3-25-2378/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.06.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2378

Haldusasi

G.F kaebus Kohila valla vastu varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G.F, esindaja Mari-Liis Mererand

Vastustaja – Kohila vald, esindaja Aivira Kollamaa

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja nr 3-25-2378 menetlus Kohila valla kohustamise nõudes

võimaldama G.F lapsele lasteaiakoht elukohajärgses Kohila valla munitsipaallasteaias.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Kohila vallalt G.F kasuks välja varalise kahju

hüvitis 1123,92 eurot.

3. Vastustajal tuleb tasuda põhinõudelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse avalikule teatavakstegemisele järgnevast päevast

kuni põhinõude tasumiseni.

4. Mõista Kohila vallalt G.F kasuks välja menetluskulud 1612,32 eurot.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi, kaebaja lapse nimi ja sünniaeg

ning aadressid QQQ ja YYY tähemärkidega.

KOHTU SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 08.07.2026

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks

võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p

9).

3-25-2378

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.F esitas 21.07.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kohila valla vastu,

nõudes valla kohustamist tema lapsele lasteaiakoha tagamiseks elukohajärgses Kohila

valla munitsipaallasteaias Männi või alternatiivselt lasteaias Sipsik esimesel

võimalusel või hiljemalt 2026/2027 õppeaastal; ning teiseks perioodil 04.11.2024–

11.07.2025 kaebajale tekitatud 907,50 euro suuruse varalise kahju hüvitamist seoses

transpordi lisakuludega ja 90 euro suuruse varalise kahju hüvitamist seoses

huvitegevuse lisatasuga. Kaebaja nõuab lisaks viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtulahendi kuulutamisele järgnevast

päevast. Ühtlasi märkis kaebaja, et kavatseb kaebust täiendada toiduraha lisakulude

nõudes, kui vastav vahe selgub.

2. Kohus tegi pooltele kahel korral ettepaneku lahendada vaidlus kompromissiga.

Pooled ei saavutanud kompromissi.

3. Kaebaja esitas 09.03.2026 avalduse kahjunõude suurendamiseks 228,47 euro

võrra seoses selginenud toiduraha lisakulude suurusega (periood 2024 detsember–2026

jaanuar, sh arvestades munitsipaallasteaia sulgemist augustis 2025 ja avatud olemist

juunis 2025 15 päeva), selgitades, et nõude suuruseks on seega kokku 1225,97 eurot,

millele lisandub viivise nõue. Kaebaja esitas 20.04.2026 avalduse kahjunõude

suurendamiseks 55,58 euro võrra, selgitades, et nõude suuruseks on seega kokku

1281,55 eurot. Nõude suurendamine tuleneb toiduraha lisakulust perioodi veebruar–

märts 2026 eest. Riigilõiv on tasutud vastavalt nõude suurusele.

4. Seega on kohtu menetluses hüvitamisnõue summas 1281,55 eurot ja

kohustamisnõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Lapse isa esitas 03.09.2024 läbi Kohila valla haridusteenuste haldamise süsteemi Arno

(ARNO) taotluse koha saamiseks enda ja kaebaja lapsele S.Mile (isikukood XXX) Kohila

valla koolieelsesse munitsipaallasteasutusse.

2)

Taotluse kohaselt sooviti lapsele kohta õppeaastaks 2024/2025 alates 04.11.2024. Laps

sai pooleteiseaastaseks dd.dd.dddd. Lapse registreeritud elukoht on kaebaja elukoht Rapla

maakonnas, Kohila vald, Kohila alev, QQQ. Taotluse kohaselt oli 1. eelistus Kohila Lasteaed

Männi, 2. eelistus Kohila Lasteaed Sipsik ning 3. eelistus Sipsiku lasteaia Põnnipere maja, mis

hiljem valikust eemaldati.

3)

Vastustaja 12.12.2022 määruse nr 15 „Kohila valla koolieelsesse lasteasutusse laste

vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 3 lg 4 kohaselt saadetakse lapsevanemale elektroonne

teatis koha eraldamise kohta lasteasutuses e-keskkonnas ARNO olevale kontaktile. Kuna

vanemad ei saanud soovitud ajaks ARNO kaudu pakkumist lasteaiakoha kasutamiseks

vastustaja munitsipaallasteaias ja telefoni teel kinnitas vastustaja haridusametnik, et perioodil

2024/2025 ei ole võimalik lapsele lasteaia kohta pakkuda, käis laps alates 04.11.2024 kuni

11.07.2025 eralastehoius teises omavalitsusüksuses Saku vallas asuvas Saku Sofi Lastekeskus

MTÜ-s. Vanemad on telefoni teel suhelnud vastustaja haridusametnikuga, kelle sõnul ei ole

lapsel lootust ka perioodil 2025/2026 saada kohta munitsipaallasteaias.

2(18)

3-25-2378

4)

Eralastehoiu ja kaebaja vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise ja rahastamise lepingu

nr 24-2024 kohaselt on eralastehoiu kohatasu 595,00 eurot kuus, millest kaebajal tuli kuni

31.12.2024 tasuda 82,00 eurot kuus, alates 01.01.2025 tuli tasuda 88,60 eurot kuus ja

vastustajal ülejäänud osa. Toidukulu eest kohustus kaebaja ise tasuma, mis oli Saku Sofi

Lastekeskuses 1,75 eurot päevas perioodil 04.11.2024 kuni 30.11.2024; 2,50 eurot päevas

perioodil alates 01.12.2024 kuni 31.12.2024 ning 2,70 eurot päevas perioodil 01.01.2025 kuni

11.07.2025. Samuti kohustus kaebaja ise tasuma sõidukulu lapse elukoha ja eralastehoiu

vahel, mis asub teises maakonnas (Harju maakonnas, Saku vallas) ning alates 2024. a

detsembrist ka huviringi tasu.

5)

16.05.2025 tehti lapsele kohapakkumine Triinu ja Taavi päevahoidu, mille kaebaja vastu

võttis. Alates 14.07.2025 käib laps Triinu ja Taavi päevahoius.

6)

Triinu ja Taavi päevahoiu kodulehe (http://teiemeie.ee/) kohaselt on päevahoid

orienteeritud põhiliselt sõimeealistele, aga ka pisut vanematele lastele. Seega ei ole tegemist

pikaajalise lahendusega. Samuti tuleb tasuda toiduraha päevahoius rohkem, kui seda tuleks

teha lasteaias. Kodulehe andmetel on toiduraha 3,50 eurot iga kohalkäidud päeva eest. Lisaks

eeltoodule erinevad munitsipaallasteaed ja lastehoid üksteisest olulises osas, millest tulenevalt

soovib kaebaja, et tema laps käiks munitsipaallasteaias.

7)

Lapsevanemad esitasid 02.06.2025 vastustajale kohtuvälise kohustamis- ja kahju

hüvitamise nõude. Vastustaja vastas kaebaja nõudele 13.06.2025, mööndes, et õiguslikust

aspektist tulenevalt ei ole ta suutnud kaebaja lapsele lasteaiakohta tähtaegselt tagada ning

seega on tekkinud alus viidatud nõudeõigusele. Vastustaja selgitas, et valla ressursid uute

lasteaiakohtade loomiseks on piiratud, kuna viimastel aastatel on koolieelses eas laste arv

vallas kasvanud kiiremini, kui vallal on olnud võimalik lasteaedade kohti juurde tekitada.

Vastustaja selgituste kohaselt on olukorra leevendamiseks kasutusele võetud mitmeid

meetmeid. Tulenevalt koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-st 1 on vallal õigus

pakkuda alla 3-aastasele lapsele lasteaiakoha asemel lapsehoiuteenust vanema nõusolekul.

Vastustaja tegi 16.05.2025 kaebajale ettepaneku kasutada valla toel lapsehoiukohta (Triinu ja

Taavi päevahoius) olukorras, kus lasteaiakohta kohe pakkuda polnud, mille kaebaja vastu

võttis. Vastustaja rõhutas, et saab aru, et lapsehoiukoha pakkumine ei tähenda loobumist

kohustusest võimaldada kaebajale esimesel võimalusel siiski koht munitsipaallasteaias.

Sellegipoolest keeldus vastustaja kaebaja kahjusid 100% määras hüvitama, vaid nõustus seda

tegema 50% ulatuses. Kirjas viidati, et lapsehoiuteenus Triinu ja Taavi päevahoius on ajutine

meede ja lapsele pakutakse viivitamata kohta munitsipaallasteaias, kui koht vabaneb.

Kokkuvõttes jäi vastustaja vastus üldsõnaliseks ning kaebaja ei saanud selgust, millal

vastustaja tema lapsele koha munitsipaallasteaias tagab. Vastustaja on näidanud oma

käitumisega, et Riigikohtu praktikas väljakujunenud mõistliku aja piirangust ta kinni ei pea.

Seega ei tähenda vastustaja viidatud „viivitamatus“ ja „esimene võimalus“ kaebaja jaoks

midagi konkreetset.

8)

Kaebaja vastas vastustajale 26.06.2025, et vastustaja ei ole jätkuvalt välja toonud, millal

tagatakse lapsele koht munitsipaallasteaias, kuid samas oodatakse kaebajalt juba praegu 50%

ulatuses kahjunõudest loobumist. Kaebaja selgitas, et ei saa oma hüvitisenõudest osaliselt

loobuda, kui vastustaja ei määra kindlaks aega, mil laps saab koha munitsipaallasteaias.

Kaebaja ei nõudnud 02.06.2025 kirjas kogu tekkinud kahju hüvitamist, st ei nõudnud nt

toiduraha lisakulude hüvitamist. Kaebaja tegi vastuettepaneku, mille kohaselt tagatakse

lapsele koht munitsipaallasteaias hiljemalt 31.08.2025 ning kahjunõue 22.05.2025 seisuga

hüvitatakse 100% ulatuses, kahjunõue ajas ei suurene. Kaebaja on nõus vähendama

kahjunõuet siis, kui vald on võimeline lapsele 31.08.2025 koha tagama.

3(18)

3-25-2378

9)

Vastustaja vastas 02.07.2025 ja kinnitas et ei ole olnud võimeline lapsele õigeaegselt

munitsipaallasteaias kohta tagama ning viivitus kujutab endast seadusest tuleneva kohustuse

täitmata jätmist. Sellegipoolest jäi vastustaja oma kompromissettepaneku juurde, leides, et

juhtumi asjaolusid arvestades on 50% ulatuses kahju hüvitamine õiglane ja proportsionaalne

lahendus. Vastustaja kinnitas, et ei saa anda siduvat lubadust kohapakkumise osas. Vastustaja

selgitas kaebajale küsimusele vastuseks, et laps on üldjärjekorras 26. kohal, Männi lasteaias

14. kohal ning Sipsikus 12. kohal. Seega keelduti lapsele munitsipaallasteaias koha

eraldamisest ja kahjunõude täielikust hüvitamisest.

10) Kohila vallas lasteaiakohtade jagamine ei ole läbipaistev ega kontrollitav. Kaebaja on

korduvalt üritanud saada vastustajalt vastust selle kohta, mitmendal üldjärjekohal oli laps

taotluse esitamise hetkel 03.09.2024. Lastehoiukoha vastuvõtmine Triinu ja Taavi päevahoius

ei olnud kaebaja jaoks vabatahtlik, vaid ta oli sundolukorras, kuna soovis vabaneda

täiendavatest transpordikuludest, mis kaasnesid lapse sõidutamisega teise

omavalitsusüksusesse ning milliseid kulusid vastustaja ei taha nüüd niikuinii kaebajale 100%

ulatuses hüvitada. Kuna lasteaiakohtade jagamine ei ole läbipaistev ning vastustaja on oma

kirjades ja telefonivestlustes keskendunud vastutuse veeretamisele lapse vanematele ning

kirjades põhjendatakse pikalt, miks vastustaja ei saa oma seadusest tulenevat kohustust täita,

on kaebajal tekkinud põhjendatud kahtlus, kas vastustaja on üldse võimeline kaebaja lapse

suhtes oma seadusest tulenevat kohustust täitma.

11) Vastustaja on pannud kaebaja olukorda, kus enda ja oma lapse õiguste kaitseks on

kaebaja sunnitud pöörduma kohtu poole. Kaebaja ei pea põhjendatuks loobuda 50%

kahjuhüvitisest selleks, et üldse saada 50% ülejäänud hüvitisest olukorras, kus vastustaja

kinnitab täielikult oma seadusest tuleneva kohustuse rikkumist, kuid ei anna vastuseid selle

kohta, millal kaebaja laps peaks saama koha munitsipaallasteaias. Selliste kompromisside

tegemine ja sõlmimine, kus vastustaja vabaneb 50% kahjuhüvitisest, kuid kohta

munitsipaallasteaias lapsele ei tagata, viib olukorrani, kus vastustajal on odavam maksta

kahjuhüvitist selle asemel, et täita seadusest tulenevat kohustust lapsele munitsipaallasteaias

koha tagamiseks mõistliku aja jooksul. Seaduse mõtteks ei saa olla soodustada vastustajat oma

seadusest tulenevat kohustust rikkuma, kuna see on vastustaja jaoks kujunenud soodsamaks.

Kaebaja ei mõista, miks teda koheldakse erinevalt nendest vanematest, kelle lapsed saavad

käia munitsipaallasteaias ja kes ei pea täiendavat kahju ei 50% ega 100% ulatuses isiklikult

kandma.

12) 16.05.2025 kohapakkumise Triinu ja Taavi päevahoidu võttis kaebaja vastu olude sunnil.

Vastustaja ei ole oma kohustust täitnud hoiukoha pakkumisega. Vastustaja ei ole kaebajale

selgitanud hoiukoha ja lasteasutuse koha erinevusi. Kui kaebaja ei oleks Triinu ja Taavi

päevahoiu jaoks nõusolekut andud, siis see ei tähendaks, et lapsele oleks tagatud koht

munitsipaallasteaias. Kaebaja oli sunnitud panema lapse Triinu ja Taavi päevahoidu, kuna see

asus lapse kodule lähemal kui Saku Sofi Lastekeskus. Sellist olukorda ei saa pidada

vabatahtliku nõusoleku andmiseks. Kui kaebaja oleks keeldunud erahoiu kohast, ei oleks

vastustajal olnud talle pakkuda kohta munitsipaallasteaias.

13) Tallinna Ringkonnakohus on 31.05.2018 otsuses nr 3-17-449 välja toonud, et

sõimeealiste laste heaolu huvides on, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Lapsele

pakuti kohta Triinu ja Taavi päevahoius, senimaani käis laps Saku Sofi Lastekeskuses. Kuna

kaebaja taotleb lapsele kohta munitsipaallasteaias, siis koha saamisel oleks see juba kolmas

koht, kus laps peab uuesti harjuma käima. Selline pidev rutiinivahetus ja erinevatesse

keskkondadesse viimine on eriti sõimealistele keeruline ja väsitav, mistõttu on ja on olnud

oluline see, et vald täidaks oma KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust õigeaegselt.

4(18)

3-25-2378

14) Kaebaja on kandnud varalist kahju. Eralastehoius Saku Sofi Lastekeskuses käimisega

kaasnesid sõidukulud, kuna see asub teises omavalitsusüksuses. Samuti lisandusid toiduraha

lisakulud ja huviringi kulud. Võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud kahju hüvitamise eeldused

on täidetud. Vastustaja ei eita enda kohustuse täitmata jätmist. Seega on vastutaja

õigusvastane tegevus tuvastamist leidnud. Tekkinud kahju hüvitamine on hõlmatud normi

kaitse-eesmärgiga ning ei esine aluseid vastutuse piiramiseks. Vastustaja viidatud hea halduse

põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kaebaja on kohustatud vastustaja õigusvastase

tegevuse tõttu kahju kandma. Vastustaja piiratud ressursid ja suutmatus luua lasteaiakohti ei

saa olla lapsevanema vastutus. Kaebaja ei nõustu, et täies mahus kahju hüvitamine ühele

perele seaks pretsedendi ja võiks piirata valla võimalusi aidata ka teisi sarnases olukorras

peresid. Vastustaja ei saa vähendada oma vastutust, tuues põhjuseks, et sellisel juhul luuakse

pretsedent ja peaks teistele peredele ka nende kahju hüvitama. Lapsevanemetele lasteaiakoha

pakkumata jätmisega ja ainult 50% ulatuses kahju hüvitamisega tekib olukord, kus vastustajal

on odavam oma seadusest tulenevalt kohustust rikkuda, kui seda täita. Lapsevanemad, kellele

vastustaja on pakkunud lasteaiakoha, ei pea kandma täiendavaid kulusid. Seega on kaebaja,

võrreldes teiste vanematega, kehvemas seisus, tekitades sellega lapsevanemates ebavõrdse

olukorra.

15) Kaebajale tekitatud kahju seisneb järgnevas.

a.

Toiduraha lisakulud. Toiduraha lisakulu perioodi detsember 2024. a–jaanuar

2026. a eest on summas 228,47 eurot ning kahju kujunes järgmiselt (dtl 81):

Kuna võrdluse aluseks võetud munitsipaallasteaed Männi lasteaed oli 2025. a augustikuus

suletud, siis 2025. a augustit pole kahju tekkimisel aluseks võetud. Kuna Männi lasteaed oli

2025. a juunis avatud vaid 15 päeva, on tekkinud kahju arvutamisel 2025. a juunis võetud

aluseks 15 päeva. Ülejäänud kuudel on arvestatud lapse toiduraha päevi esitatud arvete järgi.

Männi lasteaia direktor esitas munitsipaallasteaia toiduraha päevakulu kohta andmed.

Toiduraha lisakulust perioodil veebruar–märts 2026 kujunes kahju järgmiselt (dtl 128):

b.

Transpordi lisakulud. Kuivõrd eralastehoid Saku Sofi Lastekeskus asub Saku

vallas, on tulnud viia ja tuua last 17 km kauguselt lapse elukohast. Eelnimetatud

vahemaad tuli sõita 4 korda päevas (last viies lastehoidu edasi-tagasi ja tuues

lastehoiust edasi-tagasi), kui ei viibitud tööl ja töötati kodukontorist. See tähendab, et

ainus põhjus Saku alevikku sõitmiseks oli lapse lastehoidu viimine. Päevadel, mil

5(18)

3-25-2378

sõitude arvuks on märgitud 2 korda päevas, käidi tööl kontoris, mis asub aadressil

Harju maakond, Tallinn, YYY. Sellisel juhul tuli sõita esmalt lapse elukohast

eralastehoiuni. Sealt edasi Saku alevis asuvasse rongijaama, jättes auto rongijaama

lähistele parklasse ja sõites kontorisse rongiga. Õhtul kontorist tagasi Saku alevikku

tuli sõita rongiga, võtta parklast auto ja sõita eralastehoidu, kust koos lapsega sõideti

koju. Seejuures Kohilas asuv rongijaam asub 7-minutilise jalutuskäigu kauguselt

kaebaja elukohast, mis tähendab, et kui laps käiks Kohila alevi lasteaias, kadunuks

vajadus käia autoga Saku vallas ja saanuks kontoris käia rongiga.

Kaebaja auto keskmine kütusekulu on 7 liitrit 100 km kohta. Keskmine hind on vaadeldaval

perioodil (04.11.2024–11.07.2025) 1,55 eurot/liiter. Seega on ühe otsa kuluks 1,19 liitrit.

Lapse teise omavalitsusüksusesse lastehoidu sõidutamiseks tuli sõita igakuiselt 612-1428 km.

Transpordi lisakulu kujunemine on kajastatud tabelis (dtl 10). 11.07.2025 seisuga on

transpordi lisakulu 907,50 eurot.

Transpordikulud on tõendatud. Põhjuslik seos on olemas, kuna vastustaja ei täitnud kohustust

tagada lasteaiakoht elukohajärgses vallas. Kaebaja on esitanud loogilise ja kontrollitava

arvutuskäigu. Vahemaad on kontrollitavad avalikest kaardirakendustest. Kütusekulu 7l/100

km on keskmine ja eluliselt usutav kulu sõiduautole ning ajaperioodil 04.11.2024–11.07.2025

kütusehinna keskmine 1,55 eur/l on kooskõlas vaadeldava perioodi turuhindadega. Päevade

arv on tuletatud reaalsetest hoiupäevades ja lapsevanema töökorraldusest (kontor vs

kodukontor). Kasutatud sõiduk on 19 a vana ning seda arvestades esile toodud keskmine

kütusekulu 7 l/100 km on umbes 7,7% kõrgem kui NEDC testi tulemus, see on väike ja

normipiiresse jääv erinevus ning kütusekulu 7 l/100 km on keskmine ja eluliselt usutav kulu

sõiduautole.

c.

Huvitegevuse lisatasud. Valla lasteaias sisaldub kohatasus ka huvitegevus,

mida eralastehoius peab eraldi tasuma. Kaebaja on perioodil 04.11.2024–11.07.2025

kandnud kulusid huvitegevuse (mänguring) eest 90,00 eurot.

16) Vastustaja ei ole kaebusele vastates esitanud vastuväiteid kaebaja arvutuskäikudele, vaid

pigem nõustub nendega, ent ei nõustu kahjuhüvitise tasumisega täies ulatuses. Vastustaja on

31.07.2025 ekslikult väitnud nagu laps käiks alates 2025. a maikuust Triinu ja Taavi

päevahoius. Kaebaja tugines kaebuses sellele, et laps käib päevahoius alates 14.07.2025.

17) Vastustaja seisukohad kahju hüvitamise osas väljuvad kehtivast õigusest. Kaebaja ei

taotle hüvitist selleks, et saada rohkem, kui ta oleks saanud juhul, kui vastustaja oleks oma

kohustust täitnud. Viide „ebaproportsionaalselt soodsale olukorrale“ moonutab kahju

hüvitamise eesmärki ja viitab alusetult sellele, nagu oleks kaebaja motiveeritud kasust, mitte

6(18)

3-25-2378

oma õiguste taastamisest. Selline suhtumine ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega, millele

vastustaja läbivalt tugineb. Piiratud ressursid ei saa olla vabanduseks.

18) Kaebaja õigustunnet riivab teadmine, et teda niikuinii ei kohelda võrdselt

lapsevanematega, kelle lastele on lasteaiakohad tagatud ning nüüd on vastustaja otsustanud, et

kaebajale ei tohiks hüvitist täies ulatuses tasuda, kuna sellisel juhul paneb kaebaja raskesse

olukorda ülejäänud lapsevanemad, kes on kaebajaga samas olukorras. Selliselt paneb

vastustaja kogu vastutuse iseenda tegevusetuse eest kaebaja õlgadele. Sisuliselt on vastustaja

valitud lapsevanemad pannud eelisseisu, täites nende ees oma seadusest tuleneva kohustuse,

ning ülejäänud lapsevanemad on pandud olukorda, kus nad peavad omavahel vastanduma ja

võitlema ka põhjendatud kahjuhüvitise eest. Selliselt suurendab vastustaja ebavõrdsust

lapsevanemate vahel veelgi enam. Vastustaja tegevuse(tuse) tõttu peab kaebaja laps käima

praeguseks hetkeks juba teises lastehoius ning tulevikus ka kolmandas.

19) Vastustaja ei ole esitanud ühtegi vastutust piiravat asjaolu. Puuduvad objektiivsed

takistused oma kohustuste täitmisel, mida vastustaja poleks saanud ise mõjutada. Riigikohus

on selgitanud, et omavalitsuse KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus hõlmab seda, et luua

piisavalt kohti lasteasutustes, mis võimaldaks täita kohustust lapsevanemate vastu (RKPJKo

06.02.2023, 5-22-10, p 33). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on

19.06.2025 otsuses asjas nr 5-24-34 p-s 31 märkinud, et lasteaiakoha andmise kohustus

hõlmab vajadusel ka täiendava taristu rajamist. Seega on omavalitsuse kohustus lasteaiakoha

tagamiseks hõlmatud omakorda erinevate teiste kohustustega, mille eesmärk on üks – tagada

valla territooriumil elavale pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele koht teeninduspiirkonna

lasteasutuses. Omavalitsusüksuse territooriumil on lasteaiakohtade loomine täielikult

vastustaja võimuses. Valla võimalikust kiirest kasvust ja piiratud ressurssidest tulenev kohtade

puudus ei ole objektiivne takistus, vaid planeerimisviga. Ka hiljutises kohtupraktikas on

leitud, et sellises olukorras ei esine vastutust piiravaid asjaolusid ning kahju tuleb täielikult

hüvitada (Tallinna Halduskohtu 02.07.2025 otsus asjas nr 3-24-2737, p 61).

20) Kompromisside olemasolu teistes asjades ei tähenda, et kohus ei võiks või ei peaks

hüvitist täies ulatuses välja mõistma. Vastustaja on ka ise 26.08.2021 asjas nr 3-21-1494

sõlminud kompromissi, milles lepiti kokku aeg, milleks vastustaja tagab kohtusse pöördunud

vanema lapsele lasteaiakoha. Lisaks lepiti kokku nt igakuine kohatasu hüvitis ja sõidukulude

hüvitis 0,30 eurot kilomeetri kohta kuni koha tagamiseni. Viidatud asjas nr 3-21-1494 pöördus

kaebaja kohtusse vaid kohustamisnõudega lasteaiakoha tagamiseks, kuid vastustaja otsustas

siis hüvitada kaebajale ka tulevikus tekkiva kahju. Kui vastustaja jaoks kujundavad

kompromissmäärused kohtupraktikat, jääb selgusetuks, miks vastustaja ei paku kaebajale

sellist kompromissi koos kahju hüvitamisega.

2. Kohila vald palub vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

Vallavalitsus möönab, et kaebaja lapsele ei suutnud vald õigeaegselt lasteaiakohta

pakkuda, mistõttu on seadusest tulenev kohustus jäänud tähtaegselt täitmata. Samas on vald

viivituse leevendamiseks tegutsenud heas usus ja rakendanud meetmeid lapse hoiu

tagamiseks. Kaebuses nõutud 100% kahjuhüvitise osas leiab vallavalitsus, et täielik

hüvitamine ei ole antud olukorras põhjendatud ega kooskõlas hea halduse põhimõttega,

arvestades valla poolt pakutud alternatiivset lahendust ning objektiivseid piiranguid.

2)

Kaebaja laps ootas alates 2024. a sügisest kohta Kohila valla munitsipaallasteaias. Vallal

ei olnud 2024. a lõpus ja 2025. a alguses võimalik lapsele munitsipaallasteaia kohta eraldada.

Vallavalitsus tunnistab, et ideaaljuhul oleks tulnud lapsele pakkuda lasteaiakoht mõistliku aja

jooksul pärast vanema sooviavalduse esitamist, ent kahjuks osutus see objektiivsetel põhjustel

võimalikuks alles hilinemisega. Seetõttu kasutaski vald KELS § 10 lg-s 1 sätestatud erandit.

7(18)

3-25-2378

Kooskõlas selle normiga tegi Kohila vald kaebajale 16.05.2025 ettepaneku kasutada valla toel

alternatiivset hoiuvõimalust – koht eralastehoius Triinu ja Taavi. Kaebaja nõustus

pakkumisega. Lapsehoiuteenuse kasutamise eesmärk on olnud kaebaja pere olukorda

leevendada – tagada, et laps on hoitud ning vanematel on võimalik tööle naasta –, kuni lõplik

lahendus (koht lasteaias) on võimalik pakkuda.

3)

Vald on pingutanud lasteaiakohtade tagamisel. Olukord, kus kõik soovijad kohe

lasteaiakohta ei saa, on tingitud valla kiirest kasvust, laste arvu kasvust ja piiratud ruumilistest

ning eelarvelistest ressurssidest, mitte ükskõiksusest. Vald mõistab lapsevanemate õigustatud

ootust saada lapsele lasteaiakoht õigeaegselt ning vabandab tekkinud viivituse pärast.

Probleemi leevendamiseks on vald astunud mitmeid samme (investeeringud uutesse

kohtadesse, koostöö erasektoriga, järjekorra haldamise läbipaistvus). Vald on tegutsenud

probleemi lahendamiseks võimaluste piires järjepidevalt ega ole olnud hooletu. Valla

eelarvest on viimastel aastatel suunatud märkimisväärseid vahendeid (kogumahus miljoneid

eurosid) uute lasteaiakohtade loomisse ning teenuse kvaliteedi parandamisse. Kahjuks ei ole

need pingutused suutnud täielikult kõrvaldada lühiajalist puudujääki kohtade arvus. Tegemist

on kogu vallale olulise murekohaga, mille lahendamiseks jätkatakse tööd.

4)

Vald täitis esialgu oma kohustuse KELS § 10 lg 1 erandiga, pakkudes kaebaja lapsele

lapsehoiuteenust. Kaebaja lapse juhtumis on vallavalitsuse viivitus lasteaiakoha pakkumisel

käsitatav õigusvastase tegevusetusena, kuivõrd see on vastuolus KELS § 10 lg-st 1 tuleneva

kohustusega tagada lapsele lasteaiakoht. Seega on põhimõtteliselt täidetud eeldused kaebaja

varalise kahju hüvitamise nõudele – vallavalitsus ei vaidle vastu kaebaja õigusele nõuda

teatud ulatuses hüvitist tekkinud lisakulude eest.

5)

Vallavalitsus möönab, et kohustuse rikkumisega on tekitatud kaebajale teatav varaline

kahju. Kaebaja esitatud kuludokumentidest nähtuv summa kajastab suures osas kaebaja perele

tekkinud täiendavaid kulutusi olukorras, kus laps ei saanud kasutada valla lasteaiakohta.

Teisisõnu on kaebuses kirjeldatud kahju tekkinud ja põhimõtteliselt kuulub see hüvitamisele.

Vaidluse all on kahju hüvitamise ulatus – st kas vald peab need kulud korvama täiel määral

(100% ulatuses) või on seaduslik ja õiglane hüvitada kahju osaliselt, arvestades konkreetse

juhtumi asjaolusid. Vastustaja leiab, et 100% hüvitise nõue ei ole antud olukorras õigustatult

kohaldatav. Seaduse mõtte, kohtupraktika ja hea halduse põhimõttega oleks kooskõlas 50%

ulatuses kahju hüvitamine.

6)

RVastS § 13 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et hüvitise määramisel arvestatakse mh kahju

tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, rikkumise raskust ning

muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest täielikult, kui kahju

tekitamist ei olnud võimalik vältida ka täielikku hoolsust rakendades. Riigikohus on

rõhutanud, et kahju hüvitamise eesmärk on panna isik olukorda, kus ta oleks olnud

õiguserikkumiseta, kuid tuleb säilitada proportsionaalsus ning vältida avaliku võimu kandja

põhjendamatut koormamist hüvitisega juhul, kui viimane on tegutsenud heas usus ja püüdnud

kahju vältida. Ka RVastS § 8 lg 1 üldpõhimõte – hüvitada varaline kahju sellises ulatuses, et

kannatanu asetataks olukorda, kus ta oleks olnud rikkumiseta – ei tähenda automaatselt, et

igasugune tekkinud kulu hüvitatakse 100% ulatuses, sõltumata kontekstist. Seadus lubab

arvesse võtta konkreetse juhtumi eripära ning poolte käitumist. Ka kohtupraktika näitab, et

tavapärane ei ole sellistes asjades kogu nõude rahuldamine ilma kompromissi sõlmimata. On

teada hiljutisi analoogseid vaidlusi, kus omavalitsused on kaebajatega jõudnud kompromissini

ning tasunud osa nõutud kahjusummast. Seega ei ole ainumõeldav lahendus 100% ulatuses

hüvitamine. Käesoleval juhul ei olnud rikkumine tahtlik, vastustaja pakkus lapsele

8(18)

3-25-2378

alternatiivset hoiuvõimalust, ta on osaliselt kandnud teenuse kulusid, tegemist oli ajutise

olukorraga.

7)

Hea halduse tava nõuab, et avalik võim lahendab probleeme koostöös kodanikega,

paindlikult ning mõlema poole huve arvestades, mitte vastandumise teel. Kohila vald on

järginud hea halduse põhimõtet, püüdes leida kaebaja perele praktilist lahendust (alternatiivne

hoiukoht) ning pakkudes omalt poolt vabatahtlikult hüvitist tekkinud kulude osaliseks

korvamiseks. Tegemist ei ole pahatahtliku või süülise tegevusetusega – valla suutmatus kohe

kohta tagada tulenes objektiivsetest piirangutest (piiratud arv vabade kohtadega rühmi,

eelarvelised ja infrastruktuursed takistused). Samuti ei jäänud kaebaja kannatus ilma

leevenduseta: vald pakkus lapsehoiuteenuse ning on kandnud osa sellega seotud kuludest enda

eelarvest. Sellega on vald vältinud veelgi suurema kahju tekkimist (nt oleks alternatiivide

puudumisel kaebaja pidanud võib-olla töölt eemal olema või kandma veelgi suuremat kulu).

Vastavalt RVastS § 13 lg 1 p 2 ja 5 mõttele tuleb selliseid asjaolusid – s.o valla objektiivseid

pingutusi kahju ärahoidmiseks ning proaktiivset käitumist – hüvitise määramisel arvestada,

sest vastasel korral saaks kannatanu olukord ebaproportsionaalselt soodsalt parandatud

võrreldes sellega, kui avalik võim poleks üldse sekkunud. Hea halduse põhimõte ja õiglane

tasakaal eeldab, et kui omavalitsus on osaliselt juba aidanud ning tegutseb aktiivselt lahenduse

nimel, ei ole kohane nõuda vallalt kahju hüvitamist täies ulatuses, nagu oleks vald tegevusetu

olnud. Kohila vald on pakkunud lapsehoiuteenust ning teeb vahetpidamata tööd, et mõistlik

aeg viivitusest võimalikult lühike oleks. Arvestades, et kaebaja laps kasutas hoiukohta ja tema

areng ning vanemate tööhõive oli seega tagatud, ei kaasnenud viivitusega pöördumatut kahju,

mida kohus peaks heastama muu äärmusliku meetmega (nt sunniraha vms). Vald ei pea

põhjendatuks kaebaja nõuet, et kohus mõistaks välja 100% hüvitist koos võimalike viivistega.

Selline nõue jätaksid täielikult tähelepanuta seni astutud sammud ja pakutud kompromissi.

8)

Vallavalitsuse hinnangul saavutaks poolte huvide tasakaalu kõige paremini kulude

jagamine nii, et oluline osa (pooled) lisakuludest hüvitatakse vanemale, kuid teatud osa

kuludest jääb vanema enda kanda. Sellega võtab vald vastutuse oma kohustusega viivitamise

eest, kuid samas arvestaks see, et vald on pakkunud lapsele alternatiivse hoiuvõimalusse. See

peegeldaks valla objektiivseid piiranguid ja eelarvelisi reaalsusi. Avalik sektor peab oma

vahendeid jagama kõigi abivajajate vahel ja ühe pere nõude täielik hüvitamine looks

pretsedendi. See oleks ka kooskõlas hea halduse tava ja kompromissivalmidega, mida vald

üles näitas. Kahju hüvitamise 50%-line määr on hästi põhjendatud nii õiguslikult (RVastS §

13 alusel) kui moraalselt (arvestades mõlema poole panust ja olukorda). Kaebuse täielik

rahuldamine nõutud ulatuses oleks ebaproportsionaalne lahendus ning ei arvestaks valla senist

kohusetundlikku käitumist olukorra lahendamisel.

9)

Kõik kaebaja poolt esitatud kulud (mh sõidukulud) ei ole automaatselt käsitletavad

hüvitatava kahjuna. Vastustaja vaidlustab eelkõige sõidukulude põhjendatuse, vältimatuse

ning põhjusliku seose väidetava rikkumisega. Kaebaja ei ole esitanud piisavaid tõendeid

kulude tegeliku suuruse kohta (mh puuduvad andmed sõiduki, tegeliku kütusekulu ja läbitud

vahemaade kohta), mistõttu ei ole kahju suurus tõendatud. Kaebaja esitatud arvutused

põhinevad eeldusel, et lapsele munitsipaallasteaia koha olemasolul oleks perekonna

transpordikorraldus olnud teistsugune. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel

perioodil tegelikult kandnud väiksemaid transpordikulusid juhul, kui lapsele oleks olnud

tagatud koht munitsipaallasteaias Kohilas. Kaebaja enda esitatud selgitustest nähtub, et lapse

isal oli vähemalt kuni 28.02.2025 võimalus töötada täielikult kaugtöö vormis ning lapse emal

oli üldjuhul võimalik töötada kodukontoris kaks päeva nädalas. Samas tugineb kaebaja

transpordikulude arvestus eeldusel, et lapse isa liikus regulaarselt Saku kaudu Tallinna tööle.

Kui lapse isal oli võimalus töötada kodukontoris, ei ole kaebaja tõendanud, et lapse viimine

Saku eralastehoidu toimus väidetud sagedusega või et kõik kahjunõudes arvestatud sõidud

9(18)

3-25-2378

olid vältimatud. Kaebaja ei ole tõendanud, et laps viibis kõigil väidetud päevadel lastehoius.

Kaebaja ei ole esitanud andmeid, millest nähtuks, kui sageli selliseid töölesõite tegelikult aset

leidsid. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit, mis võimaldaks tuvastada lapse

tegelikud lastehoius viibimise päevad, vanemate kontoripäevad või väidetavate

transpordisõitude sageduse. Seetõttu jääb transpordikulude arvutus suuresti oletuslikuks.

Puudub alus eeldada, et mõlemad vanemad oleksid tavapäraselt sõitnud tööle rongiga ning et

lapsele lasteaiakoha olemasolul oleks autokasutus ära langenud. Vastupidi, kaebaja enda

kirjeldatud töökorraldusest nähtub, et lapse isa sai olulises ulatuses töötada kodukontorist ning

lapse transport toimus ühe sõidukiga sõltumata sellest, kas ema liikus tööle rongiga või mitte.

Kaebaja esitatud tankimistšekid ei võimalda tuvastada, milline osa kütusest kulus väidetavalt

lapse transportimiseks Saku eralastehoidu, näidates tankimist eri tanklates erinevates asulates

ning aegadel, mil laps lasteaias ei olnud. Kaebaja ei ole esitanud lastehoiu

kohalolekuandmeid, liikumisandmeid, sõidupäevikuid ega muid objektiivseid tõendeid, mis

võimaldaksid kontrollida, millal laps tegelikult lastehoius viibis, kes teda sinna viis või kui

sageli väidetavad sõidud aset leidsid. Esitatud kütusetšekid tõendavad üksnes sõiduki

tankimist erinevates kohtades Eestis, kuid ei tõenda konkreetsete sõitude tegemist lapse

transportimiseks.

10) Toiduraha vahe kui lisakulu ei pruugi olla käsitatav otsese ja vältimatu kahjuna, vaid

kujutab endast lapse ülalpidamise tavapärast kulu. Kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks

nimetatud kulu peaks olema täielikult vastustaja kanda, arvestades, et toidukulu tekiks ka

munitsipaallasteaia koha olemasolul (ehkki väiksemas määras).

11) Samuti ei ole põhjendatud jätta kõik kaebaja menetluskulud vastustaja kanda, mh

arvestades, et vastustaja on olnud jätkuvalt valmis kompromissiks, pakkunud alternatiivseid

lahendusi ning tegutsenud olukorra leevendamiseks. HKMS § 108 lg 3 kohaselt, kui kaebus

rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks

pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud. Arvestades, et vastustaja on olnud valmis hüvitama kahju

ulatuses, mida ta peab põhjendatuks ning pakkunud kompromissi, ei ole põhjendatud jätta

menetluskulu täielikult vastustaja kanda. Taotletud menetluskulud on ka ebamõistlikult suured

ja osaliselt põhjendamata, arvestades asja iseloomu, mahtu ja keerukust. Nõude suurus on ca

1281 eurot, kaebaja menetluskulud ületavad seda märkimisväärselt. Tegemist ei ole

õiguslikult ega faktiliselt keeruka vaidlusega, kulu ei ole proportsionaalne vaidluse keerukuse

ega mahuga.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Vaidluse all on Kohila valla tegevuse õiguspärasus kaebaja lapsele lasteaiakoha

tagamisel ning sellega väidetavalt kahju põhjustamine perioodil november 2024–märts

2026. Samuti on kaebaja esitanud kohustamisnõude, milles palub vastustajat

kohustada tagama kaebaja lapsele lasteaiakoht munitsipaallasteaias.

Kohustamisnõudes menetluse osaline lõpetamine

4. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses nõutav

toiming on tehtud.

5. Vastustaja on esitanud kohtule ARNO süsteemi väljavõtte, mille kohaselt tehti

lapsele 28.04.2026 lasteaiakoha pakkumine. Seega on kaebaja kohustamisnõude osas

kaebuse eesmärgi saavutanud ning kohustamiskaebus on ammendunud. Kohus ei võta

menetluse lõpetamisel seisukohta vastustaja tegevuse õiguspärasuse osas. HKMS §

10(18)

3-25-2378

152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamiseks ei ole vaja poolte kokkulepet ega kaebaja

taotlust. Kaebaja on samas nõustunud menetluse lõpetamisega kohustamisnõude osas,

mistõttu ei kaalu kohus tuvastamiskaebusele üleminekut (HKMS § 152 lg 2).

Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus kohustamiskaebuse osas asjas menetluse.

6. Menetluse lõpetamise korral ei ole kaebajal õigust pöörduda sama nõudega

samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6 ja § 43 lg 1 p

2).

11(18)

3-25-2378

Hüvitamisnõude lahendamine

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti

ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu

teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju

hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas.

8. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu

õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju

ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-

eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks

(RVastS § 13 lg-d 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja

saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas

kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128

lg 3). Kohtupraktikas on selgitatud, et kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja

mõistliku suurusega (Riigikohtu 03.04.2013 otsus nr 3-2-1-19-13, p 11).

9. KELS § 10 lg 1 (kehtis kuni 31.08.2025) sätestas, et valla- või linnavalitsus

loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht

on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga,

võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse

lasteaiakoha võis valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada

lapsehoiuteenusega. Selline kohustus kehtis olemuslikus osas sarnasel kujul alates

01.07.2002.

10. Alates alusharidusseaduse (AhS) jõustumisest 01.09.2025 on kohaliku

omavalitsuse üksusel kohustus tagada kõigile pooleteise- kuni kolmeaastastele lastele,

kelle elukoht on selle omavalitsusüksuse territooriumil ja kelle vanem on avaldanud

soovi lastehoiukohta kasutada, võimalus käia oma territooriumil asuvas lastehoius;

ning kõigile kolme- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle

omavalitsusüksuse territooriumil ja kelle vanem on avaldanud soovi lasteaiakohta

kasutada, võimaluse käia oma territooriumil asuvas lasteaias (§ 5 lg 1). Eelnõu

seletuskirjas selgitatakse, et võrreldes KELS § 10 lg-s 1 sätestatuga ei muutu kohaliku

omavalitsuse ülesande olemus tagada pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele

võimalus alushariduse omandamiseks, kuid kuni kolmeaastastele lastele tuleb

võimaldada koht lastehoius ja alates kolmeaastastele koht lasteaias (seni vastavalt

lastesõimes ja lasteaias). Õigus lasteaiakohale on lapsel, kes on saanud enne

käimasoleva aasta 1. oktoobrit kolmeaastaseks. Alates lapse pooleteiseaastaseks

saamisest peab kohaliku omavalitsuse üksus vanema taotlusel tagama lapsele

lastehoiukoha oma territooriumil. Kohaliku omavalitsuse üksus võib lastehoiukoha

tagada munitsipaal- või eralastehoius või munitsipaal- või eralasteaia hoiurühmas ning

lasteaiakoha munitsipaal- või eralasteaias (AhS § 5 lg 5).

11. Sisulist vaidlust järgmiste asjaolude üle poolte vahel ei ole. Kaebaja ja tema

lapse elukoht on Kohila vallas. Lapsele taotleti munitsipaallasteasutusse kohta ajaks,

kui laps on vähemalt 1,5-aastane – lapsele (sündinud cc.cc.cccc) taotleti 03.09.2024

lasteaiakohta alates 04.11.2024. Laps sai 1,5-aastaseks dd.dd.dddd. Lasteaiakohta

12(18)

3-25-2378

lapsele taotletud ajaks ei pakutud. Laps hakkas eralastehoius käima 04.11.2024, käies

kuni 11.07.2025 Saku vallas asuvas Saku Sofi Lastekeskus MTÜ-s, samal ajal, kui

pere elukoht on Kohila vallas. Lapsele tehti alles 16.05.2025 ettepanek kasutada valla

toel alternatiivset hoiuvõimalust Triinu ja Taavi päevahoius, mille kaudu osutab

lapsehoiuteenust OÜ Teiemeie ning kus laps alates 14.07.2025 käima hakkas.

Kohapakkumise munitsipaallasteaeda sai laps alles käimasoleva kohtumenetluse

jooksul, 28.04.2026.

12. Nii kaebusest kui ka sellele esitatud vastusest nähtuvalt ei ole poolte vahel

sisulist vaidlust selles, et vastustaja rikkus seadusest tulenevat kohustust tagada

kaebaja lapsele lasteaiakoht. Vastustaja tunnistab seda ka ise selgesõnaliselt. Kuigi

KELS § 10 lg 1 teine lause lubas omavalitsusüksusel vanema nõusolekul asendada

pooleteist- kuni kolmeaastase lapse koha lasteasutuses lapsehoiuteenusega, on

Riigikohus selles osas selgitanud, et see eeldab vanema vabatahtlikku loobumist oma

õigusest saada lasteaiakoht, kusjuures omavalitsusüksus peab loobumise

vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi

jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lg 1 esimeses lauses

sätestatud kohustuse täitmisest (Riigikohtu 06.02.2023 otsus nr 5-22-10, p 35).

Praeguse kohtuasja asjaolud ja kaebaja põhjendused annavad aluse eeldada, et kaebaja

oli nii lapse panemisel Saku Sofi Lastekeskus MTÜ-sse kui ka 16.05.2025

kohapakkumise saamisel sisuliselt sundseisus. Kaebaja oli sunnitud sõlmima lepingud,

kuna vastustaja oli jätnud oma kohustuse täitmata ega võimaldanud lapsele

lasteaiakohta. Vastustaja ei vaidle vastu, et ka juhul, kui kaebaja ei oleks last Saku Sofi

Lastekeskus MTÜ-sse pannud või kohta Triinu ja Taavi päevahoius vastu võtnud, ei

oleks vastustajal olnud tema lapsele pakkuda kohta munitsipaallasteaias.

13. Kuna vastustaja jättis antud juhul KELS § 10 lg-ga 1 vastuolus kaebaja lapsele

alates 04.11.2024 koha lasteasutuses pakkumata, sh puudus ka 16.05.2025

lapsehoiuteenuse pakkumise tegemisel lapsevanema vabatahtlik nõusolek hoiukoha

saamiseks, on täidetud RVastS § 7 lg 1 esmane tingimus kahju hüvitamiseks ehk

vastustaja õigusvastane tegevus.

14. Kahju hüvitamise korral tuleb kaebaja panna olukorda, kus ta oleks olnud siis,

kui vastustaja ei oleks kohustust rikkunud. Selliseks olukorraks on see, kui vastustaja

oleks soovitud ajal pakkunud kaebaja lapsele lasteaiakohta. Seega tuleb vastustajal

hüvitada kahju ulatuses, mis on tekkinud seetõttu, et kaebaja laps ei saanud kõnealusel

perioodil käia teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses. Vastustaja ei vaidle sisuliselt

vastu sellele, et vallalt õigeaegselt lasteaiakoha saamata jäämisega on kaebajale

kaasnenud kulud, mida kohustuse nõuetekohasel täitmisel (lapsele taotletud ajal

lasteaiakoha tagamisel) kaebajale tekkinud ei oleks.

15. Kaebaja toob esmalt välja ja on ära näidanud, et pidi perioodil detsember 2024–

märts 2026 tasuma kokku 284,05 eurot toiduraha rohkem, kui ta oleks tasunud juhul,

kui tema laps saanuks käia teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses (vt dtl 81 ja 127).

Arvutuskäik tugineb Männi lasteaia direktorilt saadud andmetele. Vastustaja väide, et

tegu võib olla lapse ülalpidamise tavapärase kuluga, mis ei pruugi olla käsitatav

kahjuna, kuna toidukulu tekkinuks ka munitsipaallasteaia koha olemasolul, on alusetu.

Kaebaja on munitsipaallasteaias tasutavat toiduraha enda kahjuarvestuses arvesse

võtnud ega nõua seda kahjuna. Kuna vastustaja kaebaja lapsele KELS § 10 lg-t 1

rikkudes lasteaiakohta ei taganud, siis on kõnealusel ajavahemikul nende päevade eest,

mil kaebaja laps lapsehoiuteenust kasutas ja millega kaasnes kaebajale lasteaiakoha

13(18)

3-25-2378

kasutamisega võrreldes suurema toiduraha kandmise kohustus, tekkinud kaebajale

vastavas ulatuses varaline kahju.

16. Kaebaja toob teiseks välja, et pidi perioodil 04.11.2024–11.07.2025 tasuma

huvitegevuse (mänguring) eest kokku 90 eurot, samas kui valla lasteaias sisaldub

kohatasus ka huvitegevus. Arved ja vastavad maksekorraldused on kohtule esitatud.

16.1.

Tallinna Halduskohus on varasemalt korduvalt selgitanud, et huvitegevuse

puhul on tegemist kulutustega, mis on seotud sellega, et laps saaks samasugust teenust,

nagu ta oleks saanud munitsipaallasteaias, kus muusika- ja liikumistunnid on õppekava

osaks: KELS § 16 sätestas, et lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks on

lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale.

Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik

õppekava“ § 16 lg 1 sätestab, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja

korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-, muusika- ja

kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kohaselt nii

muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas õppe-

ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu

eeldatavad tulemused. Munitsipaallasteaias toimub tegevus õppekava alusel, mis

lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst

ja liikumine (määruse § 16 lg 2 p-d 6 ja 7). Munitsipaallasteaia arvetel on sellised

tegevused hõlmatud kohatasuga. Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja muusikatunnid

teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse hulka. Seevastu

lapsehoiuteenuse osutajale ei kohaldu koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega ka

õppekava järgne kohustus muusika-, kunsti- ja liikumistunde pakkuda.

16.2.

Kohtu arvates saab lähtuda sellest, et ka kaebaja viidatud ning lastehoiu arvetel

kajastatud mänguring kuulub olemuselt munitsipaallasteaias pakutavate muusika-,

kunsti- ja liikumistundide hulka, mis on hõlmatud lasteaia kohatasuga. Kuna vastustaja

rikkus oma kohustust tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, pidi kaebaja

huviringile tegema täiendavaid kulutusi 90 euro ulatuses (7 kuu eest 12 eurot kuus,

ühe kuu eest 6 eurot kuus).

17. Kolmandaks palub kaebaja vastustajalt kahjuna välja mõista lapse

eralasteasutusse viimise ja toomisega tekkinud transpordikulud, mis tekkisid lapse

sõidutamisel teise omavalitsusüksusesse lastehoidu. Kaebaja kahjuarvestuse (dtl 10)

kohaselt on transpordi lisakulu suuruseks 907,50 eurot.

17.1.

Kaebaja on täiendavate transpordikulude tõttu põhjustatud kahju arvestamisel

põhjendatult lähtunud lapse elukoha ja eralastehoiu Saku Sofi Lastekeskuse vahemaast

17 km. Seda tuli kaebaja selgitustel kodukontoris töötamise päevadel läbida neli korda

päevas, Tallinnas YYY asuvas kontoris tööl käies (perioodil veebruar–aprill 2025) aga

kaks korda päevas, kusjuures sel juhul jäeti auto kaebaja kirjeldusel Saku raudteejaama

ning edasi Tallinnasse tööle liiguti rongiga.

17.2.

Kaebaja viitab Transpordiameti andmetele, mille kohaselt on konkreetse

sõiduki kütusekulu linnas 8,1 l/100 km, maanteel 5,6 l/100 km ja keskmine (NEDC)

6,5 l/100 km (dtl 164), kuid on kütusekulu arvutamisel aluseks võtnud 7l/100 km,

põhjendades, et tegu on keskmise ja eluliselt usutava kuluga 19 aasta vanusele

sõiduautole. Kohus leiab, et põhjendatud on lähtuda siiski Transpordiameti andmetest

ja sõiduki keskmisest kütusekulust 6,5l/100km, kuna teekond marsruudil kaebaja

elukohast Saku Sofi Lastekeskusesse hõlmab nii linnalist keskkonda kui ka maanteed.

14(18)

3-25-2378

Kui kaebaja kahjuarvestuses on ühe otsa kütusekuluna arvesse võetud 1,19 liitrit, siis

Transpordiameti andmetest lähtudes tuleb selleks kuluks lugeda 1,105 liitrit.

17.3.

Kaebaja on lähtunud ajaperioodil 04.11.2024–11.07.2025 kütusehinna

keskmisena hinnast 1,55 eur/l, mis on kaebaja sõnul kooskõlas vaadeldava perioodi

turuhindadega. Kohus on kaebaja kasutatud keskmist hinda iga nädala lõikes

ajavahemiku 04.11.2024–11.07.2025 osas kontrollinud1 ja sellest lähtumine on

põhjendatud – kõigi kuude arvestuses, v.a mais 2025 keskmiselt, on tegemist vähemalt

nädala minimaalse või veel madalama hinnaga (üksnes mais oli madalaim hind 1,53

eur/l).

17.4.

Kaebaja on põhimõtteliselt ära tõendanud transpordikulude tasumise. Kuigi

ostutšekkide ja konto väljavõtete abil ei ole täpselt tuvastatav, milline tankimine on

seotud konkreetsel päeval lapse transportimisega, sh kui palju oli eelnevalt autos

kütust, ei ole see käesolevas asjas vajalik, kuna kaebaja nõuab transpordi lisakulude

hüvitamist põhimõtteliselt minimaalse, mitte reaalselt tasutud kütusehinna alusel.

Lisaks ei eelda transpordikulude tõttu kahju tekkimine seda, et tankimine oleks

toimunud vahetult enne lapse sõidutamist lastehoidu või et tankimise ajad oleksid

konkreetselt seostatavad sõitudega lastehoidu.

17.5.

Kohtu arvates ei ole põhjendatud vastustaja käsitus, et kaebaja ei ole

tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil tegelikult kandnud väiksemaid

transpordikulusid juhul, kui lapsele oleks olnud tagatud koht munitsipaallasteaias

Kohilas. Kaebaja on selgitanud, et munitsipaallasteaia puhul puudunuks vajadus viia

last lasteaeda autoga, vaid seda oleks saanud teha jalgsi (seda ei vaidlusta ka

vastustaja), samas kui lapse autoga Saku valda sõidutamine tingis vajaduse sõita

igakuiselt 612–1428 km kodust Sakusse ja tagasi. Täiendava vahemaa läbimiseks

tekkinud transpordi lisakulu olnuks KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse õigeaegsel

täitmisel seega välditav. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et last viidi

Sakusse lastehoidu autoga, ega ära näidanud, millisel muul viisil oleks kaebaja

pidanud või saanud last lastehoidu viia. Muuhulgas kinnitab rakendusest

maps.google.com nähtuv jalgsiteekond Saku raudteejaamast lastehoidu (ca 2,2 km)

kaebaja väidet, et see ei oleks olnud sõimeealisele lapsele igapäevaselt jalgsi

läbimiseks mõistlikult jõukohane ja oleks ühtlasi olnud ebamõistlikult ajakulukas.

Kaebaja on põhistanud, et last transportinud isa töötas kodukontoris, v.a perioodil

veebruar–aprill 2025 seoses alates 10.02.2025 uuele tööle asumisega. Seega puudus

valdavalt võimalus ühildada lapse lastehoidu viimist igapäevase tööle sõitmisega.

Veebruarist aprillini, mil kaebuse kohaselt käidi tööl kontoris, ühildas isa lapse

lastehoidu viimist osaliselt tööl käimisega, sõites Sakust edasi Tallinnasse tööle ning

Tallinnast tagasi Sakusse rongiga ja läbides ülejäänud vahemaa koju koos lapsega

autoga. Arvestades elamist Kohila raudteejaama läheduses, puudub alus arvata, et ilma

vajaduseta viia last Sakusse lasteaeda, oleks valitud samasugune marsruut kontorisse

sõitmiseks. Erinevalt vastustajast ei näe kohus põhjust kahelda ka selles, et mõlemad

vanemad oleksid tavapäraselt sõitnud tööle rongiga ning et lapsele Kohilas

lasteaiakoha olemasolul ei oleks autokasutus seega selles osas ära langenud.

17.6.

Mõistlikku kahtlust ei ole kahjuarvestuse tabelist nähtuvate sõitude toimumises,

arvestades, et kohtule ei ole teada antud mingitest muudest võimalikest alternatiividest

lapse lastehoidu transportimiseks. Etteheide lastehoius tegelikult viibitud päevade

tõendamatuse kohta on alusetu, kuivõrd need nähtuvad konkreetselt Saku Sofi

Lastekeskuse arvetelt (dtl 36-43, vt toiduraha tasaarvelduse näidud, millest ükski ei jää

1 Kontrollitud lehelt Weekly Oil Bulletin.

15(18)

3-25-2378

alla kaebaja poolt tabelis aluseks võetud päevade arvule). Üksnes juuli 2025 kohta,

mille osas kaebaja tugineb 9 päevale, ei ole esitatud vastavat konkreetset tasaarvelduse

näitu, kuid arvestades, et esitatud maksekorralduse kohaselt on juulis tasutud

lastehoiule 85,75 eurot, sellest mänguringi tasu moodustab 6 eurot, kohatasu oli 50,06

eurot ning iga päeva eest tasutav toiduraha 2,70 eurot, lisaks on maksekorralduste järgi

kaebajale 14.08.2025 tagastatud 4,80 eurot, on kohtu arvates tõendatud ka juulis 9

päeval lastehoius viibimine.

17.7.

Kasutades eelnevalt p-s 21.2 välja toodud keskmist kütusekulu ning kaebaja

arvestusest nähtuvat sõitude arvu (kokku 492 sõitu), on transpordile arvestuslikult

kulunud summaks 842,67 eurot.

17.8.

RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kahju

kannatanud oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Sama põhimõtte sätestab

VÕS § 127 lg 1. Kaebaja on selgitanud, et ilma vajaduseta last lastehoidu transportida

oleksid mõlemad vanemad kasutanud Kohilast Tallinnasse kontorisse sõitmiseks

rongi. Kohus pidas seda selgitust eelnevalt ka usutavaks. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et

kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu

mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kaebaja on vastuseks

kohtu küsimusele selgitanud, et kaebaja teoreetiline maksimaalne rongipiletitelt

tulenev hinnavahe (nn sääst) on arvestuslikult ligikaudu 92,80 eurot (58*1,60) kogu

perioodi kohta (vt arvestuskäik dtl 227), arvestades, et rongipilet Kohilast Tallinnasse

maksab Elroni andmetel ligikaudu 3,20 eurot ja Saku–Tallinn suunal ligikaudu 2,40

eurot. Kohtu hinnangul ei lähe kahju hüvitamise eesmärgiga vastuollu see, kui

transpordile arvestuslikult kulunud summast arvata maha lühema rongisõidu tõttu

säästetud kulud. Senises kohtupraktikas on transpordi tõttu tekkinud lisakulude

hüvitamisel võetud aluseks mitte kogu teekond lastehoidu, vaid üksnes vahemaa, mille

võrra lapsevanema teekond tööle lapse hoidu viimise tõttu pikenes (nt Tallinna

Halduskohtu 11.12.2023 otsus nr 3-22-2738). Ka siinses asjas juhul, kui kaebaja

sõitnuks pärast lastehoius käimist kontorisse ja õhtul tagasi üksnes autoga (ühe otsa

vahemaa maps.google.com andmetel kokku 36,7 km) ega oleks kasutanud osa

vahemaa läbimiseks rongi, oleks kohus arvestanud lapse hoidu viimise tõttu

täiendavalt läbitava vahemaana üksnes 1,4 kilomeetrit (36,7 km–35,3 km, mis on

maps.google.com andmetel auto teekonna pikkus YYY kontorist kaebaja koju).

Kaebaja kirjeldus, et ta oleks võinud lapse viia autoga hoidu, sõita tagasi koju ning

minna seejärel kodust rongiga kontorisse, oleks olnud ilmselgelt ebamõistlik korraldus

ega oleks andnud alust autosõidu tõttu lisandunud transpordikulu väljamõistmiseks.

18. Eelnevat kokku võttes on kaebaja lapse erahoius käimise tõttu perioodil

november 2024–märts 2026 pidanud tasuma munitsipaallasteaiaga võrreldes toiduraha

284,05 eurot rohkem, kui ta oleks tasunud valla lasteaias, huvitegevuse eest 90 eurot

rohkem, kui ta oleks tasunud valla lasteaias, ning kulutanud lapse hoidu transportimise

tõttu 749,84 eurot rohkem, kui tal oleks kulunud lapse käimisel munitsipaallasteaias.

Seega on kaebajale tekitatud kahju suuruseks kokku 1123,92 eurot.

19. Sellist kahju ei oleks kaebajale tekkinud, kui vastustaja oleks taganud kaebaja

lapsele taotluses soovitud ajal koha munitsipaallasteasutuses. Seega on vastustaja

õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel põhjuslik seos.

20. RVastS § 13 lg-te 1 ja 3 koosmõjus tuleb hüvitise suuruse määramisel

arvestada vastutust piiravate asjaoludega, nt kahju tekkimise ettenägematus;

16(18)

3-25-2378

objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskus; eraõiguses

sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muud asjaolud,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu

kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju

tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust

täielikult järgides.

21. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. Kujunenud lasteaiakohtade alases

kohtupraktikas mõistetakse lapsevanematele tekitatud varaline kahju, s.o rohkem

kantud kulutused reeglina välja terves ulatuses. Kaebaja seisukohalt vaadatuna oli

vastustaja kohustus täitmata ja lasteasutuse koht saamata. Kui vastustajal kaebaja

soovitud ajal kohta pakkuda polnud, pidi talle olema ettenähtav, et tema tegevusetuse

tõttu tekib lapsevanematele kahju ning vastustaja võib olla kohustatud hüvitama

kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju. Samuti puuduvad objektiivsed takistused

oma kohustuste täitmisel, mida vastustaja ei ole saanud ise mõjutada. Puudub mõistlik

põhjus ja ka seadusest tulenev alus, et lasteasutuse koha andmata jäämisest tuleneva

riski ja tagajärje peaks kas täielikult või mingis proportsioonis enda kandma võtma

pere, lapsevanem või laps. Vastustaja väide sellest, et kahju täielik hüvitamine oleks

vastuolus hea halduse või võrdse kohtlemise põhimõttega, on alusetu. Vastustaja

tugineb küll ka enda poolt alternatiivsete hoiuvõimaluste otsimisele ja kaebajale

pakkumisele, kuid ei nähtu, et selliseid lahendusi oleks otsitud enne kohapakkumist

Triinu ja Taavi päevahoidu ehk pärast seda, kui laps oli juba 9 kuud käinud lastehoius

teises omavalitsusüksuses. See ei mõjuta praegusel juhul ka kaebajale tekitatud kahju

õigusvastasust ega põhjuslikku seost kahju tekitamise ja vastustaja tegevuse vahel,

samuti ei ole tegemist vastutust piirava asjaoluga.

22. Seega tuleb 1123,92 eurot kaebajale kahjuna välja mõista.

23. Kaebaja on nõudnud vastustajalt ka viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisele järgnevast

päevast kuni kohustuse täitmiseni.

24. Avalik-õiguslikus suhtes on võimalik nõuda viivist RVastS § 7 lg 1 alusel

koostoimes VÕS §-ga 113 (RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu). Viivitusintressi

(viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille esimese lõike kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi on üldiseks viivisemääraks sama seaduse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (Riigikohtu

27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19).

25. Kaebaja on taotlenud viivist alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast

päevast kuni kohustuse täitmiseni, seega edasiulatuvalt. HKMS § 167 lg 3 sätestab, et

viivisenõude võib rahuldada nii, et viivis mõistetakse välja protsendina põhinõude

täitmisest. Sealjuures võib kohus vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele

kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks (HKMS § 167 lg 1).

Seega tuleb vastustajal alates kohtuotsuse avalikule teatavakstegemisele järgnevast

päevast kuni põhinõude tasumiseni arvestada ise viivist vastavalt VÕS §-s 113

sätestatule, arvestades ka viivisemäära võimalikke muudatusi. Rahasumma

väljamõistmist puudutavas osas tuleb kohtuotsus täita 30 päeva jooksul otsuse

jõustumisest arvates (HKMS § 168 lg 11).

Menetluskulu

17(18)

3-25-2378

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Vastustaja kannab menetluskulud, kui

kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb

menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Esindajakulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise

kohustus (HKMS § 109 lg 11).

27. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 1838,45 eurot,

millest riigilõiv on 38,25 eurot ja kulud õigusteenusele 1800 eurot.

27.1.

Kohus rahuldas hüvitamiskaebuse põhinõude 87,7% ulatuses, mistõttu tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 33,72 eurot HKMS § 108 lg 2 alusel.

27.2.

Kaebaja esindajatasu 1800 eurot (ajakulu kokku 18 tundi; kaebajale on

osutatud õigusabi tunnihinnaga 100 eurot, käibemaksu ei lisandu) on asja mahtu ja

keerukust arvestades põhjendatud ja vajalik ning ligilähedases suuruses esindajakulude

hüvitamist lasteaiakoha üle käivates vaidlustes on põhjendatuks peetud ka senises

kohtupraktikas. Kulude kandmise kohustus summas 1800 eurot on büroo arvetega

HKMS § 109 lg 11 nõuete kohaselt tõendatud (dtl 138-148). HKMS § 108 lg 2 alusel

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista esindajakulud vastavalt kaebuse

rahuldatud osale, s.o 1578,60 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

18(18)