2-26-3438/11 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Margit Jäätma, Hele Kaldma

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 8. juuni 2026

Tsiviilasja number

2-26-3438

Tsiviilasi

Pärt Laasi hagi Kerr Kriisa vastu võla väljamõistmiseks

Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. aprilli 2026 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pärt Laasi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Pärt Laas (ik

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Tristan Karu

Vastustaja (kostja): Kerr Kriisa (ik XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. aprilli 2026 määrus ja saata tsiviilasi tagasi Tartu

Maakohtule Pärt Laasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada määruskaebus.

Edasikaebamise kord

Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.

ASJAOLUD

1. Pärt Laas (hageja) esitas 12. veebruaril 2026 Kerr Kriisa (kostja) vastu Tartu Maakohtule hagi,

paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja 98 834,60 eurot, sh põhivõlg 98 769,65 eurot ja intress

64,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 79 311,90 eurot ja viivis 0,1% päevas tasumata

põhivõlalt alates 12. veebruarist 2026 kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt tulenevad hageja nõuded poolte vahel 26. oktoobril 2023 sõlmitud

laenulepingust, mille alusel andis hageja kostjale laenu 110 700 eurot tagastamise tähtajaga 1.

detsember 2023. Kostja on tasunud üksnes kolm osalist makset kogusummas 13 200 eurot.

Pooled on laenulepingu p-s 11 kokku leppinud vaidluste lahendamises hageja asukohajärgses kohtus,

kuid nimetatud kokkulepe on tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 104 lg-test 1–3

kehtetu ja lähtuda tuleb üldisest kohtualluvusest. Paide Linnavalitsuse rahvastikuregistri vastuse järgi

on kostja sissekirjutuse aadress XXX. Lähtudes rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 65 lg-st 1 ja §-st

68 saab hageja eeldada, et kostja elukoht või vähemalt viimane teadaolev elukoht on

rahvastikuregistri järgne sissekirjutuse aadress ehk XXX. Seega allub asi TsMS § 79 lg 1 alusel

Tartu Maakohtule.

2. Maakohus küsis kostjalt seisukohta kohtualluvuse kohta ja andmeid kostja tegeliku elukoha kohta.

Kostja vastas kohtule, et tema elukoht on Ameerika Ühendriikides (XXX). Kostja ei nõustunud Eesti

kohtualluvusega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus keeldus 28. aprilli 2026 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja jättis

menetluskulud hageja kanda.

Määruse kohaselt on kostja alaline elukoht Ameerika Ühendriikides. Seetõttu tuleb kohtu pädevust

hinnata esmalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 alusel (edaspidi

Määrus). Kuna kostja alaline elukoht ei asu üheski Euroopa Liidu liikmesriigis, määratakse kohtu

pädevus määruse art 6 lg 1 järgi üldjuhul liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel, välja arvatud juhul,

kui kohaldub muu hulgas määruse art 25.

Pooled on laenulepingu p-s 11 kokku leppinud vaidluste lahendamises hageja asukohajärgses kohtus.

Kuna pooled on määranud pädevaks Eesti kohtu, tuleb määruse art 25 järgi kohtualluvuse

kokkuleppe sisulist kehtivust hinnata Eesti õiguse alusel. Pooled olid lepingu sõlmimisel füüsilised

isikud ning lepingust ei nähtu selgesõnaliselt, et kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud pärast

vaidluse tekkimist või et see kehtib juhuks, kui kostja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki

või kui tema elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Seega on kohtualluvuse kokkulepe

laenulepingu p-s 11 Eesti õiguse järgi kehtetu ning Eesti kohtu pädevus ei tulene määruse art 25

alusel lepingust.

Seetõttu tuleb kohtu pädevus kindlaks määrata Määruse art 6 lg 1 kohaselt Eesti siseriikliku õiguse

alusel.

Üldsätete järgi ei ole kohtu hinnangul võimalik jõuda järelduseni, et tsiviilasi alluks Eesti kohtule.

TsMS § 79 lg 1 kohaselt võib füüsilise isiku (kostja) vastu hagi esitada tema elukoha järgi.

Asjas ei esine TsMS § 72 lg 1 p-des 2 ja 3 silmas peetud erandlikke asjaolusid, mille esinemisel võib

asja lahendada Harju Maakohus. Hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et

temalt ei saa mõistlikult oodata oma õiguste kaitsmist kostja alalise elukoha järgses riigis, s.o

Ameerika Ühendriikides, või et õiguste kaitsmine seal oleks objektiivselt võimatu, samuti puudub

alus järeldada, et hagejal puuduks Ameerika Ühendriikides tegelik võimalus oma õigusi kohtulikult

kaitsta või seal menetlusabi taotleda. Kuna Eesti kohtule ei ole võimalik tuletada pädevust ei

rahvusvaheliste kohtualluvuse normide ega TsMS üldsätete alusel, tuleb hagejal esitada oma nõuded

kostja alalise elukoha järgsesse kohtusse Ameerika Ühendriikides.

Kostja on kohtule teatanud, et ta ei nõustu Eesti kohtualluvusega.

Kuna hagi ei allu Eesti kohtule, tuleb hagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 2 ja § 75 lg 2 alusel menetlusse

võtmata ning hagejale tagastada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist tagasi

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata RRS § 65 lg 1 ja § 66

lg-d 1 ja 2 ning kohaldas ebaõigesti TsMS § 79 lg-t 1, mille tulemusena jõudis ebaõigele järeldusele,

et asi ei allu Tartu Maakohtule. Rahvastikuregistri tõend kinnitab, et kostja alaline elukoht on XXX.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud rahvastikuregistri tõendiga arvestada või miks kaaluvad

kostja paljasõnalised väited tema viibimise kohta Ameerika Ühendriikides üle hageja poolt

õiguslikku tähendust omava ja kostja elukohta kinnitava tõendi.

Kohus on ka ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks hageja hinnangul laenulepingu p 11 kehtiv. Hageja on

juhindudes Tartu Maakohtu 5. jaanuari 2026 määruses tsiviilasjas nr 2-25-22435 sedastanud, et

laenulepingu p 11 kohtualluvuskokkulepe on tühine ja seega tuleb lähtuda üldisest kohtualluvusest

(TsMS § 79 lg 1). Hageja ongi hagi esitanud TsMS § 79 lg-st 1 tulenevalt kostja elukoha aadressi

järgi (XXX) Tartu Maakohtule.

Määruse jõustumine looks ohtliku pretsedendi, kus paljasõnaliste väidete „pole Eestis elanud 6

aastat“ ja „ei anna nõusolekut asja lahendamiseks Eesti kohtus“ põhjal oleks igal kostjal võimalik

kerge vaevaga kohtumenetlusest kõrvale hoida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule

hagi menetlusse võtmise otsustamiseks (TsMS § 667 lg 2).

6. TsMS § 75 lg 1 kohaselt avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse

sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu

avaldus esitati.

Maakohus asus seisukohale, et esitatud hagi ei allu Eesti kohtule, kuna kostja alaline elukoht on

Ameerika Ühendriikides ja laenulepingu p 11 kokkulepe, mille kohaselt lepingust tulenevad

vaidlused, mida ei õnnestu lahendada läbirääkimistel, lahendatakse laenuandja asukohajärgses

kohtus, on Eesti õiguse alusel kehtetu.

7. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et kohtu pädevust tuleb hinnata esmalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 alusel (Määrus).

Määruse art 6 lg 1 sätestab, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse

liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui muu hulgas art-st 25

ei tulene teisiti.

7.1. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et ei nõustu TsMS § 79 lg 1 sätte tõlgendamisel hageja

seisukohaga ja leiab, et üldjuhul lähtutakse kostja tegelikust elukohast, mitte rahvastikuregistri

kandest.

Füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramise reeglid sisalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-des 14 ja 15. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt loetakse isiku elukohaks kohta, kus isik alaliselt või

peamiselt elab. Elukoha määramisel on isiku aadressil Eesti õiguskirjanduse kohaselt vaid abistav

tähendus – alaline või peamine elamise koht tuleb kindlaks määrata faktiliste asjaolude alusel,

kusjuures alaline elamine tähendab kohta, kus on isiku kodu, st koht, millega isik on isiklikult kõige

enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jne.

Praegusel juhul on kostja kinnitanud, et ta pole Eestis elanud juba kuus aastat ja et tema tegelik

elukoht on pikemat aega olnud 381 Wellington PL, Cincinnati. Ka hageja on 22. detsembril 2025

tsiviilasjas nr 2-25-22435 kostja vastu esitatud samasisulises hagiavalduses märkinud kostja

elukohaks Ameerika Ühendriikide aadressi (XXX), ning on määruskaebuses välja toonud, et kostja

mängib Ameerika Ühendriikides korvpalli ülikooli korvpallimeeskonnas.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eeltoodut arvestades ainuüksi asjaolu, et kostja

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on Eesti, Tartu maakond, X linn, XXXXXXXXXXX,

alust asuda seisukohale, et kostja tegelikult sellel aadressil elab.

TsÜS § 14 lg 2 kohaselt võib isikul olla elukoht üheaegselt mitmes kohas. Juhul kui isik elab alaliselt

või peamiselt võrdselt mitmes kohas, saab teda üldise kohtualluvuse reeglite järgi seega hageda igas

tema elukoha järgses kohtus.

Kohtule esitatud andmete põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik teha järeldust, et kostjal

on lisaks Ameerika Ühendriikidele elukoht ka Eestis.

7.2. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis

annaksid aluse kohaldada kohtualluvuse määramisel TsMS § 72 lg 1 p 2 või p 3. Ka hageja ei ole

määruskaebuses seda maakohtu seisukohta vaidlustanud.

7.3. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et Eesti kohtu pädevus ei tulene

praegusel juhul Määruse art 25 alusel poolte vahelise laenulepingu p-st 11.

Asjaolu, et hageja on maakohtu selle seisukohaga nõustunud, ei ole ringkonnakohtule siduv, kuivõrd

TsMS § 75 lg 1 paneb kohtule kohustuse kontrollida kohtualluvust ka omal algatusel ja seejuures ei

ole kohus seotud menetlusosaliste poolt seadusesätetele antud tõlgendusega.

Määruse 7. jagu sätestab kokkuleppest tuleneva kohtualluvuse ning selle art 25 lg 1 näeb ette, et kui

pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest

õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või

kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on

sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik,

kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Määruse art 25 lg 1 p a kohaselt sõlmitakse kohtualluvuse kokkulepe kirjalikult või suuliselt

kirjaliku kinnitusega.

Pooled on laenulepingu p-s 11 kokku leppinud, et lepingust tulenevad vaidlused, mida ei õnnestu

lahendada läbirääkimistel, lahendatakse laenuandja asukohajärgses kohtus.

Tegemist on kirjalikus vormis sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppega, mis vastab Määruse art 25 lg 1

p-le a.

Eesti õigus, s.o TsMS § 106, sätestab, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe

on tühine, kui see on vastuolus sama seaduse § 104 lg-s 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt

füüsilistest isikutest menetlusosaliste vaheline kohtualluvuse kohtulepe kehtib vaid juhul, kui 1)

selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist; 2) kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja

asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või

asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-23-14994 5. juuni 2024 määrusega taotlenud Euroopa Kohtult

eelotsust küsimuses: Kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sidumine selle sõlminud füüsilise

isiku tegutsemisega majandus- ja kutsetegevuses, nagu seda teeb Eesti TsMS § 106 lg 1 p 1, millega

sätestatakse, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on

vastuolus sama seaduse § 104 lõikes 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt füüsilistest isikutest

menetlusosaliste vaheline vaidlus, mida kohus kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt läbi vaatab, peab

olema seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise

kehtivuse küsimus Määruse art 25 lg 1 esimese lause lõpuosa („välja arvatud juhul, kui kõnealune

kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“) tähenduses?

Pärast Euroopa Kohtult 30. oktoobri 2025 otsuse saamist (C-398/24, [Pome] A vs. B), milles vastati

Riigikohtu eelotsuse taotlusele, on Riigikohus 10. detsembri 2025 määruses (p 13) asunud

seisukohale, et tulenevalt Euroopa Kohtu juhistest ei saa kohtud hinnata pooltevahelise

kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust Määruse art 25 lg 1 tähenduses TsMS § 106 lg 1 p 1 ja § 104 lg

1 alusel. Määruse art 25 lg 1 põhineb poolte tahtevabaduse põhimõttel ning riigisisese õiguse sellise

tingimuse kehtestamine, mille kohaselt kohtualluvuse kokkulepe ei ole kehtiv, kui vaidlus ei ole

seotud lepingupoolte majandus- ja kutsetegevusega, läheks Euroopa Kohtu hinnangul poolte sellise

tahtevabadusega vastuollu.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ülaltoodud seisukohast lähtuda ka praeguses asjas. Seega keeldus

maakohus ebaõigesti hagi menetlusse võtmast, maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata tsiviilasi

tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

8. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.

(allkirjastatud digitaalselt)