3-26-1000/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

8. juuni 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1000

Haldusasi

H.P kaebus tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 19.

märtsi 2026. a otsus nr 2-15/25/1012

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. aprilli 2026. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – H.P

Vastustaja – Eesti Advokatuur,

esindaja Jaana Lindmets

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.P määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse H.P määruskaebus Tallinna Halduskohtu 8. aprilli 2026. a

määruse peale haldusasjas nr 3-26-1000.

2. Jätta H.P menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

3. Jätta H.P määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. aprilli 2026. a

määruse haldusasjas nr 3-26-1000 resolutsioon muutmata, kuid muuta

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja, advokaatide, C ja AS W nimed ning

tsiviilasja nr X-XX-XXXX number tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas

ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.P esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 01.12.2025 kaebuse vandeadvokaatide F ja Q

tegevuse peale. Advokaadid on erinevates menetlustes C esindades esitanud kaebaja kohta

hulgaliselt avaldusi ja valeväiteid ning ühe sellise menetluse raames advokaatide endise

kolleegi ja praeguse kohtuniku kiirkorras tehtud määruse rikkumise eest viibib kaebaja hetkel

3-26-1000

ka vanglas. Ka C poolt kaebajast meedias kunstlikult loodud negatiivne kuvand tugineb

advokaatide antud nõule. Advokaat tegi kaebajast pilti, kui kaebaja vangi pandi.

2. Eesti Advokatuuri aukohus ei algatanud 19.03.2026 otsusega nr 2-15/25/1012

vandeadvokaatide F ja Q suhtes aukohtumenetlust seoses advokaatide tegevuses

distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Kaebaja etteheited võivad olla käsitatavad

advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 1, § 13, § 14 lg 2, § 21 lg 2, § 22 lg 1 võimalike

rikkumistena. Aukohtule esitatud materjali kohaselt on advokaadid tegutsenud menetlustes

enda klientide nimel ja volitusel. Olukorras, kus klient soovib esitada vastaspoole vastu hagi

või avalduse uurimisorganitele ning see on seaduse järgi lubatud, on selliste avalduste

esitamine advokaadi kutse-eetikaga kooskõlas. Advokaatide endisest kolleegist kohtunikult

väidetavalt soodsate lahendite saamine ei anna alust väita advokaatide tegutsemist huvide

konfliktis. Kui kaebaja kahtleb kohtuniku erapooletuses, on tal võimalik taotleda kohtuniku

taandamist. Advokaadid on eitanud, et C on nende nõuannete alusel püüdnud luua kaebajast

negatiivset kuvandit. Kaebaja ei ole advokaatide poolt sellise nõu andmist ja C poolt selle

järgimist tõendanud. Kui kaebaja siiski leiab, et tema kohta on avaldatud ebaõigeid

faktiväiteid või põhjendamatuid väärtushinnanguid, saab ta pöörduda tsiviilkohtu poole.

Aukohtu pädevuses ei ole lahendada selliseid õiguslikke vaidlusi. Kaebaja ei ole põhistanud

ega tõendanud, et advokaadid on kohut eksitanud, esitanud kohtumenetlustes valeväiteid,

võltsinud tõendeid jm. Advokaadid on sellele vastu vaielnud. Seega on tegemist sõna-sõna

vastu olukorraga. Kuivõrd distsiplinaarmenetlus on karistusmenetlus, siis tõlgendab aukohus

mõistlikke kahtlusi advokaatide kasuks. Aukohus ei tuvastanud lisaks esitatud materjalide

pinnalt, et advokaadid oleksid käitunud kaebaja suhtes ebaviisakalt või rikkunud muul viisil

kutse-eestika nõudeid. Väide, et üks advokaat pildistas kaebajat, kui ta vangi pandi, on

tõendamata. Advokaati ei või kliendi ülesande täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi

kohtuasjaga. Vastaspool võib advokaadi tegevust küll kergesti tõlgendada tema suhtes

vaenulikuna, kuid tuleb arvestada, et advokaat teeb üksnes oma tööd ning tegutseb klientide

huvides ja nende juhiste kohaselt.

3. H.P esitas Tallinna Halduskohtule 04.04.2026 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu

19.03.2026 otsuse nr 2-15/25/1012 tühistamiseks. Aukohtu otsus on kallutatud, kuna Q on

saanud advokatuurilt kõrge tunnustuse („Advokatuuri teemant“). Otsusest nähtuvalt on

advokaadid esitanud oma seisukohas aukohtule kaebaja tegevuse kohta liialdatud ja ebaõigeid

väiteid. Tegelikkus on vastupidine, sest advokaatide nõustamisel on kaebaja kohta avaldatud

rohkem kui 20 alusetut ja ebaõiget artiklit. Selle tõttu on kaebaja pidanud esitama ka arvukalt

kaebusi. Advokaadid alandavad ja ähvardavad kaebajat oma kliendi C huvides. On mõistetav,

et advokaadid peavad tegutsema kliendi huvides, kuid see ei anna neile õigust ületada

igasugust inimlikku piiri – nõustada avaldama ebaõige sisuga artikleid, istungite käigus

ahistada, provotseerida, loata filmida. Q ja C on sõbrannad, mistõttu on tegemist huvide

konfliktiga. Vaidlustatud otsus tugineb üksnes uskumustele. Aukohtu otsuse tegemisel on

osalenud vandeadvokaat Ü, kes esindab tihti AS-i W. Kuna Q nõustas C andma ajalehele

ebaõigete faktiväidetega intervjuud, siis esineb huvide konflikt. Samuti on otsuse

allkirjastanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik, kuigi kaebaja vahistamist puudutav

asi on Riigikohtu menetluses.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 08.04.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kuigi huvitatud isikul on advokatuuriseaduse (AdvS) §

16 lg 1 kohaselt õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks

ning AdvS § 18 annab õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule, on

kohtupraktikas selgitatud, et huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus

korrakohasele menetlusele. Vaidlustatud otsusega jättis aukohus F ja Q suhtes

2(5)

3-26-1000

aukohtumenetluse algatamata seoses advokaatide tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste

puudumisega. Advokaadi suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamine ei riku AdvS §

16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku (kaebaja) subjektiivseid õigusi.

5. H.P palub 19.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata kaebus

halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebaja erineb teistest nn huvitatud

isikutest, kelle eesmärk on saavutada advokaatide karistamine. Advokaatide tegevus mõjutas

otseselt kaebaja põhiõigusi (sh valeväidete ja põhjendamatute arvete esitamisega

tsviilasjades). Seega on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et aukohtumenetlus oleks

õiguspärane ja sisuline. Halduskohus ei ole kontrollinud, kas aukohtumenetlus oli

korrakohane. Aukohtu otsus ei ole põhjendatud ning tugineb vaid advokaatide paljasõnalistele

väidetele ja ebaõigetele eeldustele. Huvide konflikti tõttu jättis aukohus olulised tõendid

hindamata. See oli oluline menetlusviga. Aukohtu otsus välistas kaebaja võimaluse tõendada

advokaatide valeväiteid ning mõjutas tema võimalust vaidlustada tema põhiõigusi piiravat

määrust ja esitada kahju hüvitamise nõudeid. Seetõttu on kaebajal kaebeõigus. Kaebaja

kahtleb halduskohtu kohtuniku erapooletuses, sest ta on viimase 12 kuu jooksul esitanud

halduskohtule mitmeid kaebusi, mis on kõik sattunud sama kohtuniku menetlusse ja kõik

need on tagastatud vormilistel alustel, ilma sisulise kontrollita. Kaebaja taotleb ka menetlusabi

riigilõivu tasumiseks.

6. Eesti Advokatuur leiab 07.05.2026 vastuses, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (nt

Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8). See, kas aukohtumenetlus algatada või mitte,

on aukohtu kaalutlusotsus. Kaebaja ei ole toonud välja selliseid aukohtumenetluse puudusi,

mis annaksid alust otsus tühistada. Aukohus võttis otsuses seisukoha kaebuses toodud

etteheidete suhtes, tõi välja asjakohased õigusnormid ning tegi faktilisi asjaolusid ja

advokaatide selgitusi arvestades põhjendatud otsuse, miks ei ole aukohtumenetluse

algatamiseks alust. Seega on kaebaja saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada

aukohtule kaebus ning see on menetlusreegleid järgides ka läbi vaadatud. Kaebaja ei ole

toonud välja, et aukohus oleks kaebust läbi vaadates rikkunud pädevus-, menetlus- või

vorminõudeid viisil, mis tooks kaasa kaebusega kaitstavate õiguste intensiivse riive.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52–54 ja

205 nõuetele. Kuna haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1;

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9), siis puudub vajadus lahendada määruskaebuses esitatud

menetlusabi taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.

8. Huvitatud isiku õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist (AdvS § 16 lg 1) ning õigus

esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse)

peale (AdvS § 18 lg 1) ei ole nähtud ette tema materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud

isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab

tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p

8; 06.02.2025 otsus nr 3-22-2476, p 12; 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Menetluslike

õiguste rikkumine võib seisneda nt selles, et aukohus jätab huvitatud isiku väited täielikult või

osaliselt käsitlemata, aukohtu otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud

ära kuulamata jms (nt Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2024 määrus nr 3-23-2780, p-d 9–10).

Halduskohus kontrollib seda, kas huvitatud isik on saanud realiseerida oma subjektiivse

3(5)

3-26-1000

õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja

vorminõuetele läbi vaadanud. Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Sisuliselt

saab aukohtu otsust vaidlustada üksnes advokaat, kelle tegevust on aukohus hinnanud (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 13).

9. Eeltoodust tuleneb, et aukohtu 19.03.2026 otsus nr 2-15/25/1012 (dtl 127–131; 396–

400) ei riiva kaebaja materiaalseid subjektiivseid õigusi. Seetõttu ei pea kohus hindama

aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on

tuvastatud õigesti või kas aukohtumenetluse algatamata jätmisel on tehtud kaalutlusvigu),

vaid piirdub pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimise kontrolliga. Ringkonnakohus ei

nõustu kaebaja väitega, et tema olukord on n-ö tavalistest huvitatud isikutest erinev.

Aukohtumenetluse eesmärgiks ei ole kaitsta huvitatud isiku subjektiivseid õigusi, vaid

tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. Aukohtumenetluse

eesmärgiks ei ole ka tõendite loomine, millega kaebajal oleks võimalik põhjendada oma

väiteid mõnes teises menetluses (sh kohtumenetluses). Kui kaebaja leiab, et advokaadid on

oma tegevusega rikkunud tema (põhi)õigusi või tekitanud temale kahju, siis on tal võimalik

oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Seda on kaebajale asjakohaselt

selgitanud ka aukohus oma otsuse p-s 11.

10. Ringkonnakohus nõustub, et halduskohus ei saanud kaebust tagastada HKMS § 121 lg 2

p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebeõiguse eelduseks on kaebaja õiguste rikkumise

võimalikkus. Kaebaja (menetluslike) õiguste rikkumine tema 01.12.2025 kaebuse (dtl 384–

390) läbivaatamisel on kahtlemata võimalik. Eeltoodule vaatamata ei ole alust halduskohtu

määrust tühistada, sest täidetud on HKMS § 121 lg 2 p-s 21 ettenähtud kaebuse tagastamise

tingimused ja halduskohtu määruse põhjendamispuudused on ringkonnakohtus kõrvaldatavad.

Kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel peavad olema täidetud kaks

kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus

(nt Riigikohtu 08.10.2025 määrus nr 3-24-2091, p 17; 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).

Arvestades, et aukohtusse pöördumise võimalus ei ole põhiseaduslikult nõutav

õiguskaitsevahend ja aukohus on kaebaja 01.12.2025 pöördumise sisuliselt läbi vaadanud ja

sellele vastanud, ei saa kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada intensiivseks.

11. Kaebuse rahuldamine ei oleks ka tõenäoline. Kaebaja on menetluslikust aspektist

heitnud aukohtule esmajoones ette kallutatust või tegutsemist huvide konflikti olukorras. Just

väidetava huvide konfliktiga seonduvalt on kaebaja lisaks leidnud, et aukohtu otsus ei ole

põhjendatud ja ei põhine tõenditel, vaid tugineb ainuüksi advokaatide paljasõnalistele

väidetele ja ebaõigetele eeldustele. Ringkonnakohtu arvates on kaebaja kahtlused

meelevaldsed. Puudub ratsionaalne põhjus arvata, et aukohus oleks võtnud aukohtumenetluse

algatamist otsustades arvesse, et ühte advokaatidest on tunnustatud aunimetusega

„Advokatuuri teemant“. Aukohus ei ole otsuses ka sellele asjaolule viidanud. Aunimetus ei

anna advokaadile n-ö puutumatust aukohtumenetluses ning kuivõrd aunimetusega on

advokaati tunnustatud eelkõige tema panuse eest õigusalasesse ühiskondlikku diskussiooni,

siis pole alust eeldada, et aukohtumenetluse algatamata jätmine oli kantud advokatuuri n-ö

näo säilitamise eesmärgist. Aukohtu koosseisu kuulunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

liikme erapoolikust ei saa järeldada pelgalt sellest, et aukohtule kaebuse esitamise ajal olid

Riigikohtule esitatud kaebaja ja tema kaitsja määruskaebused seoses kaebaja vahistamisega.

Aukohtu koosseisu kuulunud riigikohtunik ei ole seejuures ka osalenud kaebaja

kriminaalasjas lahendile tegemisel. Põhjendatud ei ole ka väide, et aukohtu koosseisus ei

oleks tohtinud osaleda vandeadvokaat Ü, sest tema esindab AS-i W, kelle vastu kaebaja on

pöördunud hagiga tsiviilkohtusse. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja hagiavaldus AS

W vastu (tsiviilasi nr X-XX-XXXX) esitatud Harju Maakohtule 10.03.2026 ja see võeti

4(5)

3-26-1000

menetlusse 06.04.2026. Kostja advokaatidele (sh Ü-le) tehti kaebaja hagiavaldus nähtavaks

alles 16.04.2026. Seega ei ole alust väita, et Ü puhul oleks aukohtu 19.03.2026 otsuse

tegemise ajal esinenud huvide konflikt (sh oli aukohus teinud resolutsioonotsuse kaebajale

teatavaks juba 10.03.2026 – dtl 392).

12. Kaebaja etteheited aukohtu otsuse motiveerimisele ja uurimiskohustuse täitmisele ei ole

samuti põhjendatud. Aukohus ei ole jätnud aukohtumenetlust algatamata üksnes advokaatide

selgituste põhjal, vaid on hinnanud mh kaebaja väiteid ja tema välja toodud tõendeid. Kaebaja

ei ole kohtumenetluses viidanud ühelegi tõendile, mis oli aukohtule esitatud ja mille aukohus

oleks jätnud tähelepanuta. Kaebaja poolt advokaatide suhtes tõstatatud paljasõnalised

kahtlused (nt kaebaja pildistamine tema vahistamisel, tõendite võltsimine jms), on aukohus

põhjendatult tõlgendanud advokaatide kasuks mh põhjusel, et advokaatidelt ei saa nõuda

negatiivse asjaolu tõendamist (vrd Riigikohtu 21.06.2023 otsus nr 2-20-9760, p 26;

03.02.2017 määrus nr 3-2-1-83-16, p 17). Kuna kaebaja väited advokaatide kutse-eetika

nõudeid rikkuva tegevuse kohta olid peamiselt üldistavat laadi, siis on aukohus samuti

hinnanud tõendeid kogumis. Advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmine ei ole

ühegi isiku jaoks koormava iseloomuga ning seetõttu ei kohaldu sellele otsusele ka ranged

põhjendamisnõuded (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2026 määrus nr 3-25-4320, p 15).

Küsimus, kas aukohus järeldas õigesti, et advokaatide tegevuses ei ilmnenud

distsiplinaarsüüteo tunnuseid ja kaebaja on asunud advokaate samastama nende kliendiga

ning tema tegevusega, ei ole menetluslikku laadi, vaid seondub otsuse sisulise

õiguspärasusega, mis jääb väljapoole huvitatud isiku kaebeõiguse ulatust.

13. Seonduvalt kaebaja tõstatatud kahtlusega siinset asja menetlenud Tallinna Halduskohtu

kohtuniku erapooletuses märgib ringkonnakohus, et asja ei ole HKMS § 199 lg 1 p 1

tähenduses lahendanud kohtunik, kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahendada. Kaebaja

ei ole väitnud, et kohtuniku puhul esines mõni tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23

p-des 1–6 toodud asjaolu, vaid on viidanud, et kohtuniku tegevus kaebaja varasemate asjade

lahendamisel annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses (TsMS § 23 p 7). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole see kahtlus põhjendatud. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja viimase

aasta jooksul esitanud Tallinna Halduskohtule kokku 6 kaebust, millest neli (3-25-1651, 3-25-

4732, 3-26-501, 3-26-1000) on olnud ühe kohtuniku menetluses ja kahte (3-26-389, 3-26-409)

on menetlenud teine kohtunik. Kuigi kõigis asjades on kaebused tagastatud, ei nähtu, et selle

põhjuseks saanuks olla kohtuniku erapoolikus kaebaja suhtes. Kui kaebaja hinnangul on

kaebus tagastatud ebaõigesti, siis on tal võimalik esitada halduskohtu määruse peale

ringkonnakohtule määruskaebus. Kahes asjas (3-25-4732, 3-26-1000) ongi kaebaja seda

teinud. Kõik ülejäänud kaebused on tagastatud kas halduskohtu pädevuse puudumise või

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ning need määrused on jõustunud

edasi kaebamata.

14. Eelneva põhjal jääb H.P määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

08.04.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb

muuta vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

15. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

H.P, Q, F, Ü, C ja AS W nimed ning tsiviilasja nr X-XX-XXXX number asendada

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)