi kasutada turvakaameraid nii ettevõtte, töötajate kui ka klientide turvalisuse

huvides. Turvalisuse tagamine on kohtu arvates eeldab teatud määral ka turvakaamerate

kasutamist, sest see annabki võimaluse tuvastada konfliktolukordi. Andmesubjekti ehk isiku huvid

antud juhul ei kaalunud üle üldturvalisuse tagamise huve - kaameraid ei olnud üleliigselt palju

( tunnistajate ütlustel vähemalt 2 – leti juures ja teine müügisaali suunatuna. Kuigi salvestised

annavad võimaluse tuvastada andmesubjekti nö isiklikke eelistusi õhtusöögi menüü valimisel,

käitumist õhtusöögi käigus, pere koosseisu ( laste arv) ja mõned muud andmed, ei ületa antud

juhul isiku andmete kaitse huvid üldturvalisuse eesmärgil teostatud isikuandmete töötlemise huve.

Menetlusalune isik esitas kohtuistungil ka küsimusi, mis puudutasid müügisaalis toimunud mitte

ainult video- vaid ka helisalvestamist. Kohus ei leia, et helisalvestise kasutamine süüteomenetluses

oleks aprioorselt keelatud või just helisalvestistele oleks seatud eraldi võetuna menetluslikud

nõuded. Sõnumite talletamist kajastavate tõendite kasutamist on kohtupraktikas aktsepteeritud

( muuhulgas ka sõnumeid sisalduvad e-kirjad), Riigikohtu lahend 1-17-2359/122 p 55.

Ühtlasi selgitab kohus, et süüteomenetluses on lubatud kasutada tõendeid, mis on saadud ka

õiguse rikkumisega ja igal konkreetsel juhul tuleb hinnata rikkumise olulisust ( Riigikohtu lahend

1-16-6179/111 p 58 ja 69). Senini sedastati oluline rikkumine siis, kui tõendit poleks üldse

saadud kui rikkumist ei esinenuks.

„ Eesti kriminaalmenetlusõiguse praktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles

siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle

otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud,

kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on

kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu),

menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine

kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule õigused ning kohustused

tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna

ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle

saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid

menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (viimati Riigikohtu

üldkogu 3. märtsi 2021. a otsus nr 1-17-2359/122, p 48). Menetlusõiguse tahtlik rikkumine tõendi

kogumisel on üldjuhul käsitatav olulise rikkumisena, mis peaks tooma kaasa tõendi kasutamiskeelu

(vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-114-04, p 12).

Kokkuvõtlikult peab tõendi lubatavuse üle otsustamisel igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi

kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju

menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab see tõendusteave kriminaalasja

lahendit (vt osutatud otsus nr 1-17-2359/122, p 49).“

Käesolevas kohtuasjas sai menetleja enda päringu alusel menetlusse juriidiliselt isikult turvalisuse

eesmärgil tehtud heli- ja videosalvestise. Väärteotoimiku materjalides on menetleja 13.11.2024 e-

kiri, milles ta küsib OÜ F üldmeilile saadetud päringu, kellega ta peab kontakteeruda, et saada

salvestised, mis võivad olla seotud uurimise all oleva juhtumiga 23.08.2024 kl 20:15 paiku. OÜ F

vastas 27.11.2024, et soovitud salvestis on uurijale üles laaditud.

Kohus ei näe, tõendamise või tõendi kogumise millise normi oleks rikutud, et tõend oleks

tunnistatud lubamatuks. Kohus soovib selgitada, et menetlusaluse isiku poolt kohtule edastatud

kirjavahetus andmekaitseinspektsiooniga ei anna alust arvata, et baar-restoran F kasutatud

salvestamise kohta oleks tuvastatud või võimaldab tuvastama sellise põhiõiguse rikkumisi, mis

välistaksid selle tõendi kasutamist süüteomenetluses.

Salvestistelt on tuvastatav järgmine:

Nr 123126432, kl 20:52:27 menetlusalune isik pöördub vaadates R. A. poole ja selgelt kuulda on

vene keeles slõš tõ životnoje („ kuula sa elajas)“, edasi on kuulda isiku väljendeid, mille hulgas ka

vene keeles vulgaarne väljend „vali otsjuda nahren“ ( „korja ennast siit ära“)

Nr 122820149 salvestisest nähtub, et menetlusalune isik läheneb leti juurde, mille taga on tunnistaja

teenindaja A. N. I. ja R. A., menetlusalune isik toetub letile, kl 20:52.30 on näha kuidas teenindaja

pöörab järsult pea R. A. poole, leti juures istuv V. V. pöörab pea menetlusaluse isiku suunas, kl

20:52:45 R. A. lahkub köögi uste suunas.

Muud salvestised puudutavad isiku käitumist juba peale tegu, kui ta selgitab teenindajale 2 minuti

kestel, milline R. A. valetaja.

Kohus leiab, et tunnistajate R. A. ja V. V.i ütlustega on tõendatud, et menetlusalune isik pöördus

R. A. poole, kes oli tööl avalikus kohas baaris, kasutas vulgaarseid ja inimese väärikust solvavaid

sõnu ja väljendeid nagu elajas, ütles, et R. A. korjaks ennast siit ära. Tunnistajate ütlused on

kinnitatud kohtuistungil uuritud salvestistega.

Menetlusaluse isiku ütlused, et tema ütles R. A.le ainult seda, et isegi loom ei hammusta kätt mis

toidab, ja selles ei olnud midagi solvavat ega häirivat kellelegi, on veenvalt ümber lükatud

tunnistajate A. N. I., V. V.i ja R. A. ütlustega ning kohtuistungil uuritud salvestistega.

Tunnistaja A. N. I. kinnitas, et tal tekkis ebameeldivuse tunne menetlusaluse isiku pöördumise

peale, algul ta ei saanud aru, kellele isik pöördub, siis nägi, et ta vaatab R. suunas. See moment on

jäädvustatud salvestisele - kl 20:52:27 ütleb isik vene keeles slõš tõ zivotnoje ( kuula sa elajas) ja

veel midagi R. A. suunas ja kl 20:52:30 tunnistaja I. pöörab pea järsult R. suunas, tunnistaja V. V.

pöörab pea isiku suunas. Tunnistaja I. kinnitas, et ta pidi küsima R. A.lt, kas kõik siiski korras, sest

viimane nuttis. Töö baaris jätkus.

Tunnistaja V. V. kinnitas, et menetlusalune isik kasutas selliseid väljendeid nagu elajas alaealise

R. A. suunas ja tunnistajat see häiris tegelikult niivõrd, et ta oli valmis vajadusel sekkuma kui

olukord eskaleeruks, näiteks keegi läheks kallale teisele. R. A. hakkas nutma ja ka temagi püüdis

teda rahustada.

Kohus märgib, et tunnistajate ütlustes esinenud ebaolulised vastuolud või ebatäpsused ei sea

kuidagi kahtluse alla tunnistajate ütluste usaldusväärsust tervikuna. Tõepoolest, V. V. ja R. A.

andsid ütlused, et menetlusalune isik karjus. Kontrollides ütlusi salvestisega, on võimalik siiski

kohtu arvates väita, et tegemist ei ole karjumisega tavainimese seisukohalt. Menetlusalune isik

räägib väliselt rahulikult, teatud määral kõrgendatud ja pealesuruva tooniga. Sellised tunnistaja

hinnangud võivad olla tingitud üle elatud sündmuse iseloomust, mis neid riivas ja häiris.

Riigikohtu lahendis 1-18-7276/80 p 14 märgitakse, et isiku tegu peab rikkuma avalikku korda just

teo toimepanemise ajal, mitte et kõrvaline isik näeb teo tagajärgi. Käesoleval juhul häiriski isiku

verbaalne rünnak teenindajat ja klienti just teo kestel, mitte selle järgselt.

Sama lahendi p 15 on märgitud, et reeglina ei ole need häiritud kõrvalised isikud politseinikud ega

turvamehed ( välja arvatud kui nende avalik õigusrahu piisaval määral eraldi häiritud),

tööülesande täitmisel olukordade lahendamine turvatöötaja poolt ei riku tema avalikku rahu.

Käesolevas kohtuasjas ei olnud ükski häiritud kõrvaline isik turvatöötaja ega politseinik

tööülesannete täitmisel.

Kohus leiab, et menetlusaluse isiku teo toimepanemise ajal ( verbaalse rünnaku kestel) oli häiritud

mitte ainult õiguserikkumisega seotud isik alaealine R. A., keda menetlusalune isik ründas

verbaalselt tema töökohas avalikus ruumis, vaid ka klient V. V., kes kindlasti ei tulnud baari

kuulama menetlusaluse isiku vulgaarseid väljendeid teise isiku aadressil, ja teatud määral ka

tunnistaja teenindaja A. N. I., kes kuulis menetlusaluse isiku pöördumist ja tal tekkis ebameeldiv

ebamugav tunne. Tunnistaja I. kinnitas kohtuistungil, et 2 aasta möödumisel ta ei oska öelda, mis

sõnad olid isiku poolt R. A.le adresseeritud, kuid nende peale hakkas R. A. nutma ja tunnistaja

pidi rahustama A.t.

Kohus leiab, et isiku tegu oleks ka kõrvaltvaataja seisukohalt teisi isikuid vähemalt häiriv juhul,

kui seda on teistele isikutele kuulda. Ühegi kõrvaltvaatajast inimese seisukohalt ei saa pidada

aktsepteerivaks isiku käitumist avalikus kohas, kui olles ise klient, tuleb ta baarileti juurde ja teiste

isikute juuresolekul ( üks on klient ja teine on teenindaja) väljendab ennast alaealise baari töötaja

aadressil üleolevalt, vulgaarselt, solvavalt sellise intensiivsusega, et väljendite adressaat puhkeb

nutma ja juuresolijad on riivatud ja häiritud.

Kohtu arvates, ei oma siin tähtsust, kas seda tehakse valju häälega, kas selle käigus isik karjub või

vehib kätega või isiku ohjeldamiseks tuleb kutsuda politsei – haavata ja häirida võib ka rahulikult

väljendatud ülbe ja/või vulgaarne sõna. Avalik kord on rikutud juba sellega, et tunnistaja I.

tavapärase töö kõrval peab kannatama menetlusaluse isiku väljendeid ja tunnistaja klient V.

ajaveetmise kõrval peab menetlusaluse isiku ülbitsemist kuulama ja, nagu ta ise selgitas, kaaluma,

kas tal tuleb alaealise töötaja kaitseks astuda.

Näidatud tõenditega loeb kohus tuvastatuks, et:

23.08.2024 kella 20.52 paiku aadressil XXX asuvas X, ehk avalikus kohas, K. S. käitus R. A.t

häirival viisil, keda ta oma tegevusega solvas ja hirmutas, nimelt väljendas ta ennast R. A. suhtes

korduvalt ebasündsaid väljendeid kasutades. Samuti häiris ja hirmutas K. S. selline käitumine teisi X

olnud isikuid. Antud tegevusega pani K. S. toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise

KorS § 55 lg 1 p 2 mõttes, kus avalikus kohas on keelatud käituda teisi isikuid häirival viisil,

eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata või hirmutada.

Kohus leiab, et menetlusalune isik tegutses teo toimepanemisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3

mõttes – ta teadis et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ehk ta rikub avalikus kohas

käitumise üldreegleid, käitudes verbaalselt häirivalt teiste isikute suhtes, ja väljendades ennast

ülbelt, vulgaarselt ühe isiku aadressil, mööniski, et see häirib teisi kõrval käeulatuses viibivaid

isikuid ( V. V. ja A. N. I.).

Menetlusalune isik osutab kohtu tähelepanu asjaolule, et mis tahes ebameeldivat vestlust ei saa

pidada väärteoks KarS § 262 mõttes, peab olema tuvastatud teatud intensiivsus.

Kohus on menetlusaluse isiku argumendiga täielikult nõus. Samas ei ole alust arvata, et süüdistuses

näidatud ajal ja kohas pidas isik ainult nö kahe silma vahel ebameeldivat vestlust oma endise

perekonna liikmega.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et kõrvaliste isikute avalikku õigusrahu peab olema rikutud piisavalt

intensiivselt, et pidada tegu väärteoks, vt Riigikohtu lahend 4-24-3137/14 p 5.

Ei piisa, et kõrvalised isiku ainult näevad õiguserikkumist, vt Riigikohtu lahend 1-18-7276/80 p

13. Viimases lahendis on rõhutatud järgmist. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse

võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja

viisi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p

15.3, lisaks 21. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.3 ja 4. mai 2011. a otsus asjas nr 3-

1-1-33-11, p 14.) Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev sõltuvalt konflikti

asetleidmise kohast. Näiteks ööklubis peab kõrvaliste isikute avaliku rahu rikkumine olema

intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades (vt otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 15.3).

Kohus leiab, et tuvastatud tegu oli piisavalt intensiivne sündmuse kontekstis selleks, et olla

väärtegu. Vastab tõele, et tervikuna ei olnud töö baar-restoranis katkenud või muul viisil häiritud.

Ükski töötaja ei pidanud katkestama sisuliselt oma tööd ega kliendid baarist oleks lahkunud.

Teine restoranis viibiv seltskond ( mis on nähtav esitatud salvestisel) ka jätkas oma ajaveetmist ja

ilmselt ei olnudki teadlik, et leti juures toimus verbaalne rünne baari töötaja aadressil. Ei olnud

isiku tegu pikaajaline, sõnade väljendamiseks läks isikul sekundites mõõdetavat aega. Kohus

leiab, et eeltoodud asjaolud pigem olulised isiku süü suuruse hindamisel ja võimaliku karistuse liigi

ja määra valimisel.

Tegemist antud kohtuasjas ei ole klassikalise ööklubi või alkohoolsete jookide tarvitamiseks ette

nähtud avaliku kohaga, kus oleks intensiivsuse tasemele seatud keskmisest kõrgemad nõuded.

Konkreetse sündmustiku kontekstist on tuvastatav, et häiritud isikud teenindaja I. ja klient V.

viibisid baaris, arvestades, et keegi teine ei riku söögisaalis ega baarileti juures, mis on avalik

müügiala, käitumise üldreegleid – ei solva, hirmuta ega häiri kedagi avalikus kohas verbaalselt ega

teoga või muul viisil. Õiguserikkumine, verbaalne häiriv ja solvav rünnak, oli suunatud alaealisele

töötajale, mis seab ka kõrvalise isiku tähelepanu valmidusse, et vajadusel tuleb alaealist hakata

kaitsma. Olukorras, kui tunnistaja V. kuulates menetlusaluse isiku verbaalset rünnakut alaealisele,

pidi tavalise puhkamise asemel kaaluma, kas ja millal ta peab olema valmis sekkuma, ei saa

rääkida kahe inimese vahel toimunust ebameeldivast vestlusest, seda enam, et tunnistaja R. A. ei

pidanudki mingit vestlust menetlusaluse isikuga, vaid pidi kannatama verbaalset rünnakut.

Isiku teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS-u 2. peatüki 2. jao mõttes kohus ei tuvastanud.

Samuti ei tuvastanud kohus ka isiku süüd välistavaid asjaolusid KarS-u 2. peatüki 3. jao mõttes.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele

vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel

arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt lähemalt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 1-19-4150, p 26). Tulevaste süütegude

vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom,

raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Menetlejale on

seejuures antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva

karistuse leidmiseks (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 4-24-2633,

p 7).

KarS § 262 järgi ettenähtud sanktsioon näeb ette karistusena rahatrahv kuni 100 ühikut või arest.

Kohus leiab, et isikut võimalik karistada rahatrahviga. Selles kasuks on fakt, et isikul on töökoht ja

majandusliku laadi karistuse kohaldamine on reeglina mõjuv isikute suhtes, kellel on sissetulek,

kuna see kitsendab ajutiselt isiku majanduslikku heaolu. Samuti on just kergemat liiki karistuse

valimine on põhjendatud, arvestades, et isiku süü ei ole suur ega oluline, mis võib teha aktuaalseks

isikule aresti mõistmist.

Keskmine määr on 50 ühikut so 200 eurot. Selles määras ongi menetleja poolt isik karistatud.

Isiku karistust kergendavaid asjaolusid ega raskendavaid ei ole kohus tuvastanud.

Kohus leiab, et isiku süü suurus on alla keskmise. Isik häiris lühiajaliselt kahe kõrvalise isiku

avalikku rahu.

Verbaalse rünnaku adressaadiks oli alaealine, millele kohus on juba tähelepanu pööranud. See

seadis häiritud kõrvalistele isikutele täiendavaks kohustuseks vajadusel kaitsta alaealist, mis

tähendab võimalikku vajadust sekkuda olukorda kuni verbaalne oht alaealisele langeb. Seega ei

pea kohus isiku süü suurust minimaalseks ega sellele lähedaseks.

Karistuse mõistmisel ei tohi seada eripreventiivseid kaalutlusi esikohale. Eripreventsioon ei saa

olla tähtsamaks karistuse mõistmisel kui süü suurus, vt Riigikohtu lahendid 1-23-2872/116 p 36, 1-

19-4150/132 p 26. Teisisõnu, süütegude puhul ei tule ilmselt esikohale isiku omadused, hoiakud,

tõekspidamised vms. Samas eripreventiivseid kaalutlusi ei saa jätta täielikult kõrvale, arvestades

karistuse eesmärke, et isik edaspidi ei paneks toime uusi süütegusid. Oluline on, maakohtu arvates,

asjaolude tasakaal.

Kohus arvestab, et tegu on toime pandud ühiskonnas tunnistatud madalal motiivil. Menetlusalune

isik solvas, häiris ja hirmutas endist alaealist pereliiget teiste kõrvaliste täiskasvanute isikute

juuresolekul, alaealise töökohal. Siit on nähtav isiku soov alandada tunnistajat R. A.t. Kohtu arvates

kindlasti ei ole väärikas avalikus kohas esitada alaealisele tunnistajale pretensioone ja uhkustada

teiste täiskasvanute isikute juures sellega, et menetlusalune isik on tunnistajat kunagi mitme aasta

kestel ülal pidanud - toitnud.

Tegu näitab menetlusaluse isiku ebaküpset moraali ja tema korrigeerimist vajavaid hoiakuid.

Kohtu poolt on selleks karistuse mõistmine, et anda isikule taas signaali, et süütegude

toimepanemine ei ole aktsepteeritav.

Isikul on 2 kehtivat kriminaalkaristust, isikuvastase teo toimepanemise eest ja valekaebuse esitamise

eest, isikul on hetkel kehtiv katseaeg viimase Viru Maakohtu 03.07.2025 kohtuotsuse alusel. Ka

teo toimepanemise ajal 23.08.2024 kehtis isikul katseaeg käitumiskontrolliga Viru Maakohtu

26.10.2022 kohtuotsuse alusel, kuid see ei mõjutanud tol ajal isikut piisavalt, et ta hoiduks

süütegude toimepanemisest.

Ka kaebuse arutamise ajal ei näinud isiku oma käitumises viga ja leidis, et õigus on hoopis temal.

Üld- ja eripreventsiooni vajadused peavad olema karistuse määramisel-mõistmisel õiges

proportsioonis. Igal juhul ei saa karistus ületada süü suurust ja preventsioonist tulenevate aspektide

tähendust.

Kohus leiab, et arvestades üld- ja eripreventsiooni vajadusi, isiku süü suurust, K. S. isikut,

karistuse eesmärki, et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest, on kohtuvälise menetleja

määratud rahatrahv keskmises määras õige ja põhjendatud ja selle vähendamiseks alust kohus ei

näe.

KOHTU MEETMED

Menetlusaluse isiku esitatud kaebus kohtuvälise menetleja 21.01.2026 tehtud otsuse peale tuleb

jätta

rahuldamata.

Kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu

kohtunik